Kuidas küll teised oskavad?
Mul on üks suur hirm. Et selle roheraamatuga läheb samamoodi nagu mu magistritööga. Tegin seda pikalt ja laialt ja iseseisvalt, polnud mul õiget koolkonda ega juhendajat. Pingutasin nii, et veri väljas. Ja siis veel natuke. Ja siis käis äkki üks seletamatu krõks! ja see asi polnud mulle enam oluline. Jäigi pooleli, kuigi kõik uurimistöö oli tehtud, aga see oli liiga laialivalguv ja.. jne.
Mul on puudu oskus anda enda käest ära asi, mis mulle endale tundub poolik. Võibolla on see oskamatus konkreetses projektis olulisel ja mitteolulisel vahet teha, oskamatus fokuseeruda, mida siis nö kompenseerib nö vinge töövõime.
Selle üle võiks veel pikalt heietada.
tavaliselt juhtuvad sellised olukorrad siis, kui sa oma hädaga üksi jääd…
ma ei tea kuidas sa seda roheraamatut valmina ette kujutad…aga vb olla aitab, kui sa selle formaati muudad, vöi vötad möned kambajömmid appi…?vöi mõtled veelkord läbi, et miks sa seda teed, ja mis on su sõnum selle raamatuga?
selline raamat on oluline ja peaks olema juba puht rahvastiku harimise mõttes. ma arva nii. kyssa on vaid, milline see peaks olema, et ta oleks hea…
aastaid tagasi leidsin Harwardi raamatupoest sellise “How to shit in tge woods” – parim loodusega söbralikult suhtlemise raamat siiani, mida olen näinud…
Aga tegelt võib selle asja ka pooleli jätta. Jääb hulk paberit raiskamata :). Selgelt roheline otsus. Mina ei usu, et see raamat kedagi rohelisemaks muudab. Muutused tulevad mingi teistsuguse elukogemuse kaudu. Propaganda suhtes on eestlane tõrjuv.
Epp; Sa oled vist sama kärsitu kui mina. Iga materjal vajab aega laagerdumiseks ja distantseerumiseks, et alatedvuses toimuv saaks pinnale tulla ja oma õiglast tööd teha.
🙂
No kindlasti ei suuda inimene paarikuise beebi kõrvalt kirjutada research raamatut, mis oleks 100 protsenti täiuslik. Aga mina ootan seda raamatut tema ebatäiuslikkuses!
ei ei ei …just seda raamatut ei tohi pooleli jatta. see on nii vajalik raamat.
Ma olen sellest Sinu rohe(käsi?)raamatust mõelnud, ja vastutusest, et mis siis, kui mõni asi nihu läheb, a’la kui riidekott koju jäänud, siis kumb osta, kile- või paberkott. Mina nt usun siiralt, et keskkonnasõbralikum on kilekott.
Ühelt poolt on hästi väga tore, kui need, kes noil teemadel seni üldse pole viitsinud mõelda, Sinu raamatu abil oma silmad avaks. Teisest küljest, neile kes looduskeskkonda väga lugupidavalt suhtuvad, oleks inetu vastassuunalisi e eksitavaid soovitusi anda.
Eieiei, ma ei taha Sind kritiseerida, kuid ma olen juba mõnda aega mõelnud, et vastavad teadusasutused võiks keskkonnalaseid raamatuid välja anda, ja just mingi piirkonna keskseid. Meil siin nt pole veepuudust ja eleltkriküttega majas pole arukas säästulampe kasutada.
Urmas, mul ongi seal sees väide, et kott koti vastu on kilekott parem.
Katkend:
”
Praeguseks on Julia Hailes mitte ainult muutnud ühiskondlikku suhtumist kilekottidesse, vaid kirjutanud bestsellerid “Rohelise tarbija giid” ja “Uus rohelise tarbija giid”, olles oma kilekotitasandilt ammu edasi liikunud: töötades läbi tuhandeid fakte, helistades ja uurides on tal kõigi suuremate ja väiksemate valikute suhtes oma keskkonnateadlikud seisukohad, alates sõna otseses mõttes sünnist ja lõpetades surmaga. Muuhulgas on ta nüüd välja peilinud, et kilekott ei olegi suurim patt. “Kui peab valima kahe koti, paberkoti ja kilekoti vahel, siis võib viimane olla parem valik,” kirjutab ta. “Paberkottide jaoks on vaja pika kiuga puitu ja seetõttu tehakse neid uuest puust, mitte vanapaberist. Mõlema koti valmistamiseks kulub umbes sama palju fossiilkütust. Paberkott on umbes kuus korda raskem ja võtab prügimäele sattudes umbes kümme korda rohkem ruumi kui kilekott. Omaette teema on looduslik lagunemine. Suur osa prügimägede kraamist on nii üksteise otsa kokku pressitud, et seal ei hakkagi toimugi looduslikke protsesse. Aga kui on piisavalt õhku ja ruumi, siis hakkavad bakterite ja putukad seda paberkotti lagundama ning eristuma hakkab kasvuhoonegaase – kas süsinikdioksiidi, või veel hullem, metaani. Prügimäed eritavad tohutul hulgal neid gaase, nii et vastu on võetud üle-Euroopaline seadus, kui palju biolagunevat materjali prügimäed vastu võivad võtta.” Niisiis, ärge kasutage prügikottideks paberkotte – paber mingu vanapaberisse! Endiselt on Julia küll seisukohal, et parim, miljonkordseks kasutamiseks sobilik, on riidekott.
