Selline küsimus, tänapäeva Eesti kombeid kombates: kas ja mida kingitakse noorele inimesele sõprade-sugulaste poole kooli lõpu puhul?
Mina mäletan, et mina ise sain vanematelt serviisi, kullast äärtega ja “defitsiidi” 😉 Ja sain kätte elukindlustuse, 1000 rubla, mida ema-isa olid enamvähem mu sünnist saati kogunud, selle eest sain paari kingi osta (lõpetasin 1992 kevadel, kui raha väärtus kahanes iga nädalaga…)
Nüüd oli juttu kellegagi, kes ütles, et tema meelest küll ei tehta keskkooli lõpuks tänapäeval kingitusi. Ei midagi muud peale lillede.
USAs aga, vähemalt seal “Minu Ameerikas”, kingitakse kooli lõppemise puhul digikaameraid ja sülearvuteid, kinkekaartidest rääkimata.
PS. Jah, mu noorem vend lõpetab sel kevadel keskkooli, palju õnne!
Minu suguvõsas on ka neid lõpetajad kui seeni tulnud 🙂
Kingitakse küll, olenevalt kinkijast ja soovide teadmisest kas kinkekaarte või midagi suuremat-praktilisemat-jäävamat. Ma arvan et ka digikaamerad-sülearvutid võivad täitsa sellesse loetellu kuuluda..
Ups, lugesin üle, kirjutasin ennist 1000 krooni, aga ma sain ju ikka 1000 rubla!
parandan ära 😉
Kingitakse küll, mina olen kinkinud raamatupoodide kinkekaarte.
ma ei saanud küll midagi, ega ei tea et keegi oleks midagi saanud. aga noh sülearvuti kuluks ju igaühele ära 😀
Ikka kingitakse midagi. Ma ei mäleta, mida ma ise sain aga täpselt samamoodi sain elukindlustuse eest (1000 rubla ikka oli see) paari kingi. Hõbelusikad oleks ehk asjakohased? Keskkooli lõpp on ikka tähtis asi.
Keskkooli lõppu ei mäletagi enam, aga ülikooli lõpetamise puhul kinkis minu perekond mulle Navitrolla pildi. Ja eksi perekond kinkis kuldketi.
Igast tehnika ja muud kuluvad asjad on ju toredad ja praktilised, aga need ju ei ole igavesed. Neist ei jää mälestust. Sünnipäevaks võib selliseid asju kinkida, aga kooli lõpp on minu arust sündmus, mis väärib mäletamist.
raha / kinkekaardid sobivad alati 🙂 ehted, meestele siis korralik lipsunõel, käekell. suurt kila-kola küll ei kingita eriti vist.
mina olen veendunud raamatupoodide kinkekaartide kinkija.
apollo ja tü raamatupood põhiliselt 😀
see on seinast seina: mitte midagi – raamat – auto. ausõna.
Keskkooli lõpetades ja oma pere majanduslikku seisu teades poleks ma iial peale lillede midagi loota julgenud. Pealegi, meie peres pole kunagi olnud sellist kinkimise kommet. Klassiõed said küll vanematelt kingitusi, enamasti ehteid.
Aga oma lastele teeksin kindlasti mingi kingituse ka. Minu meelest oli väga armas, kui pinginaaber koos vanemate ja noorema vennaga restorani sööma viidi. Kingitus (sõrmus) anti ka seal üle.
Mälestusesemete hindamine on rohkem naiste asi, poisid-mehed eelistavad rohkem praktilisi kinke. Nii et arvuti, jalgratas, õng vm sobilik vidin oleks igati asjakohane.
Minu meelest oleks tore keskkoolilõpetajale kinkida nt reis kahele – saab sõbra kaasa võtta ja iseseisvalt ringi vaadata. Pildid oleksid siis mälestusesemete eest.
kinkisime perega eelmisel aastal õele (küll ülikooli lõpu puhul) jalgratta. ütleme nii, et me ise olime sest kingitusest palju rohkem sillas kui kingisaaja.. ja nii see vaene ratas terve eelmise suve isa keldris kopitas. sel kevadel viis omanik ratta lõpuks oma koju ja kuuldavasti on sõitmaski käinud.. 🙂
Tere kallis Epp üle hulga aja!
