Eile jalutasin mööda paberiprügikastist, mille kõrval oli viis virna raamatuid. Seal ma siis istusin ja sorteerisin neid ja tassisin umbes 90% neist koju. Möödakõndivate inimeste ja -sõitvate autode ees piinlik polnud, mõtlesin just, et nad vaatavad: lootus pole kadunud, Tartus ei jõua raamatud valesse kohta!
Huvi pärast siis sirvisin seda raamatuhunnikut kodus edasi. Vanade raamatute lõhn mõjub nii rahustavalt. Ja kummalised assotsiatsioonid-mälupildid tekivad. Kuna ma veetsin enamuse oma lapsepõlvest raamatukogus (lasteaia asemel ja hiljem pärast koolipäeva), siis ma ju tean neid kõiki, isegi kui sisse pole kõigile vaadanud.
Ja minu meelest väärivad ka nõuka-aegsed tegijad riiulisse jäämist. Las nad olla. Kunagi on meil maakodu, kus on palju raamatuid igasugustest ajastutest ja seal saavad suguvõsa lapsed neid lugeda.
—
Ja kuidagi sattusin sinna lapsepõlve lainele.
Juba tükk aega olin mõelnud, et oli üks lapsepõlves näiteringis mängitud väga vahva ja ajatu näidend, mille võiks uuesti kirjastada. Aga kust me omal ajal selle näidendi saime? See oli kas “Meie Repertuaar” või mingisugune ajakiri, ma arvan. Olin 10-aastane. Mängisin ühte peaosadest. Oli aasta 1984.
Guugeldasin teise peaosa mängijat, kellega ma polnud umbes… eee… ligi kakskümmend viis aastat üldse suhelnud.
Kohe esimesel guuglilehel paistiski ta nimi, juures telefoninumber. Ta polnudki vist mehele läinud või uut nime võtnud, nii nagu suur osa naisi ju ühel hetkel lihtsalt uttu ära kaovad…
Helistasin, enne kui jõuaks ümber mõelda.
“Vabandust, kas teie elasite vanasti Karksi-Nuias?” (Kusjuures keegi kohalik ju nii ei räägi; Karksi on Karksi ja Nuia on Nuia, vähemasti sel ajal oli.)
“Jaa…”
“Aa, vaat, mina olen Saluveer-Epp, mäletad mind ju… Ütle, kust me omal ajal selle näidendi saime? Kas sina mäletad?”
Selgus, et tal on meie endine plakat alles! See, mis kultuurimaja ees rippus, et laste näitering jne… Aga seda ta ei mäletanud, kust see näidend meil omal ajal võetud sai. Kuigi tema oli siis juba 13.
Mõnus oli temaga rääkida. Tagasi seal, kus me kunagi olime. Tegelikult ma ei usu, et aeg on lineaarne. Kõik see oleks justkui kusagil alles, kardinate taga, kuhu me lihtsalt minna ei oska.
—
Ja lapsest saati olen ma end vahel vaevanud küsimusega – kuhu need asjad jäävad, mis ära kaovad? Tundub, et kusagil siin reaalsuses on augud, kust asjad välja kukuvad. Mul on selle kohta olnud erinevaid fantaasiaid ja teooriaid.
Vahel saabub küll karm reaalne vastus, näiteks oli eksamikonspekt külmkapi sügavkülmas. Aga enamik asju jääbki kadunuks.
Kevadel tegin näiteks huvitava intervjuu soome-eesti kirjaniku Kristiina Kassiga, kõlgutasime jalgu erinevatel Toomemäe pinkidel ja ma muudkui lindistasin. Kuhu see suur pikk kassett kadus? Ma olen nüüd otsinud igalt poolt ja järgmise ringiga ka kõigis ebaloogilistest kohtadest… Ei oska muud arvata, kui et mingi jumaliku ettemääratuse tõttu polnud seda intervjuud selle kassetti põhjal ette nähtud.
Eile vaatasin tõele näkku: vastikvastik, aga… ka mu pass on määratlemata ajast saati kadunud. Vähemasti paar nädalat, võibolla kauem. Otsisin kodu läbi suure inimese loogikaga ja väikese Anna loogikaga. Ei ole!
Jõudsin juba mõelda, et lähen teen homme endale kiirpassi, kui reaalsus mind tabas. Ilmselt on päris suur jama USA alalise elaniku viisa/elamisluba sinna passi korraldada. Mis siis, kui ma ei saagi järgmisel pühapäeval Ameerikasse minna?!! (Kui siin lugejate hulgas on teadjaid, palun jagage: kas USA piiril aitaks ka Eesti viisavabast passist pluss USA rohekaardist? Viimane õnneks on olemas.)
Kadunud asjade maale on läinud koos kasseti ja passiga… igasuguseid asju, eksole. Aga täna lugesin, et ühe pere Väga Oluline Kaisupart on ära kadunud. Vaadake, kui teil äkki on selline part, keda nii väga vaja pole, siis andke see neile…?
mis paberid Sul puudu on? kui Sul on elamisluba, mis viisat Sul siis veel vaja on? Eesti Pass jääbki puhtaks, sinna ei tembeldata enam midagi. Sul peaks ju olema Ameerika selle osariigi ID, kus sa elamisluba omad, “roheline kaart” ja Eesti pass.Rohelisel kaardil jälgi selle kehtivuse lõpptähtaega. peab kehtima veel vähemalt 3 kuud.
