Täna varahommikune unenägu on ikka veel nii selgelt meeles. Suur uputus. Mingi laudtala, mille eest jõudsin pea ära tõmmata. Arusaam, et teisi inimesi mu ümber enam ei ole. Hetkel vähemalt. See tugev emotsioon – et ma ei näe võibolla enam mitte kunagi oma lapsi ja lähedasi… Ja siis mõni aeg hiljem olin ma veest välja tõmbamas ja kunstlikku hingamist tegemas võõrastele lastele. Kõige ilusam oli see, et unenägu lõppes helgelt – üks võõras laps hakkas hingama.
Hommikuses voodis vaatasin lage ja mõtlesin… mulle tundub, et sellistel hetkedel adub reaalsust paremini. Enne seda, kui raadio käima panna ja pisikeste lainepikkustega päevauudiste müra lasta end segama.
Mõtlesin, et kindel on see – meie põlvkonna inimeste puhul on väga suur tõenäosus oma elu jooksul vähemalt ühte suurde loodusõnnetusse sattuda. Ka kõige konservatiivsemad teadlased ennustavad katastroofide tõusu.
Mõtlesin, mis meid ees ootab. Mind, sind, teda? Hollandlasi, belglasi? Saarlasi, mereäärlasi?
Ja mõtlesin egoistlikult, et Tartu on looduslikke olusid arvestades üks hea elukoht, ja meie majake on mäekese otsas jõest piisavalt kaugel. Sest kuigi võõraste laste päästmine ja oma laste minnalaskmine seal unenäos oli ilus sümbol, olen ma ikkagi egoist, nagu ilmselt kõik me oleme kodeeritud olema. See lootus, oma geenid ka segastel aegadel edasi kanda, on kõigis meis sees.
—
Teine tõlgendus võiks olla, et see oli raseda naise uni. Lapseootamise unedest olen ennegi kuulnud ja mäletan enda omasid ka 4 aasta tagusest ajast. See lihtsalt on selline aeg, kus tajud tugevamalt, kui habras võib olla elu.
Kui ma käisin viimati arsti juures, siis kuulati lapse südametoone. Ma ei tea, milleks see vajalik on – mina ju tunnen, et laps on elus ja vingerdab mu sees, aga vaja on helipulgaga kinni püütud number kirjutada raamatusse, milles ma olen “arvel”.
“Näh, libiseb eest ära,” ütles ämmaemand. “Neile ei meeldi, kui südametoone mõõdetakse… ja ta on sul veel pisike, tal on ruumi eest ära ujuda… Ahhaa, kätte sain!”
Ta kirjutas numbri üles. See oli 166. Ilmselt normikohane.
Ja mina mõtlesin: mida see pisike Anna seal sees tunda võis? Seda ei tea tänapäeva meditsiin, seda võib ainult ema intuitsioon teada. Ja muidugi ka labane loogika: kui ujub ära, järelikult teeb haiget.
—
Oma 20. nädala ultraheli jätsin ära, sest ma ei suutnud sellele ühtegi põhjendust leida… Kartsin, et äkki ämmaemand pahandab, aga õnneks mitte. Ütles, et olevat teisigi, kes ei pea vajalikuks “looteanatoomiat teha, sest sünnitaksid nagunii”. Mulle isegi tundus, et ta kiitis selle mõtteviisi oma südames heaks.
Kas mõni nädal enne sünnitust oleks mul vaja ultraheli teha? Ma ei tea seda praegu – kas ma siis suudaks mõne põhjenduse leida, miks last veel kord selle üliheliga skännida? Martaga teadsin ma juba ta kehahoiakust ja hoogsatest hoopidest ribidesse, et ta oli õiges poosis, pea all ja jalad üleval – lausa nägime läbi kõhunaha paar korda neid jalgu, kui ta endale paremat poosi otsis. Ainus põhjendus 36. nädala paiku ultraheliks võikski olla see, kui ma ei suuda seekord ise tunda, mis asendis laps on. Teisisõnu, kui peaks kontrollima võimalikku tuharseisu.
—
Marta sünd läks tookord… positiivselt ja tehnitsistlikult. Tegelikult ei ole ma seda kõike kunagi arutanud tagantjärgi ei ühegi arstiga ega ühegi loodustargaga. Ühel õhtul kaks nädalat enne tähtaega hakkasid mu veed nirisema, läksime haiglasse kohale, nagu telefonitsi soovitati… Istusime pool ööd raamatuid lugedes ja aega surnuks lüües, veed õrnalt nirisemas ja ilma ainsagi valuta… Siis otsustati lootekott katki teha, et sünnitust kiirendada, vett tuli nüüd suure ojana, aga mida ei tulnud, olid valud. Varahommikul pandi mulle tilguti, et sünnitustegevust alustada – vaidlesime vastu, aga öeldi, et on vaja, sest laps ei saa kaua olla ilma veeta. Siis algasid valud, mitte just tugevad, aga peagi juba tugevamad… Mingil määramata hetkel saabus otsus, et mulle tuleb teha emaka lõdvestamiseks seljaaju kaudu valuvaigisti ehk see kurikuulus epiduraal, sest mu emakakael oli ikka veel kangekaelselt kinni. Epiduraal oli just see asi, millest olin lootnud hoiduda.
…Hetk operatsioonisaalis, peos mu väike talisman, ikoon. Lootus, et see nõel, mis mu seljaajju läheb, ikka oskajates kätes on…
Kui mind tagasi sünnitustuppa sõidutati, olin uimane ja deliiriumis. Olin taibanud kellelegi mingil hetkel öelda, et mul on eluaeg olnud madal vererõhk, nii pandi mulle keskmisest väiksem kogus valuvaigistit… Emakakael läkski igatahes rohkem lahti. Aga selleks ajaks oli juba õhtu, ikka veel oli emakakael vaid pooleldi lahti ja räägiti keisrilõikest – sest laps tuli ju sealt kuivast välja saada, pealegi olid tal selleks ajaks juba hüplikud südametoonid.
…Siis oli üks hetk, kui ma sain jälle iseendaga ühendust. Tundsin, et pean süüa saama ja epiduraali maha saama…
Süüa ei lubatud, aga – mille üle ma olen Justinile elu lõpuni tänulik – sain siiski salaja ära nositud need kaks salakaubana sisse toodud lihapirukat.
Ja emakakael läks lahti, keisrilõiget ei tulnud ja sünnitasin ise, kiirelt läks see väljapressimine, väga kiirelt. Lihapirukate mõju ei maksa siinkohal alahinnata! 😉
Ja kõik oli lõppkokkuvõttes positiivne.
Ainult et – viimasel ajal olen ma endalt hakanud üha rohkem küsima: kas see sünnitus üldse oleks olnud selline riski piiril, kui ei oleks kohe alguses seda nii hoogsalt “kiirendama” hakatud? Kui ma oleks saanud oma tahtmise, rahulikult soojas vannis istumise? (Tilgutiga koos vanni muidugi ei lubatud, kuigi võiks ju küsida: miks?)
…Ja nüüd ma siis mõtlen. Niipalju olen välja mõelnud, et seekord leian endale ämmaemanda, kellega olen varem kokku saanud. Ja kes toetaks vettesünnitamist, ei toetaks tehislikku kiirendamist…
Tavaliselt mõtlen ma neile asjadele oma vannis mõnuledes. Mis saaks olla õigem ja loomulikum, kui oma kodus ja oma vannis lapse siiailma toomine. Meie vannituba on ehitatud ümber köögist, see on avar ja valge, seal on ruumi.
Siis tuleb jälle meelde see ängistus, mis mind valdas esimese sünnituse ajal, see tunne, “mis siis, kui midagi juhtub”… Ehk on ikka haiglas parem?
—
Nüüd jõuame sotsiaalse probleemi juurde. Sellega on kokku puutunud ilmselt paljud siinse blogi külastajad (arvestades, et siin käib päris palju rohelisi ja metsapoole inimesi 😉
Kui näiteks Hollandis on võimalik teha endale paindlik sünnitusplaan, leppida ämmaemandaga kokku, et sünnituskoht “kas haigla või kodu, olenevalt olukorrast” – olenevalt viimase nädala enesetundest ja tervisenäitajatest ja kasvõi sellest, kas su sünnituse alguse hetkeks on haiglas vanniga tuba vaba… Eestis paraku on täiesti organiseerimata ämmaemanadate abi kodussünnituse juures. Tundub olevat kaks varianti 1) korralik inimene läheb haiglasse, 2) mõni hull veidrik otsustab kodussünnituse kasuks ja saab endale abiks kutsuda ühe neist paarist imelikust ämmaemandast, kes ilma ametlikult reglementeerimata julgeb kodussünnitust assisteerima tulla. Ja kuigi see hull veidrik tahab hoiduda mõttetust paberiajamisest haiglas (no tuled näiteks suurte valudega sünnituse vastuvõttu, seal hakatakse kõigepealt täitma ankeeti “millal oli teie esimene menses?” ja muid väheolulisi küsimusi, millele sa oled juba ju vastanud sellessamas masinavärgis “arvele” end võttes) – sa ei taha selles osaleda ja saadki oma lapse sünnitatud turvalises koduses õhkkonnas, aga siis jooksutatakse sind vastsündinud lapsega sünnitusmaja ja perearsti vahet, sest keegi ei taha võtta vastutust “valesti sündinud lapsele” isikukoodi andmise eest.
Lugesin ka perekooli foorumist kodussünnituse kohta ja kuidagi kurb hakkas. Pea iga vestlusteema kippus vaidluseks kahe leeri vahel. Aga milleks kakelda – mõlema poole eesmärk on ju sama, turvaliselt sündinud terve laps ja rahulolev terve ema. Süsteemi poolt võiks eesmärgiks olla lisaks ka raha kokkuhoid, mida kodussünnitamise süsteemi võtmine kindlasti ka tekitaks.
Ma ei ole veel täpselt pihta saanud, miks ei võidaks ehitada silda nende kahe võimaluse vahele… Ilmselt see seaduslik reguleerimine tuleb peagi, sest Eesti meditsiin ja eluhoiakud on paljuski põhjamaade ja looduslähedase meditsiini moodi ning aina kaugenemas nõukogudeaegsest.
Mina aga olen siin ja praegu, täpselt nende kahe kuhja vahel – haigla või kodu? -, mida kombineerida on raske. Juba varem peaks ära otsustama, kumba ma siis plaanin. Kas ma olen tavaline või alternatiiv?
Ahjaa, kolmas variant ehk rikkur on välistatud – “Elite” erahaigla sünnitusosakond on juulikuus kollektiivpuhkusel.
Raseduse aegsed kummalised unenäod on vist normaalsed. Elu kui selline saab hoopis teise tähenduse siis. Tahad sa seda või mitte.
Kodusünnitusest pole ma enda puhul kunagi mõelnud. Kuid need inimesed kes seda tahavad- no neil on see õigus. Kuigi mina ei saa aru süntusest kus terve suguvõsa juures on- kunagi oli mingi link perekoolis mingile lehele kus võis seliseid pilte näha. brr.. Minu jaoks on see liiga isiklik.
Süntusplaani peaks saama koostada küll. Vähemalt minu sünnituste ajal oli sellest juttu, aga mina ise seda ei valinud. Mäletan, et nõudsin pipragaasi valude vahele hingetult esimesel korral ja sain lõpuks küünla mille ma vihaga ja solvunult vastu võtsin.
Veel mäletan seda, et ühel hetkel haaras mind paaniline hirm ja polnud kedagi peale mehe mind lohutamas ja julgustamas. Teisel korral oli mu ümber, aga nii palju liiklust ja kõik läks nii imekiirelt, et polnud aega pabistama hakatagi. Sellest hetkest kui veed lahti tehti möödus vaevalt paar tundi kuni laps sündis. Pool sellest kulus õele selgeks tegemiseks, et ma ikka hakkan kohe sünnitama ja pole vaja oodata minu sünntustuppa viimisega. Ja kui ma sinna kord jõudsin ja siis kindlasõnaliselt epiduraali nõudsin ja siis mulle mingid masinad ja tilgad külge pandi ja kui siis ämmakas hakkas avatust kontrollima oligi korraga laps käes.
nii kiire oli tal selle tulemisega. Kuigi enne ootasin teda pea nädala tilgutiga ja mööda treppe üles kõndides ja pärast igat külaskäigu aegset kodus käimist kiiruga autoga tagasi haiglasse kihutamist.
Tilguti oli sellepärast, et laps peaaeu ei liigutanudki ennast. Teine laps oli esimesega võrrledes kõhus kui kullatükk. Esimesega sai ikka lausa nutetud kui ta oma pikki jalakesi sirutas ja paremat asendit otsis.
Öeldakse, et teine laps sünnib palju kiiremini kui esimene.
Valusid ma teise lapse sünnituse juures ei mäletagi eriti. aga ega ma suurt midagi jaganud peale sünnitust. Olin käe pealse kanüüli kuidagi suutnud paigast ära nihutada ja sealt voolas kõvasti verd välja. Mäletan, et mul oli kohutavalt külm kuigi tegelikult oli ilus päiksepaisteline ja peaaegu suvine ilm.
