Uusi kilde Barcelonast
Kui ma üheksa aastat tagasi siin linnas olin, siis meeldis mulle väga inimesi vaadata. Nüüd ma tean, milline luksus see on – sul peab ikka palju aega käes olema, et inimesi vaadata! Praegu olen ma pigem selles sahmijate leeris, keda vaadata saab.
Näiteks: “Rannatsooni sisenes noor naine kahe lapsega. Üritas käru vedada liival, siis jättis selle keset randa maha ja vedas lapsed vee äärde. Üks jooksis tulistvalu lainetesse, kuni naine talle järele jooksis, hakkas teine innukalt liiva läbi töötama ja sealt leitud sigaretiotsasid sööma. “Eeei!” karjus võõras naine ja jooksis beebi poole. Samal ajal jooksis suurem laps jälle lainetesse… Vaesekesed, mõtlen ma…”
Loomaaia söögikohast pildike: “Saabus naine kahe lapsega, ostis söögi ja istus lauda, väike laps süles, aga siis hakkas see suurem vinguma ja jooksis minema, nurga taha WC-sse. Mõne aja pärast kostus WC-st kutsung – oli sel lapsel alles hele hääl! Ema jooksis, beebi kaenlas, WC-sse. Kui ta sealt siis koos kahe lapsega naases, istus nende söögi sees parv tuvisid ja varblasi ja kõik meie, naaberlaudade inimesed, muhelesime, kui ema üritas lindude peale karjuda ja neid minema ajada. Söök oli juba kadnud! Aga ma imestasin, et ta oma koti ja käru niimoodi maha jättis, kas ta ei karda, et ära varastatakse? Või läheb kahe lapse pidamisest tõesti juhe nii kokku?… Küll see võib ikka raske olla, lastega…”
Võiobolla mõtleksin ma nii.
Tegelikult ma mäletan, et ma sel ajal kadestasin mingisuguse kibedusega neid rikkaid keskklassi perekondi, kelle hulka ma nüüd ise kuulun. Mina kuulusin sel ajal vaesesse seljakotirändurite klassi. Kui ma täna õhtul Rambla tänaval laste ja Justiniga jalutasin ja siiasinna kaabudesse raha poetasin, siis mõtlesin: näed, siin on see noortehostell, kus mina elasin. Siin ilmselt elab nüüd see noorte breiktantsijate kamp, sest nad esinevad otse selle hostelli ees. Kui ma siin elasin, siis jagasin tuba noorte pantomiimitegijatega. Mõnus elustiil – käid oma kambaga maalt maale, linnast linna… Ainult et pead uhkusest üle astuma ja olema valmis kõndima pärast etendust rahva ees ringi, kaabulott käes.
Ja kuidagi see “kaabulott käes” tekitab kibedust nende suhtes, kelle elu tundub justkui nii lihtne ja ilus. Lapsed ja rahakott ja isegi, näed, käru on nad teisest Euroopa otsast kohale vedanud…
—
Ma sain aru, miks mulle seda reisi vaja oli. Mul on muide praegu vesine tilkuv nohu ja samamoodi Martal. Elu on spiraal ja ma olen asunud kirjutama kokku oma reisikirju, millest üks oluline osa on see üheksa aasta tagune reis. Et ma seda ometi liiga romantiseerima ei hakkaks! – selleks oligi seda praegust meeldetuletust vaja. Reisimine ON raske ja suures osas mõttetu. Sellest tuleks võimalusel hoiduda ja seda tuleks ette võtta siis, kui enam kohe kuidagi teistmoodi ei saa! (räägib ta toonil, et mina võta kinni, mõtleb ta seda nüüd tõsiselt või, kui ta seda isegi teaks…)
Reisiõnn on kirgas küll, aga see on see õnn, mille sa oma masohhismiga oled välja teeninud.
—
Mälestused on spiraalis. Nüüd on mul järsku nii täpselt meeles, kuidas me näiteks pooleteise-aastase Martaga Amsterdamis ja Edinburghis olime Justini konverentsireisil kaasas ja kuidas ta kõigepealt oksetõppe ja siis nohusse jäi.
