Täna on neljapäev. Täpselt nädal tagasi kellapealt samal ajal lendasime üle Eestimaa ja vaatasime ahnelt aknast välja.
Vahepeal on nii palju juhtunud, hakkan siia siis jälle kaootilist mosaiiki laduma.
PRIVAATSUSE PIIRIDEST. See on üks laiem küsimus: kui palju sa võid inimesi usaldada. Mina tavaliselt usaldan kõiki ja kõike, kuni mul pole põhjust mitteusaldamiseks. Aga see USAst Eestisse kolimine on mind pannud mõtlema: kes me oleme? kuhu meie oma privaatsuse piirid tõmbame? Kas keegi nahhaal võiks meie tuppa suitsupommi visata, kui me oma aadressi avaldame? Kas skinheadid võivad tulla Justinit luurama? (Jajah, teen nalja jah, utreerin Ameerikas kohatud paranoia-hoiakuid 😉
Aga mingi kergelt alasti olemise tunne on siin küll.
Kui mind New Yorgis tänaval keegi ära tunneb, siis on see kahepoolne kohtumine – mina tunnen ka tema ära. Tavaliselt olen anonüümne piisake inimmeres…
Aga siin Tartus on mul segadus, mida hetkel raske analüüsida. Kaks võimalust: 1) Kas ma pole veel harjunud tartupärase väikelinna “kõik vaatavad kõigile otsa” fenomeniga, mida anonüümses suurlinnas eriti ei kohta, või 2) Mind tõesti tuntakse sageli ära.
Kui rongis üks inimene just parasjagu Eesti Naist luges ja siis mind pikalt vaatama jäi, siis olin ma üsna kindel: see oli üks ühepoolse äratundmise juhtum. Mina ei saa kunagi teada, kes oli tema ja kuhu ta läks ja mida ta mõtles. Aga tema teab vähemalt meie pere eelmise aasta valentinipäeva (arvamuslugu selles ajakirjas mu pildiga), kui mitte ka palju rohkemat mu elust .
See pole muidugi mitte midagi täielikult uut, mulle meenub, et juba 18aastaselt Favoriidis töötades oli “pilt lehes”. Aga nüüd nõuab harjumist see, et neid inimesi, kes ühepoolselt meid ära tunnevad, on rohkem kui varem.
Ja et see ongi siin nüüd meie elu osa.
…Igatahes lasin ma Justinil tema Martablogist maha võtta meie kodumaja aadressi, mille ta majapildile oli juurde kirjutanud. Ta oli selle pannud sinna lihtsalt “No ma ei tea, miks mitte, ma lihtsalt ei mõelnud, kes ja kuipalju seda loeb”, aga mind see häiris. Majapilt las olla. Karlovas on palju selliseid ilusaid punaseid maju.
Me ostame ju oma tänavapoolsetele akendele ka sellised kardinad, kust mööduja pilk läbi ei näe. Aga kui mööduja tahab, võib ta meie uksele koputada ja me teeme ukse lahti.
Ja siis on kokkusaamine KAHEPOOLNE.
Igatahes, mul on absoluutselt hea meel, kui armas blogilugeja mulle tere ütleb ja juurde astub (No kui mul just näiteks sellist nägu peas pole, et ma parasjagu jooksen rongi peale 😉 Aga seda nägu jääb ilmselt iga päevaga vähemaks). Ausalt öeldes oleks ma lausa imestunud, kui ma siin Tartus näiteks Notsu, Maria ja Annaga ja Liisiga kunagi ei kohtuks (neid nimesid on veel, kes mul kommentaaridest meeles, aga need on kindlasti Tartust pärit nimed…)
Ja mailida võib!
Tegelikult pole ma ju 10 aastat Tartus elanud ja mul pole siin palju sõpru alles.