Kõik mis tulema peab tuleb niikuinii ja on hea kui keegi on kõrval kes oskab seista sinu soovide ja tahtmiste eest.
kõigepealt pire keelekriitikat (nagu siin kommentaariruumis juba kombeks;))
“Ka kõige konservatiivsemad teadlased ennustavad katastroofide tõusu.”
katastroofid tõusevad? või ehk sagenevad? – siis tõuseb katastroofide arv, mitte katastroofid ise;)
teiseks, ma pole küll tea’b mis tuline medikamentide ja arstide vahelesekkumise pooldaja, kuid julgeks seada küsimuse – oled Sa 100% kindel, et Martaga oleks kõik kõige paremini olnud, kui siis poleks haiglasse pöördunud?
lootevee nirisemine EI OLE normaalne sünnituse algus. a vb lükkab keegi kogenud ämmaemand selle ümber. siis panen suu kinni.
viimasel paaril aastal olen olnud kahe sünnituse juures. pelgu haiglas. ja julgen väita, et naisest sõltub ikka suht-koht palju. ehk siis saad ikka otsustada küll – tahad, saad vanni, nõuad, saad puhata.
mul õega oligi just, et tibi oli juba 10h valudes vaevelnud ja nõudis “puhkust” ämmakas siis tegi kõigepealt minule kui tugiisikule selgeks, et peale paaritunnist und, mida ravimitega saab lubada, tuleb kõike otsast alata. siis veensime koos ka tulevase emme ümber, et parem õudne lõpp, kui lõputa õudus. kahe tunni pärast oli ponks tüdruk mu kätel.
viimaks, kui te just hirmasti peale tahate maksta, siis on ju olemas ka tallinna erakad….
ja muide… mina nägin ka uppumisunenägu eile öösi. mul õnnestus unes päästa Lauri Leesi… ja oma kallis kaasa… ja kogu aeg näris hinges mõte lastele. kõigile kellega viimastel aastatel olen kokku puutunud… aga noh, eks ma vist erand ka, pidevalt on öösi miskid seiklused… kaasa kuulab ja imestab – sul on seal justkui teine elu:D
tead epp – see on enam kui kummaline, aga mina nägin SIND eile öösel unes ja teemaks oli ÜLEUJUTUS!!!
kiikasingi sellepärast su blogi täna, eet vaadata kuidas sul läheb, sest see unenägu oli liiga selge ja meeldejääv!
tegelasteks mina, sina ja justin, marta oli kuskil eemal, olite just kolinud uude kohta, mis polnudki korter, pigem selline pooleldi ‘avalik’ ruum, et inimesed käisid teie tubadest läbi. elasite nagu mingis kontoris. justin tuli veel hirmus suurte pakkide ja dry cleaning’ust toodud riietega ( no tead, kile sees) jne jne
ja see oli ameerika, minu arvates lower manhattan ja väljas oli kõik sügavalt vee all!!!
esimesed korrused olid vee all, mõnest autost paistis katus. osa inimesi kasutas liiklemiseks elevante, need liikusid aeglaselt, vee mühisedes edasi.
mõtlesin, et kuidas ma ometi nüüd teie juurest koju saan!
samas, me keegi polnud selle vee üle üllatunud ja mingit traagikat seal absoluutselt ei olnud. kuigi vesi tõusis pidevalt.
mis toimub?? ;))
ja veel – eestis on kodussünnitajate ühing, võta nendega ühendust. seal on väga vahvad naised, kes oskavad su hirmudele ja küsimustele vastata.
ja pole seal mingeid hulle veidrikke, iga aastaga eestis kodussünnitajate arv kasvab. ja pole mingit põhjust, miks terve naine ei peaks oma last kodus ilmale tooma, kui ta seda soovib.
ja see isikukoodide asi on ka lahendatav, ei pea sa oma vastsündinuga haiglasse tormama ning paberite saamisega pole mingit probleemi.
võid mulle meilida, ma annan sulle mõned koordinaadid.
Lootevee nirisemine on ohusignaal, millele võib kohe-kohe järgneda täielik lootevete vallandumine. Seega on ainuõige minna kohe arstide hoole alla. Mina küll ei riskiks pärast probleemiderohket esimest sünnitust kodusünnitusega. Haiglas saab ikka abi kiiremini kätte, kui on vajadust. Minul ntx oli teine sünnitus märgatavlt raskem kui esimene. Kui poleks vilunud ämmaemandat, ei oleks mu teine laps elus. Tal oli nimelt nabanöör kaks korda ümber kaela ja niiviisi, et järelejäänud nabanöör oli ülilühike. Ja mõnikord ongi lapse surma põhjus sünnitusel see, et ta selles olukorras saab üles poodud. Ema lükkab teda välja ja nabanöör muudkui poob. Ultraheli ei pruugi seda enne üldse näidata ja muuseas, laps võib oma asendit lausa mõni tund enne sünnitust muuta. Minu vennanaisel ntx keeras kolmas laps vahetult enne sünnitust ennast risti. Ja siis tuli muidugi keisrilõige. Vanasti oleksid ema ja laps selles olukorras surnud. Nojah, aga minu ema sünnitas minu, olles ihuüksi kodus. Tõsi, ta oli arstitudeng ja sünnitusi näinud. Aga mina tulin ootamatult ja kõik läks ikkagi hästi. Nii, et lugusid on igasuguseid, ent parem karta kui kahetseda.
Tere pühaba hommikut…
Kärt – äkki need unenäod on seotud päevuudistega, kus aina sagedamini igasugused kliimasoojenemise ja üleujutuste prognoosid sees on. Just paar päeva tagasi oli nt see suur uudis, et Läänemeri soojeneb maailmamerest kiiremini. See võib meid ka selliseid unesid vaatama panna, kui ratsionaalset põhjendust otsida 😉
Kodussünnitajate ühinguga ole ma kontakti võtnud juba ja nende lk-e materjalid ka läbi lugenud. Lisaks on kaks siinse blogi lugejat mulle kirjutanud, kes kodus sünnitanud, oma kogemustest kirjutanud. See lapse isikukoodi probleem on lugu elust enesest, nende räägitud…
Mirri ja Unekott – ma ei ole seda teemat kunagi ekspertidega arutanud, mis Marta sünnitusel asja keeruliseks tegi. Tegelikult vastused on ette arvata: tehnilisi lahendusi pooldav arst ütleks, et kõik läks just nii nagu peab, looduslikku rahulikku sünnitust pooldav inimene aga ütleks, et mu keha läks tookord krampi sellest sekkumisest ja haiglaõhkkonnast, nii et kõik oli üks suur ahelreaktsioon (mille katkestas Justini usk minusse ja mulle salaja söögi toomine, siis kui keisrilõige juba plaanis oli).
Kui meenutan seda esimest sünnitust, siis on meeles just see irreaalne tunne, kui raske oli iseendaga ja oma kehaga kontakti saada, aga kuidas ma seda ikkagi sain. Näiteks mõõdetakse seal loote südametoone. Ma tahtsin kogu aeg lesida ühe külje peal, ämmaemand käskis mul keerata teise külje peale, kus oli jube ebamugav olla, ja lapse südametoonid jäid kohe hoobilt madalamaks. Ma keerasin end rapsti tagasi sinna asendisse, kus oli hea olla, ja südametoonid läksid tagasi kõrgemaks. See andis mulle tol hetkel – ja ka hiljem – palju usku, et tegelikult teab naine ikkagi ise päris palju, mis ta sees toimub ja mis on talle hea.
Mis neid südametoone ja mu asendimugavust mõjutas, oli pärast sündi ka selge – Martal oli ka nabanöör ümber kaela ja suhteliselt lühike, ilmselt jäi talle selles vales asendis olukord kitsaks. Ma ei teadnud, milles asi, aga ma ju hoidusin instinktiivselt sellest valest asendist ise.
Muidu see nabanöör ümber kaela ei ole otseselt risk, nagu mina olen aru saanud. Seda juhtub paljudel lastel.
…Lõppkokkuvõttes, kui poleks vahele segatud ja kui poleks tektitatud seda tunnet, et “sina ise ei tea oma kehast midagi”, siis oleks ma saanud ehk misiganes vannis rahulikult sama tulemuse, ilma ühegi keemiatilgata? See on hüpoteetiline küsimus. Ja nagu te aru saate loodetavasti, ei ole ma haigla vastu.
No ma loodan siiski, et “hull veidrik” ei väljenda su isiklikku arvamust :p.
Aga tahtsin lihtsalt mainida, et Tartus pole isikukoodidega juba enam kaua probleeme olnud ja mujal hakkab ka nagu laabuma, kui esimesed on suuremad võitlused ära pidanud :S
Praegu on ju jube beebibuum Eestis, linnahaiglad on juba praegusel aastaajal täis, rääkimata sellest, mis tuleb kevadel ja suvel. Ma olen juba päris ära hirmutatud nende juttudega – perepalatit ei pruugi saada, vanni ei pruugi saada, isegi haiglapalatisse ei pruugi sa oma lapsega saada, kui ruumi pole, siis on koridoridesse ka voodeid tõstetud (erandjuhtum muidigi ja ootamas jörjekorras, et palatisse saada, aga sünnitusjärgselt poleks see just mitte see, mida ootan… Miks need erahaiglad siis veel suvel kollektiivpuhkusele lähevad?? Ja miks kodus sünnitust ametlikult ei toetata, kui haiglatesse ei mahu?
PS Ise ma vist kodus ei julgeks, aga tegelikult pole ju infot ka selle kohta olnud. Kui nii võtta, et paljudes Euroopa riikides on kodus sünnitus normaalne, siis miks mitte Eestis.
Praegune aastaaeg peakski üks karmimaid sünnitushaiglates olema: just suve alguses-jaanipäeval valmis tehtud lapsed ju.
Minu kodusünnituse plaanid on ajendatud just sellest nõudmise vajadusest. Ma ei taha sünnitusel midagi nõuda, ma ei ole selleks antud olukorras võimeline. Lihtsalt sünnitus on minu jaoks meditatsioon, ma kardan, et ma pole transist kaugel. Ma tahan lihtsalt, et kui ämmaemad soovib midagi teha, siis minu pearaputusest piisab. Egoistlik, aga neil harvadel kordadel, kui ma sünnitan, tahan ma maailma naba olla. Seda pole ju palju tahetud?
Muuseas on kolmas võimalus veel – assisteerimata kodusünnitus 🙂 Ja sünnituse algamine lootevete puhkemisega on täiesti üks normaalse sünnituse võimalikke algusi. Midagi hullu ei tähenda, ammugi ei ole vaja kabujalu haiglasse ronida.
Epp. ega elu ei anna Sulle millegi puhul 100% garantiid, et läheb nagu plaanime ja kindlasti on kodus sünnitamine mugavam Sinule, aga kas teadliku riski võtmine, et mis siis kui Sinu lapse saatuse otsustavad need viis- kümme minutit, mis kulub näiteks kiirabi saabumisele.
Tean, et need on karmid sõnad ning kodussünnitajate pooldajatel on kindlasti sadu argumente sünnituse pooldamiseks alates” vanaemad kartulivagude vahel ja nii edasi jne.” Mul on õnn lugeda oma sõbraks ühte Eesti tippämmaemandat, praegust nelja lapse ema . Ning mul on eluks ajaks meeles tema sõnad, et tema arust on Eestis ainult 1 ämmaemand, kellele ta annaks õiguse kodus sõnnitust vastu võtta (Muuseas pidi elama Tartus) ning seda saab teha inimene kelle kogemuste hulka kuulub ka surmaga lõppenud sünnitused. Aga teoreetiseerida on ju hea aga reaalse vastutuse võtmine oma tegude või tegemata jätmiste üle palju rängem.
Tervet talupoja mõistust soovides
viimaks, kui te just hirmasti peale tahate maksta, siis on ju olemas ka tallinna erakad….
ma pole kunagi aru saanud, miks inimesed on nõus maksma hunniku raha kõikvõimaliku maise vara eest, aga kui juttu tuleb iseenda (ja ka veel sündimata lapse) heaolust ja tervisest, siis kasutatakse väljendeid stiilis “kui te just tahate peale maksta”.
miks mitte nii mõelda, et olgu sul 1 või 14 last, sünnitusi kogeb naine oma elus loetud arv kordi ja iga sünnitus on eriline kogemus. miks mitte teha seda enda jaoks võimalikult mugavaks, ilusaks, naturaalseks jne. olen kindel, et erahaiglates arvestatakse naise soovidega palju rohkem kui riiklikes asutustes, sest seal on võimalik kohelda iga naist kui maailma naba. selle võimaluse eest küsitav tasu ei ole mahavisatud raha. kas siis oleks see raha paremini investeeritud, kui ostaksid selle eest järjekordse reisi või uue pesumasina?
Mina küll ei soovitaks kellelegi hakata sünnitusvaludes, eriti teise ja kiiremini minema sünnitusega, seiklema Tartu-kodust Tallinnasse erahaiglasse! 2,5-3 tundi kahtlase kvaliteedi ja liikluskultuuriga maanteel, lisaks ehk ka mõni ummik… Mõelge ka, mida soovitate.
Aga mis unenäosse puutub, siis hästi huvitav oli kogu seda tänast teksti tervikuna lugeda. Ma ei tea, kas sa ise (Eppppp) märkasid seda, et see veeuputus on ka sünnitusega seotud. Seesama vettesünd ja lapse hingama saamine, kui ta veest väljas on. Üks tõlgendus sellele unele võiks ka olla, et sa valmistud alateadlikult vette sünnitamiseks… ja see, et esimene laps kaduma läks sünnituse ehk veeuputuse käigus, see on ju ka normaalne asjade käik… Su esimene laps peabki su vaimses maailmas su teisele lapsele ruumi tegema ja korraks ehk tagaplaanile kaduma.
Nii et minu jaoks polnud see üldse masendav unenägu. See oli just huvitav, kuidas sa selle ise edasi kirjutades – vist alateadlikult – kogu selle sünnitamise teemaga seostasid.
ma ei soovitanud epul tallinnasse sünnitama sõita. mulle hakkas see tsiteeritud lause silma ja kuna kirjeldatud mõtteviis on mind ammu häirinud, siis võtsin sõna.
kui aga jutt kuhugi sõitmisele läks, siis tartukad kiidavad põlva haigla sünnitusosakonda.
aga tule Jakobi terapeutikumi, see aitab sul kaasa mõelda. seal mitmeid juba kodussnitanuid, samuti neid, kes plaanivad seda teha, kui ka neid, kes küll kodus sünnitada ei plaani, aga aktiivsünnitust oluliseks peavad. Ka haiglas saab tugeva tahe ja enesekindluse korral aktiivsünnitada.
minul ei tehtud 36.nädalal ultraheli, ämmaemand sai katsudes aru, mispidi laps on.
Miale: mis kriteeriumite järgi see tippämmaemandaks olemine määratakse? Ja kas tal endal on kodussünnitusel toetamise kogemused?
Aga mõtlema jäin hoopise selle reaalse vastutuse üle. Kes haiglas sündinud laste eest reaalselt vastutab? Kas on sünnitusel osalenud ämmaemandaid või arste, kes tulevad vabandavad naise ees, kuna nende tegude tõttu lõppes sünnitus teistmoodi, kui oleks võinud (ma kahte juhtu isegi tean, aga mis see enam aitas)? Rääkimata juriidilise vastutuse kandmisest, mida endalt Riigikohtuni välja ära lükatakse. MInu arvates on haigla reaalne vastutus üks suur mull. Lõpuks on ikka naine see, kes reaalselt vastutab – kas siis leinates, oma rikutud närvisüsteemiga last ööpäev läbi kussutades või muul moel. Haiglasse pole küll mõtet minna selleks, et vastutusest pääseda :S
olen ka mõelnud kodussünnitamise peale, kuid otsustasin, et esimese lapsega lähen ikka haiglasse. kuna tegelikult ei tea, kuidas üldse ennast tundma hakkan sünnituse ajal 🙂 nende erakate kohta (Tartus peaks ju ka veel Tähe erakas olema) olen kuulnud, et teenindus võib olla väga hea, kuid neil tehnika t vähe, juhul kui peaks vaja minema.ja tean lugu, kus üks naine läks tallinna ekakasse täitsa plaanilisele opile, kuid midagi läks nihu ja jooksis verest tühjaks, kuna neil polnud vajaminevaid aparaate. see lihtsalt üks fakt elust, mis on olnud. olen nõus sellega, et elu ei annagi meile kunagi 100 % garantiid – ei haiglas, erakas ega kodus. ükskõik kui palju me seda soovime. aga oma keha ja sisetunnet peab usaldama!