Või kuidas ma tookord üheksa aastat tagasi Kanaarisaartel elasin. Kui aevastades ja tatti pritsides silmad lahti tegin, nägin oma ilma akendeta hotellitoa betooniseina ja oma sibula-mee-sidrunisegu suure purgi sees.
Eile hakkasin poodi minema ja järsku tuli meelde. “Tiene miel? Sebolla? Tiene limon?” (õigekirja eest ei vastuta! Mu hispaania keel on suuline keel ja aega on hetkel vähe…) Oleks mult nädal aega tagasi Eestis küsitud, mis on mesi, sibul ja sidrun hispaania keeles, ma poleks veel mäletanud. Aga järsku on see kõik meeles.
—
Eile lastega loomaaias sai ka aktiveeritud üks mälestuste-spiraal. See on üks selline spiraal, mida mõne inimese peas ilmselt eriti polegi, nimelt “maailma loomaaiad”.
Elu on nii läinud, et ma olen käinud vähemalt kümnes, aga võibolla isegi viieteistkümnes loomaaias ja mingist hetkest peale on need pildid peas segunenud. Meeles on mingisugused võltsvihmametsa-koridorikäänud, mingisugused suured kilpkonnad sind läbi akvaariumiklaasi jõllitamas, häbitult sugu tegevad ahvid jne… Aga kus see oli? Mõnda mälestust ei suudagi paika panna, see jääbki lahtiselt loksuma. Oli kunagi kusagil loomaaias noh.
—
Tean inimesi, kes põhimõtteliselt loomaaedades ei käi, sest valus olevat vangistatud loomi vaadata. Minus seda instinkti ei teki. Lihtsalt ei teki ja kõik. Kui seda analüüsida, siis – vabadus on tunnetatud paratamatus ju nagunii, need loomad on enamuses elanud niisugustes tingimustes kogu oma elu ja just seda nad tunnetavad oma eluna, see pole neile vangistus. Vist?
Loomaaedu on eelkõige inimestele vaja, et nemad ei nn (kummaline sõna siin!) loomastuks. Eile märkasin kuidagi eriti palju heldinud inimesi. On kevad, paljudel loomadel on pojad: pisikesed leemurid ja preeriahundid ja erinevad ahvid. Lambatalled ja varsakesed jnejne. Inimesed unustavad end neid poegi ja emadust vaatama, isegi lausa niutsuvad ja oietavad vahel seal puuri ees kaasa elades… See on ju hinge harimine.
—
Neid pojakesi ja emmesid loomaaias vaadates tundsin aga veel mingeid muid värinaid.Näed, kuidas inimesed heldinult ja ärevalt hõiskavad, kui näevad, et ahvil ripub pojake tissi otsas. “Tule vaata, näe, näe, imeb! Kui armas!!!”
Ja mina olen ju ka lihtsalt üks imetaja, liik: inimene. Minulgi on siin üks imetamisealine laps kaasas. Aga mina pean siin loomaaias neutraalse näoga, justnagu pattu maha salates ringi nuuskima, et leida selline koht, kus mina ka oma last imetada saaksin. WC-s ei taha ma seda põhimõtteliselt teha (kuigi jah, on sedagi tehtud ja tean teisigi, kes seda teinud on, aga see on alandav endale ja lapsele). Ideaalis leiad kusagil põõsa varjus sellise koha, kus keegi sind ei märka, aga kus sul endal on hea olla.
Kui aga sellist kohta ei leia, siis… mul on suur õhuline sall kaasas, sätin end näiteks ühe pingi peale, Marta mängib seal kõrval, mina toidan Annat ja trotsin uudishimulike pilkudega mööda marssivaid inimhorde. Miks te vahite? Nibusid ei näidata, ma olen juba proff! Või on teie arust lihtsalt imelik oma last toita? Miks te siis ahvide, tallede ja kaelkirjakute juures niisugusese vaimustusse satute?
—
…Veel mõtlesin ma puuride juures sellele, kuidas pisike ahv või leemur ripub enamuse ajast oma ema küljes. Ema asjatab ringi, laps rinnal.
