Märksõnu reisilt ookeani äärde

Uni on peal, aga tahaks ikkagi veidi kirjutada. Las ma lihtsalt panen siia midagi lühidalt kirja, enne kui uued elamused peale kuhjuvad…

– Autoga rikaste ja ilusate randa ehk Long Islandi kaguosasse ehk Hamptonisse. On neljapäeva hommik ja istume juba nädalavahetuse ummikus! Liigume aeglaselt. Meist sõidavad üle rikkurite helikopterid. Kuue istmega autos on eraldi ekraanid DVD-de mängimiseks, puldid nende juhtimiseks,  igal istmel oma õhukonditsioneer ja valgustus, klaasid on tumedad ja salongis on jahe, kuigi õues on palav. Oleks ju võinud siiasamma viie minuti kaugusele kodurada sõita, aga meil ei ole ookean, meil on laht. Ja korralikult suvitama tuleb ikka ookeani äärde minna.

…Ja kui Hamptonis kohvikust lahkume ja ma Marta plasttopsi prügikasti viskan, siis tunnen, kuidas maailm keerleb jalge all. Variser olen. Siin ma seisan ja viskan seda plasti minema, ükspuha, kes võiks minust mööda minna ja mitte kusagilt ei oleks aimata, et ma tahan keskkonda hoida. Lähen ja istun tagasi oma suurde raiskajalikku autosse, sest sinna ma ju kuulun. Võimalik, et pooled inimesed siin elavad samamoodi maha-maitse-suus oma elu, aga muuta midagi ei suuda. Isegi rikaste ja ilusate kuurordis antakse juua plasttopsides! Kui seda Justini vanematele märkisin, siis küsis papa John: “Aga milles siis veel? See on ju tänavakohvik.”

–

“No kas ei saanud siis lapsele pükse jalga panna!”

Justini ema istub rannatoolil ja kommenteerib poolihääli meie lähedal asuva perekonna ühte last. 3-aastane poiss jookseb ringi särgi väel, mille alt vilgub noku.

“Nad on vist prantslased,” ütlen mina. “Euroopas on see normaalne, et lapsed võivad vahel alasti ka olla… Vist.”

Aga Justini ema, kes mind alati ärgitab avalikult lapsele rinda andma, leiab: “Aga mõtle, milliseid perverte võib läheduses vaatamas olla! Mina küll ei soovitaks iialgi lapsel avalikus rannas paljalt olla.” Ja vaatab kaitsva pilguga oma rinnahoidjastatud 1-aastast lapselast, kes meie jalgade ees mängib.

–

Kaugemal ookeanis on torm ja ka rannas on niisugused lained, et kohalikud Petroned kõik oietavad. Ujumas on näha vaid kaks meest, needki hästi ranna lähedal ja loomulikult piki rannajoont. Aga on terve hulk lapsi ja noori, kes ootavad kaldal laineid, et siis neile lainelauaga peale hüpata või siis neile alla sukelduda.

Läheme ka veepiirile. Ka mina otsustan omal juuksed märjaks saada ja teiste kombel laine alla sukelduda.

Aga midagi läheb nihu.

“Sa olid liiga lähedal laine murdumiskohale,” selgitas Justin hiljem. Tema seisis, Anna süles, rannajoonel ja nägi, kuidas ma rõõmsa näoga lainesse hüppasin ja hetk hiljem oli näha minu kaks jalga taeva poole, lainevahus, ja siis kadusid needki.

“Ootoot, pole vaja muretseda, kohe saab veest välja,” mõtlesin mina tol hetkel veel rahulikult, keset mulle ja vetevahtu. “Kusagil siin on ju õhk.” Ja hoidsin hinge kinni.

Tuli õhk. Ja samal hetkel tuli uus laine.

Ja kui jälle, juba uimasemaks pekstuna sain õhu kätte, tuli muidugi jälle uus laine. Jõudsin ainult märgata, et trikoo tahab seljast ära kaduda, sikutasin seda ja seetõttu ehk ei jõudnudki piisavalt kiiresti kalda poole hüpata.

Nii et sain uue laine käest peksta ja mööda kallast veetud…

Justin kisas, laps süles: Kas kõik on korras? Mina üritasin naeratada ja lehvitada ja tasakaalu saada… Aga laine tuli.

Kaugemalt kalpsas ligi õnneks papa John, kes mulle käe õigel hetkel ulatas ja mind liiva peale vedas. Aitäh, papa John! Tema kommentaar hiljem: “Sa olid juba päris hullumeelse näoga! Ma tean, mis tunne see on. Mul juhtus see ükskord, kui ma Puerto Ricosse surfama läksin – kaotasin tasakaalu ja sain meresiilidelt vigastada ja laine hakkas mind võtma… Mul tuli tookord surmahirm peale!”

Surmahirmuni ma küll ei jõudnud, aga “Välja tahan!” karjus mu sees küll kõik. Lonkasin meie rannalinade poole. Märkasin, et patsikumm oli kadunud ja juuksed ja riided olid kõik liiva täis.

“Emme, sul on põlved verised!” teatas Marta. Olidki, täis pisikesi punaseid kraapse, kust immitses verd.

Veel pool tundi hiljem olin shokis. Käisin end pesemas – East Hamptonsi Main beach olevat USA parimate hulka valitid, seal on tasuta ilusad rannahooned, kus saab sooja vee duši all käia. Vahepeal proovis ka Justin korraks ujumas käia ja tuli ahhetades tagasi: temagi ei mäleta, et kunagi oleks nii tugev laine olnud.

Iga paarikümne meetri kaugusel olid muidugi vetepäästjate pukid. Loodan, et neljapäeval keegi ära ei uppunud. Sain selle kogemuse, kui lihtne on ookeanil sind lihtsalt võtta.

Niisugused kolm episoodi meie rannapäevast! 😉