Kolm üleskutset
Esiteks, edastan vahetusõpilaste organisatsiooni www.yfu.ee palve. Praegu on just see aeg, kui nad otsivad järgmiseks õppeaastaks Eesti peresid, kes võtaksid enda juurde elama teismelise lapse välismaalt. Tegin just selle ühendusega ühte lugu Eesti Naisesse ja nii tuli jutuks, kas meie pere ei tahaks võtta sellist last. Aga mina pean vähemalt sel aastal küll alt ära hüppama, peamiseks põhjuseks see, et meile nagunii sünnib ju suvel üks uus lapsuke ja ruumi kodus jääks puhtfüüsiliselt väheks.
Natuke detaile asjast huvitatutele. Lapsele EI pea garanteerima omaette tuba (võib olla jagatav tuba teie oma pere lapse või lastega, või näiteks pere arvutituba-tema magamistuba üheskoos) , pere EI pea oskama võõrkeeli (nagunii läheb keelekümbluseks ja nagunii on lapsel YFU poolt võõrkeeli oskavad tugiisikud). EI pea elama just Tallinnas või tartus, iga Eestimaa koht sobib, EI pea olema puhtalt eestikeelne pere jne.
Peaks olema hinges valmidus endale perre üks laps juurde võtta üheks õppeaastaks ja teda kohanemisel aidata. YFU jagab igasugust infot selle kohta täpsemalt, kellel tärkas huvi, kirjutage kaisa@yfu.ee
Ja teine üleskutse. Seesama Eesti Naine andis mulle tööülesande: teha lugu eesti naise kannul Eestisse kolinud välismaa meestest, kes siin kohanenud. Ma ise kitsendaks seda ehk nii, et võtaks vestlusringi selliste perede esindajad, kes kõigepealt elasid koos juba mujal ilmas ja siis otsustasid sealt Eestisse naasta. Aga võibolla ka mitte – võibolla pole see kitsendus oluline ja sobib ka selline paar, kes algusest peale Eestis olnud. Igatahes olen väga tänulik, kui te kas otse või tagaselja mulle selliseid mehi soovitate.
Kolmandaks. Mina pakkusin omakorda ajakirjale välja teema – ökoinimestest maal ja linnas. Lihtsalt kirjeldada mõne valitud tegelase näitel seda, kuidas näiteks linnas on tehtud tagaaeda kompostihunnik või kuidas jagatakse autosõitu alati nii, et auto oleks täis või mida loomingulist tehakse asjadega, mida teised inimesed lihtsalt ära prügisse viskavad jne. See lugu võiks kirjeldada lihtsaid valikuid ja seeläbi inspireerida lugejaid midagi järgi tegema. Niisuguseid inimesi, kes siin inspireerima sobiksid – neid otsin ka!
Kirjutage (epetrone30@aol.com või epp.petrone@gmail.com) või jätke infot blogisappa.
Oi Epp, tahad ma räägin Sulle ökoelust linnas ja kompostimisest…. Rotid just ükspäev viisid meil majast pool Kirde saia. Mõtlesin naiivselt et sain neist lahti (kasutan mürgitablasid sest muu ei aita) aga nüüd oli öösel leib pihta pandud ja üksiti tuli mulle meelde, et lapsest jäi ju üleeile üks peaaegu terve õun laua peale… ei tea kus see on. Ja kõrvitsaseemne sepikut ei söönud me ka mitte lõpuni…. Kogu jandi põhjus on selles et oleme erinevatel põhjustel otsustanud kompostimise kasuks aga samas mulle ei meeldi need plastmassist ufokompostrid. Tavalisse kasti murravad rotid ennast lahedalt sisse ja kui nad seal laiutama hakkavad siis tahavad nad varsti ülbelt vaadata et kust need toidujäätmed komposti saavad. Siiski loodan komposteerimist jätkata sest mehel on juba uus traatvõtgust põhjaga kast poolvalmis.
Kas Justin ikka teab, et igasugu puumajades on hiired üpris tavalised külalised ;-)????