Ja see ongi see viga, mille ma selle reisiga teinud olen! taipasin ma. Sellepärast mu väike 9kuine Anna ongi nii palju nutnud.
Sest ta on pidanud olema kärus.
Lapse silme läbi vaadates on see üks imelik koht. Aina tõugatakse teda kusagile massidesse, ema on kusagil kaugel, lõhnagi pole tunda.
Jah. See oli asjaolu, mida ma ei osanud praegust reisi plaanides ette kujutada – kui oluline on Annale minu füüsiline lähedus! Kuidas ta sellega meie igapäevaelus harjunud on.
Kui Marta oli 9kuine, reisime me USAst 10ks päevaks Eestisse külla ja ta ei nutnud sel ajal peaageu üldse (no ma ei mäleta kordagi!). Aga – ta oli mul kogu see reis seljakotis! Seekord aga võtsin kaasa kahe-lapse-käru, sest kujutasin ette, kuidas ma nende kahega kiires tempos ringi väntama asun.
Reaalsus on pigem selline, et hoian Annat süles ja lükkan üsna aeglases tempos kärut, kus istub volask Marta.
Õnneks sai Justinil täna konverents läbi ja alates homsest on ka tema meiega.
mina olen ka selline inimene, kes loomaaias käia ei saa. samuti hoian end eemale köigist tsirkustest, kus loomad on mängus.
kui üht inimeselast väiksest peale puuris hoitaks (üksköik kui ilus vöi eakohane ja spetsiaalselt inimlapsele ta siis ka poleks), kas sul siis ka mingit valu ei teki? see laps/ inimene ei teaks ja tunneks ka ju elu teistmoodi ja oleks vöib-olla eluga isegi väga rahul? ikkagi teeksime me ju köik, et see öudus löpeks. ilmselt sellepärast, et me end selle inimelapse nahka oskame möelda. miks me siis loomadega nii tundetuks oleme muutunud?
üks mu väike 12-aastane sugulane tahtis endale kunagi puurilindu. loomulikult oli plaan seda lindu ka aeg-ajalt välja lasta, et ta toas lennata saaks. ütlesin sellele sugulasele, et ostan talle linnu, kui ta vähemalt nädala vannitoas elab, ilma sealt kordagi välja tulemata. sest just umbes nii peab end üks lind tundma, kes tegelikult on loodud lendama körgele ja kaugele.
arvan, et loomaaia loomad tunnevad ka end umbes nii nagu meie, kui tohiksime liikuda vaid ühes väikese korteri kuni majakese suurusel pindalal. poleks just magus elu.
miks juhtub ikka ja jälle, et loomaaia loomad söövad oma vastsündinud ära? tihti ka sellepärast, et nad instiktiivselt oma järglastele sellist elu ei soovi.
nii et elagu loomaaed!!!
12-aastane mötles järgi ja ütles, et ta ei taha seda lindu.
Merle – mida sa arvad seda tüüpi loomaaedadest, mis on mõeldud liikide päästmiseks? Neile loomadele, keda on nii palju kütitud, et neid vabas looduses peaagu polegi kus üritatakse neid paljundada ja siis loodussesse tagasi lasta. Kas see on ka loomade piinamine või hoopis aitamine?
Ma arvan, et loom tajub seda pigem piinana. Ega loom ju sellest aru saa, et see sellisel juhul tema aitamine on. Aga ma saan aru küll, et ka loomade kaitset selles möttes on vaja, et nad üldse edasi eksisteerida vöiksid.
Nägin kord saadet metskassidest, keda üritatakse Saksamaa metsadesse nö. tagasi meelitada. selleks oli sügavas metsas teatud maa-ala eraldatud (see oli töesti üsna lahmakas tükk maad), sinna olid paigutatud möned metskassid ja neid käis 2 inimest vaatamas ja toitu toomas. sellel lahmakal maa-alal leidsid nad ise toitu, aga et kindel oleks kindel toodi siis ka korra päevas selliseid loomakesi (hiiri) jms., mis sellistes tingimustes niikuinii ka elaksid ja metskassidele söögiks kölbaks. Need kassid olid eraldatud seepärast nii sügavasse metsa, et nad töesti metsikuks ka jääksid ja just seda toitu saaksid ja püüaksid, mida nad vabas looduses kätte saavad. Inimkontakt püüti hoida minimaalne. eraldatud olid nad selleks, et esialgu vöimalikud hädaohud ära hoida, et nad töesti hästi paljuneksid. sel maa-alal hoiti vaid teatud arv kasse,kui see arv kasvas, siis lasti ülejääk alati vabadusse. See projekt önnestus väga hästi ja andis head tulemust.