INGLISEKEELSEID INIMESI TARTUS. Ésimene nädal on olnud kiire ja see rongile jooksmise nägu on meil väga sageli ees olnud. Näiteks kiirustasime mööda ühest briti inglise keelt rääkivast paarist, kel oli kärus 2-3aastane laps. Pärast mõtlesime, et oleks pidanud pidurit tõmbama ja neile end tutvustama…
Nii et igasugused inglise keelt rääkivad kontaktid on meile ka teretulnud. Eriti noored pered. Sest samamoodi nagu me New Yorgis hoidsime Marta eesti keelt ja korraldasime väikeste eestlastega kohtinguid, tuleb meil nüüd talle leida laste seltskond, kes aitaks isakeelel, inglise keelel elus püsida. (Eestikeelseid väikseid sõpru on muidugi ka vaja, needki võib praegu ühe käe kahel sõrmel üles lugeda 😉
Ja Justinile joomakaaslased kuluvad ära, ta siin degusteeris eile õhtul üksinda 😉
—
TÄHELEPANEKUID TAKSODEST. Inimesed, taksohinnad siin linnas on ju röögatud! Või pole ma lihtsalt veel suurte numbritega harjunud. Kui me võtame Riia mnt alguses takso ja sõidame Riia mnt lõpupoole ja välja tuleb käia selle eest 80 krooni, kas see pole palju? Kas turult Karlova algusesse 59 krooni pole palju?
Tundub, et taksojuhid ise ka häbenevad oma kõrgeid hindu. Kui New Yorgis pead taksojuhile jootraha jätma, siis siin nad kohmavad “ah, teeme 75” ja “ah, teeme 50”.
Või oli see lihtsalt selline – ülisümpaatne – spontaanne noorele perele allahindluse tegemine? Eile tõi puuvana meile puid, arve oli algul kokku lepitud 1100, tema teatas lõpuks, “Ähh, teeme 1000!”
No sellist müüjapoolset allapoole ümmardamist rahamaal Ameerikas eriti ei kohta…
—
KINNISVARA OSTUST. Meie kodu on üüritud, me lihtsalt armusime sellesse ja otsustasime selle võtta 2,5 aastaks. Aga lisaks otsime Karlovasse nö kööktuba, või ühetoalist. Sest Justini üks töökoht nõuab rahvusvahelisi telefonikõnesid väga kummalistel kellaaaegadel, mida meil Marta kisamise ja mängimisega raske kooskõlastada. Seega saaks ta endale kodukontori kodu lähedale (mis kaugemas tulevikus saab kooliaastaks välja üürida ja suviti meiepere poolt magalana kasutada).
…Nii et kinnisvara teema on meil jätkuvalt õhus. Mainin seda siin, sest me pole veel kindlalt otsustanud. Kui kellelgi on tuttavat, kes soovib müüa (see koht võib ka remonti vajada), siis andke teada. Karlova või kesklinn, pisike korter.
Selline ääremärkus ka. Igal maal on kinnisvaraga kauplemine natuke erinev. Inglismaa kohta tean, et seal paneb müüja välja alamhinna ning ostja teeb oma pakkumise kusagile sellest hinnast kõrgemale – müüja siis mõtleb ja annab mõne päeva jooksul teada, kas ta nõustub pakkumisega. USAs müüakse ülemhinnaga, pakkumine tuleb sellest hinnast allapoole ja samamoodi on paar päeva aega reageerimiseks.
Aga Eestis? Ma hakkasin vahepeal arvama, et siin on USA süsteem ja saab teha allapoole pakkumisi. Tegelikult hakkasin juba Valgevase korterit müües aimama, et pakkumisi siin eriti ei tehta, vähemasti meie ei saanud ainsatki – inimesed mõtlesid vist kategoorias “jah, see hind sobib” või “ei, see hind ei sobi”. Hind on justkui poes, sildi peal, mitte maha kauplemiseks. Õnneks leidus inimene, kellele meie küsitav hind sobis, USA mõistes “saime täishinna” ehk juhtus midagi unikaalset.
Ja nüüd, vaadates maaklerite reaktsioone, kui küsime, kas võib odavama pakkumise teha, siis… see ei ole vist sugugi levinud?
TEENINDUSKULTUURIST. See ikkagi on Eestis veel selline… koduselt karune.
