Eurovisiooni asemel… eilne nostalgia-youtube

Eile õhtul pidin end teadlikult sundima, et mitte telekat-raadiot käima panna kell kümme. Nädal tagasi Eurovisiooni ühe eelvooru vaatamine-kuulamine tundus pärast nii maha visatud ajana. Eks see üks parajalt mõttetu sõltuvus ole.

Läksime hoopis lastega voodisse ja võtsin läptopi ka, unejutu asemel  harrastame vahel You Tube-ist maailma maadega tutvumist: näitan Martale maailma kaardi peal, kus see maa on, ja siis otsime selle kohta lõike. Eile näiteks vaatasime natuke Rootsit. Aga siis tuli ka Justin:

“Kas sind ka teeb Rootsi kuidagi nostalgiliseks? Need punased katused ja puumajad…”

“Natuke jah…” tunnistasin ma. Teatud osas meie nostalgiad kattuvad.

Rääkisime  veel ja tekkis idee, et ma tutvustaksin talle seda, mis on minu jaoks nostalgia. Mõni teine kord esitleb Justin mulle siis oma minevikku.

Esimeseks vaatuseks sai ärkamisaeg, anno 1988.

– “Eestlane olen ja eestlaseks jään” 1988. aastast, tõelised ajaloolised kaadrid. USAs olles ajasid need asjad mulle pisara silma.

http://www.youtube.com/watch?v=fe-dxVMoMB8&NR=1

– Ja kui tõesti oli tahtmine kindlasti kurk paksuks saada, siis – Tõnis Mägi “Koit”. See on selline laul, mida kuulates on tunne, et ei sobi istuda.

http://www.youtube.com/watch?v=i-6tLn6hQ7Q

– “Ei ole üksi ükski maa” – Milline aeg, kõik maa tähtsamad muusikud laulmas korraga ühte laulu. (Sama imelik kui see, et kolmandik rahvast enamvähem spontaasele laulupeole kogunesid.)

http://www.youtube.com/watch?v=r75WMX1WFgk&feature=related

– “Ärgake, Baltimaad”. Meie osalesime Balti ketis Eesti-Läti piiril ja laulsime seal seda laulu, pärast kõndisime piiri peale Rahvarinde miitingule.

http://www.youtube.com/watch?v=466oqRAxwHw

– Muidugi on mul laulupidude-nostalgia. Nii, nagu enamik mu tuttavaid oli kusagil Balti ketis, nii olen ma peaaegu kõigiga neist kunagi, siis veel üksteist tundmata, ühe laulukaare all laulnud… Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm…”

http://www.youtube.com/watch?v=08nf7hk4iBo

—

Siis oli mul meeleolu juba nostalgiliseks läinud ja läksin retkega edasi lapsepõlve. Ehk siis teine vaatus – nõukogude aeg.

– Sest eks laulupidudel sai lauldud ka igasuguseid muid laule: “Lenin, inimene suur ja üllas…”, “Millest räägid, igavene tuli…” jms. Kahjuks ma neid ei suutnud You Tube-ist leida.

– Üks mu eredaid mälestusi on see, kui ma 1980. aasta suvel 6-aastaselt teleka ees pisara poetasin. See oli kindlasti mu elu esimene härdusest tekkinud nutt. Nägemist, Moskva, nägemist… Do svidanija, Moskva, do svi-da-nija… Sümbol oli lapse jaoks muidugi haarav: õhupallidega taevasse suunduv hiiglaslik karu, keda me mitte kunagi enam ei näe ja muinasjutt on läbi…

http://www.youtube.com/watch?v=JHqdWFpJkpk

– Krokodill Gena “Helesinine vagun”, taustaks pildikatkendid multikast.

http://www.youtube.com/watch?v=AQq9_5hI2H4&feature=related

– Ja see on krokodill Gena esitus originaalis, vaguniotsa peal jalgu kõlgutades. Üks nõuka-nostalgia ilusamaid pärle mu meelest. See on üks selline pildike ja viisike, mis mulle pähe ujub vahel reisides, kusagil maa ja taeva ja kahe sihtpunkti vahel…

http://www.youtube.com/watch?v=V-TithD7izM&feature=related

– Siis vahtisime mitmeid samateemalisi lõigukesi ja vaat see pioneeride koor ajas Justinit kõige rohkem naerma:

http://www.youtube.com/watch?v=rDZj_zPpE3Y&feature=related

– “Siil udus” multikas, see on üks eriti psühhedeeliline kunstiteos mu meelest:

http://www.youtube.com/watch?v=Ccxu0yR2EX8&feature=related

– Edasi, “Olgu jääv meile päike…” esitus vene pioneeridelt. Kunagi sai seda laulupeol lauldud, või näiteks kooliüritustel:

http://www.youtube.com/watch?v=Ccxu0yR2EX8&feature=related

– Kõike ma ei suutnud leida ka… Näiteks on mul meeles, kuidas me 1985. aasta laulupeoks tuupisime pähe “Slushai, strana…” laulu. Kus see laul on? Või filmist “Elektrooniku seiklused” laul “Tolko nebo, tolko veter, tolko radost beregi…”

– Aga leidsin näiteks laulu “Ulõbka”, mis ka mälukeelepilli lõi… 😉

http://www.youtube.com/watch?v=r6MHmcmUsVM

—

Täna sünnipäeval näitasin osasid neid videosid oma noorematele õele-vendadele ka. Ma olen ainus meie perest, kes evib sellist asja nagu kirglik nõuka-nostalgia. Teised kas ei mäleta või ütlevad “Ahah, oli vist jah”.

Ma ei tea, miks see mul nii on. Mälestused on justkui see kõige kallim aare. Ja ühest laulust saab terve pildirida alguse. Kuidas me laulsime koolikooriga ja pärast tuli onu sõjaveteran esinema.
Zhili-bõli…

—-

…Nojah, täna hommikul selgus ju see ka, et umbes sel ajal, kui mina oma vene-nostalgias ujusin, võitis Venemaa Eurovisiooni.