Tuist ja Dakist ja SLÕhtulehest
Tui Hirv (mu poolt äsja kirjastatud raamatu “Tähe tänav” autor) helistas mulle eile õhtul, rääkisime pikalt.
Ka eelmisel korral aastaid tagasi oli ta just SLÕlehega suheldes lõplikust loost psühhotrauma saanud, ja mina olin ju nüüd nädal tagasi see, kes ütles, et seekord seda ei juhtu – Daki on normaalne ajakirjanik, Daki on hästi armas! Anna ikka see intervjuu, ära karda.
Ja Daki oligi armas. Daki tehtud intervjuu pealkiri oli “Tui Hirv kirjutas seitse aastat romaani” ja see pidi minema laupäevasesse lehte, kus on pikemad lood (vähemasti meie Tuiga saime kusagilt niipidi aru).
Siis tuli toimetaja, kes kärpis pool tekstist ära ja tõstis pealkirjaks midagi, mis kontekstist välja kistuna kõlab nagu prostitutsioon. Lisaks kõigele tõsteti lugu laupäevast ette argipäeva. Ilmselt polnud tänaseks paremat skandaali leitud. Tui kuulis veel õhtul asjast ja palus vähemalt pealkiri ära muuta. Lubatigi muuta (tema sõnutsi; nii ta mulle eile ütles), aga täna karjus lehest vastu ikka see pealkiri.
Ma olen siin kummalises positsioonis. Olen ise aastaid meedias töötanud ja ma saan aru reeglist, et “võta teksti põnevaim koht ja tee sellest pealkiri”.
Ja nüüd olen ma kirjastaja ning saan aru, et kõige olulisem on, et raamatut märgataks. Edasi saabub nagunii juba otseühendus lugeja-kirjutaja vahel. Isegi kui see ühendus niisugusel teel algab.
Ja pealegi, jah, Tui ise tahtis teha FHMi fotoseeriat – selles oli tema meelest palju rohkem stiili kui Kroonika omal näiteks. Nii et ise sai oma teo tagajärjed?
Inimlikult on mul jube kahju. Nii Tuist, kes “seda kõike ju niisugusesse konteksti ei tahtnud!”
…Kui ka Dakist. Tema asemel võib siia ka kirjutada mõne teise toreda reporteri nime. Ta saab oma allikaga sõbraks, leiab ühise keele ja hingesuguluase, siis aga tuleb toimetaja, kes käärid sisse lööb. Seda olen ma märganud küll, et toimetajate karistamatuse-tunne (või kuidas seda nimetada) on suurem kui reporterite oma. Nad istuvad päevad otsa toimetuses ja tegelevad maailmaga läbi nende tekstide. Nad ei näegi neid inimesi, kellest need tekstid räägivad. Ma tean ju, ma olen toimetaja olnud (mitte küll kollases lehes, aga näiteks Favoriidi nimelises ajakirjas. Võtsin aga inimesed ja toimetasin neid, loodetavasti mitte väga valusalt.)
Siin polegi mingit lahendust. Me võiks ju kõik hakata SLÕhtulehte boikoteerima, aga seda nagunii ei juhtu ja pealegi ei tee nad otseselt midagi valesti. Juriidiliselt on kõik korrektne. Dakile isiklikult olen ma soovitanud, et ära jää oma annet ja energiat kulutama sinna liiga kauaks; kui su eraeluga ja koduga on, nagu on (seisud lahtised), siis mine parem ja rända mööda ilma mõnda aega! Kirjuta üks non-fiction raamat või romaan! Aga mida neile ülejäänud Dakidele (reporteritele, aga miks mitte toimetajatele) soovitada?! Kõiki ei saa ju ka Austraaliasse või Iirimaale saata rändama.
Ah, maailm keerleb nagunii edasi nii, midagi ei muutu, ma lihtsalt ütlesin välja need paar mõtet.
Ma tunnen Tuid põgusalt. Tema probleem on see, et ta on impulsiivne, riskialtis ja lapsesuu. Mida kõike ka antud juhtumis näha on.
Raamat on aga kõige selle tõttu ju päris hea.
Lugesin artiklit. Aga kas sina ütlesid Tuile, et siis teed suurema tiraaži, kui ta Kroonikas poseerib?
SL Õhtuleht ei kuulu intelligentse inimese lugemisvarasse. Töötagu seal kes tahes ja kui kena inimene tahes.
Hei,
ma ütlesin küll midagi sellist, kui tiraazh tuli jutuks. Et me peame ära arutama, kus on su piirid meediaga suheldes. Kui sa oled nõus Kroonikasse intervjuud andma, siis teeks suurema tiraazhi. (Minu jaoks on ju suurem tiraazh suurem raha, millega ma riskin; mul on vaja teada, kui palju autor aitab kaasa raamatule tähelepanu tõmbamisel).
Tui ütles kategooriliselt ära, et tema pole nõus Kroonikasse intervjuud andma. Siis ta helistas tagasi natukese aja pärast ja ütles, et tal on mõte. Kui üldse midagi, siis ta tahaks teha stiilset FHMi fotoseeriat.
Ja mina siis kirjastajana võtsin asja ette ja küsisin FHMilt, kes muidugi oli huvitatud.
Aga mina pole Tuid millekski sundinud ;).
Teine asi. See on avalik saladus, et intervjuusid antakse enda tegevuste reklaamimiseks. Tui on jah selle välja öelnud. Tavaliselt seda välja ei öelda. Mina nimetasin seda ka enne ilusamini “ühenduse loomine lugeja ja kirjaniku vahel!.
😉
Huvitav, kas väga jõuliste, end läbilöönud ajakirjanike (Murutar, Kivirähk) tekste ka sellisel viisil toimetetakse?
Kunagi tegi KV Õhtulehest minuga intervjuu ja südaööl saatis faxiga teksti MULLE ülelugemiseks. Ja nii nagu ma oma puises kõnekeeles temaga linti olin rääkinud, niisama puiselt mu hüüatused tekstis ka olid. Midagi polnud ära võetud, ega midagi juurde pandud.Noh…oleks ju võinud veidi “mu kulmukaari kergitada ja ripsmeid pikendada”, aga see poleks oluliselt midagi muutnud.
Hommikul ilmus leht ja ta küsis veel tagantjärgi, et kuidas oli.
Mina kusjuures lugesin seda lugu ja ei näinud seal küll midagi solvavat Tui kohta. No oli vähe provotseeriv pealkiri? hee, see on ju Õhtuleht, selle kohta täiesti OK.
Mis mind aga mõtlema pani, oli küsimus ajakirjanduseetikast. Daki on Sinu sõbranna, ta kirjastab oma raamatuid Sinu kirjastuses ja nüüd teeb ajakirjanikuna sõna otseses mõttes promoartikli teisele Sinu kirjastuses ilmuvale raamatule. Vat see on koht, kus mina näppu vibutaks. Ei ole ilus ega eetiline!
Nooh, meie maailm on kapitalistlik niikuinii. Selle artikli oleks teinud keegi teine ajakirjanik ka, kuna uudist, et raamat välja tuli, tuleb kajastada enivei.
Dakile ma ka ei pakkunud intervjuuideed, ta ise tahtis seda teha.
Aga Eesti on tõesti seenevõrgustik, inimesed on omavahel tihedalt seotud… Ma nõustun, et Daki Tuid intervjueerimas võib näida ebaeetiline, kuigi, kui täpsemalt vaadata, siis -kas on? Miks on? Võibolla sellepärast, et kirjastus on nii väike ja me oleme selle bloginduse tõttu rohkem sul silma all? (Kui sa paned sellesama skeemi mõne suure kirjastuse skaalale, siis ei tundu see sugugi nii imelik.)
jah, võib-olla. Eks see ole ajakirjaniku enda sisetunde küsimus. Mina ei oleks seda lugu teinud, vaid oleks pakkunud kolleegile. Üks asi on, et Sa ise tunned, et ei astu üle piiri. Aga seda muljet ei tohi ka teistele jääda.
