Kuidas hoiduda plastikust
Ma rabelen siin failide ja raamatute rägastikus ja mul pole õrna aimugi, kuidas ma selle nn roheraamatu valmis saan.
Ma pole ju mingisugune ekspert! Ma olen humanitaar, kes numbritega üldse eriti suur sõber pole. Siis üritan ühest otsast aru saada vesinikkütusest ja tuumajaamadest ja polübläblääpakenditest… Ja siis mõtlen, et tegelikult huvitab inimesi ikka see, kui rõve tarbimine Ameerikas käib ja kas see on see, kuhu nad jüuda tahavad… Ja siis mõtlen, et sellest ma juba ju kirjutasin Minu Ameerikas… Ja siis alustan jälle uusi faile, sest leian uusi huvitavaid asju… Kuni läheb jälle liiga keeruliseks ja mõtlen, et ah, liiga raske, keegi ei saa aru. Teine äärmus on jälle see, et – milleks rääkida elemenaarsetest asjadest, kas siis tõesti inimesed ei tea seda-ja-seda veel!
Ma lihtsalt pean selle teksti uuel nädalal mingil kujul keeletoimetajale üle andma või jääb see asi lihtsalt tegemata. Ja ma panen siia nüüd paari päeva jooksul üles neid nn nipikastikesi, kuhu võite oma nippe-soovitusi juurde lisada. Need tulevad siis põhiteksti juurde. Kui sa oled siiamaani mu nutulaulu läbi lugenud ja kui sul on mõni nipp lisada, siis tee seda… aitäh.
Esimene.
KUIDAS HOIDUDA PLASTIKUST
– Leia üles kohalikul turul need müüjad, kes soostuvad panema kaupa su enda pakenditesse – nii saad näiteks plastikkarpe lõpmatult üle kasutada.
– Kui enda karüi kasutada pole võimalik, siis eelista kohti, kus toit pannakse kilekoti sisse – see on keskkonnale väiksem koormus kui plastikkarp.
– Lase endale koju kraani alla paigaldada veefilter või muretse filtrikann, ära osta regulaarselt pudelivett.
– Osta mänguasju, riideid ja muud võimalikult väheselt pakitult. (75% prügimägedel vedelevast plastikprügist on pakendid!) Kasutatud asjade poest saab asjad täiesti ilma pakendita.
…kas on midagi veel…
Kui osta nn perepakke või xl pakke, siis tuleb ka ühiku vajaliku kohta väiksem ühik pakendit. muidugi peab see suures pakis kraam vajalik olema.
ma ei tea, kas Eestis ka see juba võimalik on, aga selle asemel, et osta cd plaat (koos plastikust übrisega) võiks muusikat (ja nt softi) osta online.
(i) meil siin on hüpermarketites (nt Carrefouris) megasuured kilekotid, kuhu juur- ja puuvilja panna.
olen seda teed läinud, et lasen kõik eraldi kaaluda (siin on selleks eraldi inimene) kuid kõik kleepsud ühe kilekoti peale panna.
(ii) ning alati aitab kilekoti vastu naeratusega “no, thanks”!
Poekilekotid – need, mis niikuinii kaubaga kaasa tulevad, näiteks puuvilja-pakkimise kotid – sobivad väga kenasti prügikottideks.
Kui on võimalik osta plastikpurk või klaaspurk keeratava plekk-kaanega, tuleks osta klaaspurk – moosi jm hoidiste jaoks kulub ära.
Plastikkarbid, kus varem oli sees näiteks jäätis, sobivad ka kenasti sügavkülmakarpideks.
Ära osta ise ega lase endale kinkida plastmassnõusid. Lisaks keskkonna koormamisele on need jubeda välimuse ja olemusega. Savikausi põhi näiteks ei lähe pikapeale karvaseks, plastkausil läheb.
pakendid moodustavad eestlaste olmepürgist mahuliselt 60%. üldse tuleb _iga_ _eestlase_ kohta (imikutest surijateni) ca 425kg jäätmeid aastas. mahult umbes 5 sellist tavalist prügikonteineritäit.
hea küll, plastik. enamik pakendit on suuremal või vähemal määral plastik. seega – osta vähemapakendatud kaupa, nagu Epp isegi ütleb. nt võta lihaletist sinki, mitte valmispakendatud viilusid. nojah, aega läheb kauem, aga letis pakitakse enamikes kohtades paberisse ja see on märksa sõbralikum materjal kui plastik.
salatikarbid jms on üks kole teema jah. nt poes nad ei pakenda su oma pakendisse, sealt on igasugu tervisekaitse jms nõudmised. ja kui tööle lõunaks süüa ostad, siis ei ole see kilekott ka alati parim variant. aga kui ei taha just kohe süüa ja tead, et on võimalus taldrikule-kaussi salat panna, siis on teine asi. veel parem – tee see salat ise. on parem pealegi 😛
aga säästva tarbimise kuldreegel poes on: mõtle iga asja eel, kas seda on vaja tingimata osta.
