Otsin artikli jaoks inimest, kel Soome/Rootsi vm lastehoiuteenusega kokkupuudet
Pakkusin ajakirjale Pere ja Kodu teemat, et nad võiksid kirjutada lastehoiuteenusest, sellest, mismoodi see on Soomes ja Rootsis lasteaedadele täiesti võrdne ja riiklikult soositav alternatiiv.
Nüüd läks nii, et Pere ja Kodu võttiski artikli teema vastu, aga ootab, et ma selle ise kirjutaksin.
Leppisin kokku intervjuu professor Inger Kraaviga, kes on tuntud kui “lastehoiu idee Eestisse tooja”.
Aga kui te oskate, inimesed, leida mulle kedagi, kes on ise oma lapsega elanud näiteks Soomes ja kogenud lastehoiuteenust. Neid peresid peaks päris palju olema, sest Eestist on ju hordide kaupa rahvast kolinud üle lahe.
Mismoodi meie lastehoiu seltsi asjad edenevad, saab lugeda muidu siit – www.lastehoiuselts.blogspot.com.
lugedes kõike eelnenut selle asjaajamise teemadel, küsiks vaid ühte: kes teist vastutab( rahaliselt, moraalselt) kui nendes lastehoidudes kellegi laps viga saab? kommionu meelitab värava taga mõnda last? kui keegi neist kõrvetab näpud tulise ahju vastu? kui keegi saab toidumürgituse? kui keegi kukub kiigelt? kui keegi topib suhu kasskakast liiva ja saab mürgituse?kui laps ei jõua kooliküpsuse tasemele koolimineku eaks. ja seal hinnatakse ka muud kui regilaul ja kiikumine.
arvan, et sellepärast ongi kehtestatud ranged tingimused lastega tegelevatele täiskasvanutele. ja kuna neid tingimusi täita ei suudeta, pole ju ka mille eest “pearaha” nõuda.
Ma nüüd hästi vaikselt küsin, mis see lastehoid on? Sõimeealiste st nooremate kui kolmeaastaste hoidmine?
Lilly – siin on päris hea ülevaade. http://www.pki.ee/uuring_inger.htm
Põhimõtteliselt on see laste päevahoiu vorm, milles üks hoidja hoiab kodus(es keskkonnas) 4-6 eriealist last. Erinevus lasteaiaga on rühma suurus ja see, et on kogu aeg üks hoidja (tekib turvatunne). Õpetatakse ja arendatakse lapsi ikka samamoodi.
Siin on üks meie seltsi liikmeid ka sel teemal kirjutanud –
http://tartu.postimees.ee/250308/tartu_postimees/arvamus/319467_1.php?ilona-piirimagi-las-vanemad-otsustavad-vordsetes-tingimustes
Sensity – eks ikka lapse eest vastutab eelkõige lapsevanem ja üritab oma valikutega talle parimat. Samuti vastutab ja valib see lapsevanem, kes viib lapse suurde 24liikmelise rühmaga lasteaeda 9st 18ni ja elab pühas usus, et küll seal keegi vastutab ja ta lapsesse eelkoolihariduse sisestab, ning et seal pole kõiki neid ohtusid, mida sa kirjeldad, ning kasvataja suudab 24-l lapsel kogu aeg silma peal hoida (või ok, 12-l, sest peaks olema kogu aeg kohal kaks kasvatajat).
Mina olen ise väikeste rühmade usku ja arvan, et just sel puhul on lapsevanemate kontroll kasvatajate ja olukorra üle. Samuti olen seda koolkonda, et väike rühm aitab paremini arengule kaasa – lapse kõne areneb kiiremini,tähtede õpetamist saab individuaalse(ma)lt teha, loomingulisuse jaoks jääb ruumi. Näiteks suurtes lasteaedades tähendab meisterdamisetund eelkõige valmislõigatud shabloonide kokku kleepimine. Vägagi sümboolne… Ja arusaadav. Sest kasvataja lihtsalt ei suudaks muidu suurt rühma kontrollida.