Epp, ma usun, et välja arvatud see ajakirjanduseetika teema, mida eelpoolkirjutaja mainis, pole sul midagi muretseda.
Kui on intelligentne inimene (olgu või noor), siis ta peaks teadma, et FHM tüüpi pildid lähevad teatud väljaannetes ikka pealkirja. Selle üle imestada – no natuke on naiivne.
Aga teine asi – ei valda väga reklaaminduse ja PRga seotud temaatikat, aga kas on ikka kindel, et mulje, mis praegu noorest autorist kujuneb, tingimata suurendab raamatu läbimüüki? Enda tänase päeva kogemus – mitmed tuttavad, kes muidu oleksd ehk raamatu ostnud (IHirve tütar ja muidu kena noor inimene…et täitsa huvitav, kuidas kirjutab ka..) kergitavad nüüd kulmu ja ei osta. SL Õhtuleht, FHM – need loovad teatud maine, eriti kui inimesel varasem kindel imago puudub, midagi pole teha. Ei, need inimesed ei loe kumbagi väljaannet, ei loe intervjuud ennast, lihtsalt raadio-tv lehetutvustustest on teema läbi kõlanud ja sellest piisab.
Ma arvan, et Daki tahtis vist Tuiga tuttavaks saada ja temaga oma post publishing depressionit (Daki väljend)jagada, sellepärast tal üldse see idee tekkis.
Aga ma olen siin olukorras kindlasti ise ka targemaks saanud. Ja üks asi on see: asjad võivad kaugele näida teisiti, kui nad tegelikult (st asjaosaliste meelest) on.
Muidumeez
Sul on tõenäoliselt tuline õigus selle intelligentsuse koha pealt.
Vaata, mina tean oma hariduse ja harimatuse taset, intelligentsust ei tea, sest pole sattunud eestikeelsetele testidele. Aga päris kindlasti ei loe mina näiteks Äripäeva ja häbi, häbi, ei loe ka EE-d.Ja sinu antud intelligentsustesti järgi olen ma läbikukkunu, luuser, pööbel, inimene allpool igasugust arvestust. 🙂
Minu arvamus on, et enamik inimesi loeb ka kollaseid uudiseid. Ainult et võibolla mitte lausa sellele pühendunud “kollasest” Slolehest.
PS Anna ja Marta plogi on jälle blog.tr-ees 🙁
inimene, kes end meesteajakirjas paljaks kisub ja sellest siis pärast lahkelt räägib, nimetades seda reklaamitrikiks … mis probleem on? mis vahet seal on, kas ta teeb seda laupäeva või argipäeva õhtulehes? lugusid toimetataksegi, Epp peaks seda väga hästi teadma. ja seda, et intervjueeritav avastab, et talle omaenda räägitud jutt ei meeldi, et kõlab veits lapsikult, kui see mustvalgel seisab – seda on kah enne juhtunud. pealegi ei ole intervjueeritavatel teadupärast mingit pealkirja panemise õigust.
jah, saaks aga jälle õhtulehele ära panna.
Ingrid,
ma ei ole andnud intelligentsustesti. Lihtsalt intelligentne inime, kes on sattunud lugema pealkirjas nimetet ajakirjanduslikku väljaannet, ei SUUDA peale paari selles leiduva tekstiga tutvumist enam sedasamust väljaannet lugeda. Lisaks, ma ei lugenud üles, mida intelligentne inimene lisaks SLÕ-le VEEL EI LOE. Kui tunned end luuseri ja läbikukkununa, siis see on su enda probleem.
Ei, minul pole probleemi. Ma loen Slolehe internetiväljaandest esiuudiseid, seega võin ju end lahterdada nende lugejate kirja, kes sinu tasemele ei ulatu.
See, et ma kõige muu hulgas ka kollaseid uudiseid loen, ei tähenda, et ma kõike lehes avaldatut heaks ja õigeks kiidan.
Kaugel sellest!
ma ajakirjanduse telgitagustest ja töömeetoditest suurt midagi ei tea, sellepärast küsingi, et kas ajalehe toimetajal on tõesti õigus ajakirjaniku valmistoodet niipalju muuta (kärpida, vahetada ära pealkiri) et loo üldmulje sellest muutub?
loo juures on ju ikkagi reporteri nimi kirjas, toimetaja nime minu teada mitte, kuigi nagu siit paistab, võib toimetaja osa väga oluline olla
kas daki teadis, et see lugu sellisena ilmub ja kas temal autorina mingit sõnaõigust selle kohta ei ole?
No mis jama see siis nüüd oli. Normaalne värk ja milleks halada, kui ise tahad end paljaks kiskuda. Järgmistele kirjaleedidele võiks soovitada peagi ilmuma hakkavat Eesti-Playboy väljaannet, kui kirjatükk ise nii seksikas ei ole, et ennast ise hästi müüks. Eks see kirjutamine ole samasugune enesemüümine nagu iga teinegi keha- ja vaimu müümine. Edu enese veelgi suruemal paljastamisel!
Jah, nii see on – toimetajal on väga suured õigused, aga avalikkuse ees vastutab reporter.
Kui hea ajakirjandustava justkui näeb ette seda, et toimetaja suhtleb loo autoriga ja kooskõlastab parandused ja lõplik versioon esitatakse allikale tutvumiseks- kui ei ole teisiti kokku lepitud, siis reaalses elus see lihtsalt ei tööta.
Aeg-ajalt teen ma kaastööd mõnele (välis)väljaandele, seal on reeglid vägagi paigas, jube tüütu on seitse korda oma kirjutist toimetaja parandustega üle lugeda ja kinnitada: “jah, ma olen nõus.”
Siin olen püüdnud oma autoritega ikka omapoolsed ettepanekud kooskõlastada ja allikad saavad soovi korral alati! lugu näha- teisiti ei lähe see kuskile eetrisse ega “sisse”. Aga nagu aru olen saanud, see ongi erandlik käitumine.
Tean, et osa autoreid saadavad oma loo allikale ja ütlevad, et paraku on toimetajal voli teha lõplik versioon, mis tähendab, et nad ei garanteeri loo sellisena ilmumist- vähemalt on inimest siis hoiatatud.
Jah, ma pean sellist käitumist inetuks, eriti kui see käib “lugeja-vaatajanumbri huvides”.
Jah, ma arvan, et reeglid tuleks enne mängu algust kokku leppida.
Jah, ma leian, et toimetajaidki peaks koolitama oma inimestest/autoritest/nende tööst hoolima.
Jah, ma tean, et Eestis ei ole see praeguses olukorras reaalne.
Mis puutub Tuisse, siis ta on üks ütlemata armas laps ja tema raamat pole selle pinnalt mingi üllatus- et on paljulubav!
Mis puutub Dakisse, siis nõustun Epuga- mine laia maailma rändama! Ja ära lase endale liiga teha.
Ma saan aru, et selle postituse eesmärgiks on auru väljalaskmine ja südametunnistuse rahustamine.