Epp! Kuna sa nii hästi oled oma esimese sünnituskogemuse enda jaoks lahti mõtestanud (mis sind takistas ja mis sulle jõudu andis) ja teadvustad iseenda tähsust (ja mehe tuge) lapse siia ilma tulemisel, on sul kõik eeldused teise sünnituse võimalikult loomulikuks kulgemiseks. See on minu arvamus ja minu isiklik kogemus. Kui ma oma esimest sünnitust analüüsisin, siis jõudsin järeldusele, täpselt nagu sinagi, et ma läksin krampi, ma ei osanud oma keha kuulata, ma ei suutnud keskenduda – avanemine võttiski kaua aega (lisaks nõudsin ma ise epiduraali, mis arstide sõnul mõjus kiirendavalt, selles võib muidugi kahelda, kuid esmasünnitajalt võtab ta ära tegelikult selle irratsionaalse hirmu sünnituse kui olukorra ees, mis tundub kontrollimatuna). Mul läks ka esimene sünnitus kenasti, kuigi oli pikk ja ma pidin lõpus ennast väga kokku võtma viiasteks pressideks. Teist last ootama jäädes oli minus aga tahtmine seekord saada läbi valuvaigistiteta, võimalikult loomulikult sünnitada. Selleks võtsime individuaalse ämmaemada, kes ka võimalikult loomulikku sünnitust pooldas. Kõik kulgeski väga rahulikult, loomulikult, valutamise ajal sain olla vannis, ktg pandi peale vaid ühe korra, rohkem polnud vajadust, ämmaemand kuulas südametoone doppleriga. Ja mida ma tegin? Kõige suurem kasu oli tegelikult sellest, et ma ei olnud krambis hirmust valude pärast, vaid läksin valudega kaasa, täiesti teadlikult lõdvestasin ennast, nii kuis vähegi suutsin.
Ma tahan öelda seda, et väga suur on mõtte jõud ka sünnitusprotsessis – väga palju oleneb eelhäälestusest. Esimest korda sünnitama minnes olin ma üsna kindel, et ma ei talu neid valusid. Ja läkski nii, et sain epiduraali. Teisel korral aga olin ma veendunud, et ma saan läbi ilma, ja sain.
Põlva haigla sünnitusosakond peaks olema Eesti esimesi vettesünnituse kohti, sealt algas vettesünnituse võimaldamine Eestis.
Meil esimese rasedusega ja sünnitusega kuidagi vedas, sest meile määrati ämmaemandaks Untera, kes pidavat olema vettesünnituse ‘grand-old lady’ eestis. Me muidugi soovisime ka vettesünnitust ja ka saime, kuigi vann, kus mu kaasa pidi sünnitama, osutus tavaliseks (madalaks) kahekohaliseks vanniks. Me läksime sünnitama Tln. Keskhaiglasse ja siis just oli ligi veerand maja remondis ja spets sünnitusvann veel ootas…
Untera soovitas rahulikult pärast vete tulekut kodus vannis seni vees istuda, kuni valude vahe nii 3-5 min. läheb ja siis haiglasse mina. Siis aga läks kiireks ja kui haiglasse jõudsime, siis saime kohe kiita, et olime tublit tööd kodus teinud. Eks muidugi see paberimajanuse täitmine ja nõudmine kohe haiglasse jõudes oli küll jabur, seda saaks ju ennetada juba näiteks nädal või paar arsti juures täites…
Mulle tundub, et ükskõik kui hästi naine ka valmistunud on, iialgi pole võimalik sünnituse kulgu ette prognoosida. Sellepärast usun ma neid eesti arste, kes sellepärast kodussünnitamist ei poolda, et sellega on seotud palju rohkem riske. Kui ikkagi on vaja kiiresti keiser teha (selleks võib igasuguseid põhjuseid olla), mis siis?
Loomulikult otsustab igaüks selle enda jaoks ise, aga mina usaldan küll selles suhtes meedikuid. Nad on seda õppinud, neil on kogemused. Sama ultraheli ja teiste uuringute kohta. Mul on hae meel, et neid tehakse, sisetunne võib ju öelda mida iganes, aga ikkagi on tohutult hea kuulda uuringul, et kõik on ok. Võib-olla olen liiga ebakindel ega suuda piisavalt oma instinktidele toetuda, aga mul on hea meel et meditsiin on selles asjas mulle toeks.
Inimesed on lihtsalt erinevad.
Ma usun, et oled sellest juba ka ise kuulnud, et Jakobi terapeutikumis (katoliku kiriku vastas, kooli kõrval) on aktiivsünnituse ring, kus teadjanaisi hulgim koos. Seal mitmed naised nii haigla- kui ka kodusünnituse kogemusega, oskavad soovitada häid ämmaemandaid, pakkuda võimalikke vastuseid raseda küsimustele ja noh, mõnus võimlemine-jooga samuti. Soovitan südamest.
mul ka üks sõnranna sünnitas kodus. Ja ei ole mingi veidrik. Tal läks ühe lapsega ikka väga raskelt ja pärast seda analüüsides, ta leidis, et teda segati ja ei lastud sünnitada. Järgmine laps sündis kodus. Ja ta oli ülirahul. Eks ikka saab ju ette ennustada, kuidas sünnitus kulgeb ja lapse tervist ka, et kas on riskiolukord või mitte. Mina küll julgustaksin sind kodus sünnitama, kui sa nii tunned.
Mul vedas kui sünnitasin. Ma olin üksi ja oli öö ja keegi ei seganud mind. Ma ei tahtnud meest ka kaasa, et ta segab, ta oli küll kodus telefoni juures, et kui ma tahan, siis helistan. Korra mõtlesin, et helistan, aga siis tuli ämmaemand ja ütles, et oi näe laps sünnib juba. Magasin kuni lõpuni valuhoogude vahel. See 1,5 minutit mis lõpuks valu vahe oli, magasin nii sügavalt, nagu teises maailmas oleks olnud. Ärkasin valu peale ja vaatasin kella ja oli möödas ainult poolteist minutit. Ma ei kujuta ette kuidas ma oleks suutnud sünnitada, kui keegi oleks seal kõndinud vm.
Aga valuvaigistitega läks küll kehvasti. Ma ei teadnud neist midagi, sest mul oli kavas plaaniline keiser, kuna esimest last ei oleks ma saanud sünnitada – ta oli risti ja sada muud häda oli ka. Siis aga kui haiglasse läksin, ütles arst, et ta ei julge mind lõigata, sest esimesega läks väga halvasti ja siis hakkasingi sünnitama. Ja nad ikka käisid ja pakkusid pidevalt mingeid valuvaigisteid ma ikka keeldusin, aga lõpuks tundusin endale juba imelik ja ütlesin, et andke siis pealegi. Pärast seda läksid lapse südametoonid alla – ja siis nad ütlesid, et see on valuvaigisti pärast??? Eks mu oma viga, et olin ettevalmistamata. Kui nad oleks öelnud, et lapsele kahjulik, ma ei oleks ilmaski seda panna lasknud. Aga noh lõpp hea kõik hea.
Jõudu sulle ja meelekindlust. Kindel on see, et ema teab kõige paremini, mis lapsele on hea.
Suht värske ja asjalik lugu vette sünnitamisest.
Tartus on ka kindlastiu selliseid võimalusi.
http://www.virumaateataja.ee/080307/esileht/15036809.php
Musi
Khm, lubage tagasihoidlikult suunata tähelepanu järgmisele lõigule sealt artiklist:
“Tänapäeval päris vannivette ei sünnitata, sest arvatakse, et lapsele on turvalisem, kui teda sünnituslaual vastu võetakse,” selgitas Truupõld.
:((
mina olin see, kes ütles: “viimaks, kui te just hirmasti peale tahate maksta, siis on ju olemas ka tallinna erakad…” ja tean küll, mida kirjutasin, mul on üks tore sugulane, kes narva külje alt pelgulinna sünnitama tuli. aga tõsi jah, mitte viimasel minutil. paar päeva enne läks haiglasse peesitama…
aga mulle tundub, et mis Eppu murrab, pole mitte küsimus kodus, tallinnas, tartus või kusagil mujal; vaid ikka see, et kellega. kui Sa leiad kellegi ämmaemanda, kelle otsuseid tead usaldada ja kes suudab Sind usaldada, siis peaks olema prbleemid lahendatud ja vahet pole mis sul peakohal on – enda hubane katus või mõne kliiniku oma.
Erakas kusjuures ei pea niiiiii hirmsasti peale maksma. Tasub tutvuda Fertilitase hinnakirjaga, võttes nt KH-s perepalati ja tasulise ämmaka, läheb sama kalliks umbes.
Kodussünnituse osas tee, Epp, nii, nagu sisetunne ütleb. Kui sa leiad endale toetajad (üks ja väga hea on sul juba olemas – oma mees), rasedus kulgeb ilusti, tervis peab vastu… ja te ei ela Toomelt just eriti kaugel, nii et jõuate vajadusel ka autole hääled sisse lüüa ja sinna sõita. Sedagi on planeeritud kodussünnituste puhul juhtunud. Vaid selle blogi järgi sind tundes, näib, et vähemalt vaim on sul selliseks ürituseks olemas:)
Siis märkused eelnevate kommentaaride kohta:
Maria ilmselt ei nõudnud siiski pipragaasi, vaid naerugaasi:p Ise ei soovitaks ka viimast.
Kas ainukese usaldusväärse ämmakana peetakse silmas Siiri Põllumaad? Tartus elades saaks Epp tema kas või endale tasuliseks ämmakaks võtta (seda teenust vist ikka osutatakse taas Toomel edasi). Temaga sünnitaks tõesti iga kell:)
Ja meditsiin ja haigla personal ei vastuta kokkuvõttes tõesti eriti millegi eest. Alustades nipsakatest väljenditest kuni… Oma lapse eest vastutab ikkagi eelkõige ema. Sünnita kus tahes, kas või kunstimuuseumis.
Unekott – Tegelikult mind murrab ikka see ka palju, et miks süsteemi pole.
Ella – Siiri Põlumaaga mul kokkusaamine lepitud teoreetiliseks jutuajamiseks, aga praktiliselt on ta juulikuus ära Tartust, puhkuse aeg… Tema on just see inimene, kes on teatud mõttes sillaks kodus sünnitajate ja haiglasüsteemi vahel. Lugesin ka huviga tema diplomitööd http://www.kodussynnitus.ee leheküljel (artiklite all).
Fertilitas võiks Tartus osakonna avada, kus sünnitada saaks 🙂
Ise sünnitasin Taanis ja minu ämmaemand (seal käiakse kontrollis ämmaemanda, mitte arsti juures) oli suur kodussünnituse soosija. Mõtlesin ise sellele, ämmaemand oli väga toetav, aga siis otsustasin teisiti – tundsin, et see korter, kus me elasime, oli küll tore, aga mitte minu kodu, ma ei tunneks end seal nii mõnusalt, et see mind aitaks. Naabrid muudkui kõnnivad all ja iga krõps kostab läbi… Ja eks ma karsin ka, esimene laps. Lõpuks selgus küll, et laps vales asendis ja nii või teisiti oleks sünnitus haiglas lõppenud. Aega oleks haiglasse sõitmiseks olnud küll ja küll, sest ka haiglas kulutasime palju aega üritades last pöörama saada.
Toomet ma ise kardan, ei ole küll hea oma foobiaid teiste seas levitada… Sinul on Toomega ju positiivsed kogemused ja seega on mõlemad valikud lahti. Üks mu Taani tuttav oli samuti kahevahel ja tegi oma plaani nii, et kui kõik sujub, sünnitab kodus (ämmaemand oli ka abiks), ja kui tuleb mure peale või midagi nihu kisub, läheb haiglasse. Kõik sujus hästi ja ta sünitas kodus, aga ei oleks ka pettunud olnud, kui oleks pidanud haiglasse minema.
“Tänapäeval päris vannivette ei sünnitata, sest arvatakse, et lapsele on turvalisem, kui teda sünnituslaual vastu võetakse,” selgitas Truupõld.
Ka mulle hakkas see tohutult silma. Ja seda räägib veel osakonna juhataja… No mida me siis üldse tahame. Ei kadesta Rakvere naisi.
Ja tegelikult on see kurb, et peame oma lapse loomuliku sünni eest võitlema.
Mul oli teise sünnitusega ka probleem, et valud ei hakanud pihta, kuigi vett nirises. Vanni ei lubatud hiljem seetõttu, et vann võib emakatöö seisma panna. Ja ma arvan, et mul ei hakanud valud seetõttu, et mul oli hirm sünnituse ees. Aga ma sain sünnituse käigus sellest hirmust üle, hingasin end valudest läbi ja sünnitasin sealsamas palatis voodis poolselili-külili. Tagantjärgi mõtlen, et kui peaks kolmas kord kunagi vaja olema sünnitada, siis vette ma ei läheks. Mulle see lihtsalt ei sobi. Ma saan ilmagi hakkama!:)
Hea on lugeda Sinu mõtteid, Epp…
Kui paljud neist, keda mina tunnen, on mõelnud samamoodi… ja pakkunud oma teisele-kolmandale-neljandale lapsele mõnusa sünnikogemuse…
Kui tuttav on kõik see, mida sa kirjutad raseduse jälgimise kohta. Minul on homme arstiaeg ja ma ei suuda seda enda jaoks mõtestada- pean vaid dekreedilehe kätte saama.
Su esimene sünnitus ei olnud ju pehme sünnitus, see oli loterii ja sina võitsid. Vedas. Meditsiini jäägitult usaldavad inimesed ei saa sellest aru. Mina olen samalaadses olukorras 2 x kaotanud ja opile pidanud minema- enam ei taha. Laske mul ometi olla!
Ilmselt on Sinuga ühendust võtnud kodussünnitajad märkinud ka seda, et võimalik on kasutada sünnitoetaja abi- neil on vastav ettevalmistus, et märgata ohu märke ja vajadusel soovitada haiglasse pöördumist.
Soovin Sulle jõudu variantide uurimisel.
Kairit, 34 nädalas…
Kui madonnamängimisele vaheaeg teha, võib korraks läbi hüpata Panoptikumist, is on praegu peatumas vanas anatoomikumis. Seal saab imetleda, milline peaks välja nägema loode erinevates arengujärkudes. Minu arust 8 nädalane loode oli kõige lahedam. Ta nagu tervitas vaatajaid. Näitus on avatud 11-19 neni ja maksab täisinimestele 50 krooni ja pooletoobistele 35. Rasedad topeltpiletit ostma ei pea.