”
Olen sinu blogi muidu ka lugenud ja mõtteainet leidnud 😉
—
Aga läheb ilmselt nii, et ma jätan olude sunnil ja ajapuudusel need poolikud peatükid välja, millegi uue seemneks ehk. Ja täna öösel saadan siis lõplikult selle ära, mis enamvähem valmis..
Säästulampidest ka(mul on igatahes hea meel, et sa juhid tähelepanu just neile vastuolulistee asjadele, mis ma ise olen üles leidnud):
”
Säästupirnide teema pole veel lõpuni vaieldud. Jah, neid kasutades kulutad sa vähem elektrit. Teisalt, säästulambi koostisse kuulub palju laialdasem kokteil keemilisi elemente: volfram, inertgaasid, strontsiumoksiidid, baarium, kaltsiumoksiidid. Ja lisaks ka eriti mürgine elavhõbe, mistõttu säästulamp kuulub ohtlike jäätmete hulka ning selle kahjutuks tegemine võtab hulga raha ja aega. Seda ei saa viia tavaprügilasse ega tohi panna ka tavakonteinerisse – see tuleb viia ohtlike jäätmete kogumiskohta (info nende kohta leiad oma omavalitsuse kodulehelt).
Ning säästulambi reklaamitav eluiga – kuni 20 aastat – on tõenäoline siis, kui te seda harva sisse-välja lülitate, mitte tihemini kui kolme tunni tagant. Kui aga lülitate oma lampe sagedasti, võib mõttekam olla siiski vana hea hõõgpirn.
”
Aga miks elektriküttega majas säästupirnid head pole? Palun kommenteeri.
Igas uurimises on see hetk, kus kõik tundub liiga laialivalguv ja tundub, et sa ise ei tea midagi. Siis tasub endalt üle küsida: miks ma seda üldse teen? Mis on minu peamised eesmärgid? Pärast saab nende eesmärkide põhjal välja selekteerida kõik ebaolulise.
Mu enda elu kaks kõige jõhkramat lõikumist olid need, kui ma pidin 40 000 tähemärgise ajalooteemalise artikli 24000 peale kokku suruma ilma mõtet ja olulisi fakte kaotamata. Samuti kui mulle keset magistritöökirjutamist üteldi, et maksimumpikkus on poole lühem kui minul selleks ajaks valmis. Süda ilkumas verd, üteldi ühes raamatus.
Kõigest sa ei peagi kirjutama. Kirjuta kõige olulisemast ja sellest, millest sul on endal tunne, et sul on mingi ülevaade.
Paberiprügikottideks võib paberkotte kasutada küll, siis on mugav kõik korraga paberikogumiskonteinerisse visata.
Kas sa prügipõletitest ja prügikogumis- ja töötlemissüsteemidest ka kirjutad?
Elektriküttega majas, või mis iganes muud termostaatidega reguleeritavat küttesüsteemi kasutavas majas, on säästupirnidest rohkem kahju kui kasu. Kahju pool on seesama “pool Mendelejevi tabelit”, kasupool on aga olematu, kuna see energia, mis jääb lambipirnidest toaõhku õhkamata, laekub sinna radiaatoritest. Energiakulu on täpselt sama. Täpselt samal põhjusel on igasugused koduelektroonika-energiasäästjad tihtipeale mõttetud.
Ma üritasin õhkuvisatud säästulampi ja el. kütet kommenteerima hakata, aga lühidalt ja konkreetselt on ju keeruline kirjutada. 🙂 Seega, panin selleteemalise mõtiskluse oma ajaveebi üles.
http://urmase.blogspot.com/2007/10/sstulambi-mttekusest.html
Tere Epp, kingin Teile idee.
Selge see, et kasutatud elektripatareid tuleb eraldi paigutada.
Aga, enne seda võib neist veel palju valgust välja pigistada:
Võtta isolatsiooniga traadijupid, otsad haljaks ja vastu klemme,
fikseerimiseks paar tiiru kleepriba, vabad otsad ühendada,
järjestikku ja/või paralleelselt, kogu kupatus purki, kaas peale,
kaane sisse auk – pirni pesa jaoks (saab vastavast poest),
lülitit pole vaja – tuleb vaid pirni keerata, vasakule või paremale 😉
Seda Peetri soovitatud ideed on juba ammu edukalt rakendanud mu mees, kes tegi umbes sellisel (tegelikult veidi lihtsamal) moel kolmest patareist ja kunagi kella(?)patareidega käinud lambikesest vetsuvalgustaja – päeval ei paista valgus välja, aga öösel on piisavalt hele, et ei peaks käsikaudu kobama, samas ei pimesta. Niiviisi imetakse kõik patareid umbes 0,01 peale tühjaks 🙂