Olen kibelenud juba mõnda aega Sulle kirjutama ning mõelnud, et kas blogisse või meili. Täna lugesin Su kirjutust kinkimisest kooli lõpetamise puhul ja kuigi minu jutt ei klapi just kõige paremini teemaga, võtsin julguse ikkagi mõne sõna ütlemiseks. Kas oleks mõeldav kooli lõpu puhul kinkida mõni raamat? Omal ajal kingiti. Õpetajad või kool kinkisid. Peale Lenini elulugude isegi näiteks “Tõde ja õigust:”
Ausalt öeldes õieti just raamatutest tahtsingi tegelikult kirjutada. Täna nägin internetist, et nii Sinu kui Daki raamatud on raamatukogus saadaval. (Pean Su, ja ka Daki, ees vabandama, et nüüd, kus meil ka vannitoa boiler nässu läks ja uuega asendada tuleb, hoiavad pensionärid igat penni! J). Mõlematele on järjekord, aga panen end igal juhul kirja.
Tegelikult on aga minu päris lugu selles, et neil päevil lugesin Diana Leesalu raamatuid “Mängult on päriselt”, mille eest ta sai 2006a. noorsooromaanivõistlusel esimese koha, ja “2 grammi hämaruseni.” Ja just neist tahtsingi Sulle kirjutada, et mis Sa üldse arvad tänasest noorsookirjandusest. Ütlen Sulle ausalt – minule need raamatud ei meeldinud, samuti nagu varasem Sass Henno “Me oleme siin.” Küsisin noore daami käest, kes raamatuid välja annab, et kas meil ei ole enam Bullerby lapsi? Sain vastuseks, et see on ju lastekirjandus. Õige küll, on muidugi lastekirjandus.
“Aga Kalle Blomqwist?”
“No see ka rohkem lastele.” Kah õige. Aga kas temale endale need raamatud meeldivad.
”Jah, meeldivad küll.”
“Kas asi on tõesti nii hull, nagu seal kirjutatakse?”
“On ikka küll.”
“Noh, siis te ajate mulle küll hirmu peale,” ütlen mina, mille peale tema vastab: “Aga need raamatud on väga lähedased ja omased praeguse aja noortele.”
Selle peale ei osanud ma muud öelda, kui et “Nüüd panete mu ju lausa kartma!” Mis Sina arvad?
Kodus hakkasin mõtlema, mis on peamine, et need raamatud mulle ei meeldi, ja jõudsin järeldusele, et nad ei ole VAIMUKAD!!! Just see on peamine puudus. Toots joob ju ka ennast täis, aga see on kuidagi vaimukas, Kiire ristjastid jm. Tom Soyer teeb Hugh Finniga hulgaliselt tempe, ka kuidagi vaimukalt. Siin aga kirjutab Diana: “Mu vend on hull. Ma olen kindel, et ta on hull. Kuradi saiko. Skisofreenik…” Tead – ei veena! Vaatamata vägevatele sõnadele ei veena! Ma ei tea, kas oled lugenud Dovlatovit, näit. “Kompromiss”? See ütleb ka vägevalt – ja veenab. Kuidagi hingest tuleb tal.
See tuli nüüd küll üks lõpmata pikk kommentaar. Mõtlesingi, et peaks saatma vist meiliga. Aga läks nii, nagu Sa näed. Nii et palun vabanda.
Su vennale aga palju õnne ja ilusaid kinke kooli lõpetamise puhul.
Mina sain eelmine aasta lõpetamise ja sünnipäeva puhul korraga pärlikee.
mina kinkisin oma heale sõbrannale Mari Raubale ühe sooja ja veidi seksika kalli ning prantsuse orelimängija Pierre Cohraine’i CD.