Teine teema on see, et lasteaedades lihtsalt ei jätku kohti ja lastehoiu kui alternatiivset vormi tuleks riigil rohkem aidata.
Aga noh, sel teemal on meil terve blogi, lugege, keda huvitab – eksole, www lastehoiuselts.blogspot.com.
Ahjaa, ikka on õhus see, et – Otsin artikli jaoks inimest, kel Soome/Rootsi vm lastehoiuteenusega kokkupuudet.
kulla epp. sa tead vägagi hästi, et ameerikas oleks su ettevõtmine läbikukkumisele määratud, ikka nende rangete tingimuste tõttu.. aga vot eesti riik peab ikka tesimoodi tegema, sa tead kindlasti, et ameerikas on sellise tegevuse st lastehoidmise, kasvatamisega, seotud inimestel kohustuslik kindlustustus nende laste suhtes, keda hoitakse jne.
24 rühmases lapses käib kohal 12 last keskmiselt.. ka sõimerühmades praktiliselt pole kohal rohkem kui 10 last..( vahetevahel hoiavad lapsi ehk vanavanemad, ehk käivad vahetustega tööl vanemad..) praktika on ikkagi 10 last kohal sõimerühmades..
Hea usk ei maksa midagi, kui kellegi laps invaliidistub õnnetusjuhtumi tagajärjel või nõuab kallist ja pikaaegset hooldust.. selle udujutuga sa nüüd küll lapsevanemat ei rahulda ega rahusta, kui sinu territooriumil õnnetus peaks juhtuma..
Mis riigiasutustesse puutub, siis seal saab rakendada riigivastutuse seadust..ka laste õnnetusjuhtumite korral..
sul pole epuke eriti tõesti aimu, mida tegelikult lastaedades tehakse ja milliseid tegelusi lastega ette võetakse..
ma saan aru, et sa tahad mugavalt ja odavalt ja omakasu silmas pidades asju ajada, aga kas see on parim ja turvalisem ka lastele?
Nuu, Belgias toimib suur osa alla kolmeaastaste hoidmisest sellisel kodusel viisil – on ametlikud lapsehoidjad, kes kantseldavad 4-5 last, on minisõimed 8-16 lapsega. On olemas riiklik institutsioon, mis tegeleb muuhulgas lastehoidude akrediteerimisega. Need hoidmisasutused on tavalised kodud 🙂
Vastutavad ikka lapse eest lapse vanemad. Kui küsimus on, kes plekib, kui midagi lapsehoidja valdustes juhtub, siis selleks peab neil kindlustus olema. Analoogne kindlustus on lausa ülikoolini välja. Isegi pikalt studeerinud arste ei usaldata ilma ametikindlustuseta tööle…
“lapsevanem, kes viib lapse suurde 24liikmelise rühmaga lasteaeda 9st 18ni ja elab pühas usus, et küll seal keegi vastutab ja ta lapsesse eelkoolihariduse sisestab”
Nii see muide ongi.
Lasteaia vanemas ryhmas käib hariduse sisestamine ja töövihikute täitmine täiel rinnal ja röömust öhetavate pöskedega.
Vöi siis selline näide – istuvad kaks lasteaiakasvatajat hariduskonverentsil, lava pääl räägib jutuvestja – kuidas lastele lasteaias vöiks juttu jutustada, ilma moraalita, lihtsalt, et laps kuulama öpiks, ise järeldama, pilte silme ette kujustama.
Kasvatajatädidest yks ytleb teisele: Mis jutuvestmine! Milal mul töö juures on aega juttu rääkida? Misasja! Ma pean tähti pähe taguma neile.”
Väikesed ryhmad on igatahes etemad, kui aga leidub vähegi avarama mötlemisega tädike, kes lastega koos asju ajab.
“ma saan aru, et sa tahad mugavalt ja odavalt ja omakasu silmas pidades asju ajada…”
Mul on küsimus sensityle, et mis omakasu ja mugavust Epp su meelest saab sellest asjast, et ta lastehoiu propageerijatega on ühinenud?