Epp on olnud piisavalt pikalt ajakirjandusega seotud, et peaks minustki paremini teadma kuidas asjad käivad…
Kui autor poseeris misiganes ajakirjale, siis pole ju pealkiri vale ning kollasest ajalehest ei saa ju oodata miskit «Akadeemia» või «Looming» tüüpi sügavat ja tähendustiinet pealkirja… minu lugudel on ka täitsa tavalistes päevalehtedes nö. seksikamaid (ja minuarust tobedamaid) pealkirju pandud. Juhtub… juhtub meil ja juhtub seda ka laias maailmas… kui ei kirjuta, siis kindlasti ka ei juhtu…
Ainus konks võib siin selles olla, et ajakirjanik lubas kirjanikule midagi, mida tema lubada ei saanud… näiteks loo ilmumist kindlal päeval ja kindlas mahus… ajaleht pole ajakiri ja päevad pole vennad… tuleb miski kuum asi vahele ja kultuur saab kohe kinga… ja ilmub siis hiljem…
Ajakirjanikul on muidugi võimalus seista oma loo eest ning vähemasti kärpimist vältida, sest kui ta tegi loo etteantud mahus jne. Loomulikult ei tea ma konkreetse väljaande töölepingut ning võin siin ka pada ajada.
Eks loomulikult võib soovitada ajakirjanikule rändamist ja mida iganes… aga samas võiks ju ka mõelda selle peale, et kas eesti ajakirjandus peabki vaid idiootidest koosnema… ma muidugi ei tea, et kes on Daki, sest tema blogi ma ei loe ja antud lehte ka mitte… kui ta miski õrn kaunishing on, siis oleks tal vist tõesti arukam ajalehetööst loobuda… vähemasti kollases meedias…
Lihtsalt mõtted ja loodan, et keegi ei solvu, sest seda eesmärki mul polnud…
Eh, kui artikli pealkiri oleks olnud “Tui Hirv kirjutas romaani” no kui paljud inimesed seda oleks lugenud? Minu meelest täitis just pealkiri ausalt antud ülesannet – teha raamatule reklaami. Artikkel ise muidu ju igav.
No aga on ju loomulik, et kui sinul on sõnum ja mina olen meedia, siis miskil hetkel võib minu arusaamine olla erinev. Vahel ma lihtsalt arvan ennast paremini teadvat, vahel on taustasüsteem erinev vms.
Oli just selline lugu, et X sattus lehte, sai 89% oma hilisematest parandustest nuppu sisse – nupp oli umbes 600% parem kui teises väljaandes ilmunu – ja pärast ikka vaadati selle 11% pärast tema peale mõnevõrra viltu.
Ja oli ka teine lugu, kunagi ammu. Taksod olid siis veel Volgad, kummid totaalsed pastlad ning tulime sõpradega meeletus lumesajus Mustamäelt kesklinna. Enamus teest toimus sõit külg ees, aga keegi viga ei saanud sest taksist oli proff ning plaanis pensionini elada – lisaks adrenaliinilaks ja mälestus tänaseni.
Läbi meedia tuleb kulgeda, üksikutele pealkirjadele või takso nina suunale liigset tähelepanu pööramata. Elu oleks ju tülgastav, kui kõik läheks täpselt nii nagu MEIE seda õigeks peame.
Sellegipoolest, ka mina vihastasin eile – korraga ajakirjaniku ja intervjueeritava peale, sest kahepeale kokku suudeti ikka täiesti müstiline sõnum toota. Aga noh, elu juba on kord selline.
Minu meelest on praegu tegu väga hea pealkirjaga, mis mõnes mõttes näitab, kui oluline inimesele tema raamat on. See pole absoluutselt tüüpiline SLÕhtulehekas, väga ilus pealkiri on.
Ja teiseks – praegune postitus jätab mulje nagu toimetaja oleks mingi kurdi mõrd, kes lendab majja ja kõik segamini peksab. Palun väga vabandust, aga mu üks väga lähedane inimene on terve mu teadliku elu töötanud toimetajana ja ma olen konkreetselt näinud, kuidas ta s*itast saia teeb.
Ei käi need asjad siin maailmas nii, et kõigel on ainult üks ots, et toimetajad on kõik sellised, nagu siin öeldud on. Jah, on väga halbu toimetajaid, kahtlemata on. Aga selle kõrval on olemas ka head, suurepärased, uskumatult tasemel toimetajad ja seda fakti ei maksaks tähelepanuta jätta.
Mina arvan, et Epp püüab selle sissekandega lihtsalt ennast puhtaks pesta. Et tema pole mingi kupeldaja ja kõiges on süüdi jube leht.
Inimesed usuvad, et võivad meediat kasutada nagu nemad heaks arvavad ja siis on šokeeritud kui meedia omasoodu tegutseb.
Jätame nüüd need tekstikärped ja pealkirja- ja kontekstimuutmised kõrvale. See oli nõme, aga õige on, et omaöeldud sõnadest ma ei saa taganeda. Kuigi – kui mu käest küsitakse, miks ma poseerisin, ja ma ütlen, et selleks, et inimesed raamatut märkaks, siis panna meetriste tähtedega kirja lause, mille mõte on “ma müün ennast selleks, et raamatu müügist teenida”, on see ikkagi demagoogia.
Põhiline on hämamine asjaajamises. Ainus mis mulle osati õigustuseks öelda, on see, et “ma ju ütlesin, et ilmub teisipäeval”. Mina ei teadnud, et muudatus nädalapäevas tähendab muudatust kontseptsioonis. Pikast intervjuust laupäevases kirjandusrubriigis sai kõmulugu koos kaanepildiga. See otsustati eile õhtul ja mina sain teada, kui leht ilmus.
Kusjuures – kuidas nad selle pildi said, mida kaanele panna? Helistasid FHMi ja ütlesid, et nad kirjutasid Tui Hirvest loo kirjandusrubriiki ja neil on ruttu pilti vaja. FHM saatis pildi, neil oli selleks õigus. Aga ka nemad said täna teada, et pilt pandi kaanele. Selleks polnud SLÕLile luba antud ja edasi klaarivad nad juba omavahel.
Ja et neil polnud artikli juurde pilti panna, on ka vale, sest mind kutsuti esmaspäeval spetsiaalselt välja, et artikli juurde pildid teha. Üks neist väiksema loo juures ka ilmus.
Kahtlemata mõjub SLÕLis vilksatamine mu renomeele halvasti, ma teadsin seda algusest peale. Paraku ei taha ma inimesi jäärapäiselt umbusaldada, kui mulle kinnitatakse, et lugu tuleb normaalne ja vastab ajakirjanduse headele tavadele. Toimetaja aga raiub, et tingimustes tuleb enne kokku leppida. Kas enam-vähem viisakas kohtlemine ja kooskõlastatud formaat on privileegid, mis tuleb välja kaubelda?
Keegi pole süüdi, see on ju lihtsalt mäng nimega “eesti meediateeklaas”. Tui, ära sina muretse, sa said, mida tahtsid – raamatut on märgatud. Mind panevad alati imestama inimesed, kes pühaliku tõsidusega hoolivad oma renomeest, ära sina kuulu nende inimeste hulka.
Minu meelest käib see nn skandaal rubriiki “tegijal juhtub mõndagi”. Epp, Daki ja Tui on kõik tegijad.
who cares. see on sloleht.
Väga ebaeetiline tegu Epu kui kirjastaja poolt.
Mida meesautoritel raha pärast soovitad teha?
Tui on noor ja kogenematu, Epp aga südametunnistuseta manipuleerija, mida on ennemgi tema lugudest välja imbunud.