Stseen üks. Ühest kaubanduskesuse lastetoast. Astume sisse, esimene lause meile teenindaja poolt: “Kuhu te saabastega tulete?!”
Stseen kaks. Ühest mööblipoest. Mina: “Kas saaks kiirelt vaadata, mis kangastega veel saab seda diivanit tellida?” Müüja: “Einoh, tulge parem tagasi hiljem, teil tahab laps magama minna praegu!” Marta oli end ühe diivani peale istuma toetanud ja pea seljatoele pannud…
Stseen kolm (kõige naljakam). Istume lapsega taksosse, seletan juhile pikalt, kuidas meie kodu juurde saab sõita ja kus on ühesuunaline tänav ootamas. Taksojuht ei vasta midagi, isegi mitte “mhm”, paneb hääled sisse ja asub sõitma. Marta kõva häälega: “See onu ei oska rääkida!” Mina hakkan naeru puksuma. Onu (solvunud häälel ja vene aktsendiga): “Oskan küll!”
…Teate, mul sai praegu aeg täis. Nii palju oleks veel öelda.
LÕPPU PAAR ÄRAANDMISE TEADET.
– Pisike pruun tugitool ei ole meil oma kohta leidnud. Jalad on värvitud õrnalt helekollaseks, muidu on selline karedamast materjalist pruuni-beezhikirju. Võite endale võtta!
– Samasugune helekollaseks värvitud kapp on justkui ülearu ka. Ühe uksega kapp. Magnet ei püsi kinni, aga talle on pandud ka lukk ja võti. Sees on riidepuude riputamise koht.
Meil olid need eelmises kodus koridoris; pole just esimeses nooruses, ostetud antikvariaadist, lihvitud ja värvitud 3 aastat tagasi. Maili peale võin ka fotod saata.
toredad tähelepanekud ja väga mõnusad lugeda, nagu alati!
muide, kuivõrd justin ennast itaallasena tunneb? kesklinnas kompanii ja gildi nurgal on söögikoht la dolce vita (http://www.ladolcevita.ee), kus enamasti ka ehtsad itaallased ringi sahmivad. samuti olen seal üsna tihti internatsionaalset seltskonda söömas kohanud (eelkõige itaallastest vahetusüliõpilased, aga paljud muud rahvad ka :))
mis puutub kinnisvarahindadesse, siis mu meelest alati võib küsida, kas veidi tingida ka saab ja kel müügiga kiire + hind kõrge, laseb ehk natuke ikka alla.
kui kohtume, siis teretan 🙂
See Justin-vs-skinheadid on jah puhas paranoia. Mis sa arvad, kuidas Ricardo Mateo siin kõik need kümned aastad elatud on saanud… ja kõik need ülejäänud välismaalased, kes siia hiljem on kolinud? Ricardot on omal ajal tülitanud ainult KGB agendid. Srilankalasest Surangal, kes näeb erinevalt Justinist (kamoon, on ju olemas J-st palju tõmmumaid eestlasi) väga mitteestlaslik välja, ei ole muteada samuti probleeme olnud… kuigi loogiline ju oleks, et riiakad tegelased tülitavad esmajärjekorras seda, kes millegi poolest silma torkab. Ahjaa, tollel teoloogipoisil, kes seelikuga ringi käib, ei ole kah minuteada mingit seisu tekkinud.
Aga otsa vaadatakse siin arvatavasti ka siis, kui ära ei tunta.Ma ise vahin kogu aeg tänaval inimesi.
Tere Epp! 🙂 Olen Tartust ja kindlasti juhtume millalgi kokku, aga kas ma sulle just tere siis ütlen…………. 🙂 Mina arvan, et inimesi usaldada võid küll, aga nende ühepoolsete äratundjatega tuleb sul harjuda. Millegipärast usun, et see pole mitte ainult Tartuvärk, vaid rohkem sinuvärk 🙂 Kuna sinu blogid ja jutud on tuntud, siis tuntaks sind igas Eesti linnas ära ja tead ju neid eesti inimesi küll, nad arvavad, et nagunii öeldakse sulle iga päev miljon korda võhivõõraste poolt “tere”, et mis nüüd mina enam hakkan………… Igatahes loodan, et hoolimata külmast ilmast võtab Tartu teid soojalt vastu!!! Loen edaspidigi huviga teie elust!