Hommik.
Minule on see raudselt oma resursside kulutamine laiema asja huvides, millesse usun.
Sensitivy, ma ise pidin allkirjastama USA lastehoius tõendi, et lastehoid ei võta vastutust nendejanende asjade eest, mis võivad juhtuda. Igatahes on teema huvitav ja uurimist väärt.
Panen siia ka veel tsitaadi meie blogist – Ilona postitusest –
Põhjamaade perepäevahoiu mudel on üks väga hea idee!! Mõningad plussid:
*lapsel on väikeses rühmas rahulikum,
*rühm on tõenäolisemalt kodukandis,
*lapsi saab tuua painduva graafiku alusel,
*Paljud hoiud võivad alata nt kell 12 .00 – kodukontoris või beebiga kodus olevad emad ei pea varahommikul oma väikese lapsega kuhugi jooksma.
*normaalselt areneb lapse kõne ja suhtlemine–see on ilmselgelt raskendatud ruumis, kus ligi 20 last omavahel kuidagi territooriumi jagavad ja keda vaid valvatakse.
* Hoidjaga saab läbi rääkida eridieetide suhtes,
* Hoius saavad olla õed-vennad koos.
* Emal-isal on valik, kelle juurde ta lapse toob. hetkel linnajärjekorras olles ei kontrolli me ei rühma, lasteaeda ega saa valida ka kasvatajat.
sensityle
“….eriti tõesti aimu, mida tegelikult lastaedades tehakse ja milliseid tegelusi lastega ette võetakse..”
Tegelikult võiksid ju probleemi enne kommenteerimist selgeks teha. Kui Tartus (ja mujal) POLE lasteaia kohti, siis lastehoidu välistades on ainsaks võimaluseks kodune laps. Kas aga ühel emal (või vanavanematel) on siis alati needsamad võimalused ja oskused, mis lastehoiul? Tihti kõige muu sahmerdamise kõrval jääb lapsega hoopis tegelemata. Meie pere kolm ligilähedaselt üheealist last kasvasidki muu parema puudusel koolini kodus. Tulemust ei oska väga kahetseda. Võib-olla kooli “sisseastumiseksamitel” polnud nad esireas, aga praegu läheb koolis kõigil hästi ja närvikavagi loodetavasti üksjagu tervem kui suure lasteaia kasvandikel.
Seega kui nüüd olukorras, kus uppuja päästmine on uppuja enda asi (kuigi ei peaks olema), ja keegi tõesti toimivaid lahendusi loob, pole ehk vaja tänitustega lagedale tulla.
no ülalütleja ju ütlebki, et tal lasteaia tegevustest ja tegelustest aimu polegi.. pole siis nagu mida arutada.
epp vist tulumaksu oma tegevuselt lastehoiuseltsis ei kavatse maksta, vaevalt et see ruumi üür iseendalt lastehoiu jaoks ja mõni vakstu laudadele kogu tulu nulli viivad.
Mis ametnikesse puutub, siis nad polegi nõuande keskused, ametnik ütleb, mis keelatud, mis lubatud- vastavalt seadustele ja määrustele. Kuidas keegi need lahti mõtestab, on tema enda arusaamise küsimus. Ametnik ei tohigi eriti nõu anda, muidu jääb ise vastutajaks, kui asi peaks ebaõnnestuma.
seda teist poolt, et ameerikas käib lastehoidmisega koos ka kindlustusnõue, Sulle muidugi ütlema ei tuldud, igaühel oma nahk ligemal.. ja hea ju kui saab vabatahtlikult lükata vastutuse vanemate kaela. kuid seadus on seadus.
Elementaarne loogika tundmine ütleks, et väitest a ei järeldu väide b
ametnikud siis nagu tänitavad kui annavad isegi seaduste paragrahvid ja määruste punkid, kuidas asju ajama peaks.
mida nad siis veel tegema peaksid? ametniku asi ongi olla erapooletu ja juhinduda oma tegevuses olemasolevast seadusandlusest.