Marile küll meeldis.
ema ja isa kinkisid talle lossi Floridas:)
ja palju õnne ja jõudu ja armastust aapile
Minule on alati raamatuid kingitud. Selliste suurte lõpetamiste puhul siis suuremaid. Keskkooli lõpus sain Silveti, ülikooli lõpus Saagpaku. Praeguse magistrikraadi saamisel ütlesin vanematele, et pole mulle midagi vaja, sööme kunagi koos torti. Ostsin hoopis ise endale ÕSi. 🙂
Ma mäletan kah seda rublanalja. Ühe mu sõbranna isa ütles, et viis 18 aastat iga kuu ühe viina hinna eest raha panka, selleks et siis tütar saaks lõpuks osta selle raha eest kaks viina.;-)
Nali naljaks, lõpetamine on nii suur asi, et ega see lapsuke lõpuks mäletagi, kes ja kas mida kinkinud on. Seepärast võid võtta rahulikult ja kui lilled viid ja musi annad, see on kõik, mida sinult tegelikult oodatakse.
Minu isal jäi juhuslikult just minu keskkooli abituuriumikevadel vana auto väikseks. Seda ei serveeritud küll kooli lõpetamise puhul tehtud kingina, aga tagantjärele vaadates meenuvad need kaks asja ikka koos.
minu laps sai kingituseks reisi londonisse.
Mulle kingiti keskkooli lõpu puhul ainult lilli. Ja minu meelest ei saanud keegi muid kingitusi. Aga ülikooli lõpetamisel sain õige mitu karpi hõbelusikaid. Vanemad ja tädid-onud kinkisid.
Aga kui vennal arvutit pole ja sulle on selline ost jõukohane, siis oleks see küll hea kink. Sest ilma arvutita ju ei saa ju kaasajal elada.
Mina sain raamatu(id), eriliste pühendustega. Ja mulle meeldivad need. Samas, väga palju lõpetajad pole raamatu-inimesed, nii et ses osas on raskem.
Igasugused tehnikavidinad on muidu toredad, aga kas just lõpetamiseks… Noh, tegelikult, nagu alati, sõltub kingisaajast.
peale lillede pole suurt midagi saanud. ülikooli lõpetamise puhul sain võimaluse osta ise endale meelepärane asi 😉 ahjaa, mingid sugulased olid küll välja nuhkinud, et ma ülikooli lõpetasin, ja kinkisid kuldketi (väga mõttetu, kulda ei kanna ma ka suure raha eest mitte).
Ikka kingitakse ja tavaliselt uuritakse enne kingi saajalt, mida ta soovib. Sobivad: raamatupoe jm kinkekaardid (nt kui vennal on tõsine soov arvuti osta, siis saaks kinkida ka ju lihtsalt sihtotstarbelise raha), mõne reisi kuhugi, kontserdipileti või pääsme mõnele suveüritusele… Pole muidugi kohustuslik, aga kipub nii olema, et keskkooli lõpp jääb kõikse paremini meelde ja hoolitakse kingitustest enam.
andry, Mari Rauba oli mingil perioodil ka minu täitsa hea sõbranna.
Aga see selleks.
Ma näiteks elan oma gümnaasiumilõpu kingituses, küll selle tingimusega, et nii pea, kui saan, võtan laenumakse oma õlule. Olin nõus, sest tundub parem, kui maksta kuus suurem summa üüri näol võhivõõrale inimesele.
Aga see on selline asi, et noh … ma ei uskunud viimase hetkeni, et korteriostuga tõsi taga on. Ja ma ei pea tegelikult oluliseks seda, et lõpetamisel midagi kingitaks, korteri sain ka tunduvalt pärast lõpetamist ja oma jõududega remontisime-sisustasime. Aga öeldi, et lõpetamiseks.
Mul oli kodus mõneti keeruline olukord ka, seepärast ilmselt selline kink tuli.
Päris lõpupäeval käisime perega Pangodi kalarestoranis. Näiteks oli see viimane kord mul vanaemaga väljas käia, kas või sellepärast juba väga eriline sündmus. Ja paljud sõbrad tulid aktusele kohale ja tõid lilli. Mulle tähendas see kordades rohkem kui mõni kingitus, sest ma mäletan sellest päevast oma vanaema ja sõpru, vanemaid ja teisi sugulasi.