Mina olen selle partei pooldaja, mis soovitab minna lähimasse suurimasse haiglasse. Just nende võibolla-vaja-minevate-minutite pärast. Ja just suur haigla, neid väikseid butiike ei suudaks kah usaldada, nagu ka mitte kodus sünnitamist.
Minu kolm last on küll kõik väga kergelt ilmale tulnud, aga see hirm KUI… on ikka iga kord kuklas olnud. Ega see sünnitamine tänapäeva naisele ju nii igapäevane protseduur siiski ei ole 🙂 Ma lihtsalt ei usladaks seda kodus ette võtta.
Samas ei oska ma hinnata, mis tunded valdavad seal suures haiglas siis, kui, KUI tõepoolest läheb jamaks ja tekib vajadus meditsiiniliseks sekkumiseks. Ma vist siiski eeldaksin, et ju siis oli seda vaja ja usaldaksin arstide otsust…
Liina Says:
Ka mulle hakkas see tohutult silma. Ja seda räägib veel osakonna juhataja… No mida me siis üldse tahame. Ei kadesta Rakvere naisi.
Ja tegelikult on see kurb, et peame oma lapse loomuliku sünni eest võitlema.
Aga minule hakkasid jälle selle kommentaari viimased read väga silma: kes ütleb, et lapse loomulik sünd on just vette???? ega me kalad ei ole, isegi hülged tulevad sünnitama jääle, mitte ei sünnita vette! kas meie vanavanemad sünnitasid vette või?
võibolla on kurb hoopis see, et tuleb mingi uus mood ja siis leiavad paljud, et see on ainuõige.
Mina küll ei tea, mis on ainuõige, minu lapsed on sündinud sünnitusmajas, ühele oli vaja stimulatsiooni, teisele peale sündi hapnikku, kolmandale polnud midagi vaja ja ometi ei oleks ma iial tahtnud riskida sellega, et kui on midagi vaja, on abi kaugel. Ja samas ei ütle ma, et ainult nii on õige. Ikkagi peab teadma igaüks, millega ta riskib ja ka osakonnajuhtajal on õigus oma arvamusele ning kellelgi ei maksa teda sellepärast halvustada, ilmselt on tema oma eriala spetsialistina näinud ikka rohkem, kui meie, kellel meist 1-4 sünnitust ( reeglina õnneliku kulu ja lõpuga) selja taga.
Anonüüm:
Keegi ei ütlegi ju, et loomulik sünd on just vette. Point on selles, et sünnitusosakonna juhataja väitel on turvaline sünnitada sünnituslaual (!!!). Ja vot see on küll ebaloomulik.
Ja kui kogemustest rääkida, siis nt aprillis tuleb Eestisse koolitama Euroopa üks tuntuim ja kogenuim vettesünnituse ämmaemand. Räägib isegi risikirasedatest ja tuharseistust sünnitustest vette, (http://www.ammaemand.org.ee/index.php?id=1511). Küllap osalevad sellel koolitusel ka Rakverest mõned ämmaemandad, aga nende puhul tundub olevat see koolitusraha mahavisatud, sest tark osakonnajuhataja juba teab, mis on naisele-lapsele parem. Ah, tegelikult on see Epu teemaalgatusest juba täiesti väljas, lihtsalt kunagi kodulinn, sestap on kurb, kui loed, kuidas seal haiglas naised laual peavad sünnitama.
Kati, aga see-eest on need lauad endistest funktsionaalsemad ja mugavamad;) Kusjuures mulle ei jõua senini kuidagi kohale, kuidas saab sünnituslauda mugavaks teha:D
Lihapirukatega seoses tuleb meelde, kuidas 2004. novembris kiputi Toomel andma äsjasünnitanule suht lahjat toitu. Siis mees vedas mulle linnast mahla ja liha.
Vastuseks Kaja kommentaarile.
Kus on need väiksed butiigid??? Maakonnahaiglate sünnitusmajad? Kinni pandud ju enamik. Mis Põlvasse puutub, siis tehakse seal keisrit sama hästi, kui Tartus, aga tõenäosus, et vajadust selleks märgatakse õigeaegselt, on kordi suurem, kui Tartu sünnituskombinaadis.
2005.a. mais tekkis Tartu sünnitusmajja sõbrannat vaatama minnes küsimus, et mida kaasa võtta. Kaaslane, noor isa, teadis täpselt- vähemalt kaks suurt pitsat ja jääb veel puudugi… kuuldavasti olukord söögi osas pole siiamaani muutund…
epp, uks vaga hea motlemapanev raamat kodus sunnitamiseks on Midwives by Chris Bohjalian.
aga miks sa siis indiasse ei lähe?
Ma olen just viimasel ajal mõelnud palju selle peale, et mis teisega teist moodi teha. Kuna esimese sai keisriga kätte, siis ma kindlasti teisega kodus ei julgeks jamama hakata. Küll aga võtaksin sadaprotsenti kindlalt omale ämmaemanda, kes oleks kogu aeg mul juures, keegi kes minu ja mu lapse huvide eest seisaks. Aga kui oleks teine laps ja esimene loomulikul teel tulnud ilma suuremate probleemideta, siis ma kindlasti mõtleks selle peale tõsiselt. Sest et haiglad tekitavad stressi küll… ütlemata mõnus oleks kõik see asi lihtsalt ära jätta. Kas kodus sünnitamisel on ikka arst ka vastu võtmas, või ongi ainult ämmaemand?
Indiasse läheme, aga vist järgmisel aastal. Ei tundunud praegu pärituul olevat, väga lihtne vastus 😉 Kusagil ma kirjutasin siin blogis ka juba sellest.
Vette sünnitamisest – võibolla on see tõesti moeasi, mida vanasti ei tehtud, aga samas on see loogiline, laps on ju vees (lootevees) ka emaüsas, nii toimub kõigepealt üks sujuv keskkonnavahetus ja siis teine – looteveest vette ja siis veest õhku. Mina ei kujuta ette, mida see Rakvere osakonnajuhataja mõtleb, et on ohtlik? Ainus asi, mida olen lugenud: peab vaatama, et sünnituse lõppfaasis poleks õhku sinu ja vannivee vahel – see jah tore pole, kui laps jõuab õhku hetkeks saama hakata ja siis sulpsab vanni.
Ma kindlasti loen sellel alal veel, aitäh soovituse eest. Ja mul nüüd ka kokku lepitud, et kirjutan kodus sünnitajatest Eesti Naisele loo. Kui siin on keegi, kes oleks nõus rääkima ajakirjale, siis võtke minuga ühendust epetrone30@aol.com
Tiia, miks sul keiser oli?
Mina olen selle enda loo asjus mõelnud, et minu sisetunne läks kehvaks sellest peale, kui öeldi, et “nüüd tuleb lootekott katki torgata” (kogenematutele lugejatele: haiget see ei tee, lootekotis närvilõpmeid pole, aga ebamugav ikka, kui keegi võtab pika ora ja selle sulle sisse torkab! Pealegi see tunne, et asjale segati vägivaldselt vahele. Muide, Siiri Põllumaa diplomitöös, millele enne viitasin, refereeritakse ka uuringut, kus selgus, et nö passiivsünnituse läbi elanud naised ja vägistatud naised kirjeldavad oma kogemusi ühtemoodi sõnadega ja tunnevad samasuguseid emotsioone, abitust, süütunnet jne).
Igatahes sealt lootekoti lõhkumisest algas see ahelreaktsioon, mis keha krampi pani. Järgnesid tilgad – keemia, mis keha veel rohkem segadusse ajas jne. Nii et kui keegi ütleb, et mul oli esimene “keeruline sünnitus”, siis miks ta ikkagi oli keeruline? Pärast põhjendati ju kõike sellega, et “laps on kuival, aga emakas ei avane, nagu vaja”. Aga laps jäi ju kuivale, sest te ise lõhkusite vee välja – emakal olid ehk natuke teised ja rahulikumad plaanid?
Muidu Tiiale vastuseks – ma saan aru, et Eestis saaks koju kindlasti kutsuda tuula (doula) ja ka ämmaemanda (kui neid on su lähedal ja kui leiad sellise, kes on nõus tulema ta enda isiklikust ajast jne, ametlikult reguleeritud teenuseid pole). Arsti ei ole võimalik, aga seda pole mu teada mitte kusagil arvestatud kodussünnituse osana.
Mis on osades maades hea (kõige paremini ilmselt Hollandis) – et seal on see koju tulev ämmaemand haiglasüsteemis sees, asi on ametlik. Ta saab vajadusel haiglast abi kutsuda jne.
Mitte midagi kodussünnitamise vastu, kuid kipun arvama, et kui ma oma teise lapse kodus oleks saanud, oleksin praeguseks juba surnud. Sünnitus ise läks palju lihtsamalt kui esimesega, kelle sündides ämmaemand ise sisselõike tegi pluss endale väljapääsuteed otsiv poiss rebis mind ikka üsna lõhki. Teise poisiga seevastu ei ühtegi rebendit ega lõiget, kuid… kui ma veel sünnitustoas eelnenud pingutusest välja puhkasin enne palatisse viimist, hakkas meeletu verejooks (emaka ja lootekoti vahelised veresooned ei tõmbunud kokku, arst nimetas seda ‘laisa emaka sündroomiks’). Ise midagi kahtlustada ei osanud, nii et selleks ajaks, kui ämmaemand järgmise tiiruga meid kontrollima tuli, oli verekaotus juba… 1,8l + see osa, mis põrandale läks. Keegi sellist asjade käiku ette näha ei osanud.
Muuseas, Põlva haigla sünnitusosakonda kiidan mina ka. Minu teine poeg sündis eelmisel suvel just seal. Kodusünnitusele ei julgeks aga eelmiste varjus mõeldagi.
Vabandust, aga minu arust on see “passiivsünnituse” ja vägistamise võrdlemine ikka räige liialdus.
Pole küll meedik, aga usun, et lootekott avati selleks, et protsessi kiirendada (ja sulle lihtsamaks teha). Võimalik, et veed oleksid ise varsti ära tulnud, aga võimalik, et ka mitte.
On juhuseid, kus sünnitustegevus lihtsalt jääb seisma, ei lähe edasi ja kõik — siis võib loode samuti hätta sattuda. Ja mida siis kodus teha? Võib-olla on tarkadel ämmaemandatel selleks mingid nipid, ma ei tea.
Ma ei tea, mulle igatahes ajavad hirmu peale need jutud sünnitraumadest saadud ajukahjustuste kohta, võib-olla olen üleliia kartlik, ei tea. Aga sellise asja juures nagu sünnitus tahaks riske minimeerida.
Mul oli keiser selle pärast, et veed olid juba 30 tundi lahti, emakas aga ei avanenud üle 4 cm, tuhud olid juba iga 2 minuti tagant (pärast ohtrat tilgutamist) ja seega ei jõudnud ka lootevesi piisavalt kiiresti taastuda, et last kaitsta. Laps ei olnud üldse allapoole tulnud ka ja tema vererõhk ei taastunud piisavalt kiirelt pärast tuhusid ja seega hakkas see asi teda ilmselt häirima. Epiduraal oli ka, nii et ei saanud püsti ka olla, et asja ise kaasa aidata. Üks hetk siis pakuti, et oodata veel 6-8 tundi ja siis võibolla erakorralise (on vist emergency?) keisri teha, või siis lihtsalt kohe minna ja laps sealt välja päästa. Pärast tuli välja, et tal oli nabanöör mitmekordselt ümber kaela ja võibolla takistas ka edasi liikumist. Vahest olen mõelnud, et äkki oleks ikkagi ilma ka saanud, aga see on ju mõttetu, kuna lõpptulemus on see, et laps on terve, ise olen terve ja midagi muuta ju ses suhtes pole võimalik.
Muidugi oli süümekaid, et kuidas ma nüüd siis hakkama ei saanud ja väga nadi oli nii abitus seisus olla (ma mõtlen opilaual ja pärast see taastumisperiood), aga selle balanseeris täielikult teadmine, et lapsega on kõik 100% ok. Ja pärast oli mul keisri üle tegelikult isegi hea meel, kuna mitu lähedast sõbrannat on sünnitades saanud selliseid vigastusi, mis neil on jäänud häirima emm… funktsioone… Ja mitmed opid pärast, et asja parandada ja kui need ka ei tööta… Ei aitähh.
Mari – ütled, et “passiivsünnituse” ja vägistamise võrdlemine ikka räige liialdus.
Olen nõus, kõlab räigena, aga teaduses saab ju igasuguseid asju võrrelda ning võib neis võrdlustes saada igasuguseid üllatavaid tulemusi.
Ja see on konkreetne teadustöö, kus psühholoogid võrdlevad naiste kirjeldusi juhtunust ning – see on lihtsalt tulemus, naised kasutavad samu sõnu ja emotsioone nende kahe sündmuse kirjeldamisel. “oleksid”, süümekad ja see, et kontroll läks väljapoole jne. Aga lugege ise, see on Siiri Põllumaa töö, kus on viidatud sellele uuringule http://www.kodussynnitus.ee/P6llumaa_l6putoo.pdf
Niipalju kui on inimesi, on ka arvamusi ja kogemusi. Sünnituslauast: tänapäevased sünnituslauad on ju sellised, et sünnitaja ei pea olema pikali, vaid poolistuvas asendis. Minul oli viimane sünnitus Pärnu haiglas: suurepärane sünnitusabi, meeldiv õhkkond, tasemel haigla.
Tahtsid, et ma ka kunagi kirjutaks midagi….
Mina ei soovita küll kodus sünnitada ja mis su ämm veel selle peale ütleks 😉
Mul tehti ka esimesel sünnitusel selle pika oraga veed lahti, mis olid rohelised. Lapsel oli hapniku puudus ja südamerütmi häired. Minul läks peale seda kõik väga kiiresti . Haiglas olin olnud vast tund – kaks, kui juba oligi laps käes. Ja nüüd olen kuulnud, et teine laps tuleb kiiremini, kui esimene….. Minu jaoks on see hirmutav, kas jõuan õigeks ajaks haiglasse. Aga kodus sünnitamine on veelgi hirmutavam mõte.
Nojah. Ma ei tea. Mina ennast küll nii palju ei usaldanud omal ajal (ei esimese ega teisega), et oleks kodus sünnitamise peale mõelnudki. Ka mul on mõlema lapse sünitamise puhul olemas see kogemus, mida siin vägistamisega võrreldi. Ei ole absoluutselt nõus. Tavaline meditsiiniline abi.