Ühte kriteeriumitele vastavat välismaa meest tean ka aga ta ei ela hetkel Eestis (st elab ca nädala igast kuust).
endise yfukana ütlen, et see perede põud on ikka päris suur olnud igal aastal, nii et – tegelikult ka – kui võimalik on, siis mõelge selle peale. see kogemus on igal juhul huvitav ja arendav. õpite väga palju just OMA pere ja kultuuri kohta, kuna võõrast kultuurist noor toob välja nüansse, millele ise ei osanud enne tähelepanu pööratagi.
selle võõrkeeleoskusega on tglt nii, et imho on PAREM, kui pereelanikud ei oska võõrkeeli, sest siis saab noor eesti keele kiiremini kätte :).
vahetusõpilaste mõte nimelt ei ole mitte aasta aega puhata või lulli lüüa, vaid elada teises kultuuris selle võimalikult loomuliku osana, s.t. elada TAVALISES peres, käia TAVALISES koolis, rääkida KOHALIKKU keelt. sest ainult läbi selle saab noor REAALSE, isikliku kogemuse, et asjad saavad tõesti olla ka teisiti – ja et see on normaalne ning seda ei ole vaja hukka mõista (noh, epu näide, kuidas ämm sai ilmselt kultuurišoki, et uus minia kannab kaks päeva samu riideid ja juukseid peseb alles kolmandal :P). et reaalselt kogeda yfukate reeglit, mis kõigile pähe raiutakse (kirvega) – mujal pole miski halvem ega parem, on vaid TEISTMOODI…
juhul, kui noort liigselt poputada – üritada rääkida tema keelt (ah, mis see eesti keel siis on) või mingeid eritingimusi luua, siis väheneb kohe ta võimalus seda kogeda. natuke ikka võib poputada ja eks seda tehakse ka, see on normaalne :).
jutu mõte oli rohkem üle rõhutada, et mida TAVALISEM eluolu ja pere, seda parem. tegelikult ka 🙂
Kompostrit saab ise teha jah, meil on ka selline, traatvõrgust põhjaga, laudadest karkassi ja penoplastsoojustusega.
Fre, kas kass rottide vastu ei aitaks?
Kassid söövad hiiri. Rotte nad ei söö. Pigem vastupidi. Kui ma laps olin räägiti lugu, kus rotikari sõi kassi ära. Suur rott on ohtlik. Näiteks võib ta öösel ka magavat inimest sööma hakata. Väikestele lastele oleks see lausa eluohtlik.
hea Epp,
natuke teemaväline küsimus küll siinses kommentaariaknas.. kas tohin Teie blogi oma lehel http://parisomakodu.blogspot.com/ linkida alajaotuses ‘huvitavad elud’?
me ei tunne teineteist, ainult ühepoolselt ja sedagi virtuaalselt. avastasin Ameerikamaa blogi nüüd talvel, mille hooga läbi lugesin. ning mida siiani jälgin (nüüd küll juba uues kontekstis).
selline tore lugemine elust ‘seal, kus meid ei ole’. mulle annab ta päevadesse kodusust ja aitab valmis panna oma vaimu Eesti naasmisel.
aitäh veelkord ja tervitustega Hiinamaalt!
meie, meie, meie.. kolime ka eesti 🙂
Hiired ja rotid kannavad nakkushaigusi mis on eriti ohtlikud lastele. Sama käib ka tarakanide kohta. Nakatumiseks piisab nende olendite väljaheidetega kokkupuutest. Seega soovitaks nautida igasugust rohelist elustiili ja vanade puumajade romantikat sedasi mõõdukalt.
Kontakteeru õkoteemal
Marta Ervald 6 57 27 94
Aint enne ütle mulle, muidu ta ehmatab ää. See on mu ema, elab Nõmmel, Vabaduse puiestee ääres, ta peab kanu, ei kasuta enamasti keemilisi nõudepesuvahendeid, kompostihunnik on ka, kasvuhoones kasvab tal džungel.
Ütle mulle enne, ma hoiatan teda, muidu ehmatab ära. See on mu armas ema.
võtsin endale vabaduse levitada Sinu üleskutseid metsapoolelistis http://groups.yahoo.com/group/metsapoolejutud.
ise olen viimasel ajal eksperimenteerinud korteriskompostimisega (või saaks seda nimetada pigem biojäätmete kogumiseks, sest komposteerumisprotsesside toimumise kohta mul tegelikult andmed puuduvad), kasutades anumatena muidu äraviskamisele minevaid tetra- jm pakendeid. paaris “kogumis” olen ka paar taimekest kasvama saanud ja hiljuti just oli suurem äraviskamine seoses tekkinud pisiputukatega. rotid õnneks korrusmajas ei ähvarda, saab näha mis suvel maal saab…
Me vastame üleskutsele nr. 2. Elasin oma välismaise mehega Kanadas ja nüüd kolmandat aastat Eestis. Viimastel kordadel Kanadas külas käies on ta sealsetele kaasa tundnud ja koduigatsus oma Eesti kodu järgi üsna ruttu peale tulnud. 🙂
Maris, aga kirjuta mulle oma kontaktid 😉 epetrone30@aol.com
Ja aitäh kõigile teistele ka kontaktide ja info eest; ja LM, mul pole kindlasti midagi selle vastu, kui siia viitad, ma ise käisin sind ka lugemas ükspäev.