Sensity. Sul on küllap seda raske uskuda-mõista, aga ma ei saa mitte mingisugust tulu, mul on ainult kulud seoses selle pilootprogrammiga, mille alustasime meie maja allkorrusel (“Marta ja sõbrad” lastehoid, aprillist kuni juunini).
õppe-mänguvahenditeks on peamiselt kirjastuste Ilo, Koolibri ja Tea asjad, ikka päris suur hunnik neid. Kirjutan õppevahendite kohta hiljem kunagi tagasiside-postituse ka, sest eks ma ise puutun nendega ka kokku (mina ise pole lastehoidja selle 4 hoiutunni jooksul, aga Marta mängib asjadega ju muul ajal ka). Praegu istub siin mu kõrval ja paneb kokku Ilo-kirjastuse tähepuslest sõnu – http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?23693
soovitan selles eas lastele!
Ja üks hea raamat näiteks see – “Mängides lugema” http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?164439
Aa, see ametnike jutt jäi mul vastamata Sensityle. Ei, ma ei arva, et keegi oleks tänitanud. Aga ma eeldan, et terviskaitseameti ametnik aitab inimesel seaduseid-määruseid tõlgendada. Kui minu küsimus oli “Kas meie pere liikmetel on vaja teha nakkushaigustest vaba olemise tõend, kui me pole lastehoiu ajal seal ruumides?”, siis see põhineski ju sotsiaalhoolekande seaduse punktil, millele ta vastuseks viitas – §12.7 tervisekontrolli peavad läbima seda eluruumi kasutavad isikud. – kas samal ajal kasutavad? Või samal nädalal kasutavad jne.
Või siis lugesin määrusest, et ruumi omanikul on vaja kirjutada avaldus – küsisin ametnikult, et kas siis on vaja kahte avaldust, kui meil on omakorda üüritud see maja, kus lastehoidu tahame teha. Vastuseks saan “me ei tegele omandi küsimustega”. Kes siis tegeleb?
Ja telefonis polnud tal aega minuga rääkida, ütles, et “mul on praegu vastuvõtuaeg!” Hiljem polnud teda tundide kaupa kohal jne.
Siin on sellest kirjutatud
http://lastehoiuselts.blogspot.com/2008/04/miks-on-tartus-ainult-76-last-kes.html
ja
http://lastehoiuselts.blogspot.com/2008/03/info-jagamisest-tervisekaitseameti.html
Minu “point” on see, et raske on inimestel oma lastehoidu ametlikuks teha, asi pole sugugi ainult tervisekaitseametis, vaid paljudes asjades kokku. Ja isegi kui läbida kadalipp ja suuta see teha ametlikuks, siis on saadav nn pearaha ikkagi palju väiksem kui raha, mis linn kulutab munitsipaallasteaia lapsele.
Kuigi tegelikult peaks kohalik omavalitsus tagama eelkoolihariduse koha IGALE piirkonna lapsele.
Seesama teema on peaaegu igal pool Eestis, mitte ainult Tartus. Lasteaiakohti ei jätku ja lastehoiuteenuse toetamine on algusjärgus.
te ju ise kirjutate, et see mida te teete, pole ju lasteaiaga võrdväärne, ei toitlustuse, ei tegeluste, ( lapsed ju erinevate vanustega samas rühmas koos teie variandis), kuid võiks ju eeldada, et neil erinevad arengutasemed,ei lapse arendamiste, ei päevauinaku võimaluste jne jne.
Lasteaedades on isegi õppetöö- ja kasvatusprogramm ja selle läbimisel peaks laps olema teatud mõõdetaval tasemel. Siit pannakse maha arendused, tegelused, õppimised( sotsiaalsed oskused nende seas)järgmise taseme läbimiseks.
mille eest te siis võrdväärset pearaha tahate saada?
ja kas sa hoiad neid lapsi siis tasuta? et ükski lapsevanem ei panusta midagi?