Nii kujutan ma endale ette ka mis tahes loomaliigi kaitset ja paljundamist – vöimalikult neis tingimustes, kus nad siis ka elama hakkavad ja peavad hakkama saama. Mitte aga kuskil loomaaias vöi muus taolises. Muidugi on mönus olla laisk ja loomad kokku korjata ja siis oma koduukse ees neid hoida ja siis seletada, et köik on loomade kaitseks ja heaoluks.
Mis veel loomaaedadesse puutub, siis mötlesin tagasi enda mälestustesse, kui kord lapsena seal sai käidud. ma olin juba siis üsna löödud, et neil loomadel seal öieti midagi polnud. enamus loomi olid apaatse ja väsinud moega. sörkisid voi loivasid oma vanu kulunud radu puuris ühte ja teistpidi ja önnelik ei tundunud neist keegi.
Mu mees arvas äsja, et kui loomaaedu poleks, ei näeks me iial teatud loomi nii lähedalt vöi selliseid, mis siin meil ei ela. Aga tänapäeval on nii toredaid filme ja selleks, et mina kord üht jääkarupoega lähedalt näeksin on ju nömedus seda jääkaru kogu elu puuris hoida! see jääkaru elab ju ka vaid üks kord ja kahju, et ta vaid inimeste isekuse töttu selle puuris veetma peab.
Loomaaia vajalikkuse seisukohast soovitan Turovskiga rääkida. Oli vist tema ühes raamatus (äkki oli “Loomult loom” – kindel ei ole) või ajalehe artiklis kirjas, et kui loomal oleks puuris halb, siis ta sureks seal ära. Loomad on palju hapramad ja tundlikumad keskkonna suhtes kui inimesed. Kuid loomaaias, kui looduse mitmekesisuse säilitajates, on õnnestunud pakkuda loomadele reaalsust imiteerivad keskkonnad, kus KÕIK nende vajadused on rahuldatud.
Mul ei ole samuti pobleeme puuris loomade vaatamisega. Loomaaias. Küll aga on mul probleeme loomakasvandustega – eeskätt karuslooma kasvandusega.
kahju küll, et sa selle käru-vea tegid. Oleks sa inimestega rääkinud…. Minu jaoks on nr 1 abivahend reisil kandelina/kandekott. Käru võib olla, aga ei pruugi, kui tõesti ei saa võtta. Aga lina/kott peab olema. Mitu korda proovitud.
Läheme ise ka sügisel nii, et pooleteisese lapse jaoks võtame koti kaasa. vanker ka, seal saab ta siis pikemalt magada, vanem laps vahel istuda ja käru peal on hea pakke tassida ja üldse igasugu kola panna, mida lastega uitamisel ikka vaja on.
Ma arvasin algul, et need episoodid “noor ema kahe lapsega” nr 1 ja 2 on ka Sinuga toimunud.
Anna andeks, aga ajas naerma.
Naersin seal ka, kus Sa kirjutasid: “Reaalsus on pigem selline, et hoian Annat süles ja lükkan üsna aeglases tempos käru, kus istub volask Marta.”
Volask Marta on ju eriti vinge reisikogemusega!!!
Annal need puuduvad hoopis.
Lisan Heikole juurde, et loomad – kui neil oleks tõesti väga paha – ei paljuneks loomaaedades kohe kindlasti. Mõned liigid on selles osas muidugi pepsimad kui teised.