Ja hoolimata pidevalt kestvast kriitikatulvast arstide pihta, olen ma veendunud, et haiglas sünnitamine on lapse seisukohalt kohusetunde ja vastutuse ülesnäitamine. Võibolla olen ma oma kehast nii kaugenenud ja mis iganes, aga ma olen veendunud, et arstid, kes on oma praksises kordades rohkem sünnituste juures viibinud, kui mina iganes saaksin kogeda, siis teavad nemad rohkem ja neil on ka kõige koledamateks juhtumiteks abi haiglas käepärast. Minu eneseusaldus jääb siin küll jänni.
Aga kui aus olla, siis isegi 14 ja 12 aasta tagused Tartu sünnitusmaja kogemused ei ole koledad. Peris kenad inimesed töötasid seal tollal. Ilmselt praegu veel kenamad:)
Minu esimene sünnitus läks ka aia taha. Keisriks õnneks ei läinud, aga asi oli vaid millimeetri kaugusel sellest. Küll aga algas allakäik samuti lootekoti avamisega, millele loomulikult järgnes mõne aja pärast tilk ning lõpuks ka vaakum.
Nüüd uuesti rase olles ütlen ma taolise asja uuesti kogemisele “tänan, ei” ning plaanin kodussünnitust. Ma ei kavatsegi olla enam nii vastutustundetu enda ja oma lapse suhtes, et lasen meid ilma äärmise vajaduseta niimoodi retsida. Eelmisel korral läks asi nihu just seetõttu, et mingi hetkel tekkis tahtmine vastutus kellelgi üle anda, et keegi aitaks selle lapse ilmale tuua ja noh, eks haiglas nad siis tegid, mis suutsid 🙂
Muuseas, kogu selle eelmise sünnituse jooksul kartsin ma ainult enda pärast, et mina ei saa hakkama (mis ka tõeks osutus). Lapse pärast ei muretsenud ma kordagi ja loomulikult polnud tal ka häda kedagi. See remark siis neile, kes arvavad, et ema ei tunneta, kas ta lapsega on kõik hästi või on mingid probleemid tekkinud, mis hädasti vajavad meditsiinilist sekkumist.
olen ka oma kolmest lapsest 2 kodus sünnitanud. Paremat ei oska tahtagi:) Samas on koha valik sügavalt isiklik otsus. Mina elan oma kehas, tunnen seda kõige paremini ja armastan ega karda oma sündivaid lapsi. Epppp, jõudu sulle igatahes, mis iganes su otsus saab olema.
Esimese lapsega oli haiglasünnitus, aga riskid, mis sünnitusega kaasnesid, olid paraku just meditsiinilisest sekkumisest tingitud. Teise ja kolmandaga ma ennast enam meditsiiniliste eksperimentide hoolde ei usaldanud ja voila:) Sünnitused suurepärased. Aga kõik algab ikkagi peast.
Kui aga inimeses on ebakindlus ja soov vastutus enda kaelast lükata, pole midagi paremat kui üks tore haigla, kus siis kõik toimub sisekorra eeskirju rangelt järgides;)
Muide, miks keegi varem kommenteerijatest ei ole hajutanud eksiarvamust, nagu jääks loode kuivale, kui lootevesi puhkeb… Olge nüüd ikka mõistlikud!!! Sellistest asjadest võiks ikka teada, sünnitajad ja arstid ometi!
kiisumiisule – ma pole küll meedik, kuid usaldan neid sellest hoolimata. loode ei jää kuivale – seda räägiti küll, kuid see ei päästnud ülivalusatest antibiotsisüstidest, mida hakati 24 tunni möödudes vete puhkemisest tegema… et emakapõletikku ei tekiks.
selles osas ma vaidleks ka vastu, nagu haiglas sünnitaksid ainult ebakindlad inimesed, kes soovivad vastutust enda kaelast ära lükata. ega siis keegi ju teiste eest ei saa sünnitada, muidugi, kui just pole keisrilõikega tegemist.
Vastutuse teemadel võibki vaidlema jääda, ega siin ühte tõde ole… Aga ma panen siia diskussiooni midagi konkreetsemat – katke mu postkasti tulnud kirjast, kus ka lootevee teemat ja kiiret vahelesegamist on puudutatud:
”
Lugesin blogist su sünnituslugu ja soovitan sul kindlasti seda teadjatega arutada. See on kindlasti ühelt poolt teraapiline, aga teisalt annab ka teadmisi. Tilkuvate vetega võib vist kuni 3 päeva minna, enne kui sünnitus korralikult peale hakkab. Vett tekib kogu aeg juurde ja tite pea on emakal punniks ees. Nii et selle teadmise taustal oli sinu puhul ikkagi tegu räige vahelesegamisega. Aga nii tore oli siiski see, et sa said oma kehaga kontakti ja hoolimata kõigest segamisest kenasti maha.
“
Üks teine katkend kirjast (kodus sünnitanult), lihtsalt kaasa mõtlemiseks
”
Tead, ega minagi väga varakult ei otsustanud, et ma nüüd kindlasti jään koju. Pigem oli nii, et ma üritasin ennast ette valmistada loomulikuks sünnituseks ja ei välistanud haiglasse minemist. Haiglasse jõuab kodust alati minna. Üks asi, mis ma veel enda jaoks selgeks mõtlesin, oli see, et sünnitus on alati riskantne ja mina vastutan lõpuks kõige eest. Haiglas võivad asjad untsu minna liigse sekkumise pärast ja kodus mingi ootamatu probleemi tekkimise pärast. Teiste maade statistika aga näitab seda, et need riskid on võrdsed. Kui mitte veidi kodussünnituse kasuks.
Ämmaemanda sõnul on sünnitusel üliharvad juhud kui midagi läheb väga äkitselt untsu. Probleemi tekkimist on pikka aega näha, aga haiglas sageli ei ole kedagi, kes jälgiks naist.
Sellega seoses üks huvitav lugu veel, mis mind pani koju jäämise kasuks otsustama. Üks tuttav rääkis mõni nädal enne tähtaega, et tema just aasta varem sünnitas keskhaiglas. Tollele ööl oli kokku 27 sünnitajat ja tema koos mehega sünnitas haigla suitsutoas. Mees käis vahepeal kohvitavaid arstitudengeid palumas, et kas tuleksite ja vaataksite mu naist. Ja siis
seesama sünnitanud naine hurjutas mind, et kas ma hull olen, et koju tahan jääda, mis siis, kui midagi juhtub 😉
“
Mis mulle üldse ei meeldi, on nende kodussünnitamise pooldajate agressiivsus ja kompromissitus, a la “haiglas sünnitajad tahavad vastutust enda pealt ära lükata”. No kuulge! Günekoloogid ja ämmaemandad on haigals selleks, et naist abistada ja laps ilmale aidata mõlemale võimalikult risikibaval ja säästvamal viisil. Võib-olla ongi sekkumine mõnikord ennatlik, aga riskid on olemas ja mina küll eelistaksin kindla peale minekut suhtumisele “ehk läheb õnneks, laseme asjadel isevooluteed minna”. Kaalul on ikkagi väga palju. Kodussünnitajate meelest pole siis sünnitusmajadel üldse mingit mõtet?
Ei mõista hukka neid, kellel rasedus kulgenud probleemivabalt, võib-olla ka eelmistest sünnitamistest positiivsed kogemused ja kes julgevad kodussünnitamise ette võtta. Aga palun siis ka mitte hukka mõista neid, kes tahavad toetuda kaasaegsele meditsiinile nii olulisel hetkel elus!
Ahjaa, kodussünnitamise puhul tuleks ehk kaaluda ka seda: kui perekonans on väikelapsi, kas on õige mõte, kui nad sünnitusest nii lähedalt osas saavad (kasvõi kõrvaltoas olles, hääled ulatuvad ju sinna). Kas 3-aastane peab nägema oma ema valudes?
Mari, seda kompromissitust on ju mõlemal poolel. Sellest on kahju jah, no milleks kakelda. Eesmärk siiski ju sama.
Sama tuleohtlik teema on muidugi laste vaktsineerimine 😉
Aga seda su viimast küsimust olen ise ka mõelnud, kas 3 a õde võiks sünnituse ajal olla samas kodus ja kuidas see talle mõjub… Tegelikult mina kisasin oma Martat sünnitades “help” help” umbes minuti jooksul (küsisin just Justinilt järgi), see oli siis, kui pea lõikus ja ämmaemand mulle ütles, et nüüd tuleb punnitada välja. Enne ma ei teinud kõva häält, ja ma usun, et see kiire kisamine küll last ära ei ehmataks, kui ta järgmisel hetkel pisikest beebit näeks.
Aga samas lähevad ikkagi öö ja päev segi ja kas 3a lapse jaoks oleks aega kellelgi, kui emme vannitoas sünnitab… Eriti selle meie hüperaktiiviku puhul, kes tahaks alati igas olukorras tähelepanu keskpunkt olla…
Samas oleks probleem akuutne ka siis, kui sünnitusmajja minna, kuhu see 3a lapsuke siis niikauaks panna? Meil komplitseerib olukorda veel see, et mu õde ootab ju ka last ja ka juulikuus tähtaeg, nii et ma ei saa kindel olla, et mu õde just samal ajal haiglas pole või nt paaripäevase titega kodus – eriti “vaja” oleks talle siis ühte hüperaktiivset Martat veel majapidamisse ;).
Aga elu näitab, et kõik need olukorrad sujuvad, saab asju läbi mõelda, aga ei saa üle planeerida.
Võibolla nt läheme haiglasse ja kutsun vanaisa Martat hoidma.
Ilukirjanduse andmetel saadeti ikka lapsed kodust ära, kui emme sünnitama hakkas.
soovitan küll esialgu kodussünnitusele mõelda, ümber otsustada saab alati. mina usun, et sünnitus toimub 100% kahe kõrva vahel peas ja kõik, absoluutselt kõik oleneb enda suhtumisest. miks kodus pea alati hästi läheb, ongi ju seepärast, et kodus sünnitada otsustanud naine ei karda sünnitust ning on lapsega kontaktis. aga eks sa tead seda kõike juba isegi. ole tubli ja kindlasti teed sa õige otsuse.
mina sünnitasin ferdis vette ja kedagi peale jaagu ja ämmaka seal polnud. arsti kohta olin kohe enne öelnud, et pole vaja üldse kohale tullagi. järgmisega ilmselt jääksin koju. ah jaa: põhiline on mõelda, et sa mitte ise ei sünnita, vaid aitad lapsel sündida. temal on ju veel raskem, tema peab sealt läbi pugema. seega pead sina, tema ema, selle võimalikult mõnusaks tegema.
minu teada on küll lapsed kodus tavaliselt, kui sünnitatkse. nagunii toimub see enamjaolt öösel kui kõik magavad. kes siis tänapeäval enam sünnitades kisab. nii mõnus võib olla hommikul ärgata, kui sulle on pisike vend sündinud.
kiidan ka Põlva sünnitusosakonda.Minu kogemused ulatuvad küll 17 aasta taha ja ma ei tea kuidas neil seal praegu läheb…
Aga täpselt 17 aastat tagasi oli seal sünnitamine tõeline puhkus..kui nii saab öelda.Loomulikult kartsin ja ei julgenud Põlvasse minna… Tartu tundus kuidagi turvalisem. Minu kõigesuurem hirm polnudki sünnitus vaid see, et laps viiakse kuhugi ära ja kesteab millal ma teda näen.Ühesõnaga selles osas ma kavatsesin võidelda. Juhtus aga see, et ikkagi tuli Põlvasse minna ja ma olen selle eest saatusele lõpmata tänulik.
Tegelikult tahtsin öelda vaid seda et iga sünnitus on eriline ja enda sisetunne on tähtis. Esimest korda oled kui ullike , aga teine kord kuula oma sisehäält.
Praegu ole lihtsalt üks õnnelik paks ja ära liiga planeeri ega koorma ennast hullude mõtetega.
Minul oleks just vaja olnud lootekott avada, aga ämmaemand ei julgenud. oleksin 12 tundi kiiremini hakkama saanud… Teise sünnituse ajal juba dikteerisin ja valitsesin olukorda. Sain ka asendit valida vastavalt tundele. Sünnitasin istudes…ja usu või ära usu-mõnus oli, kuigi valus oli ikkagi…
Ja kõigekõige toredam oli see, et ma ei pidanudki võitlema oma õiguse eest olla koos oma beebiga…..
kes siis tänapeäval enam sünnitades kisab
oi! Tänapäeval hoopis ei karju ämmaemand vihaselt sinu peale kui veidi häälekam oled.kisamine on ikka lubatud. Kisama peab vaid õigesti hingates ja ämmaemandast sõltub kui hästi ta seda sulle õpetab. Võib ju enne ka trenni teha, aga kui aeg käes siis on kõik meelest läinud…
ma kõiki kommentaare ei julgenud läbi lugeda, et äkki keegi midagi ütles juba selle kohta, aga mul aind üks asi hinge peal… kui on juba korra arvatud, et on oht, et vaja on teha operatsioon, siis ei tohi süüa ega ka juua. üks kõik kui halb on, sest kui on erakorralise keisrilõike oht, siis tehakse üldnarkoos ja enne, kui jõutakse sisse panna see toru, mille abil hingamisteed hermeetiliseks muudetakse ja hingatakse, lõdvestub magu ja jõuab kogu seal oleva söögi-joogi sulle hingamisteedesse lükata. ja see ei ole just kõige parem. üks väga rahuldusttekitav lihapirukas maos on hea, aga kopsus üks äärmiselt kole asi… tagajärjed on väga rasked. halvimad, võiks öelda.
mitte ei julgenud, aga ei jõudnud :)))
Hmm, ma pole ka meedik, aga see 3-päevane tilkumine on küll natuke kahtlane. Jah, lapse pea on tropiks ees, aga kui sa lamad näiteks, siis tuleb seda vett ikka korralikult. Jah, lootevesi loomulikult taastub, aga mitte piisavalt kiiresti, kui tuhud selle regulaarselt paari minuti tagant välja pressivad… Peale selle on veel mingid infektsiooniohud, mille pärast minul näiteks taheti ta sealt välja kiirustada. Muidugi täiesti võimalik, et pärast veel järjekordset päevakest oleks asi ise käima läinud näiteks mul… kus ta jäänud oleks, eks?