Missest, et mul pole konkreetselt sellest päevast ette näidata ühtegi materiaalset asja, et näed, selle ma sain. Aga mälestused on, ja väga kallid. Eriti sellepärast, et mu koolilõpp tuli väga raskelt ja mitte üle kivide-kändude, vaid pigem lausa üle mägede ja metsade. Mulle on kas või see mapikaante vahel seisev lõputunnistus selline hinnaline kingitus, et maidea. Põhikooli lõpus sain aga vennalt näiteks ÕSi kingituseks. Ja mul oli päriselt väga hea meel selle üle.
Aga kas ja mida kinkida praegusele koolilõpetajale, seda ei saa küsida blogilugejate käest. Seda peab vaatama ikka konkreetse inimese järgi ja siin pole mingit tava, et kas kingitakse või ei.
mina sain telgi. see kestis tihedas kasutuses kaheksa suve ja oli üks uskumatult tore asi/koht/kink!
Minu õetütar lõpetas eile põhikooli.
Kinkidest niipalju, et kuigi üllatused on toredad, on siiski targem küsida kingi saajalt mida tema eelistab. Alati on midagi niisgust, mille peale ise ei tulegi, aga kingi saajal oleks hirmus hea meel.
Raha. Minu meelest on see lõpetaja jaoks kõige vajalikum asi ja siis saab ise vaadata, kuhu selle paigutab. Ja võibolla mingi eriline raamat, pühendusega ja nii, nagu siit eespoolt lugesin – see on hea mõte.
Kast viina.
Mina sain oma parelt lõpetamiseks (2004) hõbedast ehted – sõrmus, kaelakee, kõrvarõngad – sellised ajatud, mida saab pidulikul puhul kanda (kuigi ma hõbedat igapäevaselt ei kanna..)
Sõpradelt sain raamatuid ja lilli, meeletus koguses lilli – kuigi palusin neid mitte tuua, sest sõitsin järgmisel päeval Saksa elama.. 😛
Mina hakkasin oma keskkooli lõpetamise peale mõtlema, no ei mäleta muud, kui et mu esimene pruut, oeh, jättis mu lõpupeol maha.
Aga oma tütrele kinkisin põhikooli eelviimase klassi lõpetamise puhul Leonard Coheni Ten New Songs, põhikooli enese lõpetamise puhul sõrmuse, mislle üks soome kunstnik tegi ainueksemplarina Neil Armstrongi auks, kes esimese inimesena Kuu pinnale astus ja selle sammu tegi, mida nii palju on tsiteeritud, ja keska lõpuks mingi kaelaehte.
Meesterahvastest. Kavatsen oma pojale kinkida Victorinoxi noa, sellest on mehel igal eluhetkel abi. Ja peale selle kingin talle Krimmi poolsaare
Kui tal arvutit pole, või uut vaja, siis kingi ikka raha. Või kui oled nii rikas, siis kingi arvuti. Ma arvan, et raha ja arvuti on kaks asja, mida vaja. Võibolla ka digikaamera, kui seda pole veel. Ma ise kingin alati raha noortele, paistab, et neile meeldibki see kõige rohkem 🙂
eelmise mehe jutt on sitaks mõistlik, küll noor teab, nuda papiga teeb.a teinekord on talle tore, kui keegi kingib midagi ootamatut, imelikku…
Arvuti puhul on muidugi see oluline, et mida sellega hiljem teha tahetakse. Internetis istuda ja wordi dokumente kirjutada? Vägevaid mänge mängida? Mahukaid programme jooksutada? Sellest sõltub ka, mis tehniliste näitajatega arvuti osta tuleb.
Ja kui arvuti osta, siis oleks viisakas ka kõik vajalik tarkvara kaasa panna. Mitte, et vot siin on arvuti, hakka piraatlust ajama. Ja ka siin tuleb mängu tulevase kasutaja eelistus – kas ta tahab win XP’d või Vistat või üldse Linuxit? Kas ta MS Office’t tahab või mitte? Jne.