Vastaks üleskutsele nr 1, aga meil juba on prantsuse yfu-türduk Tartus Karlovas. Meie peres on olnud ka belgia yfu-tüdruk. Igati väärt kogemus. Julgen soojalt soovitada peredele, kes julgevad end vaadata ka seestpoolt ja siis kohe jälle väga kaugelt… Väga hea võimalus tuua maailm koju ja kodu näidata maailmale.
Huvi pärast küsiks, et kas vahetusõpilase söögikulud maksab pere? Aga taskuraha jm vajalikud kulud?
sellega on nii, et ELAMISE kui sellise võtab vastuvõttev pere enda peale. noh, et ei esita kuu lüpus üüri- ja elektriarvet 🙂 ning söögi maksab ka. noh, nagu pereliige selles mõttes.
ülejäänuga on nii, et kuidas pere soovib. mina isiklikult ostsin omad šampoonid-hambapastadki ise, joomas käisin oma raha eest (seda tglt vahetusõpilased teha ei tohi :P), riided ostsin ise, mobiili eest maksin ise, reisidel käisin ise. samas kui üks teine vahetusõpilane oma bioloogiliste vanemate raha ei kulutanudki vist peaaegu üldse, sest vahetusvanemad oleksid hirmsasti solvunud muidu :).
kõik sõltub seega vastuvõtva pere soovist ja võimalustest, aga eeldus on tõesti, et elamine ja söök läeb vastuvõtva pere eelarvest.
See on küll tõsi, et söögi ja elamiskulud (nt elekter, vesi) maksab vastuvõttev pere. Ülejäänud hobikulutused maksab vahetusõpilane ise. Kui tahab Pärnusse külla sõita, siis see kõib tema enda kulul, aga kui perega Pärnu sõita, siis bensiini raha ikka pere küsima ei hakka. Aga esimest kommentaari kirjutades läks mul see raha jutt meelest ära, sest see ei ole ju kõige olulisem:-)
Meenus mulle üks ameerikamaa mees, kes on Eesti naise kannul ? (no ma ei tea, kas nüüd kannul, aga ühesõnaga elab oma veetleva Eesti naisega siin Rakveres.
Kas küsin nende käest, et kas onad on nõus.
Musi
to andry
kas ta müüb ka neid mune? vot kui helbed leiab ja mahejuurikad ka, piimatoodetega pole ka probleemi, siis mahemunadega on tallinnas vähe keerulisem. ma küll pole veel herne tn ökopoodi jõudnud
müüb. nii et mühiseb. Ja munakollane on selline, et kui mannapudru sisse paned, siis päike õues kadedusest kahvatab.
Kui sa helistad, küsi kõigepeal Maarjat, see on meie tütar, ta seletab vanaemale asja ära.
Võib ka olla, et praegu on kanadel antimunemise hooaeg, siis pead natsa ootama.
Päris karmi kanti sattusite elama http://www.epl.ee/artikkel/373839
Loodetavasti rohkem midagi sellist seal siiski ei juhtu.
Head aklimatiseerumist 🙂
Ekstaole. Siis kui kui julgedki poodi jalutada siis … http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=15056189
Ja nii ongi, et istud tühja kõhuga õhtul külmas toas ja kuulad hirmunult kuidas õues kaagid karjuvad ja paugutavad. 🙂
Oijah… teismelised nigu Ameerikas juba. Hea, et keegi pihta ei saanud.
Tähe tänaval on üks pood, mis on hilise õhtuni lahti. Iseenesest tore, sest sealt saab ööselgi häid saiakesi. Aga paha on see, et teismelised saavad seal parmude abiga alkoholi osta (parm on väikese tasu eest ikka nõus tatikale pudeli kätte tooma).
Epu elukohast jääb see tulipunkt küll natuke eemale.
Sellest teemast on EN’s juba lugu olnud….. meie pere oli üks kolmest näitest.
Moostes elavad viiendat aastat Evelyn Müürsepp ja John Grzhinich (USA, Texas). Kontaktid leiad http://www.moks.ee.