Tundub, et kirjaneitsil on probleeme lugemisoskusega: leheloo pealkiri oli «Poseerisin FHMi kaanel oma raamatu nimel!», aga mitte «Ma müün ennast selleks, et raamatu müügist teenida». Isiklikult mina näen neil kahel pealkirjal suurt vahet…
Kui inimene tahab näha oma poseerimist kui enesemüümist, siis on see muidugi tema õigus… kuid siis pole ju mõtet takkatraavi halada…
Eks vahekord «SL Õhtulehega» sai ju ette võetudki, et autorile (ja seeläbi ka raamatule) rohkem promo teha… ütleks, et ülesanne sai täidetud 200 protsenti…
Naljaks on see, et kui inimene teab, et SLÕ-s esinemine tema renomeele halvasti mõjub ja ikka seda teeb… et mida see inimene siis üldse hädaldab… oleks, et ei tea…
Arvan, et kõmuajakirjandus on meie riigis juba piisavalt palju kestnud, et inimestel võiks juba olla mõningane ettekujutus, et mida toob kaasa kollase meediaga suhtlemine… ei, ikka arvatakse sinisilmselt, et ega minuga seda juhtu… ja siis pärast on taas hädakisa pilvini…
Selle võiks aga endale edasiseks pähe raiuda, et loo formaati ei kooskõlastata… isegi hinnanguid ei kooskõlastata… kooskõlastatakse fakte… et kui seisab ees intervjuu mõne väljaandega, siis võiks ju mõnda selle väljaande numbrit enne sirvida ning mõelda, et kas tahetakse sellistel lehekülgedel olla… kui selline soov puudub, siis tuleb keelduda ja väga kidakeelne olla…
Ma olen kaudselt ÕL’ga seotud (kuigi mitte mingil sisulisel moel), nagu Epp teab, seepärast ei taha väga suure suuga sõna võtta (ja samal põhjusel vaikisin ka pärast koeraskandaali, mis palju enam ärgitas kaasa rääkima).
Ma ei tahagi siin poolt valida. Seekord, ma arvan, on tegu suures osas toimetuse ja intervjueeritava vahelise arusaamatusega nagu enamasti ikka. Põhjus lihtne: inimene pole harjunud meediaga suhtlema. Ajakirjanikud teavad väga hästi, et intervjueeritav väidab vahel isegi seda, nagu poleks ta kirjapandud sõnu üldse öelnud (kuni kuuleb oma teksti diktofonilt), rääkimata muudest asjadest, nagu pealkirjad jms.
Tui: “…siis panna meetriste tähtedega kirja lause, mille mõte on “ma müün ennast selleks, et raamatu müügist teenida”, on see ikkagi demagoogia.”
“Ma müün ennast” ja “ma poseerisin” pole siiski üks ja sama. Tõlgendamise küsimus, minu arvates müümine on hoopis teise varjundiga sõna. Ja lause mõte on ju õige, kas pole? See, kas tähed on meetrised või mitte, on asi, mida ju reeglina keegi enne kokku ei lepi. Esiküljele paigutamisest, tõsi küll, oleks minu arvates võinud asjaosalist teavitada.
Tui: “Kusjuures – kuidas nad selle pildi said, mida kaanele panna? Helistasid FHMi ja ütlesid, et nad kirjutasid Tui Hirvest loo kirjandusrubriiki ja neil on ruttu pilti vaja. FHM saatis pildi, neil oli selleks õigus. Aga ka nemad said täna teada, et pilt pandi kaanele. Selleks polnud SLÕLile luba antud ja edasi klaarivad nad juba omavahel.”
See, kas väljaanne annab pilte esikülje ja sisekülgede jaoks erinevatel tingimustel, on iga väljaande poliitika küsimus. Kui FHM ei uurinud, mis plaanid ÕL’l pildiga on (ehkki oleks võinud aimata, kuhu selline pilt läheb), siis järelikult nad eritingimusi ei seadnud. Kui ÕL sai pildi kasutamiseks tingimusteta, ei saa neile ette heita, et nad selle kaanele panid.
Tui: “Ja et neil polnud artikli juurde pilti panna, on ka vale, sest mind kutsuti esmaspäeval spetsiaalselt välja, et artikli juurde pildid teha. Üks neist väiksema loo juures ka ilmus.”
Kui jutt on konkreetsest fotosessioonist, on loomulik, et selle juurde tahetakse panna sellest sessioonist pärinev pilt. Oleks olnud täiesti loomulik ka sel juhul, kui intervjuu oleks ilmunud laupäevalehes sellisena, nagu Tui seda ootas. Ning tegu polnud ju lõpuks kaugeltki mingi vastu tahtmist tehtud paparatsofotoga.
Tui: “Kahtlemata mõjub SLÕLis vilksatamine mu renomeele halvasti, ma teadsin seda algusest peale. Paraku ei taha ma inimesi jäärapäiselt umbusaldada, kui mulle kinnitatakse, et lugu tuleb normaalne ja vastab ajakirjanduse headele tavadele.”
Kui mõjub halvasti, poleks maksnud ÕL’ga tegemist teha. Ma usun, Tui lootis algul, et ei mõju halvasti. Kui fakte ei moonutatud, siis pole ajaleht ju valetanud? Konteksti ei saa detailideni ette näha. Muljet mõjutab kõik, nii pildi suurus, paigutus, pealkirja suurus, rääkimata sõnastusest jne. Ning kärped on ajalehetekstis loomulikud, need ei ole välditavad.
Paraku, see kõik kokku on kogemus, mida ka mina oma nahal tunda olen saanud.
Tui: “Toimetaja aga raiub, et tingimustes tuleb enne kokku leppida. Kas enam-vähem viisakas kohtlemine ja kooskõlastatud formaat on privileegid, mis tuleb välja kaubelda?”
Mul on Tuist kahju, sest ta sattus olukorda, kuhu paljud ajakirjandusega suhelnud varem on sattunud – “väljaütlemata kokkulepete” lõksu. Ja siin ei ole mõtet süüdistada väljaande kollasust – palju hullem võib olla olukord tõsise lehe ja tõsise probleemloo korral, kus osalistel looga seoses on mängus palju suuremad ja olulisemad huvid. Inimesele jääb mulje, nagu ta oleks ajakirjanikuga milleski kokku leppinud (näiteks selles, et lugu ilmub laupäeval lehe keskmistel lehekülgedel), siis on ta muidugi solvunud, kui läheb teisiti.
Ok, asi võis olla nii (see on puhas oletus): Daki ütles, et teeb loo laupäevalehe jaoks, hiljem aga selgus, et lugu läheb lehte hoopis teisipäeval (nagu ma aru saan, Tui teadis seda). Toimetaja (ja võib-olla ka ajakirjaniku) arvates on sellega kõik öeldud, sest nad tunnevad ÕL spetsiifikat (millised lood ilmuvad laupäevalehes ja millised nädala sees), aga Tui ei tunne ja saab lehte nähes ebameeldiva üllatuse. Ongi kogu lugu, kommunikatsiooniprobleem, nagu tavaliselt ikka.
Õppetund: kui sul on mõni konkreetne tingimus (nt et lugu EI tohi ilmuda esiküljel), siis esita see selgesõnaliselt.
Mul on Tuist siiralt kahju, aga järjekordset kultuuriinimesed-versus-sopaajakirjanikud-me-oleme-nii-palju-paremad-kui-teie stiilis pronksiööd pole praegusel juhul küll põhjust korraldada (ehkki keegi seda muidugi ei teinudki).
Ma olen muidugi kindel, et kahetsen seda mölinat siin samuti kui siiani kõiki oma kommenteerimisi olen kahetsenud, aga what the hell.
Topi nina meediasse ja laksud ei jää tulemata.
Ulmeguru jõudis ette, heh 🙂 Tervisi sulle!
FHMis praktiliselt paljalt poseerimine ei mõju renomeele halvasti?
Oot, kas ma mäletan õigesti, et sa Epp, oled kunagi TU ajakirjanikke koolitanud? Kui nii, siis olen tõeliselt hämmastunud – kas õpetasid neile ka, et ‘koori end lahti, saad suurema tiraazhi’???
oh, jah, mulle isiklikult tundub, et hakkab tekkima surnud ring: rikkad ja kuulsad ei taha enam slolehega suhelda, mistõttu on leht sunnitud sellest materjalist, mida neil kätte saada õnnestub, viimast välja pigistama. mille tagajärjel ka need inimesed solvuvad ega taha enam suhelda. jne.