Ma arvan, et Marta võiks sellise asjaga hakkama saada küll – lihtsalt tuleb rahulikult enne ära seletada, lapsed saavad ju tõsisematest asjadest tegelikult väga hästi aru. Ja millegipärast ma arvan, et ta ka tajuks seda, et see on olukord, kus pole mõtet hakata tähelepanu pärast võimlema. Pigem jälgib ta põnevusega, mis toimub. Alati on ka võimalik ju näiteks keegi teda jälgima määrata ja kui tundub, et asi hakkab hapuks minema, siis viiks see inimene ta kuskile eemale… Sest et tema ka ju on oodanud ja vaatanud, kuidas kõht kasvab jne. Kuidagi ebaaus tunduks mulle vähemalt lapsena, et mind siis mingil hetkel sellest protsessist lihtsalt eemaldatakse. Võibolla kui teda sellesse täielikult kaasata, siis ka ei tekiks seda vastumeelsust, mis vahel vanematel õdedel-vendadel uute titade vastu on.
m. – Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ämmaemand lohutas mind, et see keiserlõige pole hullu midagi, “sul juba nõel seljas, epiduraal sees, pannakse lihtsalt suurem kogus tuimestit ja päästetakse laps kõhust välja”. St ei olnud küll sellist muljet, et üldnarkoosi plaani seal oli. Kas üldse tehakse tänapäeval ka keiserlõikeid üldnarkoosi all? – kõik tuttavad, kellega juttu on olnud, neil on olnud epiduraaliga keiser.
Ja veel edasi küsides – kordaks siin juba mantraks saavat “ma ei ole meedik” – kas siis iga erakorraline üldnarkoos on selles suhtes eluohtlik, et maosisu võib su ära tappa? Neid on ju nii palju – igasugused õnnetused, avariid, inimestel ikka seal ju sööki ka kõhus.
Ja tagasi tulles minu keisi juurde – keegi ei seletanudki ju täpselt, MIKS süüa ei tohi. Kui inimene on juba ööpäev söömata olnud, kuidas siis veel loogiliselt saaks eeldada, et jaksab sünnitada ise… Ma kindlasti ei propageeri, et sööge kõik, kui arst on selle ära keelanud. Aga ma propageeriks, et usaldage oma sisetunnet. Ja nagu ma ütlesin, olen väga tänulik, et Justinit ka minu sisetunnet uskus.
Aga mis saab kodus sünnitajal siis, kui on rebendid, kes need kinni 6mbleb?
kui nõel siis, siis ilmselt saab ilmselt jah teha kiiresti keisrilõikeks korraliku tuimestuse. kui on plaaniline/poolerakorraline keisrilõige, siis tehakse spinaalanesteesia tõesti ja üldiselt eelistatakse teha keisrilõikeid plaanilisena – loote vale asetsus, kaksikud enamasti ja igasugused muud probleemid, mis on ette teada juba ikka enne sünnitust. aga täiesti on võimalik, et tuleb teha nii kiiresti keisrilõige, et pole aega teha spinaalanesteesiat (selle tegemine võtab aega umbes pool tundi) ja siis tuleb teha üldnarkoos, mille tegemine võtab aega kordades vähem (ma pole anestesioloog ja ei tea täpselt, aga ma kujutan ette, et see on reaalselt võimalik umbes minutiga). mõnel puhul on nii kiire sekkumine vajalik. (ps. see on ka see põhjus, miks ma ise oma lapsed kõik suures haiglas kavatsen sünnitada tulevikus, kus anesteesia brigaad teises toas kasvõi kohvi joob või magab, aga nad on vähemalt olemas; kuigi jah – haiglas sünnitamisel on ka negatiivseid külgi, aga need tunduvad mulle kuidagi paremini lahendatavad hiljem).
operatsioonide puhul peab söömata-joomata olema riskide minimeerimiseks. kui on tegemist plaanilise operatsiooniga või on ka “ähvardav” operatsioon, siis eelistatakse, et patsiendid on söömata joomata. et vähendada nende tüsistuste tekke ohtu. loomulikult on nii, et kui on ülierakorraline see operatsioon, siis seda eiratakse ja rakendatakse igasugu lisameetmeid selle riski vähendamiseks. aga oht on täiesti reaalne. anestesioloogia on üldse üks selline tricky business, et kunagi ei tea ette, kuidas läheb ja rangelt jälgitakse seda, et kõik teadaolevad riskitegurid (sh söömine-joomine) oleks võimalikult väikesed, sest on olemas terve hulk neid tegureid, mida ei ole teada…
iga teadvusekaotuse ning ka erakorralise narkoosi korral on see toidu aspireerimise (ehk hingamisteedesse tõmbamise) oht olemas. sellepärast räägitakse ka sellest küliliasendist teadvusetu inimese esmaabis.
rebendite õmblemise kohta koduses situatsioonis ei oska miskit eriti öelda – ehk siis viiakse haiglasse pärast õmblema neid? või kui on ette teada, et laps on selline suuremapoolne, siis soovitatakse mitte kodus sünnitada? keegi kuskil kindlasti on nõus need kinni õmblema, selles pole ilmselt probleemi, aga kodustes tingimustes tundub see selline problemaatiline. lõigatakse haiglates ikka rebendite vältimiseks. rebendit on raskem õmmelda, paraneb halvemini ja selle ulatus ei ole “doseeritav” ehk üks rebend võib tekkida nii kiiresti, et selle rebenemist kogu lahkliha piirkonna osas või äärmuslikul juhul ka pärasoolde välja, ei ole võimalik peatada. õigaegne lõikamine on parandanud paljude naiste elukvaliteeti. aga ei tea sedagi, kas seda teevad ämmaemandad või on see ilmtingimata arstlik protseduur.
Kodus sünnitanutel tavaliselt pole rebendeid. Lõõgastusseisund on parem.
Eelkirjutaja propareegib lõikamist… Lõikamine on igatahes raskem juhtum kui rebend (mis tuleb tavaliselt lihase kiudu mööda ja just nii väike, kui vaja)
Ja kolmandaks, iga väikest rebendit polegi vaja õmmelda.
Neljandaks, kui vaja õmmelda, siis saab seda ämmaemand ka kodustes tingimustes teha, tal on ometi oma esmaabikott kaasas.
Kodussünnitusel kindlasti ei lõigata lahkliha (kuigi see pole arstlik protseduur, aga edumeelsed ämmaemandad ei lõika ka haiglas) :). Lahkliha funktsioon on kaitsta sündiva lapse pead ja pehmendada tema saabumist, loomulikult oleks lõigatud lahkliha selleks otstarbeks kõlbmatu.
Aga mis kodus rebendite õmblemisse puutub, siis on sellega nagu haiglas – mingi astmeni õmbleb ämmaemand kodus, kui on III astme rebendid, siis ilmselt minnakse haiglasse ja õmbleb arst.
Aga tegelikult on paljudest loomuliku sünnituse keskustes maailmas loobutud ka II astme rebendite õmblemisest – ise paranemine võtab küll kauem aega, aga on sama täielik. (tegelikult on ju õmblemine lisatrauma). Ja midwiferytodayst lugesin hiljuti üht hoopis huvitavat alternatiivi õmblemisele – haava sisse pandi kuivatatud ja paisutatud vetikas ning haav paranes ülikiiresti.
Nii et variante on. Nüüd, kus meie ämmaemandatel on ka rohkem võimalusi maailma kogemusi tundma õppida, erinevatel konverentsidel ja õpitubades osaledes, siis ma arvan, et vast jõuavad pehmemad ravivõimalused ja sünnitusabivõtted ka tasapisi Eestisse. Sest meil on ju ämmaemanda väljaõpe hästi haiglapõhine, aga maailmas on palju tarkusi tallel, mis on pärit just kodustes tingimustes abi osutamisel tekkinud ja mis naisele-lapsele palju leebemad on. Olen veel optimist 🙂
Patoloogilise sünnituslugude lugejana ma arvan, et Epp sünnitaski ise tänu nendele lihapirukatele…
Kui oled erakorralise keisriga kokku puutunud, siis arsti küsimus “millal viimati sõite?” süütab peas ohulambikese- tead juba, et kõik läks vussi… see on jube tunne. Muidugi ilmselt emad tulevad sellest erinevalt välja ja lihapirukas on sageli parim lahendus, kui julgust on- ilma energiata ei ole võimalik sünnitada siiski… Maratonijooksja ei ole ju ilma söömata-joomata kogu maratoni aeg ja just maratoniga on sünnitust sageli võrreldud…
Erakorralisel ja erakorralisel keisril on ülisuur vahe. Enamasti on pärast keisri otsustki küllalt aega, et oodata mõned tunnid nende kahe lihapiruka järel (oma kogemus). Ja tegelikult on huvitav mõte, et me muidu usaldame arste küll, aga seda ei usu, et anestesioloog vajadusel lihapirukaga suudab arvestada. Tegelikult ikka suudab. Ja epiduraal või spinaal mõjub ikkagi individuaalselt, mul endal oli tuimestus 5 minutiga olemas.
Ega ma ei kutsu üles otseselt medpersonali korraldusi ignoreerima, küll aga võiks igaüks mõelda, mis on eesmärk- kas luua ideaalsed tingimused keisriks või sünnitada oma laps…
Et siit muljet ei jääks, et haiglates ei ole võimalik pehmelt sünnitada, siis sünnitasin 2006 aasta alguses Tallinna Keskhaiglas. Osaliselt ka tänu äe-dele ja arstile 100% ise. Igasuguse sekkumiseta pehme sünnitus ja tõesti ka ilma igasuguste rebenditeta. Äe lausa soovitasid mul juhul, kui arst peaks soovitama lootekoti purustamist, sellest loobuda. Arst hoopis julgustas, mind sama vapralt jätkama ja ütles, et tema ei sekkuks. Marta sündiski “õnnesärgis”. Kisasin kõvasti, hingasin õigesti ja tüütasin äe-d surmani iga tuhu vahelise küsimusega, et millal ta juba sünnib? Süüa ei tahtnud, juua ei tahtnud ja vanni ja isegi vette ei suutnud nad mind meelitada, kuigi nad veensid mind kõvasti. Olin alguses õnnelik, et õnnestus suure vanniga sünnitustuba saada ja olin valmis ka seal sünnitama, aga korralike valude käigus hakkas mul hoopis jube külm ja igasugune mõte veest oli vastunäidustatud. Küll aga kasutasin ära kõikvõimalikud stanged ja kotid ja pallid, sest äe ei soovitand mul sünnituslaual pikutada, kuna siis mul sünnitegevus kohe aeglustus ning lõpuks sünnitasingi järil, istuvas asendis, äe minu ja seina vahel põrandal selili Martat püüdmas. See oli tänu äe-dele nii positiivne kogemus, kui vähegi selline valus kogemus olla saab!
Iga sünnitus on erinev ja võivad seda olla ka ühel inimesel. Sellesmõttes soovitan Epul pea Marta sünnist täitsa puhtaks teha, see on Anna kogemus!
Ahjaa, ja ka mina olin oma meest enne kõvasti manitsenud, et kui mind ei kuulata, siis vähemalt tema kaitseks meid! Ühesõnaga olen ka neid hulle jutte haiglates sünnitamistest lugenud ja olin valmistunud ka teistsuguseks kogemuseks. Nüüd aga mõtlen, et ilmselt ikka tahetaksegi kirjutada ja lugeda ekstreemsetest olukordadest või med. personali tigedusest või ebaprofessionaalsusest. Nii jõuavadki meieni peamiselt lood sellest, kuidas haiglates on hirmus sünnitada. Sellisest igavast kogemusest nagu näiteks minul oli, mis võiks ehk mõndagi inimest hoopis julgustada, ei taha ilmselt keegi kirjutada. Liiga vähe vürtsi 🙂
mind jäi hirmsasti häirima sünnituse võrdlemine vägistamisega. vaatsin siis seda põllumaa lõputööd, et kuidas siis kirjeldatakse vägistamist.
“Naised tundsid sageli, et nende identiteet on röövitud ja kontroll oma keha üle kadunud. Tüüpiline oli naiste enesesüüdistus, sarnaselt vägistamisega (ma ei oleks pidanud üksi koju minema, oleks ma vaid tugevamini pressinud, ma oleks pidanud rohkem hingamist õppima, ma ei oleks pidanud karjuma.)”
ehk lühemalt kokku võttes – sünnitanud ja vägistatud naised tundsid mõlemad süütunnet, tingisid (oleks-poleks), identiteedikriisi.
ma usun, et paljud on ca sarnaste tunnetega elus kohtunud. mina viimati siis kui seisin vastamisi poole kooliga, kes üritas mulle selgeks teha,e t ma lapsevanemana olen läbi kukkunud. täpselt samamoodi – olekspoleks, minasüüdi jne jne. nii et võrrelgem siis elu kriitilisi sündmusi vägistamisega? paneks siia juurde veel abielulahutused, lähedaste inimeste surmad, enda või lapse kolkisaamist õhtusel koduteel, mõne hea tuttava suitsiid… elu ei ole lust ja lillepidu ja kõiki sündmusi vägistamisega võrrelda oleks jabur. nii ka meditsiinilise abiga sünnitust.
Maris – sul siis ka lapsuke Marta 😉
Aga emotsioonidest rääkides… Tead, kui mina olin ära sünnitanud, olin niiiiii rõõsa ja õnnelik, viisime oma ämmaemandale lilli jne. Olin ja olen kogu aeg sel seisukohal, et mul oli edukas ja õnnelik sünnitus.
Aga kummalisel kombel, kui ma praegu olen seda lugu analüüsinud, siis olen takkajärgi pahaseks saanud (mitte ämmaemanda peale, tema oli armas. Ja tema ütles mulle ka kõige lõpus, et loodetavasti tuleb järgmine sünnitus loomulikum, tema soovitab vett… aga ehk selle süsteemi peale olen pahane, mis ei lasknud naisel lihtsalt rahulikult olla “Istub seal juba mitu tundi ilma valudeta, vaja lootekott katki teha!” Ega see konkreetne arst ka mingitg pahameelt vääri, temagi käitus ju lihtsalt eeskirjade ja kommete järgi.)
Unekott – mis mõttes siis võrrelda ei saa… Ma ei tea, kas sa ise oled puutunud kokku psüh. uuringutega. Igasuguseid asju saab uurida ja võrrelda, ka kõike seda, mida sa üles loed.
On Toomelt ka siiski pehme sünnituse lugusid:) Aga et kirjutada pikk lugu õnnestunud sünnitusest, selleks peab olema kirjandluslikke kalduvusi… pikalt annab kirjutada just sellest “veed-lahti-tilk-epikas” teemal, aga sellest, mis “lihtsalt oli”, ei suuda igaüks kirjutada:)
muidugi saab kõike võrrelda, aga võrdusmärki musta ja valge vahele ei pane, samuti mitte pruuni ja rohelise ega sinise-kollase. samamoodi ei saa läbi pruuni kirjeldada rohelist ega läbi vägistamise ebameeldivaid sünnituskogemusi. kuigi alati võib sarnaseid jooni võib kõigele leida. eriti kui pingsalt otsida, seepärast mulle ei meeldi sarnased uurimused ega statistika. see lihtsalt KÕLAB võltsilt.