Üldiselt on vist selliste asjade puhul kõige targem lasta lõpetajal endal see välja valida (sobivas hinnavahemikus) ja siis hiljem poolpidulikult üle anda 🙂
Meil on nö perekondlik traditsioon kinkida koolide lõpetamise puhul ehteid. Mina olen saanud oma vanematelt alati mingi väärismetallist asja ja ehkki ma ehteid harva kannan, on see mu meelest siiski tore. “Selle kee sain keskkooli lõpuks”, mõtlen peenikest säravat kuldektti pidulikumal puhul kaela pannes. “See on magistratuuri lõpukingitus emalt ja isalt,” tean ülipidulikul puhul kunstilist ehet kaela pannes…
Nii kinkisin ka oma Katile, kes tänavu lõpetas põhikooli, ühe hõbedast kaelakee.
ohjaa, meil on ka ju traditsiooniline kingitus – kahe aasta pärast peaksin saama sõrme punase kiviga sõrmuse, ülikooli lõpetamise kingitus vanaemalt mu emale. vot seda ma ootan kohe väga, mitte, et ma oleks mingi vidinahull ja et ma üldse peale kõrvarõngaste eriti ehteid kannaksin, aga see on ikka väga eriline. ja ma arvan, et ma ei kannakski teda, vaid paneksin kuhugi kindlasse kohta.
sest … no äkki ma saan tütre kunagi. ja äkki ta läheb ülikooli ja lõpetab 🙂
Kui magistrikraadi kätte sain, siis kinkisid vanemad mulle raamatupoe kinkekaardi, mille est siis omale suure luulekogu ostsin. Mehe poolt sain Les Miserables-i DVd, mida ise juba pikka aega Amazonis piidlesin aga kunagi ei ostnud.
Minule ei kingitud ei kooli ega ülikooli lõpu puhul midagi ja kuni Sinu kirjutise lugemiseni ei olnud mulle ka kunagi pähe tulnud, et kooli lõpu puhul peaks midagi kinkima. Minu jaoks oli parim kingitus lõputunnistus ja diplom ning selle hetke auks sadade kilomeetrite tagant kohale sõitnud vanaema. Oma lõpetamistest mäletan just seda uhkust ja õnne, et ma sain hakkama. Isegi praegu arvan, et kingitused oleks mind pigem solvanud, sest õppisin ju endale mitte selleks, et mingisugust preemiat/kingitust ära teenida. Aga lilli ootasin küll ning neid kogunes hästi palju. Seniajani mäletan, et gümnaasiumi lõpetamise puhul (1994) kingiti mulle ühtekokku 96 õit 🙂
Kui mina lõpetasin oma koolid, siis polnud kinkimise kommet. Ootamatult sain sõbranna vanematelt gümnaasiumi lõpupuhul mingi kingi- nugade komplekt vist oli 🙂 Aga muidu on ainult lilli kingitud. Üldiselt ma ka varem ei teadnud, et kingitusi tehakse. Nüüd uued ajad ja uued kombed, inimesed rikkamad. Ellu astujale , eriti poisile, on raha vist parim kink. Mina siis kingin raha oma vennale 🙂 🙂
Parim kink on raamat pühendusega. Olen alati oma sugulastele raamatuid kinkinud ja sisse midagi kirjutanud mälestuseks. Kavatsen Aabile ka raamatu kinkida. Raha on nii praktiline ja saab otsa. Raamat aga jääb.
ei ole, et on uued ajad ja uued kombed – näe, sügaval vene ajal kinkisid mu täiesti keskpärase palga ja töökohaga vanemad oma tütrele sõrmuse.
see oleneb inimesest, perest ja selle traditsioonidest.
ja minu meelest on hästi naljakas öelda, et see ja see on parim kink. mina ei oska nii rääkida, ma ei oska selliseid üldistusi teha, sest ma tean, et mida ma näiteks kingiksin iga kell oma vanemale vennale, ei kingiks ma ilmselt kunagi nooremale. nad on erinevad inimesed. ja näiteks helle pakutud raamat oleks nooremale täielik pettumus, samas vanemale sünnipäevaks justnimelt raamatu kinkisingi.
ja üldse, helle, palun ära pahanda, aga lugedes su kommentaari meenus kusagilt laste käitumisraamatust või kusagilt üks lõik, kus pere läks sünnipäevale ja isa pakkus ka, et raamatut kinkida, aga ema ütles, et raamatute kinkime on kõige lihtsam viis alt minna ja siis peab kingitusesaaja püüdlikult nägu tegema, et oi küll mul on hea meel. halvemal juhul aga peab ta terve ülejäänud peo püüdma variata, et tal riiulis juba samasugune raamat ees on ootamas 😛
raamatu kinkimine nõuab seda, et sa tunned väga hästi inimest, kellele raamatu kingid.
vabandust, keskpärase palga ja töökohaga vanavanemad, pidi olema esimeses lõigus.
annake, ma tervitasin Mari, ta oli rõõmus
Tõepoolest, pole ju niivõrd tähtis, kas kinkida või mitte kinkida.