Arvan siiski, et pigem Epp kui Ameerikas mitu-setu aastat elanu, teab paremini kui keegi meist, mis on reklaam; igasugune reklaam on reklaam, muide; ning Tui ju täiskasvanud inime, ma võin ka talle öelda, et pista pea ahju… teeb ta siis seda kohe või? Ta on ju vega ilus, sobis hästi FHM kaanele; mis te Eppu piitsutate, ma isiklikult saadaks ka oma kirjastuse noore autori kuhugi esilehele (kui ma kirjastust omaks), nii saab suurema hoo ta tuntus sisse. Vahet pole millest asi algab. Ju. 🙂
Mul oli SLÕL toimetusele kaks palvet: et nad muudaksid pealkirja tagasi “Tui Hirve seitse aastat kirjutatud raamatuks” ja et nad ei paneks artiklile viidet esiküljele. Neid palveid nad ei täitnud. Ütlesid, et mul pole seda mingit põhjust nõuda. Nii et ei olnud kommunikatsiooniprobleem. Lihtsalt teerullitaktika.
slolehed on samasugune toode nagu pornograafia. mõlemad annavad inimestele, kel enda arvates piisavalt palju ja/või piisavalt huvitavat (sugu)elu ei ole, võimaluse teiste oma, olgu see pealegi väljamõeldud või räigelt moonutatud, kallal kiibitsemisest rahuldust leida. nende tarbimine on inimlikult mõistetav, aga ise peaossa trügida…
kaevata selle üle, et kellegi tekst on milleski slolehe-suguses tendentslikult esitatud, on umbes sama hea kui mängida pornofilmis ning pärast süüdistada režissööri ja monteerijat selles, et **** on kaadris sagedamini kui nägu.
mida teewad meesautorid? panewad sama rada…
http://www.youtube.com/watch?v=kSXL3ov0dq4
Fui, Tui, anna andeks, aga see oleks olnud VÄGA MAGE pealkiri. Küsi Epult, kas pealkirjas peab olema verb, ja ta ütleb, et jah, peab olema, ja tingimata aktiivne verb, mitte “on”, “toimus”, “juhtus” või midagi sellist.
Sellist pealkirja ei tohiks leht läbi lasta, ausalt. Mitte üksnes SLÕL, vaid ka teised lehed. Ja sellise pealkirjaga lugu ei viitsitaks lugeda. Arvestades sinu noorust ei ahvatleks selline pealkiri ka raamatut lugema 🙂
Tui sa oled vist väga popiks saamas! :)))))
Tuile:
Mis pealkirja puutub, siis lehetoimetus ei saa lasta neid intervjueeritavatel sõnastada – asi lõpeks lehe seisukohalt kaosega. ÕL toob pealkirjas välja kõige kõmulisema, seda tuleb paraku silmas pidada – ja lugu paistab seeläbi muidugi teises valguses, seda küll. Aga toob siiski tekstist, mitte ei võta laest.
Esikülje suhtes – jah, nõme küll, et nii tehakse vastu inimese tahtmist, aga siin on sama lugu – toimetus ei saa samal põhjusel lasta lehe planeerimisse sekkuda.
See kehtib ka “soliidsete” lehtede puhul. Kui sa oleksid seadnud esiküljeviitest loobumise intervjuu eeltingimuseks, siis oleks leht pidanud sellega arvestama (ja võib-olla intervjuust loobuma, sest viiteta oleks leht lehe sisse ära kadunud) ning hiljem oleks nende poolt tegu olnud juba sõnamurdmisega.
Nii et ikkagi kommunikatsiooniprobleem, väidan ma, aga see pole sinu süü, tavalised ajakirjanduslikud vitsad. Ega see meeldiv ei ole.
Epp, ütle ka midagi, mis ma siin lamisen, ise pole ei ajakirjanik ega ka ÕL töötaja.
* “sest viiteta oleks LUGU lehe sisse ära kadunud”, sorry.
Aitäh, et te mind valgustate, kust ma muidu teaksin seda kollase lehe loogikat.
Aga pildid olid algselt minu jaoks ikkagi fotokunst, mitte pornograafia, ja seal on tunnetuslik vahe.
Aa, seda ka siiski ääremärkusena, et on pehmelt öeldes naljakas, kui FHM tundub kellelegi ÕL’a võrreldes soliidse väljaandena. Maitseasi, muidugi.
Pildid olid ilusad, ei vaidle. Ja ei muutunud pornograafiaks ka ÕL esiküljel.
ok, viimane mulin:
see loogika on, jah, küüniline, aga kui sa ise tahad sellele lehele intervjuud anda, siis on parem, kui sa seda tunned.
Urunugis Ilme 😉 Mul oli see su alias meelest ära läinud.
Jah, nõustun, selline pealkiri “seitse aastat kirjutatud romaan” pole väga põnev, aga mu meelest sobiks kirjandusküljele küll. Ja seitse aastat?! No ega see nüüd väga igav ka ei ole.
Ma tahtsin ka paar sõna öelda enda kaitseks. Mõtlesin: kas mina olen manipuleerinud? See, et Tui tausta arvestades (Eurovisioonil osalemine, tuntud isa) Kroonika kohta teoreetiliselt küsisin… Kusjuures ma ütlesin kohe, et võid ka “ei” öelda, ma lihtsalt pean teadma, kui “laialt” ma tiraazhi peaks planeerima. Tui ütleski “ei”. Ja pakkus ise FHM-i välja (oot, kas ma sellest juba ei kirjutanud).
Edasi läks kõik juba omasoodu. Tuli pakkumine Õhtulehe intervjuuks.
Nojah, ma ütlesin, et Daki on armas ja Dakit võib usaldada. Ja saatsin talle lingi Daki intervjuust Jim Ashileviga, mis ilmus ajalehes pikalt ja ilusalt ja ilma skandaalita. Arvates, et Tui satub samasugusesse sousti. Aga ei sattunud. Aga sellest me juba rääkisime.
Lõppkokkuvõttes on mul tunne, et see on jah selline “torm veeklaasis”, nagu keegi siin ütles. Mina isiklikult ei kavatse Õhtulehte boikoteerida ega kavatse ka pahane olla. Teevad oma tööd. Mingisugune tarkus sellest päevast ehk on kasvanud, aga ma ei oska öelda, mis täpselt. (vabandan udutamise pärast 😉 )
Näiteks ei hakka ma enam soovitama, et anna jah see intervjuu. Igaüks otsustagu ise.
Muide, Tui räägib homme kell 9.30 hommikul Raadio Kahes.
Ja mina räägin kell 9.15 hommikul Vikerraadios. (Kas on kummaline, et sellest loost nii palju uudisväärtuslikku on leitud? Mhm. Aga ma ei näe ka põhjust mitte rääkimiseks.)
Täiskuu 🙂
Aa, on jah täiskuu, seda energiat peaks parem millekski muuks ära kasutama kui siin jahumiseks ;).
Ka minu poolt tervitused Urunugis Ilmele… 🙂
Muud pole lisadagi, sest U. Ilme pani siin juba kõik vajaliku kirja…
Sopased sügislehed võiks kasutada kompostiks
ja täiskuu-öö muidugi magamiseks.
Aga äkki oli probleem sellest, et FHMi ei märgatud piisavalt? Vaja oli väikest skandaali selle ümber? Kuna ma ajakirja sihtrühm ei ole, siis ei teadnud ma ka mitte midagi Tui Hirve fotodest seal. Aga Epu blogi, kus pealkirjas Daki ja Õhtuleht ma loomulikult lugesin. Õhtulehte vaatasin ka hiljem. Nii et nüüd ma tõesti tean, et Tuil on raamat ilmunud 🙂
Kuulanud ära Epu intervjuu Vikerraadiole, jääb üle soovida Tui raamatule nüüd vaid ka häid kultuurilehtedes ilmuvaid arvustusi. Sest kui raamat on nii hea, ei jää ka need tulemata.
