Kiri Sulle

TOIMET. SEE POST ON MUSTANDISSE KIRJUTATUD KAKS NÄDALAT TAGASI.

Kujutan Sind täna korra ette, blogilugeja, kes oled minu sõber. Natuke on Sul võibolla mu õe või venna või isa või tädi Helle nägu, või ekskolleegi nägu, või keegi selline nägu, keda ma ei teagi, aga Sul on minu suhtes head tunded ja nüüd Sa küsid mult vahel: kuidas läheb?

Ja ma kirjutan Sulle.

Tere, jah, väga kiiresti läheb. Kui ma täna käisin kuuri alt puid toomas, tuli selline mõte pähe: kuidas mu vanatädi Salme meenutas oma Siberi-aega “Ega ma tagantjärele ei saagi aru, kuidas me hakkama saime, täitsa imestan; aga elasime sel ajal lihtsalt päeva korraga ja saime hakkama!” Arvan, et see praegune aeg läheb ka meile samamoodi mälestustesse.

Lühidalt öeldes: meil on kaks väikest last ja kahekorruseline puuküttega maja ja täistöökohaga ning täies mahus ülikoolis käiv mees… ja mina, kes tahan teha süüa võimalikult mahedalt (no näiteks maheporgandite koorimine võtab aega, kui näiteks külmutatud porghanditükid supermarketist saaks ju lihtsalt sekundiga toidu sisse visatud).

Ja meil ei ole abisüsteemi. Ei ole meil vanaema ega vanaisa siin linnas, ja õel on omal rasked ajad, sest temal on ju ka 8kuine beebi ja mees on tal enamiku ajast Inglismaal.

Ah, ma ei tahtnud ju viriseda! Lihtsalt sattusin põhjendama, miks ma Sulle nii harva kirjutan.

Elu on kohati muidugi väga armas. Anna ajab end püsti ja üritab esimesi samme. Marta küsib kogu aeg “miks”. Miks on inimestel pepu? Miks on inimestel juuksed?

…Lihtsalt, kohati on samas see tunne, et ma ei suuda elada tänases ja mõtlen sellele, kuidas homme läheb elu kergemaks ja ma saan end välja magada, sest Anna on suurem; ja suvel ei pea ahju kütma jne…

See on mu elu, olen ise selle valinud.

Üha valusamalt tunnen seda, kuidas ma pean õppima valikuid tegema. Kas Sina oskad valikuid teha või oled sina lihtsalt oma hoovuses, kus eriti valikuid ei peagi tegema?

On mõningad asjad, kus ma tunnen end alati hästi. Et – see on õige valik. Näiteks lastejuttude väljamõtlemine. Samas näiteks on suur kahtlus igasuguse kirjastustegevuse suhtes. Pikemalt sellest praegu Sulle ei kirjuta, aga lühidalt – olen jõudnud veidike ummikusse tõdemusega, et enamik loomingut tekitab ju (selle loomingu) tarbijaid juurde. Ei ole ma nii ärinaine, et see mõte lihtsalt ära tagataskusse panna. Aga pole ma ka niisugune fanaatiline tarbimisvastane, et sellest mõttest midagi kardinaalselt järeldada. Niisama kõlgun siin seinast seina.

Kahtlusi on mul ka selle lastehoiu seltsi suhtes, mida ajame. Jälle lühidalt: iga laps on imeline ja vaeva väärt, aga see, kust algab pisike poliitika (MTÜ liikmete vahel) ja suur poliitika (meie ja linnavalitsuse vahel, näiteks) – kas see on minu vaeva väärt?

Kas ma ei peaks parem lastejutte kirjutama? Sest lõppude lõpuks teeb just see mind kõige õnnelikumaks.

Ahjaa, siis tahtsin veel seda mainida Sulle, et käisime Justiniga pereteraapias, et õppida enda perekonda kaitsma välismõjude ja -süütunnete eest ning vabaneda suure suguvõsa… kuidas öelda… liigsest mõjust. Ära täpsemalt küsi, ma ei räägi. Aga kui Sa vahel mõtled, et läheks pereteraapiasse, siis mina küll soovitan. Kui Sa mult konkreetsemalt küsid, keda ma soovitan, siis – Kiira Järv on meie psühholoog, ja väga hea on ta.

Kahe päeva pärast sõidab Justin ära USAsse konverentsi-komandeeringule. Õnneks lubab natukeseks kevadilma. Küll ma kuidagi siin kahe lapsega hakkama saan. SIIT SEE POSTITUS KATKEB. SAIN ÜKSIKEMA ROLLIGA KENASTI HAKKAMA (JA SELGUS, ET MUL ON TÄIESTI ARMAS JA TOIMIV TURVAVRGUSTIK, KUI ÜHEKS ÕHTUKS-ÖÖKS HAIGEKS JÄIN, SAIN ABI KIIRELT.

ÜLEHOMME JÕUAB JUSTIN BOSTONIST JA NE YORGIST TAGASI KOJU.