Ma usun, et Merle antropomorfistliku seisukoha taga on mõte, et loom peab saama vabalt uidata – aga kas tegelikult pole kõige tähtsam mitte see, et tal oleks kõht täis ja tegevust (uidates või ei) ja veel paar asja? (kas see inimese puhul on teisiti…)Võib ju möelda, et ürginimesed haletseks praeguseid meist enamust, kuna meie ei küti ise, ei konda looduses pidevalt ringi, ei saa vabalt paljuneda ja peame kandma seljas riideid…jubejube 😀
Võibolla olen ma naiivik, aga ma siiski usun, et enamik loomaaedu tegutsevad heas usus ja headel eesmärkidel, seal töötavad loomi armastavad inimesed ja et lisaks lõbustus-teadusasutusteks olemisele panevad loomaaiad külastajaid ka natuke mõtlema, ja mitte ainult loomade piinamisest mõtlema. Peace!
Helle, need lood ongi minu elust, vastavalt kolm päeva tagasi rannas ja kaks päeva tagasi loomaaias.
Helen, tegelikult meil on patapum-seljakott ka kaasas, aga kui ma olen üksi kahe lapsega, siis on tempo nii aeglane, sest Marta peab ise kõndima ja ta väsib kiirelt.
Merle, ma mõtlesin just sama, mis Catalina sõnastas: keegi teisest kultuurist võiks ka meid haletseda.
Igatahes tundusid need loomad, kelle juures me peatusime, täitsa rahul. Neil on oma ruum, tänapäeva loomaaedades on see päris suur.
Aga tegelikult… kössis istuvat kotkast on küll kahju vaadata.
Ja mind jäi see praegu kummitama. Alateadlikult. Võibolla sellepärast ka kirjutasin. Kusagil kumab hoopis pilt sellest Austria mehest, kes oma tütre keldrisse vangi pani jne.
Mul on küll muidugi olematud bioloogiaalased teadmised (jeebus, ise pole veel koolistki läinud, ja juba unustanud eksole) aga ma lihtsalt küsin selle loomade oma järglaste ärasöömise kohta. Kas mitte nii ei ole olnud, et nt. sead söövad/purevad/tapavad ka oma järglased mõnikord ära? Ja sead on ju ometigi harjunud inimestega koos elama, kas üks tavaline kodusiga üldse saaks looduses ise hakkama?
Ma kahtlen kas loomad just alati sellepärast oma järglasi ründavad…
Ja noh, mina ei ole enam ammu loomaaias käinud. Osaliselt ei ole aega olnud ja noh, sellist vabaõhu loomaaeda, kus oleks lihtsalt tõesti hiigelsuur lahmakas maad ja kõik loomad kusagil nö. territooriumi peal, seal ma saaks küll käia. Ja millegipärast ma arvan, et loomaaedade loomadel on tihti parem elu, kui tsirkuses. Vähemalt kusagil arenenud riigi loomaaias, kus neile on loodud head tingimused ja nende eest hoolistevad teadmistega inimesed.
no, ma nüüd panen täiega, vabandan juba ette.
Aga ma ei saa aru, Epp, mis rinnapiima foobia sul on? Miks sa arvad,e t kõik sind passivad kui sa oma last toidad?
Juba lennukis oli sul rpa kaasas, nüüd siis oli ebamgav Annat toita ning kui heldinudlt vaadati loomi siis sind mitte.
Elan sama silmakirjalikus riigis kui Hispaania, Itaalias. Kui mul on vaja imetada siis ma teen seda, ilma sallita ja ilma probleemi tekitamata, kus vaja. Kui beebs oli vastsündinu siis imetasin bussis, tänaval ( ka kõndides) ja pargis. Kui aus olla siis ma ei teagi, kas keegi vaatas ja kuidas vaatas. Nüüd on laps suurem ja ei nuta nii,e t ainult tiss rahustab seega on tissivärk meil oma intiimne ja avalikult enam ei tee. Samas kui 7 kuuselt Eestisse läksime ja ta reisuärevusest ei olnud nõus midagi sööma siis sai tissiga asi ära aetud, lennujaama kohvikus ja jälle ilma sallita. Särk üles ja asi aetud. Ning ka tookord ma ei tea, kes ja kudias mind vaatas, pole minu probleem. Ning ju siis nii hullusti ei vaadatud, et oleks ihul imelik hakanud.