Aga kui oled kunagi näinud sünnituslaual selili lebavat/vingerdavat naist, kel günekoloog sõrmi tupes hoiab, samal ajal kui naine anub: “Ärge tehke, mul on valus, palun!”, siis on vägistamine esimene võrdlus, mis pähe kargab :(. Ma arvan, et just sünnituse seksuaalse olemuse tõttu on see võrdlus vägistamisega võetud ja see ei käi kindlasti iga haiglasünnituse kohta, vaid just sellise, kus naise tahte ja loa vastaselt on hakatud tema kehaga manipuleerima (ja mõnikord lihtsalt võimu näitamiseks).
kui sa oled näinud hallikasrohelist ja hallikaspruuni kõrvuti siis võib tõesti tunduda, et nad on sarnased seda enam, et nad mõlemad on värvid, aga samas kui võtta ikka puhas pruun ja puhas roheline kõrvuti siis ei ole küsimustki – nad on erinevad ja roheline on roheline ja pruun on pruun.
ja see kes abitus olukorras naise üle võimu näitab on VÄGISTAJA mitte günekoloog, ja seepärast ma ühes eelnevas kommis mainisingi, et naised, leidke endale ämmakas, keda te usaldate ja kes usaldab teid, mitte ärge vaevake liiga palju pead selle üle kas kodus või haiglas, sest viimatinimetatud valik on triviaalne.
mu ema on elus ainult tänu sellele, et ta sünnitas mu haiglas. kodus oleks ta pärast sündi tekkinud verejooksu tagajärjel üsna kiiresti teise ilma läinud. mina isiklikult olen selle eest elu lõpuni Toome haiglale ja oma sünnitusarstile tänulik.
mis tunne oleks vägistamisohvril lugeda seda teksti siin? tema jälki ja alandavat, viimset väärikust hävitavat kogemust võrreldakse ühe kõige kaunima sündmusega elus, lapse sünniga. sündmusega, mis annab sulle elukestva rõõmu – lapse. erinevalt vägistamisest, mis halvimal juhul annab sulle elukestva alanduse. või leiate te, et ka laps on võrdne vägistamise tagajärgedega?
ja kui teid haiglas nii võikalt on koheldud,nagu te kirjeldate, miks te kohtuvõimu poole ei pöördu? kui oli võrdne suisa vägistamisega.
võib-olla sellepärast, et te pole sisimas siiski ikka nii kindlad, kui hästi see sünnitus ilma arsti sekkumiseta kulgenud oleks? võib-olla te südames ikka kahtlete, kas te ise ja teie laps oleksite praegu terved? hoolimata sellest, kas teil on haiglas sünnitamise kõrvale panna kodusünnitus või mitte – te ei saa ju iialgi teada, mis oleks saanud siis, kui teie haiglas ebameeldiva kogemuse läbi sündinud laps oleks sündinud kodus. võib-olla poleks praegu teda, võib-olla teid, võib-olla poleks kumbagi.
mul on igal juhul kõigi tublide ja asjalike sünnitusarstide ees piinlik enamike siinsete kommentaaride pärast.
Ma ütlen veel kord: tegu on teadustööga, kus tuleb välja, et naised oma enesekirjeldustes kasutasid nende kahe olukorra meenutamisel sarnaseid sõnu. Ei maksa seda nii emotsionaalselt võtta, mu meelest.
iga probleemse olukorra lahendamisel lähtutakse meditsiinis sellisest põhimõttest, et tuleb olla valmis halvimaks. otse loomulikult tähendab see seda, et tagantjärele analüüsides rakendati enamikule liigseid invasiivseid protseduuure. ning sünnitus oma loomult on selline asi, mille korral tahaks, et asi saaks võimalikult loomulikult ja ilma lisauuringute, -protseduuride, -sekkumiseta tehtud. see on nii loomulik soov. neid, kes tahavad, et neile protseduure tehakse, on enamikuga võrreldes vähe. põhiküsimus on selles, kuidas ära tunda neid inimesi ja seisundeid, mille korral on vaja rakendada invasiivset sekkumist ja mille puhul mitte. kui see oleks must ja valge, oleks kõik ju hirmus lihtne. aga see ei ole must ja valge. ja riskiolukordade õigeaegseks leidmiseks ja nende tekke ennetamiseks tähendab see, et 8 inimesel kümnest tehakse mingit asja lihtsalt igaks juhuks. kui olla selle 2 hulgas, siis on vaatenurk ju hoopis teine… aga seda, kumba rühma me kuulume, saavad nii inimesed ise kui ka meditsiinitöötajad teada pärast seda, kui asi möödas on. tagantjärele tarkus. ja tegelikult ei ole meedikutel selgeltnägemisvõimet. õpetamise ja kogemuse omandamise mõte on, et ollakse rohkem treenitud neid olukordi leidma.
inimesed räägivad oma sisetundest seoses eesseisvate sündmustega. kui asi läheb nii, nagu sisetunne ütleb, siis pärast öeldakse, et miks teised ei kuulanud seda. aga igaüks võib nüüd mõelda, et kui tihti on üldse asjad läinud teisiti, kui sisetunne ütleb? minu enda sisetunne minu enda elu kohta (mul peaks tekkinud ka sisetunne selle kohta, kuidas läheb minu hoolealustel haiglas…) on küll äärmiselt ebatäpne näitaja. siinkohal ma ei taha sisetunde tähtsust alahinnata, aga kui üritada asju objektiviseerida, siis see pole kahjuks määrav argument (kuidas tunda ära väga rasket haiget? – ta ei kaeba midagi ega soovi midagi ega taha ühtegi abistajat näha. ausõna).
ja ikkagi me pöördume meditsiinisüsteemi poole, sest et sealt abi saamise tõenäosus on suurem. siinkohal me räägime statistilisest tõenäosusest. aastasadu tagasi oli naise ja lapse surm sünnitusel tavaline. seda esines mingi (kahekohaline) protsent sünnitustest. tänapäeval loetakse vastsündinu suremust promillides, ehk et eestis sureb umbes 6 last tuhandest sündinust. emade surmasid on umbes üks aastas ehk üks ema siis ligikaudu vist 12 000 emast. sünnitus on muutunud turvaliseks. see ei ole olnud alati nii. on sünnitatud igal pool ja paljudel on hästi läinud, aga tänapäeva mõttes lubamatult paljudel see nii ei läinud. ja selline tulemus on saadud kontrolli suurendamisega selle loomuliku protseduuri üle. ja tänapäeval on jõutud sinnani, et see kontroll on liiga suur. see on see, millest räägitakse tänapäeval. et natuke lõdvendada seda kontrolli ja invasiivsust ja lasta sünnitusel loomulikumalt kulgeda. aga ka kontrollitult loomulikumalt kulgeda. palju neid naisi on, kes tegelikult tahavad kodus sünnitada nii, et kordagi pole käinud kontrollil? ma ütleks, et mõni tõepoolest on…
põhiküsimus on balansseerimine sellel piiril, et kas liigne kontroll ja sekkumine, mis terveid häirib, või rohkem vabadust ja rohkem tüsistusi. ja sellest saab teha mingi matemaatilise graafiku, vahe on selles, mis kujuga see on… iga uuring, protseduur, sekkumine on ellu kutsutud mingil heategemise eesmärgil (sellele muidugi võidakse vastu vaielda, aga see on jätkuvalt minu senine kogemus). võibolla ma tõesti olen väga invasiivse meditsiini austaja, aga kui on analüüsitud neid haiguskäike, mille puhul lõpptulemus on olnud ebasoovitav, siis on mulle seni siiski jäänud mulje, et pigem ikka rohkem kui vähem…
ja veel üks selline filosoofiline küsimus on meditsiiniteenuse kvaliteet: inimlikkus / vähene invasiivsus / suurem kontroll / tüsistused / paremad tulemused / kõigile mingil tasemel ravi / üksikutele tipptasemel ravi… ootused on erinevad ja arusaam sellest on erinev. kas suhkurhaigel kommi süüa lubav haige on hea arst? või südamehaigel soolapekki? või pimedal autot juhtida lubav arst?
… see on selline balansseerimine köiel… et hundid söönud ja lambad terved…
ma tegelikult ei ole grafomaan. ja kommentaare ka enamasti ei kirjuta, aga teiste kommentaarid siin on hingega kirjutatud ja ei lahmi nii nagu delfis tavaks. 🙂 sisuline arutelu olemas.
m – oled sa kindel, et kogu selle surmade vähenemise võib kirjutada haiglate teeneks? Ma ei suutnud praegu leida, aga minu arvates hinnatakse sünnituse turvalisuse tõusu peamiseks põhjuseks ikkagi elamistingimuste (sh toitumine jms) paranemist. Ja mitte ükski paljudest tehtud uuringutest ei ole näidanud, et kodus sünnitamine oleks karvavõrdki ohtlikum haiglast, hoopis vastupidi. Ma panen siia ühe lingi artiklile, milles on mõnest neist uuringutest päris hea ülevaade antud – ja selgub, et isegi väga kõrge riskiga sünnituse korral on kodus või sünnituskeskuses sünnitades suremusprotsent madalam kui haiglas sama riskiastmega sünnituse korral. Ma ei mõista, miks uuringud ei toeta haigla suuremat turvalisust, kuigi kontroll on haiglas tõesti suurem?
http://www.midwiferytoday.com/articles/homebirthuk.asp?a=1&q=homebirth+safety
Samalt leheküljelt artiklite alt homebirth safety märksõnaga otsides saab päris mitu huvitavat selleteemalist artiklit.
Mul on väga hea meel, et on olemas haigla, kuhu saab pöörduda, kui on vaja meditsiinilist abi (ka sünnituse või raseduse ajal). aga sünnitus ei ole reeglina hädaolukord ja minu arvates on vale käsitleda seda potentsiaalse hädaolukorrana.
“18. sajandi lõpus oli keskmisel naisel 35. eluaastaks sündinud 7-8 last. keskmiselt pooled, kuid sageli enamik neist oli selleks ajaks ka surnud.
selline olukord on murtud ja demograafiline revolutsioon saavutatud tänu meditsiini arengule, rolli mängisid ka toitumise ja hügieenitingimuste paranemine.”
ma nüüd ei annaks pead, et see on täpne tsitaat, aga see on lause mu uusaja ajaloo konspektist ning õppejõud esitas selle tsitaadina. huvi korral võin ta käest küsida, kellele see täpselt kuulub.
pealegi seostaksin mina nii toitumise kui hügieeni arengu suurel määral meditsiini arenguga, vähemasti arengu algusaegadel küll.
üleüldiselt oleksin vaevalt kõike sõnastanud paremini kui m. igal juhul nõus temaga.
ja Epp, emotsionaalne suhtumine on täiesti normaalne, kui mul on olnud oht emast ilma jääda. siin nagu hästi ilma emotsioonideta ei saa.
ega ma väitnudki, et kogu surmade vähenemine on tingitud meditsiiniabi kvaliteedi paranemisest, aga on olemas probleeme, mis tänapäeval enamasti surmaga enam ei lõpe, aga mis varem tihtipeale nii õnnelikult ei läinud – kõikvõimalikud sünnitusjärgsed infektsioonid, mille korral rakendati mingi aeg vanasti ka põhimõtet, et mäda on terviseks; suured verejooksud misiganes põhjustel; tuharseisust sünnitus on tüsistusterohke ka tänapäeval, selleks enamjaolt valitakse keisrilõige, mis on ka riskirohke, aga paremini juhitav; olukorrad, kus laps on ema vaagna jaoks liiga suur (seda oli ka vanasti, kuigi lapsed siis olid väiksemad); raskete kaasasündinud väärarenditega lapsed.
nende ülevaateartiklitega on see häda, et tõestada on võimalik kõike, mida tahta tõestada. võtan ühed – jätan teised. haiglas sünnitamine pole loomulikult ka ohutu. on kaks asja, mida ma suudan kohe ilma uurimata välja tuua on: 1)haiglates levivad sellised nakkustekitajad, mida kodudes pole (raskemini ravitavad) ja 2) inimene on haiglast tõesti rohkem stressis (ma isiklikult ka ei taha haiglas haigena olla, aga mind valdab praegu küll täiesti paaniline hirm, kui ma mõtlen, et peaks kodus sünnitama kunagi), aga inimesed on erinevad.
selliste asjade mõõtmine on väga keeruline. kõige usaldusväärsemaks uuringuks peetakse prospektiivset (ehk seame eesmärgi ja siis hakkame uurima, mitte ei analüüsi toimunut) kontrollrühmaga (et on üks rühm, kes saab ravi/mingit tüüpi käsitlust ja teine rühm, kes ei saa) uuringut, kus uuringutesse on inimesed jagatud juhuvalikul, rühmad on võrreldavad ja seejuures ei tea ei inimene ega raviv arst, kas uuritav saab reada ravi või mitte. kas saaks teha uuringu, kus on täiesti jälgimiseta rase, kes sünnitab kodus, ja teine, kellel rakendatakse kõiki tavameditsiinipraktika protseduure? tuhandel naisel näiteks. eetikakomitee ilmselt sellist uuringut ei lase teha… (ütleks selle kohta inimkatse). kõigil eelpoolnimetatud põhjustel.
ja see on ka õige, et on asju, mis on olnud nö dogmad, aga mille õigsuses on viimasel ajal kahtlema hakatud, aga see ei laiene kõigile meditsiinipõhimõtetele.
kodusünnitajate toetuseks niipalju, et vedage seda asja mõistlikult, mitte distantseerides ennast ja eitades kogu ülejäänud variantide sobilikkust. fanaatikutega ongi tihti see probleem, et absolutiseeritakse oma põhimõtete ülimuslikkust ja ei suudeta seetõttu luua konstruktiivset dialoogi. fanatism hirmutab paljusid, kes rahulikumalt lähenedes oleks selle põhimõtte toetajad tegelikult.
sünnitus ei olegi reeglina hädaolukord, aga sünnitustegevuse käigus võivad tekkida hädaolukorrad, mis võivad väga halvasti lõppeda. ja siin üldiselt loodetaksegi abi meditsiinisüsteemilt. aga kuna seal ei tööta selgeltnägijad, kes teaksid täpselt, kuidas läheb, siis… aga sellest ma juba rääkisin.
Loote asendi määramiseks küll raseduse lõpus ultraheli vajalik pole. Asendi peaks iga ämmakas suutma kõhtu katsudes kindlaks teha. Mul pea igal lõpu kontrollil ämmakas ( norras jälgib rasedust ämmaemand mitte arst) ütles, kus miski kehaosa kõhus asub. Isegi mu mees tundis katsudes hästi, kus pea ja kus jalg :).