Ehk viitsid ja viskad mõned raamatute nimed siia ka? Selles mõttes, et hea meelega viskaks pilgu peale, et milline osa kirjalikust loomest siis on nii kehvaks hinnatud, et isegi antiikvariaati ei kõlba viia, vaid niisama ära visatakse.
Piisab passist (mul on uus, täiesti tühi pass) ja rohekaardist. Järgi proovitud 🙂
Kusjuures, väga sageli on need väljavisatud raamatud huvi pakkunud ka bukinistidele. Inimesed lihtsalt ei oska enam kirjandust hinnata. Viska pigem LCD ekraan välja, see tassitakse kohe kui väärt instrument koju.
MIna tassisin niimoodi raamatuid koju kümmekond aastat tagasi, kui varahommikul leidsin suured virnad kõrguvat kirjanike maja aia peal. Olen muide hiljem küsinud inimestelt, kes võiks seda teada, et mis värk sellega oli (pool tundi hiljem raamatuid enam polnud, aga ilm oli halb ja lörtsi sadas, vaevalt et need sina “tuulduma” pandi), aga keegi ei oska midagi öelda.
Aga kadumisest… võibolla on sul koju tekkinud must auk? Või kadunud asjade tuba raamaturiiuli taha, nagu Siimul. Martha kaotas ära dressipluusi, võibolla on see ka seal. Samas, ta võis enda oma ka trenni unustada.
🙂
Epp, mina ka alles ükspäev viisin prügikasti pealt raamatuid koju 🙂 Õde küsis, et kesse sul neid nõuka-aegseid lastekaid loeb, et lapsed vaevalt…aga ma ise loen 🙂 Ja siis tuleb see tunne, kui sai hdm vanas raamatukogus ahjuorvas istutud ja loetud,loetud, kuni raamatukogutädi tahtis koju minna…
Meie alles 1päev viisime hunniku raamatuid vanapaberi konteinerisse. Koos vanaisa aastakümnete jooksul kogutud ajalehtedega. Tõesti ei näe mõtet alles hoida veneaegseid ajalooõpikuid või tobedalt nõukaaega idealiseerivaid lasteraamatuid, kus kõik on kangelased jms. Ma ei leidnud, et ma peaksin oma lastele selliseid asju alles hoidma. Pigem hoian ma neile “Alice imedemaal” ja kapsaks loetud “Bullerby lapsed” – raamatud, millel on mingi tähendus ja isiklik ajalugu.
Ja ma´i mõista hästi pahameelt raamatute vanapaberisse viimisel – selleks see vanapaberi kast ju ongi ja siis ei lähe need raamatud päris niisama kaotsi 🙂
ma olen ülikriitiline raamatute suhtes. kuid sellest olenemata ma kurbusega vaatan kuidas nõuka ajal ostetud suured riiulitäied maanduvad prügikasti või lõkkesse 🙁
minu mees on suur lugeja ja selle lugemise pooldaja ja unistab ka suuuuuurest toast kus riiulid oleks täis raamatuid ja ta saaks käia lugemas 🙂
PS: oled sa ühendust võtnud nendega kes soovisid raamatuid illustreerida?
Heh, ma arvan, et Anna (laste) blogis on vastus, kuhu su pass võis kaduda! Loe üle oma viimane sissekanne seal!
Nii, tundub, et pass ONGI kadunud. Kriitik, sa vihjad vist sellele, et Anna tõstab asju ühest kohast teise? Ma olen üritanud tema loogika tasandil otsida, seni pole leidnud…
Aga jah, selgub, et saan kiirkorras uue passi teha ja tõesti, seda elamisloa-viisat pole rohkem vaja, kui on roheline kaart käes. Tore.
—
Raamatud. Oli nõukogudeaegset eesti kirjandust – jaan Kaplinski, Juhan Peegel, Rein Põder. ka tõelist nõukogudemeelset klassikat nagu Hans Leberechti “Valgus koordis”. Ja oli vene autoreid: Aleksei Tolstoi näiteks. Ja nõukogude ajal välja antud väljamaalasi nagu Antti Tuuri.
Anna, loomulikult on vanapaber parem koht raamatutele kui prügimägi.
Ja see inimene, kes nad sinna tõi, oli ju ka normaalne, tegelikult ka – ta tõstis need vanapaberikasti kõrvale, mitte sisse.
Aga ma ikka loodan, et Tartusse tuleb raamatuvahetuskohvik vms. Kui on veel inimesi, kes tahaks selle ideega tegeleda, võtke minuga ühendust, ma tahaksin teid omavahel kokku viia ja teid aidata… Täna juba keegi võttis, mul on siin suvest alates olnud õrnalt need teemad õhus. Tuleks teha MTÜ ja kirjutada EASile projekt.