Tere Epp,
Sain sinust ja sinu toredast blogist alles hiljuti teada ja sisimas on väga kahju, et varem ei teadnud. Minu mees on ka ameeriklane (veelgi keerulisem, ka taanlane, aga ameerikas üles kasvanud) ning olen temaga viimastel aastatel elanud nii Taanis kui Ameerikas . Seega on sinu kirjutised Ameerika elust nii tuttavad, samas tuge andvad ja muige suule toovad – olen sarnaseid olukordi tihti kogenud ja mõtetute tarbimisprobleemide üle pead vaevanud. Olen ka ise aastaid juba ökolainel olnud ning Ameerika on selles suhtes huvitav riik, eriti meile ida-eurooplastele. Hiljuti naasesin USA läänerannikult Berkeleyst, kus me minu abikaasa õpingute tõttu 6 kuud elasime ning minule kui ökoinimesele oli seal lausa paradiis – selles valdkonnas toimub San Francisco piirkonnas nii palju, et vahel soovisin, et päevad pikemad oleksid ja kõike kogeda ja õppida jõuaks (Berkeley mõnusatest maheturgudest kirjutasin selle aasta Maamajanduse ajakirja jaanuari numbris).
Tegelikult tahtsin hoopis teise üleskutse kohta öelda seda, et kui välismaa meeste kohanemisest Eestis on juba kirjutatud ning otsite teemale veel laiemat käsitlust, siis näiteks oleks huvitav kirjutada sellest, kuidas eesti naised välismaalastest meeste naistena võõrsil koduigatsusega hakkama saavad. Ei saa ju oma emakeeles rääkida, lapsepõlve nalju teha ja lisaks kõik muud pisiasjad, mis võõrsil elades tähtsamaks muutuvad. Ise olen selles olukorras olnud tihti ning kuigi mujal võib tore ja huvitav olla, kipub see koduigatsus väga tihti põue. Või olen ma ainus selle probleemiga?
Ei ole ainus 🙂 Ma panen siia ühe lingi Euroopa blogist, eriti kui loed ka kommentaare, seal on otsapidi sellel teemal ka juttu.
http://euroopa.wordpress.com/2007/01/16/eesti-naise-edulugu-2/
Muidu see välismaa mees Eestis tundub mulle endale ka na-tu-ke ärakirjutatud teema, aga kui vaja, siis vaja (kirjutada), eks ma katsu siis värskemaid nurki leida ja kindlasti on see mulle isiklikult huvitav võimalus toredate inimestega kohtuda ;).
Ole sa Epp tänatud hea lugemisviida eest. Huvitavad kommentaarid olid. Eks lõppkokkuvõttes ole probleemid vähemalt neil, kellel kohanemine raske on, samad. Oled sa ka kusagil pikemalt kirjutanud nippidest välismaalasest mehe “kodundamise” kohta? Mul see hetkel käsil..:-)
Ei, lausa nippe pole ma katsunud üles kirjutada. Aga eks see kaudselt tuleb teemaks ilmselt ka selle loo puhul. Kõige parem nipp on muidugi armastus. Kui see on ja jääb, siis saab igasuguse kohanemisega hakkama 😉
Mul ka välismaine mees, Poolast. Eestis elanud nii aastat kuus. Enne abiellumist me mujal koos ei elanud, nii et Sulle ehk ei sobi?
LM2 – Kus sa elad ja kuipalju su mees on Eestisse sisse elanud, st kas räägib keelt ja kas tal on ka eesti sõpru? Võid mulle seda ka mailile kirjutada.
Mul on ausalt öeldes üle 20 mehe leitud 😉 Ja üks intervjuu tehtud (eelmisel nädalal olin ju ametlikult haiguslehel). Ja praegu just vaatan ja mõtlen, kuhu panna selle loo fookus. Kas see, et need pered oleks ka mujal elamist proovinud. Või see, et mees oleks superkohanenud. Või midagi muud…
Kui päris aus olla, siis sellist superkohanemist minu meelest Eestis olla ei saa – väike nurgatagune kahtlase minevikuga riik, kus räägitakse eriti raskesti omandatavat keelt. Peab olema võimas motiiv (juured, äge naine, oma laps, vinge karjäär vms), et siia jääda.
Ja – kui see kellelegi veel uudiseks on – eestlased on ägedad ksenofoobid, nagu nüüdseks korduvalt kõrvalt näinud olen. Parem ikka riskida Mati või Juhaniga kui mingi imeliku nimega Johni või Daemoniga (kuidas neid nimesid üldse hääldatakse, krt!?).
Aga kirjuta mulle, LM2 😉
…ja ma praegu tegelen selle meeste-teemaga, st teen selle loo valmis. Siis asun teie kallale, kallis kompostijad ja ökoinimesed 😉
I was exactly looking for something like that. Sometimes I just have to go with my teamwork road Nice joke! Why was Santa’s little helper depressed? Because he had low elf esteem.