Ja kogu selle raamatu ümber tekkinud meediakära on ikkagi üüratu reklaam üllitisele, tahes või tahtmata.
Kuulasin teid mõlemaid, hästi panite!
Ma isiklikult loodan, et Daki nii hõlpsalt ei lahku, sest kui head ajakirjanikud lahkuvad, siis jäävad ju halvad kirjutama.
Hiljuti just kurtis üks tütarlaps mulle, et temast avaldati ajakirjas artikkel, mis sisuliselt erines täielikult sellest variandist, mis talle läbivaatamiseks saadeti. Pealkirjast rääkimata. Ja kuna ajalehed refereerisid seda veel omakorda nädalaid hiljem uute huvitavate pealkirjade all, siis lõppkokkuvõttes jäi kõlama asju, millest polnud üldse juttu olnud ning tütarlapsest idioodi mulje.
Niiviisi hakkab lausa õudne ja kaob ka igasugune huvi ajakirjandusega suhelda. Ja see kandub ka teistsugusele meediale, ehk siis raadioajakirjanikele vastatakse ka, et “ma ei taha teile rääkida, sest te panete hoopis teise jutu kui mina räägin”. Kuidas seda raadios teha, jääb muidugi mõistatuseks, aga inimese jaoks on see täiesti loogiline.
Ja ma võin ka näida liialdajana, aga just taloliste juhtumite valguses heidetakse ajakirjanikele ette skandaalihuvi, eksitavate faktide esitamist või lausa valet ning igasugu muid asju.
lugesin artikli juures olevad kommentaarid ka osaliselt läbi, kahjuks on paljude kommentaaride autorid tõsise puudega.
pidage vastu, tui, epp, murutarikati, daki, eesti kirjandus ning fotokunst. pmtslt on kõigiga pees, naised on libud ja oskavad vaid välgutada.
selliste nendingute peale ei oska vaielda kah, mida siin veel arutada, kes mida kellelegi ütles ja kuidas toimetaja tegi või tegemata jättis.
Kogu loos pole midagi üllatavat. Ajakirjanduse poolelt on tegemist SLõhtulehega, mis on ja jääb sopaleheks ja nii seal need asjad käivadki. Kirjanduse poole pealt, mida tunnen märksa paremini, on asi vähemalt sama selge. Kui sa lähed nö Kõusaart tegema (ehk kirjanduslik tase ei ole paraku veel eriti kõrge, aga riided lendavad suures kaares), siis pead arvestama, et see tempel jääbki sulle külge. Ei ole vabandus, et “pildid olid väga maitsekad” vms tavapärased käibeväljendid. Nii et selles suhtes oli õhtulehel pisut õigus. Eestis ilmub kõrghooajal ligi 30 raamatut päevas, enamikku neist meedias ei kajastata. Õnneks on selle mõju läbimüügile võrdlemisi väike, sest tiraažid on väikesed ja tegu nišikaubaga ning tegelikult massid kirjandusest ei huvitu. Viimasest viiest aastas meenub kõigest kümmekond raamatut, mille müüki on ajakirjanduse kajastus oluliselt muutnud.
Mida kõigest kokku järeldada? Et asi pole süvenemist väärt.
Promo teil igatahes töötab – mul on tõsine plaan minna ja see FHM osta 🙂
Epp, miks sul SLOlehe lugu raamatu kodulehelt puudu on? http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php on muud ajalehe-lingid olemas, “see” mitte.
Sellepärast et itimehel läheb aega asjade üles panekuga. Aga paneme selle üles küll.
vot nüüd tean mina ka, et Tuil on raamat ilmunud. Kuna meie toidupoe aknal oli slolehe esilehe reklaam. Õhtulehte ma ei loe ja kuskilt seestpoolt poleks ma seda märganud.
Muidu oleks see uudis minust võibolla mööda kõndinud.
Eesti kirjandusega on üldse üks vaene lugu…
keegi teda eriti ei taha.
daki ja epu ühised raamatud on tänu blogidele avalikkuses teada.
Aga selleks on ju ka aastaid tööd tehtud. Tuil vist pole sellist blogistaazi ja avaliku tegelase staazi kuskilt võtta
ahjaa.
lisas raamatule ju tuntust ka tui protest õhtulehe artikli vastu…
äkki see teie meelepaha on ka osav reklaamitrikk?
nali
palju edu.
Heh, kui olla nõus reklaamiga Kroonikas, siis miks mitte ka reklaam Õhtulehes. Mina küll ei oleks üllatunud, et Õhtulehe toimetaja pealkirjaga nii teeb – see ongi ju selle lehe profiil. Ei taha kollasemaigulist asja, ei ole vaja Õhtulehes ennast avaldada. Kas kollasemaiguline asi on halb on juba teine küsimus. Nagu Epust näha, mõjub see vähemalt müüginumbritele, miks mitte muidu see suurem tiraaž 🙂
Epp, Tui saab ju palju kuulsamaks kui arvatud. Nüüd on Kroonikasse garanteeritud saamine kui enne oli kahtluse all. Tubli, Epp! Good marketing skills! Tõsiselt ka. Iga kirjastaja ootab oma raamatule sellist promo. Kas sa oled kunagi näinud Eestis taolist promo? Mina sinu asemel üldse ei põeks vaid oleksin rõõmus. Sa saad oma kirjastusele nime, Tui saab promo jne. Hea töö alustada FHMist.
Ta polnud nõus intervjuuga Kroonikas.
Kusjuures ma ei teinud eriti suurt tiraazhi, sest ma polnud kindel, kas seda FHMi asja ikka märgatakse. Nüüd just mõtlen, et pean korraldama kordustrüki. Mis hetkel tähendab ju suuremaid kulusid, kui ma arvestasin :(, aga siis mõne kuu pärast ka suuremaid tulusid… Ja firma kasumist komandeerime end järgmisel suvel indiaanlastele külla ja kirjutame sellest raamatu 🙂
Kuulge, aga RAAMAT???
SLOLehe artikkel ununeb peagi (sorry, Daki!), aga RAAMAT ju jääb? äkisti peaks hoopis sellele keskenduma? Ja foto oli ka minu arust ilus ja esteetiline, kaunis noor inimene, kes on peale kauniduse ka loominguline ja piisavalt ettevõtlik, et see looming meie (rahva) ette närida tuua. Tehke järgi, ah?!
Tui – las koerad hauguvad, karavan läheb ju edasi…
Igatahes ei jõua ära oodata kuniks raamatu postist kätte saan. Aitäh Epp, ehk jõuab sünnipäevaks kohale 🙂
Hakkasin kirjutama toimetamisest. Nagu ikka, läks jutt pikale ja kleepisin selle hoopis enda juurde.
http://hajameelne.blogspot.com/2007/09/miks-ajakirjanikud-inimeste-sna-ei.html
Raamat jõudiski kohale ja hingasin teise sisse ka juba!!! Välja hingata pole veel jõudnud, las ta toimetab seal sees veel natuke….
Midagi tuli meelde, midagi on parem mitte meelde tuletada, midagi tuleks KOHE jälle ära unustada…. nooremana on piirjooned asjade (tunnete, emotsioonide, arusaamade) vahel tumedamad, ajaga kuluvad jooned ja värvid sulavad kokku…
Loomeinimeste maailmas on varjud ilmselt veelgi tumedamad. Aus raamat on!
Jumala normaalne artikkel ju. Ok, pealkiri on intrigeeriv, aga mis seal siis valesti on.