Keegi eespool mainis, et põhjamaades on kodussünnitus propageeritud. Vähemalt Norras küll mitte. Pole kuulnud siin ühestki naisest, kes planeeriks või oleks kodus sünnitanud. Pole isegi meedias vastavaid teemasid kohanud, kuigi muidu sünnitust, perekonda, arstiabi kättesaadavust jm sotsiaalküsimusi puudutavaid teemasid on ajakirjanduses rohkem kui küll. Ja minul, kui alati haiglaid kartnud inimesel, on oma esimesest sünnitusest siinses haiglas vaid ülipositiivsed kogemused. oigemini mitte just sünnitusest endast, mis teadagi valus ja mulle vähemalt ebameeldiv, aga just haiglapersonali suhtumisest. Kõik olid arusaajad, midagi ei sunnitud ja kogu tegevusest on tagantjärele jäänud meelde vaid äärmine professionaalsus sünnitajale abi osutamisel. Just sellepärast kavatsen ka oma augustis sündiva beebi just samas haiglas (Oslo Rikshospitalet) sünnitada.
Ehh… Kodus- ja haiglassünnitamistest olen kunagi mitmeid lugusid kirjutanud – ikka positiivne argument või kogemus versus neagtiivne. Ise sünnitanud ei ole, vastu võtnud olen kolm sünnitust, neist kaks haiglas arstide järelevalve all tugiisikuna ja ühe korra maanteel ja ainsa aitajana. Maanteel läks kõige lihtsamalt. Ja ometi ei saa väita, et maantee parim koht sünnitamiseks oleks:). Ikka vist naistes endis asi kinni:).
Mis aga vägistamiskogemusse puutub, siis kellel see olemas, võib seda ilmselt elus kõigega võrrelda, mida ta hiljem kogeb – sünnituse, lahutuse või ka lähedase suitsiidiga. Või ka hea kogemusega – et see oli nüüd küll parem kui vägistamine:). ((Vabandan, kui kellegi tundeid riivan, aga ausõna, naerda on kergem kui nutta.))
Nojah, nende uuringutega tundub mulle lihtsalt, et vähemalt mõnigi võiks näidata haigasünnituste suuremat turvalisust, kui see tõesti turvalisem oleks. Aga see selleks.
Lihtsalt, minu jaoks on probleem – kuidas usaldada süsteemi, mis on aastakümneid ilusa naeratuse saatel pakkunud tõelist saasta? Kuidas uskuda, et praegu pakutav ei osutu hiljem samasuguseks jamaks? Ei tea. Aga praegu ma olen igastahes seisukohal, et meediku väide kodussünnituste kohta oma haiglasünnituste kogemuste põhjal ei ole pädev. Selleks peavad endal olema kogemused kodussünnitustega, et järeldusi teha. Nii et ma eelistan selle koha pealt usaldada arvukate kogenud autorite arvamusi.
asjaolu, et uuringute põhjal haiglate turvalisus alternatiivsete sünnituskohtade omast ei erine, võib tuleneda ka sellest, et haiglates rohkem riskigrupi rasedaid-sünnitajaid (suhkru-, südame, neeruhaiged, üle- ja alakaalulised, rasedustüsistustega, sõltuvustega, lapse väärasenditega jne) alternatiivkohad ikka tervetele ja tugevatele… mis on põhjus, mis tagajärg?
ene, võrreldakse sama riskigrupi rasedate sünnitusi. Ja nagu ma viitasin, tuli ühe uuringu järgi välja, et ka kõrge riskiga raseduse korral on suremus kodus või sünnituskeskuses väiksem kui sama riskiga raseduse korral haiglas. No ma näiteks ei tea, kui kõrgeks riskiks hinnatakse kaksikuid või tuharseise, aga neid sünnitatakse väga edukalt kodus. Ja no näiteks otsmikseisud sünnivad haiglas pea eranditult keisriga, aga kodus võib sündida ca 50% ikkagi vaginaalselt.
No ma ise mõtlen, et võib-olla neil naistel, kes kodus sünnitavad, on peas kõik nii korras, et neil läheks haiglas ka sama hästi, kui neid seal just ei takistata ja toetatakse. Vähemalt neis maades, kus kodus sünnitatakse vähe, on kodus sünnitaja väga ette valmistunud. Samas Hollandis ei pruugi see nii olla, kui kodus sünnitamine on normaalne nähtus ja loodetakse ämmaemanda abile.
Mina olen pärast oma kolmandat sünnitust täielik kodusünnituse fänn. Minu esimene sünnitus oli pikk, veniv ja geel, lootekott katki, tilk veeni-sünnitus. Olin noor, kogenematu, lasin endale ette öelda, mida peaksin tegema.Mäletan, et olin lõpuks nii väsinud, et ei kobisenudki, kui kästi lauale minna. Loomulikult sain ka sellise sünnituse puhul keelu mitu nädalat mitte istuda , sest rebendeid ja lõikamisi oli ohtralt.
Teine sünnitus oli mõnevõrra kergem. Ka sünnitusmajas, aga mullivannis mõnuledes valude ajal (mõnulemisest oli asi ikka kaugel :D) ja ikka lõpetades sünnituslaual ja veelgi rohkemate rebenditega, sest esimese sünnituse armid rebenesid ka lahti lisaks lõigetele. Ainult 2 nädalat ei tohtinud istuda, siis hakkas tasapisi paranema ka.
Meie kolmas laps pidi sündima ikka haiglas, aga kuna mul oli 2 pika sünnituse kogemus, siis kavatsesin olla kodus niikaua, kui võimalik. Me tegime just kodus vannitoa remonti ja mu mees tahtis selle ikka lõpuni teha. Mina ei tahtnud üksi kiirabiga haiglasse sünnitama minna ja valutasin kodus. Enamuse ajast veetsin ma meie naabrite kuivkäimlas, sest nii oli kõige mugavam. Mingil hetkel, kui mu sõbranna tuli meie lastele järele, et nad oma koju viia, ütlesin talle, et ei tahagi haiglasse minna, kodus on nii mõnus olla.
Mingil ajal, kui mu valud ikka liiga sagedaseks läksid, lubasin mehel kiirabi kutsuda, aga siis hakkas juba kiire – pahinal hakkasid veed tulema ja siis tulid pressid… Mu mees ehmatas ära, mina pressisin, aga mingil hetkel ma ilmselt ehmatasin ja presse enam polnud, siis saabus juba kiirabi ka appi ja me saime oma tütrekese ikka kätte. Meid sõidutati kohaliku haigla sünnitusosakonda ja me olime nagu filmitähed – kahel pool kanderaami spaleer. Titel polnud häda midagi, minul oli 3 õmblust, mida ämmaka arvates oleks võinud ka mitte õmmelda. Istuda sain kohe ja enesetunne oli ka super.
Ma imestan siiani, kui kindel ja rahulik ja mõnus oli ise oma tegevust juhtida. Kuidas ma tundsin mingit seletamatut kindlust ja rahu – ma saan hakkama, see pole midagi hirmsat. Kuidas kuskilt tulvas minusse mingit kummalist jõudu, kuidas ma tundsin, kuidas mu laps sentimeetrihaaval liikus – see oli midagi seletamatut.
Kui mul poleks seda krampi sisse tulnud, oleks kõik veelgi nauditavam olnud, aga kui kiirabi tuli, siis oli laps õlgapidi kinni ja sellest ka need 3 pistet.
Aga haiglas oli ainult mõte, et tehke midagi, et ta kiiremini tuleks. Möönan, et ma olin siis veel noor ja kogenematu ega osanud end ise aidata, aga haigla lihtsalt tekitas minus sellise krambi…
Ja oma lapsed saatsin ma meelega kodust ära, ei tahtnud, et nad protsessi liiga lähedalt näeks. Kui mu vanem poja ütles, et emme, sa ulud nagu hunt, sain aru, et see aeg on nüüd käes, rohkem pole neil vaja näha.
Nagu siin teistegi kogemustest on näha – ei ole vaja muretseda selle pärast, et esimene sünnitus raske oli. Enamasti on järgmised kergemad. Mul oli esimesel sünnitusel samuti tilguti abiks, kuid järgmised kaks olid normaalsed. Laste sünnikaalud läksid mul aina raskemaks, kuid sünnitused ise kergemaks.
Üldiselt on asi siiski nii, et Sinu eest ei saa keegi otsustada. Sa ise tead kõige paremini, kui palju Sa ennast selles küsimuses usaldad. Kui sa tunnetad oma keha 100% ja leiad ämmaemanda, kes on nõus Sind kodus aitama, siis, eeldusel, et laps on õiges asendis, võib kodussünnitamine tõesti olla just Sinu jaoks. Mina näiteks ei julgeks iialgi kodussünnitust ette võtta, kuid ma arvan, et põhendatult. Mina ei ole enda keha suhtes kindel. Ma ei oska isegi öelda, mis mul täpselt millalgi valutab 😀 Nii eelistangi, end pigem arstide hoolde usaldada, kes vähemalt teavad, mis kus asub 😀 Ja peale viimase sünnituse verekaotust ei saa mulle vist ka pahaks panna, et ma tahan olla arstiabile võimalikult lähedal. Inimesed on erinevad. Minu tõde ei pruugi olla sama, mis Sinu tõde ning vastupidi.
Muuseas, minul oli raskem just nimelt teine sünnitus. Ja ma ei ole oma tutvusringkonnas ainus sellise kogemusega naine. Inimeste erinevust mainisin juba enne, eksole? Ei ole mõtet üle kordama hakata.
I also like fitness
bally [url=http://www.forumforfree.info/bally/]bally[/url] coach purse [url=http://www.forumforfree.info/coach/]coach purse[/url] bowflex [url=http://fitness.inventforum.com/]bowflex[/url]
ma olin teise sünnituse ajal poolhaige, sünnitus algas öösel, olin vaid 2 tundi maganud – no ma ei kujuta ette mis oleks saanud juhul, kui oleksin pidanud end kusagile haiglasse vedama, küsimustele vastama (fertilitases seda küll õnneks tegema ei pidanud, pealegi asus ta tookord mul hästi lähedal, nii et kahe pressi vahel jõudsin kohale), ja kõige hullem asi (esimese sünnituse ajast mäletan) end riidesse panema – kodus sain sünnitada omas tempos, keegi ei mõõtnud midagi sundkorras, ktg puudumisel polnud ka sellega ahistajaid – mõnus, ma olen jube rahul kodussünnitusega, mitte et mu haiglassünnitusel midagi viga oleks olnud – aga alati tuleb usaldada sisetunnet, samas aga hoiduda kinnisideedest – et ma olen nüüd vapper ja sünnitan kodus, ma olin avatud võimalusele, et kui ämmakas ei saa tulla või enesetunne läheb kehvemaks, et siis võib ju ka haiglasse sõita
Oehh, ma ei saa praegu lihtsalt kommenteerimata jätta Kati eelmist juttu, kus paar asja jäid häirima:
“Ja no näiteks otsmikseisud sünnivad haiglas pea eranditult keisriga, aga kodus võib sündida ca 50% ikkagi vaginaalselt.”
Ja mis teeb ülejäänud 50 protsenti – do-it-yourself keiser? 😛 Ja kuidas sa kodus aru saad (s.t. ämmaemand), et tegemist on just otsmikseisuga? Pea on ju ikkagi õiges kohas, aga nägu sealt naljalt ikka ei kompa. Või siis minnakse haiglasse? Või läheb 50-l protsendil kehvasti (mõlemal juhul paneb küll kortsu sellesse koduturvalisuse statistikasse)? Ja ma tõsiselt kahtlen, et sama palju riskirasedaid sünnitab kodus, kui haiglas, nii et need äratoodud uuringufaktid tunduvad olevat kergelt kahtlase väärtusega ja otseselt ühe seisukoha poole kiivas. Kõike, mis uuringute nime all välja antakse ei maksa ka puhta kullana võtta – uuringud võivad vahest olla subjektiivsed ja raskesti kontrollitavad, kust võiks leida (puuduvaid) faktoreid, mis tegeliku tulemuse pea peale pööravad.
“No ma ise mõtlen, et võib-olla neil naistel, kes kodus sünnitavad, on peas kõik nii korras, et neil läheks haiglas ka sama hästi, kui neid seal just ei takistata ja toetatakse.”
Ma usun, et üht-teist on peas korras ka neil naistel, kes pöörduvad haiglate poole, et seal spetsialistide abiga oma lapsed ilmale tuua…
Üldiselt on see üks nokk kinni – saba lahti teema, mida võibki vist arutama jääda ja mõlemal puhul on hulgi plusse-miinuseid. Lihtsalt, üks isiklik otsus. Ega need lapsed tulemata ju lõpuks jää.
Üldiselt ma arvan ka, et igal naisel on peas üht-teist korras 😉
…väga hea moraal kogu loole igatahes 😉
Vastuseks Tiiale – ülejäänud 50% on keisrid. Loomulikult haiglas tehtud. Ega kodussünnitus ei välista haiglasse pöördumist, kui abi vaja on. Aga otsmikseisuga ei hakka laps ju tavaliselt üldse laskuma, kui ta välja ei mahu. Sel juhul minnakse venimajäänud sünnitusega haiglasse ning täpne otsmikseis on ikka selgunud keisrilõike käigus.
Kui loogikareegleid järgida, ei saa minu väitest, et kodus sünnitavatel naistel on peas kõik korras, kuidagi tuleneda väidet, et haiglas sünnitavatel naistel pole peas midagi korras või on seal midagi vähem korras 😉 Ma pole seda väita üritanud. Kuigi seda ma arvan küll, et kodus sünnitavatest naistest on vast 100% sünnituseks põhjalikult valmistunud, haiglas sünnitanud naiste hulgas on see % ilmselt oluliselt väiksem. Ja see kajastub kindlasti ka sünnituse tulemustes (isiklik veendumus 🙂 ).
Aga lõpetuseks üks raamatusoovitus ka. Ina May Gaskin “Ina May’s Guide for Childbirth”. Minu arvates üks paremaid raamatuid nii ämmaemandatele õppimiseks kui naistele sünnituseks valmistumiseks (ja ma olen neid raamatuid ikka lugenud).
oehh, ei saa kohe kommenteerimata jätta tiia lauset..”…neil naistel, kes pöörduvad haiglate poole, et seal spetsialistide abiga oma lapsed ilmale tuua…’
spetsialistide abiga;))))
kas kogu muu elu käib ka ‘spetsialistide abiga’? et hommikul kiire kõne arstile, seejärel juristile, siis toitumisteadlasele jne;))
How add your blog to google database?