Kui seltskonnas on jutuks siis vaadatakse mind kui kangelasema, et laps varsti aastane ja ma ikka veel annnan oma piima!
Ma ei saa aru, mida sa põed ja virised.. ausõna.
Võta rahulikult ja vaata Annat või martat selle asmeel, et üritada möödakäijate pilku tabada ning mõista.
Aga muidu, loodan,e t nüüd kui Giu on ka teiega, saad ka sina natuke puhata nign Barcelonat nautida.
Muuseas, B on mu lemmiklinn ja kuulus kui lastesõber linn.
see, et sina oled nii vabameelne ei tähenda, et kõik emad peaks oma tissi paljaks kiskuma. inimesed on erinevad.
Ja minuarust ka lapsega ringi käies saab oma aega niimoodi arvestada, et ei pea söötma teda avalikult.
minuarust see ei ole selline asi mida peaks niimoodi propageerima ja teisi siis hukkamõistma, kes samamoodi ei arva. Mingi intiimsus võiks inimesele siiski jääda, tänapäevases ühiskonnas, kus niigi kõik on alasti kistud ja labastatud.
Loomaaedadel on varsti Viimaste Lahkete Majade staatus, ning loomad neis tunnevad end nagu haldjad Tolkieni raamatus.
Kas te, kritiseerijad, olete korrakski viitsinud lahti lüüa Punast Raamatut, või lugeda kasvõi Tallinna loomaaias infotahvleid. Loomad ei mõtle sellistest eetilistes kategooriates nagu inimene. Inimene jälle ei mõtle sellistes eetilistes kategooriates nagu loom. Murrab oma kodu ümbert ja mujalt ja sugugi mitte söögi pärast, lisaks solgib, mürgitab, tapab, raiub maha, õhib, ehitab autoteid, millest üleminek on loomale igapäevane Vene rulett…
Kuidas tunnevad ennast näiteks üksikutesse metsatukkadesse koondatud hiidpandad, kes ei saa enam looduses vabalt uidata, kuidas kõikvõimalikud mägikitsed, keda inimene “metsikus” looduses oma karjakasvatamise tõttu surub järjest kõrgematele ja toiduvaesematele nõlvadele, nii et nad üksikuid asurkondi moodustavad ja geenivahetus sootuks soikub? Kuidas kalad, kes ühe võõrliigi veekokku laskmise tõttu tema hammaste all hukkuvad või nälga surevad, sest see liik nende toidu lihtsalt ära õgib? Kuidas veelinnud, kelle pesitsemise pärusalad üles raadatakse, et sinna pheeen kantriklaaab või jahisadam või süvasadam rajada… neid näiteid võiks jätkata ja jätkata ja jätkata. Enamusel nendest juhtudes on see saatus hullem kui vangistus – piiratud liikumine, geneetilised hälbed lähipaaritumise tõttu, toidulaua vähesus…
Karta on et 30-40 aasta pärast, kui maailma loodushoius midagi kardinaalselt ei muutu, on enamus suuri imetajaid võimelised elamgi üksnes loomaaedades, seda meie endi, inimeste otsese tegevuse tõttu. Paneme loomaaiad ka kinni ja saame tulemuseks … Voila! Elagu tsivilisatsioon maheda ökonduse ja kõige muuga. (Palun vabandust, aga see kriitika on mu meelest hetkel kohane!)
Minul isiklikult on valus sellise näpuganäitamise ja loomaaiavihkamise pärast oma isiklike eetikamõistete mõtlematu ülekandmise tõttu loomariiki. Teate, lugege Gerald Durrelli ja laiendaga natuke oma silmaringi. Raamatus “Joobnud Mets.Sahisev maa” kirjeldab Durrell kuidas ta pidi terve loomakollektsiooni lahti laskma, sest seda polnud puhkenud revolutsiooni tõttu võimalik ära vedada. Võite 3 korda arvata, kas loomad tormasid joobunult vabadusse enese koledaid vangistajaid selja taha maha jättes.