P.S. Kuidas Justinil ahjukütmisega suhted on ? 🙂
Ehk tasub seda äratundmise värki võtta rahulikult. Kindlasti pole selles midagi pahatahtliku. Arvan, et kirjutava inimese ametis ongi see kõige hullem kui keegi teda ei tea, järelikult ei ole ka tema poolt kirjutatav sõnum leidnud auditooriumi.
Mul ühed sõbrad müüvad korterit http://www.eravara.ee/?&object_id=359837&largeimages=1. Võru tänaval, üsna Teie maja lähedal minu arvates.
ma arvan, et kui sa üksi oled, siis ma ei pruugi sind ära tunda. Aga kui koos perega, siis kindlasti:)
kuidas selle ahjukütmisega ikka on?
Helen,
Tartust, ahiküttega korterist, ehkki mitte Karlovast
kauplemisest…
mul on paar tuttavat, kes juudi kombel igal pool kauplevad, viimati kauplesid meilegi soodsa autohinna välja. ja sõnapaarist “allapoole pakkumine” ei pruugi maakler lihtsalt aru saada. “tingida” ja “(alla) kaubelda” peaksid võlusõnad olema. praegu peaks juba olema selliseid kortereid küll, mille juures tingida saaks – kinnisvaramull peaks ju läbi olema…
ma ise pole kunagi eriti midagi tinginud – eks see nõuka-aegne kasvatus on sügaval lihases – mis hind on selle eest tuleb osta ja mitte üks punn rohkem ega vähem… ennevanasti oli ju hää kui üldse oli…
äratundmisest. eesti on jah paras konnatiik ses suhtes, nii et eks sa pead sellega harjuma. lahkelt vastu naeratama ja kahepoolset suhtlemist ise alustama, sest ega kuulsustele pole ju paslik külje alla ujuda;)
mulle on justkui alati jäänud mulje, et Tartu taksohinnad on ühed odavaimad … vähemasti sõidutati mind paar aastat tagasi Riia mäelt Varikusse 45 krooniga ja üsna mitu korda.
kuigi jah, nüüd kord, kui endale K-rautast toauksed ostsime ja taksobussi tellisime, tuli arve 125 krooni. sõita tuli Riia tänava lõpust, Riia ringilt Supilinna. siis olime küll veidi ehmunud 😛
Aadressi vist tõesti ei maksa üles riputada. Kui vähegi mingit privaatsust tahad.
Taksohindadega on nii, et ma ise pole vist mingi aasta otsa taksoga sõitnud, aga siin on selline asi nagu miinimumhind, mida nad hiljuti tõstsid vist 60 EEK peale. Ja see peab kõigil taksodel olema sinna armatuurlauale kinnitatud, kust kliendid seda näevad. Nii et pole palju midagi, nii ongi. Ehkki minu arust on taksoga kallis sõita enivei.
Aga ega sõbralikke taksojuhte kohtabki harva. Ja nalja mõistavad nad veel harvemini. Mulle meenub, kui Martha oli mingi neljane vist ja talveajal takso kippus kurvis kelgutama, siis tüdruk pahvatas nördinult: “Vaata kuhu sa sõidad!” nii et mina ka pugistasin punastades.
Hinnas on Eestis tõesti “määratud”, see ilmselt nõuab harjumist nagu mitte-tipi-andminegi.
Aga mis puutub joomakaaslastesse, siis neid võib ju organiseerida. Kas pead silmas ainult mees-või ka naisisikuid? 🙂 Ja mis joogid lähevad?
Kuressaarest ka Tere!
Loodan, et suudad nendest “ära tuntud olemise” hetkedest rõõmu tunda. Esialgu on elevust palju. Poole aasta pärast on kindlasti juba palju rahulikum olemine – paika loksunud.