Probleem on kahtlemata olemas,
4-tunnises hoius ei peagi olema lõunauinakut. Ja 4-tunnise hoiu eest on see pearaha 50% väiksem kui pika päeva hoiu eest. http://www.tartu.ee/?lang_id=1&menu_id=8&page_id=3852
Süüa saavad meil konkreetselt küll, korra. Lapsevanemad panustavadki meie rühmas mitterahaliselt praegu (toit, õppevahendid; üks on hoidja; minult null-rendiga ruumid näiteks)
See ei peaks nii olema – peaks saama kohalikult omavalitsuselt toetust ja peaks toimima teisiti kui vaid vanemate peal. Eks me sügiseks otsusta, kas pingutada kadalipust läbi ja teha see konkreetne rühm ka ametlikuks, või saame kusagile mujale oma lapsed. Kindlasti võitleme selle eest, et lastehoiu pearaha suureneks.
Arendamise poolest on kindlasti sama – ma arvan, et tugevam – kui lasteaed!! Meil siin küll. Eks see olene muidugi paljudest asjadest. Siin meil paistavad olevat targad lapsed ja tark kasvataja.
Peamine on mu meelest see, et aktsepteeritakse lastehoiurühmasid kui võrdset alternatiivi suurtele lasteaedadele. Eriti olukorras, kus suurtesse lasteaedadesse kohti ei jätku – kui oleks sõbralikum süsteem lastehoidude loomiseks ja veidi suurem pearaha, siis polekski vajagi hiiglaslikke investeeringuid uute lasteaedade tegemiseks (nagu tartu uus Lotte, 57 miljonit krooni).
sensityle,
LHS pole Epu üritus.
kui lapsega juhtub mun. lasteaias õnnetusjuhtum, vastutab linn kui lasteaia omanik.
vastutuskindlustust pole ühelgi tartu koolil ega lasteaial.
Lhs’l saab see olema.
“kommionud” on kriminaalne element ja nende eest pole ükski kool ega lasteaed kaitstud.
kuigi väikeses rühmas on hoidjal ilmsesti lihtsam lastel silma peal hoida.
tegelikult on see vaidlus siin suht mõttetu juba seetõttu, et ilmsesti 75% meie seltsi liikmetest oleks nõus oma lapse rõõmuga linna lasteaeda panema, kuna seal kohamaks siiski ainult 350 eeku, aga seda võimalust paraku pole.
võrdne pearaha tagaks ka neile peredele võimaluse oma last üldse hoidu panna, kuna näiteks 3000-4000 krooni ühe lapse hoidmise eest, kui peres on näiteks 2-3 lasteaiaealist last
käib neile peredeleüle jõu.
samas tuleb tunnistada, et võrdse kohamaksu korral, eelistaksin mina oma lastele igal juhul väiksemat hoiurühma
ka kõigi sensity nimetatud riskide kiuste.
aga see on maitseküsimus.
mõned söövadki hea meelega hamburgereid ja ei oska muud tahtagi.
mis sest PM üleskutsest on saanud? ma ei leidnud küll midagi
Kuidas ma lapsehoidjat otsisin
http://www.postimees.ee/070206/lisad/arter/190841.php
Postimehe üleskutse: kas kasutate lapsehoidja teenust?
http://www.postimees.ee/290108/esileht/siseuudised/308885.php
pilleke. hamburgeril pole häda midagi, kui seda õigesti valmistatakse. tavamõistes on ju see kõige tavalisem kotlett, kuigi muna sinna ei lisata. ülejäänu on tõesti maiste küsimus, kes sööb seda rohke salatiga, kes ketsupi ja majoneesiga.. aga ega toit(faktid) süüdi pole, kui te neid suvaliselt tõlgendate.
sekkuks vestlusesse veel selle nurga alt, et erinevas vanuses koosnevatest lastest rühm on arengu seisukohalt igaljuhul palju kasulikum kui tavapärane. suuremad hoolitsevad väiksemate eest, väiksemad õpivad suurematelt . . . konkurentsi ja kaklemist on vähem, ühe pere lapsed ja tuttavad lapsed saavad koos olla.