Tont võtaks, selle mõttetu halaenergia avaliku rinnaga toimise üle, võiks rahumeeli loomakaitsesse panustada, et elu meie planeedil ei muutuks lisaks inimestele üksnes prussakate ja rottide pärusmaaks. Kaasaegsed loomaaiad on sellel päästmise redelil ikka üks väga suur samm edasi, mitte loomade Patarei kongid.
Vabandust, ma ei plaaninud nii kuri olla!
ma imetasin oma 8kuust 1.mail Tallinna Loomaaias, keegi ei pööranud mulle tähelepanu. istusin pingil jääkaru puuri ees (hea tuulevaikne koht), vanem laps ja mees sõid kõrval kaasavõetud leibu. ausalt öeldes ei ole ma kunagi märganud, et keegi rinnaga toitmist pahaks paneks.
Mis loomaaedadesse puutub siis oleksin sama öelnud, mida Lee siin mõni kommentaar tagasi. Loomaaia-loomad lisaks väiksemale maa-alale saavad iga päev süüa ja nende tervise eest hoolitseb arst. Mida ei juhtu kindlasti vabas looduses.
Aga rinnaga toitmisesse võiks ka jah rahulikumalt suhtuda. Ses mõttes, et sellele ei pea erilist tähelepanu juhtima, aga varjata ka pole mõtet. Anonüümse k taolised õnneks ei söanda avalikult hukka mõista.
No aga pane siis Marta kärusse ja võta Anna kõhule. Mis sest, et üks kärukoht nö raisku läheb. Kui Anna on piisavalt lähedust saanud, siis naudib ta kindlasti vahepeal kärusolekut ka. Siis vähemasti on närvid kõigil korras. Ja võta seda kui mõnusat trenni, kaalujälgimist:) Mina mõtlen vahel nii, kui palju on vaja lükata ja tassida ja kõndida, et näe, vorm püsib hea.
Mis puutub imetamisse ja kärutamisse, siis mullegi tundub, et oled oma elu ise raskeks elanud.
U. 4-aastase vanusevahega lastega liikumine on lust ja lillepidu- kui palju võimalusi kombineerida! Minul on küll. Ja imetamise koha pealt ma lihtsalt siiralt imestan. Sa oled julgenud nii palju… seda sa ei julge siis? Seda kõige lihtsamat? Isegi kogu oma elu julged teistele vaatamiseks välja panna, aga möödujate pilgud häirivad sind imetades?
Kui sai karmilt, siis ma väga palun vabandust.
Ma vaatan, et sõnu on nii lihtne mõista teisiti, kui kirjapanija neist aru saab.
Ma julgengi imetada. Ma teen seda ju sageli avalikes kohtades, tõsi, salli varjus. Lihtsalt mõlgutasin meelt meie ja loomakeste maailma vahe üle.
Ja ma kombineeringi oma laste transat. Lihtsalt taas mõlgutasin meelt, mismoodi mu noorimale see kärus veedetud päev mõjus.
pole ma oma meelest küll väga virisenud ja halanud. Aga nagu näha, saab selle mu sõnadest välja lugeda…
palun ostke( 229 kr) või laenutage endale raamat “Lugusid Tallinna loomaaiast”.See on parim raamat mida viimasel ajal lugenud ja nädalavahetusel läheme kindlasti loomaaeda oma raamatusõpru vaatama.
Epp, palun vabandust, kui see halateema tuli minu sõnavõtust. Ma olen vahel tunduvalt teravam, kui vaja, lihtsalt minu meelest on rinnaga toitmine pseudoteema, mille ebaeetilisuse pärast ei peaks ükski naisest sündinu seda suud pruukima, millega ta ise sama toitu titena sõi… ja arutelu selle teema üle ei anna globaalsest vaatepunktist mitte mingisugust tulu 🙂 Loomaaedade ja looduskaitse teema on aga palju kordi olulisem mu meelest, ja see blogisaba on hea koht selle üle vaidlemiseks :). Blogi perenaise meelekibedust ma igal juhul ei soovinud esile kutsuda, pigem oli teravus suunatud “loomavabadusvõitluse” vastu 🙂