Hei, Luize, Tartu miinimumhind ei ole 60, vaid 35. Ja turult Karlova algusesse 59 on palju jah. Minu arust peaks sinna miinimumiga saama, kui võimalikult otse sõita. Igatahes kesklinnast oma Peetri turu läheduses asuvasse korterisse saan ma küll enamasti miinimumiga ja distants peaks umbes sama olema. Võib-olla oleneb firmast.
sa ju minu ikka kalamajas tundsid ära? :S
Jajaa, 60 on miinimum kui reisijaid 5-7. Aga sisseastumise tasu on 25 või 35, oleneb reisijate arvust jälle. Aga ma arvan, see sõltub firmast ka. Ja võibolla üritasid taksojuhid tünni teha kui te liiga välismaalaste moodi välja nägite.
Nii et ära karda skinheade, karda kõrgeid taksohindasid.
Tere!
Mina olen ka Tartusse tagasi kolinud ning ütleksin Sulle hea meelega “tere”, kui Sind Tartus näen 🙂 Seni pole veel juhtunud nägema, kuid ma liigun ka rohkem marsruudil Tiigi-TÜ raamatukogu-peahoone-TÜ kohvik.
Minu arust on selle aasta algusest taksohindades väike muutus tekkinud. Ehk siis tõsteti miinimumtasu. Kui ennevanasti sain mina kesklinnast koju 35.- :D, siis nüüd läheb juba 55.- :(, mis oli minu, kui õnnetu tudengi jaoks ikka natuke kurb. Enne sai just kiideldud, et Tartus on takso nii odav ja kui arvet õnnestub veel kahe peale maksta, siis oh, seda õnne! 😀
Aga teretulemast Eestimaale, Tartusse. 😉
Ja seda, kuidas Justinil ahjukütmisega läheb, tahaks ka kuulda. 🙂 Ise olen kasvanud ahiküttega majades ja ei oska tahta midagi paremat (ja nüüdsete kogemuste põhjal julgen arvata, et kogu selle puude toomise ja kütmise jama juures on ikka kõige parem ise teada, kui palju sooja just tahan (ja seda ma tahan palju :D)), aga tean ka, et inimestele, kes seda elus teinud ei ole igapäevaselt, võib see üsna tüütuks muutuda. Eriti veel praeguste külmadega.. 😉 Olen praegu vanematekodus ja siinkandis oli täna varahommikul lausa -29 kraadi.. 😀 Pärast poolt tundi õues olin üsna külmunud, kuigi kandsin suusatamise riideid.. 😀 Samas, mulle pole need mandrimaa külmad kunagi sobinud (olen pärit Saaremaalt)..
Aga edu sulle! Ehk õnnestub mul sind kunagi äragi tunda. 😛
Ootasin juba pikisilmi su muljeid. Vahva oli lugeda. Nagu alati 🙂
Ehk satud suvel ka Pärnusse..
taksohinnad tartus on nüüd küll odavad, ok miski tõus oli aasta algusest, tln on see kus kirves selga lüüakse. lennuväljalt bussijaama 100 eeku on ikka sulaselge röövimine ja kui täpselt koiduala annad, siis vaadatakse et nonoh, kuhu siis tammsaare siit kõrvalt jäi…
Epp, ma ei tea kas ma Tartusse j6uangi. Kui siis ainult nii lyhikeskes ajaks, et j6ukas ainult “n2od yle vaadata”. Mis muideks ongi kogu mu retke peateema. Tartu? Hmm, tahaks hirmsasti seda kuidagi graafikusse sisse kirjutada aga vist ei ole reaalne. Tahaks tegelikult n2ha kuidas te seal endeid nagu dekabristid sisse olete seadnud.
Kirjutage aga rohkem oma taasintegreerimise elamustest niikaua kui veel oskate n2ha asju ja olukordi v2rske outsideri vaatevinklist. Hiljem ei pane ju paljusid asju enam t2hele ja imestamisv22rset j22b justkui v2hemaks.