Heh, see asjade kadumine on tõeliselt kummaline nähtus tõesti. Meie kodus ka asjad kaovad. Enamasti leitakse need mõne aja pärast üles kohtadest, mida me nimetame “klassika”, aga ka kohtadest, mis pole veel klassika kategoorias. Klassika on meil: diivani alune, vanniota pesukorv, mänguauto sees, kingakapp. Aga mõned asjad kaovadki, nii veider kui see ka ei tundu – isegi kõige põhjalikum otsimiskampaania ei suuda neid tuvastada.
Asjad kaovad kohta, mille nimi on Here. A place called here.
Lugege: Cecilia Ahern, “A Place Called Here”. Muide, samalt autorilt on “PS, I Love You”, millest hiljaaegu tehti väga ilus ja romantiline film, soovitan kõikidele romantikameelsetele!
Mina olen kõik oma lapsepõlve raamatud alles hoidnud ja käinud uus-ja taaskasutuskeskustes, antikvariaatides, laatadel ja kes -teab-veel-miskohtades just selle ajastu üllitistele lisa otsimas. Sellist lausvenemeelset või tollast kaasaegset kangelaseepost ema mu riiulisse ei ostnudki, nii sisaldab see algusest peale nüüd kordustrükki tulnud pärle, Beekmanni Lindgreni-tõlkeid ja Põhjamaade parimaid; eesti kirjanikest rääkimata. Oli aeg, kus tuli välja palju häid raamatuid, nende kättesaamisega aga oli raskusi. Ema kui ajakirjanik pääses paremini “järjekorras ette” ja tegi raamatute näol oma lastelaste tulevikule mõeldes väärika investeeringu.
Vanem poeg loeb ehk rohkem, kui on temaealistel kombeks, noorem on tõeline lugemishull. Tema pühamu on raamatukauplus ja kohalikku suurpoodi tuleb ta minuga kaasa siinse tillukese raamatuleti pärast.
Miks ma seda kirjutan… sest mul on hää meel, et maailmas leidub nii teistmoodi mõtlevaid inimesi, kes oma vanu raamatuid aeg-ajalt prügikasti kõrvale või vanakraamipoodi poetavad. See on hindamatu aardekast, kus häbenemata tuhlata võin ja oma lastelegi soovitada.
Iseasi muidugi, kuhu ehitada need järjekordsed raamaturiiulid…
mulle ka raamatud v2ga meeldivad, eriti n6ukaaegsed lasteraamatud – aga sellest hoolimata olen oma elus p2ris palju raamatuid minema visanud, vanapaberisse ja lihtsalt prygikasti ka. hea on 8elda, et vii antikvariaati vms, aga kui sul autot pole ja surnud sugulase korter tuleb tyhjaks teha ja enamus neist raamatutest on sul endal juba olemas nagunii? (m2letate n6uaaegseid tiraazhe?) esimese sugulase puhul veel viitsid sebida ja jagada neid raamatuid, edasi – mkm. antikvariaat ka k6ike vastu ei v6ta, need valivad.
mul olid rattav6tmed suve algusest kadunud. Kevadel, kui uue t88 sain, oli nagu plaanis, et v6iks rattaga t88le s6ita, saaks tervislikumalt ja Amsterdamis on rattateed ju suurep2rased, mis sellest et mul siinse liikluse ees surmahirm on (suurem veel kui vanasti m88da viljandi maanteed koju s6ites, kui rekkad nii m88da tuhisesid, et iga kord m6tlesin, et kas s6idan kraavi v6i ei s6ida). Sellegipoolest, otsisin ja otsisin, k6ik loogilised kohad otsisin l2bi… ja eelmisel pyhap2eval leidsin v6tmed lusikasahtlist. Mis on t2iesti loogiline, sest me hoiame igasugust tr2ni ylemises sahtlis, aga see on katki ja ju need v6tmed kukkusid allapoole. Aga ikkagi, jube jabur.
Rohelisest kaardist veel – see on alaline elamisluba, mille kehtimine eeldab, et suurema osa ajast elad USA-s. Kui tegelikult elad teises riigis, siis immigratsiooniametnik võib USA-sse sisenemisel norima hakata.
Siit saab natuke lugeda http://www.nolo.com/article.cfm/pg/2/objectId/46E25CCD-3076-4CAE-B8909FA9BFF73FEA/catId/E597E251-BB1C-4AA4-9D0AE7EC758B6391/118/209/286/ART/
Seadustes on vast täpsemalt kirjas, ma ise pole seda põhjalikult uurinud veel.
Minuga vist ei hakata, sest olen riigist ära oma abikaasa õpingute tõttu.
Aga üldiselt on see asi neil jah liiga mustvalgelt üles ehitatud. Mul ei olnudki ju muud võimalust kui rohelist kaarti taotleda ja kui ma nüüd tahaksin USAst eemal elada, siis olen justkui seaduserikkuja?
Meenub, et Tiial oli ükskord probleeme USAsse saamisega, kui ta Tartu Ülikoolis õppis, nii et võibolla see Justini õppimine ei tähenda ka midagi meie juhtumile.
Tiia näites läks tagasi järjekorda ja sai siis lahkema ametniku laua juurde. Ja sai riiki ikka sisse ;).