minu laps sattus juhuslikult lasteaias nö “pererühma” ja see on paremaid asju, mis üldse juhtuda sai.
veel – peaksime siiski meeles, et lasteaia põhiline mõte on see, et laps saaks turvaliselt ja sõbralikult hoitud, kuni vanemad teevad tööd. lasteaed ei pea andma normetäitvat haridust, vähemalt ei peaks. loomulikult arenevad lapsed seal käies, katsugu keegi selles vanuses lapsi arenemises takistada. ja neid tuleks selles arengus toetada. aga mitte etteantud programmis näpuga järge vedades, vaid lapsi kui isiksusi jälgides ja vaadates milleks nad valmis on ja mis neid huvitab. ja milliseid probleeme nende omavahelises suhtluses üles kerkib. suures rühmas on see raske või võimatu, väikeses ja koduses üsna reaalne.
(aga huvitav kas tweenie põngerjatel oli ka mingi sedasorti lapsehoid? :), suur lasteaed see nüüd küll ei ole kus nad käivad, aga päris kodune värk nagu ka poleks)
Väikelaste päevahoiuga tegelemine on südamelähedane vaid inimestele, kellel on missioonitunnet ning kes on empaatiavõimelised. Eesti keeles ja selgemalt väljendudes tähendab see seda, et inimene näeb oma lapsele sõimekohta otsides probleemi ja näeb seda iseenda pereringist laiemalt. Tal pole see mure ainsana oma kodulinnas. Vähe sellest, ta haarab härjal sarvist ja püüab ise selles valdkonnas midagi ära teha. Mitte ainult ei püüa, tal on tõeline tahe seda teha ja ta teebki! Müts maha! Minu lugupidamine, Epp Petrone!
Tõeliselt oskavad seda hinnata, ja ka tänada, vanemad, kelle laps päevahoius õnnelik ja rõõmus on ning lisaks ka veel kiirelt areneb. Kahjuks on vanemate tänu ka ainuke tasu raske töö eest. Ettevõtjana on raske iseendale töötasu maksta, eriti sotsiaalvaldkonnas tegutsedes. Peamine on välja maksta töötasu töötajatele ning riigimaksud (ihuüksinda suudab viit last päevast päeva hoida vaid imeinimene), teiseks peab saama ka midagi kõrvale panna jätkusuutlikkuse tagamiseks. Arengusoodsate tingimuste loomine järjest arenevatele väikelastele on oi-oi kui kulukas. Minimaalne turvaline mänguväljak maksab poolsadatuhat krooni. Mänguasjad pole teps mitte odavad, aga purunevad kergelt (näiteks raamatud). Ainult naiivsed saavad olla seisukohal, et lapsed üht ja sama asja päevast päeva teha tahavad. Tegelikult vajavad nad mitmekülgseks arenguks pidevalt muutuvat leludebaasi. Hügieeninõuete tagamine moodustab samuti suure kuluosa. Lapsed vajavad voodipesu, käterätte, põllesid, lauanõusid, pissipotte jne. jne. Kõik need on tarvis puhtaina hoida, mille tõttu puhastusvahendid ja desinfitseerivad vahendid võtavad enda alla suure kapi või riiuli, mis peab samuti olemas olema. Pesu ei tohi tervisekaitsenõuete kohaselt ise pesta, selleks peab kasutama pesumaja, kes küsib ühe kilo pesemise eest 20-25 krooni raha. Ma ei räägi siin enam lastetoolidest, -vooditest ja -lauast, mis poes maksavad tuhandeid.
Olles ise ettevõtja sellel alal mõistan hukka kõik need, kes julgevad arvata, et lapsehoiuteenusega tegeldakse kiire rikastumise eesmärgil ja püütakse tegeleda käibemaksupettusega. Üsna tülgastav on sellist võhiklikku arvamust lugeda. Ehk kuuluvad sellised arvamused inimestele, kes pole ise eriti õnnelikud või, hoopistükkis, on teiste õnne peale kadedad. Võin neid harida näiteks käibemaksu teemas: selline kohustus tekib ettevõttel alles siis kui tema aastakäive küündib teatud summani ning hakatakse seda juurde liitma juba teenuse hinnale arvetel. Kõik ametlikult ja jooksvalt konteeritav, aruandlus selle kohta on põhjalik. Kuid selleks, et k/m kohustuse tekkimiseni viiva käibeni jõuda, tuleb kõvasti vaeva näha, palju rügada ja investeerida. Meie ettevõte tegutseb teist aastat ning ka selle aasta lõppedes ei ennusta ma veel nii suurt aastakäivet.