Poseeris? Poseeris!
Tegi seda raamatu reklaamimise nimel? Tegi!
Lugu ise on raamatu vastu huvitekitav, autorit mitte kuidagi ei kahjusta (vähemalt mina erapooletu lugejana ei leidnud seal midagi teda kahjustavat ega solvavat).
Toimetajatel on õigus pealkirju muuta, lugusid toimetada ja otsustada, kuskohas nad mingit lugu viitavad, igas ajalehes. Olgu see siis kollane või mitte. Mõnes lehes tehakse seda lihtsalt ühtede, teises teiste põhimõtete järgi.
Käesoleval juhul toodi lihtsalt loost välja kõige huvitavam point ja ühtegi valet sisse ei toimetatud (saan ma aru). Ja Tui tõlgendus sellest, kuidas talle endale see pealkiri tundus “ma müüsin ennast…” – see on puhtalt tema enda, läbi hirmu ja ehmatuse tekkinud tõlgendus. Tegelikult tehti loost lihtsalt loetavam lugu.
Võimalus toimetajate valikuid mõjutada on ainult konkreetsete kokkulepete kaudu – annan intervjuu ainult juhul, kui… Muidu on kahjuks ainus võimalus omaenda ajaleht asutada ja siis kirjutada, mida tahes:(
Siis on omaette kysimus, kas see, kellega inimene vestleb, saab yldse soovitud veksleid anda. Näiteks lubadust, et allikas näeb teksti täpselt nii, nagu see kyljele tuleb, ei saa sisuliselt mitte keegi täita – kui inime just toimetusse passima ei tule (ja sellist kiibitsate kogumist vaevalt mõni toimetus tahaks).
Kusjuures mida suurem on inimese enda huvi, et temast kirjutataks, seda vähem talle kauplemisruumi jääb.
(ettevaatust: järgnevat lugedes võite ehmatada või yllatuda, sest jutt on kirjutatud igapäevase hingetu tapja – kui Lauri Vahtre väljendit tarvitada –, tõsise toimetusešaakali seisukohalt ja vaatenurgast. tuju ajel yritasin sellisesse rolli sisse elada.)
“Tui Hirve seitse aastat kirjutatud raamatuks” ei sisalda aktiivset verbi. õigupoolest, ei sisalda yhtegi verbi. verb peaks pealkirjas ikka olema, ta võiks lause moodi olla. samuti peaks seal olema alus ehk aktiivne subjekt. iga kord, kui sellist pealkirja panema juhtun (ikka “Tui Hirve seitse aastat kirjutatud raamatuks”), loodan, et järgmisel päeval lehe tagasisides halvasti esile ei tõsteta. sellist pealkirja julgen panna ainult pisematele lugudele või siis õige pisikestele nuppudele. pealkirju ja alapealkirju panen töö spetsiifika tõttu sama hästi kui igal tööpäeval, ja yheksal juhul kymnest võõrastele lugudele. autor näeb pealkirja järgmise päeva lehest (teda pole tööl, kui lugu minuni on jõudnud, tavaliselt on ka autoriga suhelnud toimetaja selleks ajaks läind).
muidugi, kui autor on hea pealkirja teinud, mis mahu ja ruumiga sobib või on vähemasti mahutatav – peale nimetatud formaalste tunnuste -, siis võib isegi autori pandud pealkirja mõte säilida. aga paraku pole autoril tihtipeale aimu ega tunnet, kuidas pealkiri kyljel välja nägema hakkab (ja kui suures kirjas see tuleb), tihtipeale panevad nad omadesse pealkirjadesse hirmpikki liitsõnu, mis igayks võtab vähemalt yhe rea kaherealisest pealkirjast ära.
“Tui Hirve seitse aastat kirjutatud raamatuks” mahu poolest nagu sobiks, aga kahtlemata tuleks ta ymber teha vähemalt nii, et “Tui Hirv kirjutas seitse aastat raamatuks”. võib-olla on liiga pikk, võib-olla mitte, ma ei tea ju, yle mitme veeru läheb (6, 5, 4, 3 veergu on niukese loo juures tõenäoline; see aga sõltub põhiliselt reklaamist, mille avaldamine on lehe põhitegevus, sest see toob raha sisse; lugude avaldamine, eks, viib ainult raha välja ja seda tehakse toote näo ning maine pärast, et reklaami ikka tuleks), ei tea, kas on paariskylje suurem või väiksem lugu, seega ei tea, kas pealkiri 1 või pealkiri 2, nagu neid meil kutsutakse. tuleb järele proovida. kahe rea peale tuleb niikuinii jagada. pealkirja yks rida peab loo kõiki veerge katma. kui see pealkiri ikka kylje peale yldse ei lähe (teksti suurusega mängida ei tohi, muide, 1-2 punkti vähemaks võib võtta, st ainult nii vähe, et lugeja aru ei saaks), siis tuleb välja vahetada ja ümber mängida.
esikyljepealkirjad on lugu omaette ja ysna tõenäoliselt teeb neid inimene, kes pole seda asja korralikult läbi lugenudki, mida kokku võtab ja sisse juhatab. esikylje peal kipuvadki pealkirjad olema eksitavad. ärge neid igaks juhuks uskuge. peale kõige muu tehakse neid kiiruga.
nii toimib masinavärk. selle masinavärgi raamide sees on võimalik igasugu asju muidugi teha. oht hammasrataste vahele jääda on niikuinii, aga võimalusi hammasrataste vahele liiva puistada on samuti, siin ongi mängu ilu.
kindlam on suhelda toimetajatega, kellel on omad kyljed, mida nad toimetavad ja täidavad (lehe tagapool otsas), mitte reporteritega, kes ei tea, mis kylje jaoks kirjutavad. oma kyljega toimetaja ei anna head materjali ära ja on mõjutatavam. tal on tõenäoliselt ka rohkem aega. pealegi, tal võib olla honorarifond ning toimetuseväliseid kaasautoreid (et ise kogu aeg kõike kirjutama ei peaks) ja ta võib kogematakombel isegi uutelt kaasautoritelt lugusid vastu võtta ja nende eest honorari maksta. seega võid leida asjatundja või sõbra, kes suudab oma loo toimetajale maha myya. siis on enam-vähem mõõdetav ka pealkiri, mis sellise koha peal lehes tavaliselt on, ja siis saab teha sellise, mida toimetajal pole põhjust muuta (maksab panustada teise inimese laiskusele, eks). nt kui kirjutad tihti arvamuslugusid lehtedele, varu endale kuhugi iga lehe arvamusloo pealkirja näidis, mis katab paberlehes ruumi äärest ääreni, ja selle järgi pane oma loole iga kord ise agressiivse verbiga seksikas pealkiri, mis yhtlasi on asjalik ja täpselt mõõtu – see on kyll hulk pusimist, aga lohutuseks võin öelda, et sonetipärga kirjutada on keerulisem.
aga samas loetakse sellise toimetaja kylge vähem, sest sinna oma lehitsemisega igayks ei jõua. yhtlasi pole nii suurt ohtu esikyljele sattuda. seal lehe tagapool otsas võib isegi “Tui Hirve seitse aastat kirjutatud raamatuks” pealkirjana läbi minna, sest seal minusuguseid inimeste sõrmede ärahammustajaid šaakaleid koduloomadena tavaliselt ei peeta. yldse käib seal elu tavalisi lahendusi mööda pigem nädalakaupa. kuukaupa tehtavates ajakirjades on muidugi veel rahulikum kogu see elu.
kui juba jahumiseks läks: avastasin, et toimetuselähedasest bensiinijaamast on kõnealune FHM ära ostetud. ei ole enam. enne ikka oli teist seal, ikka mitukend eksemplari. võib-olla oleks isegi ost, mõtsin, kui sealt viimati syya hankisin, aga näe, enam ei ole. (kuigi jah, paar päeva tagasi ostsin Newsweegu, mida põle jõund lugeda, jama. SLÕLi pole yldse kunagi lugend, vat niuke snoob olen. erandid: umbes kymme Denes Kattago tehtud Venemaa uudist online’ist, paberilt täna lugu ajateenistusse võtmisest, kellegi arvamuslugu kunagi aasta-paar tagasi, pluss arvatavasti veel max viis artiklit viimase kolme aasta jooksul. seda ajateenijate lugu poleks ilmselt ka lugenud, kui kogu siinset kampaaniat põleks old.) mis romaani puutub, siis “Marja tänava” või “Meloni tänava” või “Kastani tänava” või “Herne tänava” või “Kartuli tänava” või “Tähtvere tänava” ostaksin kindlapeale (äkist peaksin mõne neist hoopis kirjutama?), aga Tähe tänav on kah tore koht. eks näis, kui raamatupoodi satun. peab lehitsema ja tekstuuri, lause ja lõigu kudet vaatama, kas meeldib.