Aga kinkida on tore.
Mulle küll meeldib kinkida.
Anna jutt meenutab mulle üht vana anekdooti.
– Mis me talle kingime?
– Kingime raamatu.
– Aga tal juba on raamat.
no siis on ainult kahju, Helle, et sa aru ei saanud, mis ma öelda tahtsin. või said, aga ei tee lihtsalt välja.
andry, aitäh. mul on maru kahju, et teda nii kaua näinud ei ole.
Hei, lõpetamiselt tagasi, kinkisingi raha. Aga tegelikult pole raha ikkagi kõige parem, see ei jää meelde ja kaob tuulde. Võimalik, et Aap ostab selle eest näiteks bensiini või vorstikesi. Ja võibolla isegi unustab, et sai kingituse (Elo, sul vist on meelest läinud, et mina kinkisin sulle kooli lõpus ka raha ;)…) Aga nt Helle kinkis mulle Koidula raamatu, see on siiani meeles/alles, ja pühendus ka – tõesti kingitus.
Pulmadeks saime ka itaalia kombe kohaselt raha. Et siis vorsti ja bensiini…
anna, ära ärritu
Helle tegi nalja lhtsalt
Ma tegelikult ei ole väga ära hellitatud laps, aga mina sain lõpetamiseks auto ja sünnipäevaks vahetult enne ülikooli algust veel läpaka, sest viimaseta on tõesti väga raske ülikoolis ja auto teeb elu palju lihtsamaks elades Tallinna linna piiril. Aga ma olen ka saanud raamatuid ja Navitrolla ja raha ja ehteid…
Siiski, minu parim sõbranna sai sel aastal väga originaalse kingi. Talle kingiti 16 grammine 99,9% puhtsat kullast Hiina kuldmünt.
Ma ka ei mäleta mingeid kinke koolilõpetamisel saanud olevat. Aga küllap olid mul siis täiesti ebamoodsad sugulased.
Lehes igatahes oli kirjas, et üleüldse läheb lõpetamine maksma midagi 10 000 EEK kandis ja noored, kes selle sisse kasseerivad, leidsid, et täiesti normaalne. Ma olen muidugi igavene koi, aga kuni inime ise ei suuda sellist raha teenida, võiks vähemalt muret tunda, et kust see raha tuleb või midagi. Jah, kooli lõpetamine on tähtis ja pidulik sündmus, aga nominaeitea. Autosid kingitakse ka, ehkki see pole nii levinud, pigem mingid reisid olid vist.
Mina saan igaks jõuludeks/ sünnipäevaks ja siis ka lõpetamiseks lubadusi, et ma kunagi midagi saan. Noh selliseid asju mida ikka vaja läheb. Arvuti, uue reketi, cd mängija. Aga siis 18ndal sünnipäeval avastasin, et ma polegi saanud midagi peale lubaduste, et ühel heal päeval. Tookord sain siis raha, kulutasin selle oma suurima unistuse peale, vanemad sellest aru ei saa, aga endal on hea.
Lõpetamiseks sain teada, et reisi mille nad mulle korraldasid pean oma lõpurahast kinni maksma. Et noh, ei andnudki enne valikut mis ma rahaga teha tahan.
Aga ikkagi rõõmustas.
Mina sain ühe kooli lõpetamise puhul kaitseliitlasest sõbranna käest viis paukpadruni…
Minu arust oleks kõige sobilikum kinkida lilled ja sellega kaart kus on vahel raha või head soovid
Appreciate the recommendation. Will try iit out.
Visit myy web-site …Las Vegas Kitchen Appliance Repair
Attractive section of content. I simply stumbled upon your weblog and in accession capital
to assert that I acquire in fact enjoyed account your blog posts.
Any way I will be subscribing to your augment and even I success you access consistently quickly.