Pole aga kahtlustki, et riik peaks rohkem toetama erasektoris lapsehoiuteenust osutavate asutuste tekkimist, sest ka need lapsevanemad, kelledele sõimekohti ei jätku, tahavad tunda ennast teistega samaväärselt toetatuna. Õnneks minu ettevõtlust toetab mu elukaaslane ja lapsehoiuteenust kompenseerib lapsevanematele minu kodulinn. Olen selle saavutamiseks sisse tallanud sügavad rajad linnavalitsuseni, tervisekaitseametini ja maavalitsuseni. Kui see nii poleks, oleksin selle armsa missiooni asemele ammu valinud mõne kerge rahateenimise viisi välismaal, näiteks hernekorjamise Soomes. Viimati mainitud tööl töötades ei ole mõtlemisvõimet tarvis, veel vähem investeeringuid. Ei ole seal ka muid töövilju, kui raha…
Mina vaatan sind kaugelt ja mõtlen – kui hea, et on olemas selliseid sinusuguseid inimesi, neid kes ei lähe Riigikogusse kandideerima palga peale ja hakkavad seeasemel vedama tänamatut tööatra rohujuuretasandil!
Kui seda loen, tuleb endalegi missioonitunne ja südametunnistus peale. Ja minagi olen kaugel, nagu tundub et ka sensity (kuigi ka tema on endale täpitähed hankinud, aga lastega tal vist kontakti ei ole, isegi kui tal lapsed on). Mul on heameel, et oled võtnud Ameerikast parima, selle avameelsuse ja enesesseusu… ja hirmud-paranoiad-kohtusse kaevamised oled jätnud programmist välja!
Kui see aitab, siis mul on kunagisest Rootsis lapsehoidjaks olemise ajast (1992-1993) tuttav ka üks sealne “dagmamma” ehk justnimelt selline pere-lapsehoiuteenuse pakkuja. Vajadusel saaksin tutvustada. Hoiatan siiski, et see võib sutsu aega võtta, kuna olen Karini (dagmamma) kontaktid ära kaotanud (õigemini pole kindel, kus ta praegu elab jne.) ning peaksin ühendust võtma läbi oma kunagise pere, kellega olen jätkuvas kontaktis. Peaks siiski üsna lihtsalt teostatav olema.
sa kaugelt kirjutaja, küsi, kui miski huvitab ja vastaja siis otsustab kas vastab või mitte.. aga. sa arvad, et sa arvad teadvat ( ikka päris lambist, nagu öeldakse)… mugama paneb..
nimekujul Sensity pole midagi pistmist täpitähtede olemasoluga klaviatuuril..
mina leian, et tuhandete ideedega tublide inimestega ongi nii, et kui neil miski asi pitsitama hakkab, siis haaratakse sellest kohe kinni – on probleem, me lahendame selle kohe ära.
Mul sündisid lapsed – lasteaia kohta pole – teen lasteaia.
Loomulik järg sellele on see, et kui lapsed saavad kooliealiseks, kaob probleem ja ka huvi lasteaia tegemise vastu.
Ma ei ütle, et uute ja värskete ideedega inimesed ei tohiks lasteaeda teha, aga oma king ei tohiks pigistada.
Silma jäid ka ühe kommentaari välja toodud plussid, mida võib vaadata ka teiselt poolt
-lapsel on väikeses rühmas rahulikum,
ükskõik kui väike rühm ka ei oleks, piisab täiesti ühest kiuspunnist, et teistel seal elu põrguks teha.