ahjaa – võimalusel kasuta täitepakke muidugi. igasugu pesuvahendid jms. et ei pea igakord ostma uut pudelit.
kahjuks pole meil täitepakid ka väga levinud 🙁
Salatikarpidega on selline asi, et kui ostad endale lõunaks süüa poes, saad panna mitu erinevat asja ühe akrbi sisse. Näiteks kartulid ja liha ning sinna juurde veel salat. Kolme karbi asemel saad ühe. Kui kamba peale ostate siis ka on mõtekas toitu pärast hiljem tööjuures kolleegidega jagada ühest suurest karbist. No st, et seda siis sealt taldrikute peale välja jagades.
Aga vot nende klaaspurkidega ei oska mina näiteks midagi peale hakata. Kogumiseks ruumi pole ja hoidiseid ise ma ei tee, kuigi ostan neid küll.
Maria – klaaspurke võid kuskil pakkuda. Delfi naistefoorumis näiteks – sügiseti on seal neile tahtjaid küll. Endalgi on vahel purgikriis…
Moosi jaoks kulub purk sel, kes moosi teeb. Mina armastan õigupoolest soolaseid hoidiseid teha, kuid mul pole selleks juba aastaid aega olnud.
Raamatuid neis ka ei hoia.
Salatit saab yhte karpi panna siis, kui tahad igat asja natuke ja võtad suure karbi. Yhele inimesele tegelikult mõistlik lahendus.
Täitepakkidega on tihtipeale nii, et uue pudeliga (nt kempsuskungi puhul) saad yhe kaasa… ja järgmisega jälle yhe. Sest vajalikul hetkel õiget pole. Või on selle formaat muutunud. Mis iganes.
XL pakend on hea sellele, kel on XL vajadus. Muidu mõjub ta nagu XL särk S-suuruses inimese seljas.
Paljudes poodides ei pea puuviljakotile silti kleepimagi, sest kõik kaalutakse kassas. Sel juhul saab sama kotiga tükk aega poes käia.
Esimene küsimus: miks tuleb vett joomiseks filtreerida?
Teine küsimus: kas mõistlikum on vett enne keedukannu kallamist filtreerida (ja filtrit pidevalt uuendada ehk uus osta ja vana ära visata) või keedukannu mitu korda tihemini äädikaga puhastada kui seda filtri kasutamisel vaja oleks?
Sam kotiga saab poes käia mitu korda küll. Samas ka paberkotid (kas on väga rumal arvata, et paberkott on parem kui kile?). Ma alles väega “roheline” sel rohelisel teemal…. Aga meie korduskasutame paberkotte pidevalt, ja lõpuks paneme nad ümbertöötlusse mineva prahi kasti…
Ise heegeldan praegu põrandavaibakest poekilekottidest. Olen kuulnud, et viimane buum olla heegeldada “tote bag” – poeskäimise kotte – ja neid juba saab korduvkasutada.
Tegelikult on siin ikka küsimus mugavuses ja harjumuses – alati saab oma pakendi poodi kaasa võtta! Siinsed inimesed on aga nii mugavad, et ei viitsi selle peale mõelda enne kui poe poole suunduvad. Samas aga tehakse sadu nimekirju ostetavatest ja vajaminevatest asjadest…. äkki peaks leiutama mingi variandi, kus poeskäinimse nimekirja saaks pakendi peale kirjutada, mille siis ka kindlasti poodi kaasa võtaks?
see vee filtreerimine on abiks kohtades, kus kraanvesi pole just kõige ilusam 🙂
lisaks ei ole kõik filtrid äravisatavad, neid saab pesta ja seejärel uuesti kasutada. lihtsalt, kui torud on üpris vanad ja sealt tuleb koos veega ka kõiksugu muid sõpru, siis ei aita ka veekannu äädikaga puhastamine 😛 kraanile käiv filter lihtsalt püüab seda sodi vähemalt.
Mina ostsin endale Kreenholmi poest sümboolse hinna eest kangast päris laheda kandekoti, mille alati käekotti panen. Ka poest ostetud paberkotte kasutan mitu korda (kui terved on). Tühjad purgid saab visata eest ära klaasi konteineritesse kogumiskohtades, sama ka vanapaberiga. Biojäätmed ladustan aeda komposti. Aga pakend jääb ikkagi. Ja ajab kohe närvi mustaks, kuidas ka torditükikesed on nüüd suurde plastikkarpi pakitud, selle asemel, et näiteks paberkarpi panna. Aga tarbija on ise süüdi – tahame ju alati kõige ilusamat ja läbipaistamat ja mugavamat pakendit. 🙂