Päris huvitav sissevaade lehetoimetaja ellu!
Mina olen olnud ajakirjatoimetaja ja seal on pealkirja pikkus ikka palju vähem allutatud kujundusele. Põhiliselt oli ikka see skeem, et autor (või toimetaja) pani pealkirja oma suva kohaselt ning kujundaja järgis seda.
See on jah hoopis omamoodi ooper – panna pealkiri täpselt etteantud tähemärkide piires…
Meenutab mulle 2006.a. suve, kui me Dakiga võtsime selle SL Õhtulehe suvejutu afääri ette ja iga osa pidi olema umbestäpselt 4800 tähemärki pikk ja lõppema “naelaga”.
—
Jah, FHM sai sellest miniskandaalist ju päris palju reklaami!
—
Mind ennast tegi “Tähe tänav” esimest korda käsikirjana lugedes veidi nõutuks, iga kord üle lugedes (sest toimetasin ja tegin korrektuuri) hakkas rohkem meeldima ja lõppkokkuvõttes jäi mulje, et selle raamatu kõige huvitavam tegelane oli muusika… sellest johtuvad kired.
Nagu see (kopin kirjastuse koduküljelt):
”
Me ei teinud ühtki katkestust. Mängisime mõlemad tsüklid järjest õiges tempos helilooja poolt ette kirjutatud dünaamikaga. Mul pidi kõik meeles olema, mida Rasmus mulle omal ajal interpretatsiooni kohta klaveritunnis õpetas, sest sama kehtib üks-üheselt vokaalmuusikas. Helilooja märkustesse tuleb suhtuda äärmise tähelepanuga. See on üks professionaalsuse algtingimusi. Kui muusika otsa sai, hoidsin ma mõnda aega hinge kinni.
Rasmus oli oma mänguga kandnud mu läbi laulude. Ma sain aru kõikidest ta muusikalistest taotlustest. Ta lasi mul särada, kui mul oli kõrge noot, ta andis mulle aega hingata, kui mul oli palju teksti, ta ei katnud mind ära, kui ma laulsin madalas registris.
See oli nagu tantsiks hea partneriga tangot.
„Hedda, see oli lihtsalt geniaalne,” ütles Rasmus pärast pikka vaikust.
“
FHM siit reklaami? Ei usu. Nende sihtgrupp vaevalt et blogisid loeb. Õhtulehte, küll. A mida ma ka ajakirjandusest tean…
Tuletan meelde, et enamik inimesi endiselt ei tea, mis on “blogi”. Ja kes teab, teab neid vaid hingepiinades teismeliste pihtimise meediana. Nagu mu tulevane naaber viisakalt küsis, kui ma ütlesin, et pean blogi: Miks keegi peaks sinu unenägusid netist lugema?
Loen ja loen ja avastan: inimesed kinnitavad, et SLÕL on rämps ja saast, ja et intelligentne inimene seda ei loe – nemad ise siis loomulikult ammugi mitte. KUI te seda ei loe, KUIDAS te siis teate, millest seal kirjutatakse?
Mina olen näiteks oma viimase viie aasta suurima portreeloo-elamuse saanud just sellest lehest. Tõsi, paar aastat tagasi, aga neid lugusid oli siis terve sari, vaat et mingi viis-kuus. Kõik tavalistest lihtsatest inimestest. Sellistest, kes on iga päev meie keskel, aga kes nn kvaliteetlehtedes iialgi “uudisekünnist” ei ületa. Portreteerimiseks sobivaks ei peeta neid ammugi – neid kirjutatakse nn kvaliteetväljaannete nädalalõpulehtedes ikka tuntud inimestest, kasvõi seitsmes ring peale, sest paljuke Eestis siis neid tuntuid on. (Rääkimata juba sellest, et ega meie päevalehtedes töötagi kahjuks enam kuigi palju inimesi, kes on suutelised kirjutama portreelugu või reportaaži.)
Selliseid lugusid, mis hinge lähevad ja mõtlema panevad, on seal ikka veel. Näiteks tervisekülgedel – lood inimestest, kes oma haigust trotsides eluga hakkama saavad. Lood, mis võtavad endalt võimaluse viriseda, sest nende inimeste murede kõrval on enda elu üks lust ja lillepidu.
Ja SLÕL spordiküljed näiteks on teab mis ajast saati konkurentsitult parimad. PM omad ei läinud isegi siis oluliselt paremaks, kui SLÕL reporter sinna tööle läks. Mis iseenesest on ju imelik.
Ei saa öelda, et SLÕL ei avaldaks lugusid, mis minu jaoks on vägaväga hea ja halva maitse piiril. Neid ma ei loe. Nagu ei loe ka PMs või EPLs avaldatud lugusid, mis seisavad koos mõttetust sõnavahust ja tühjast targutamisest – neidki lugusid pole vähe.
Aga et ma loen kõiki kolme nimetatud väljaannet, siis ma tean, millest räägin. Ja endiselt ei mõista, kuidas saab ajalehte lugemata väita, et see on saast? See on nagu mu laps kolmeaastasena, kui ta keeldus hernesuppi söömast ja kinnitas, et see ei maitse talle. Ise polnud iialgi lusikaotsagagi proovinud. Ühel heal päeval siis proovis. Sööb tänaseni.
Mjnah, avastasin selle blogisissekande alles nüüd, aga kommentaari kirjutan ikka, äkki keegi satub veel siia. Mida ma tahan öelda: SLÕL sugused “sopalehed”, nii naljakalt kui see ka ei kõla, on tegelikult jube haavatavad. Nimelt võib iga leheloo tegelane, kel järgmisel päeval on mõne oma ütlemise pärast häbi või ta näeb mingitest vastukajadest, et oleks pidanud üldse vait olema või et mõni tema väljaöeldud mõte kõlab trükimustalt vaadatuna maotult, rahumeeli väita, et leht on teda valesti tsiteerinud, jutu laest võtnud või mis iganes. Ja igaüks tunneb talle kaasa – vaeseke sattus raisakullide ohvriks, küll mõtlevad aga lugusid välja, raiped! Tegelikult on tõde hoopis selles, et me räägime sageli iseennast kuulamata – kui poolte meist igapäevane jutt järgmisel päeval meile trükimustal ette antaks, imestaksime vist kõik, et kas me tõesti nii ütlesimegi?! On juhtunud küll ja küll, et inimene väidab, et tema pole öelnud seda, mis ajakirjanik on kirja pannud, aga kui ta on toimetusse kutsutud lindilt omaenda sõnu üle kuulama (jah, ka telefonikõnesid toimetustes üldiselt lindistatakse), on ta olnud sunnitud üllatunult tõdema, et ei olnudki midagi valesti…