-rühm on tõenäolisemalt kodukandis
kodukant on suhteline mõiste. Kui pika ma on nõus laps ise lasteaeda jalutama… ja kui palju lapsi siis sellesse ringi jääb? Kui me võtame näiteks eramajade rajooni, siis kindlasti liiga vähe.
Teisest küljest nagu mul üks sõbranna rääkis, kellel lasteaedon kodu lähedal, aga ise tuleb autoga töölt… et kas via enne auto koju või minna otse lasteaeda?
-lapsi saab tuua painduva graafiku alusel
kui seda on mõeldud päeva lõikes, siis ei ole see ei oma ega ka teiste laste koha pealt mingi pluss. Kui kurb võib olla laps, kes jõudis lasteaeda just siis kui mingi lõbus ühistegevus lõppes.
Paljud hoiud võivad alata nt kell 12 .00 – kodukontoris või beebiga kodus olevad emad ei pea varahommikul oma väikese lapsega kuhugi jooksma.
-normaalselt areneb lapse kõne ja suhtlemine–see on ilmselgelt raskendatud ruumis, kus ligi 20 last omavahel kuidagi territooriumi jagavad ja keda vaid valvatakse.
Ma iga päev üllatun, mida kõike uut ja põnevat on minu 3 aastane laps (olgem ausad) 10 lapse hulgas võideldes õppinud. Näiteks hetkel on meil autos päris mitu emadepäeva laulu esitamisel, nii et minul pisar silmas 😉 Iga nädal ilmuvad lasteaia seinale lastejoonistused koos seletustega, mis eesmärgil need tehtud on. Ja isegi kui ruumis on rohkem lapsi kui 3..4, siis ei ole ju nii, et kõik istuvad ruumis ringis ja peavad oma rääkimise järjekorda ootama. Ikka mängitakse 2… 3 koos.
-Hoidjaga saab läbi rääkida eridieetide suhtes,
-Hoius saavad olla õed-vennad koos.
-Emal-isal on valik, kelle juurde ta lapse toob. hetkel linnajärjekorras olles ei kontrolli me ei rühma, lasteaeda ega saa valida ka kasvatajat
seda viimast on veel eriti sinisilme loota :))))
…………………………..
Ja kogu see eelnev jutt oli täiesti teemast väline, aga teema kohta seda, et kui ma olin kunagi 18 aastane ja olin Saksamaal au pair, siis võin küll öelda, et minu hoole all olevat last ei arendanud/õpetanud mina mitte kuidagi, sest ma lihtsalt ei osanud. Mina olin seal ainult valvur ja koristaja.
Ja ei oska ma mitte ühtegi plussi lapse arengu seiskohalt selles näha. Ainuke pluss oli see, et emal ja isal oli hea turvaline tööl käia kui nad teadsid, et nende laps on kodus ja valvatud.
Olen nüüd elanus Soomes juba 8 aastat ja mul on kokkupuude erinevate lastehoiuteenustega. õpin kõrgkooliski praegusel hetkel sotsiaaltööd (+ lasteaiaõpetaja). Oma lapsed on mul käinud kõik riiklikus lasteaias, selleks on mul olnud omad põhjused. Ämm peab mul perepäevakodu, on käinud läbi koolituse ja pidevalt uuendab teadmisi.
Eralasteaed või perepäevakodu on minu meelest ideaalsed juhul kui nende pidajad pidevalt end koolitavad ja muidu kah asjadega kursis hoiavad. Kahjuks paljud teevad seda ainult lisatulu eesmärgil ja pole laste heaolu silmas pidades õiglane.
Lasteaedades (riiklikes) on see eelis, et sa oled kohustatud ennast täiendkoolitama (hmm, ma pole kindel, et mu kirjutamine eesti keeles enam nii perfektne on).
Pirx, tegin just intervjuu prof Inger Kraaviga, tema väitel on küll ka perepäevahoiu kasvatajatel igal aastal kohustuslik täiendkoolituse tundide arv.
Eesti keelel pole sul küll häda midagi ;).