Sellised igap2evased pisiasjad on tegelikult tohutult naljakad ja paljuytlevad. “Kuhu te oma kummikutega ronite?” taoline everyday situatsioon on tegelikult ikka ylikoomililine. Niikaua kui on muidugi. No aga kui aga varsti hakkad ise ka niimoodi inimestele k2ratama, vaat siis oleks ring t2is ja ennast enam miskit naerma ei ajaks. See oleks aga j2lle omamoodi veelgi naljakam. V6ibolla mitte sulle aga kellegile kindlasti. Sa ise kehitaks 6lgu ja kohmaks vaid – normaalne ju. 🙂
Mina kauplesin küll oma korteri hinda kõvasti alla. Seda küll otse omanikuga. Lõpuks kauplesime veel selle üle, et kes maksab maakleri jms tasud.
Tegime pooleks. Kusjuures koreri eelmistele omanikele oldi nõus pakkuma ka seda täishinda mis nad küsisid kuid me olime nende südamed võitnud selleks ajaks ja me jõudsime eelllepingu kiirelt ära teha.
Samas maja müüsin ka maha just neile kes mulle meeldisid. Polnud just maailma parim pakkumine oleks ka rohkem saanud, aga luges lõpuks ikkagi rahulolu.
Kaubelda tasub alati 🙂
Selle äraundmisega aga on sedsi, et kui mulle näiteks tuleb tänaval vastu inimene kelle nägu on tuttav, kipun ma neile automaatselt tere ütlema. Alles pärast teadvustan endale, et oih.. see oli see saatejuht või too laulja. Siis on naca ikka häbi küll.
Ma tõsiselt kohe väldin Tere väljaprahvatamist.
Mina ütlen ausalt, et mina Sulle tänaval tere ei ütleks. Sinuga oleks väga põnev suhelda kuid ei tahaks teiste inimeste maailma sedasi tungida.
Aga kuna ma pea kunagi Tartusse ei satu siis on see võimalus sinuga tänaval kokku põrgata ka väike :).
Taksohinnad Tallinas on seinast seina. Odavamate taksodega saab Mustamäelt Lasnamäele 150 krooniga. Teise taksofirma autosse sisseistumine juba maksab 100 eeku.
Muide päris palju saa teha ka tasuta sõite. Ma tean juba neid taksojuhte nägupidi kellel kunagi tšekki pole ja kes kasutavad kas kerijat või muid trikke, et taksoarve suurem oleks. Ja kui neil tšekki anda pole siis ma ei pea ka maksma.
Ma sõidan suht sageli taksoga.
tohohh, kus see takso miinimum siis 60.- on, me tulime täna telekat ostmast taksoga ja 50.- oli arve kokku.
mai tea, kas mulle tehakse alet ja veab mul ka kogu aeg taksojuhtidega, aga halbu kogemusi pole mul veel rohkem olnud kui üks. ma pole muidugi ka massiline sõitja, keskeltläbi kord kuus ehk tuleb ette, enamasti harvem.
Epp, äratundmisega, et kui kõik inimesed on minusugused tüüpilised eestlased, siis nad mõtlevad samamoodi nagu mina, kui mu alumise naabri korterit vaatamas käisite ja aknast märkasin teid. “Oh, kus ma nüüd hakkan minema teisi segama, hommik ka veel ja ma ise padjanäoga, küll kunagi jõuab.” Tegelikult mõtlesin lihtsalt, et kuda ma siis nüüd lähen, käsi pikas, et tere, ma olen see ja see. Tundus kuidagi kummaline.
5-7 inimest tavalisse taksosse ei mahugi, sellel bussil võib muidugi suurem hind olla.
Nii tore lugeda 🙂 eks alguses on paljud asjad kummalised ja võid taga igatseda kõike “Thank you, my love” jne, mida kuuled mõnes riigis üsna sageli. mäletan, kui ise pärast 4 kuulist Eestist eemalolekut tagasi jõudsin, oli esimene mulje see, et jumal kui palju võsa meil siin on 🙂 ja kui hää seda vaadata oli. Kõik pole lõpuni ära reguleeritud…ja kui ilusana eesti keel kõlas. tagantjärele arvan, et see võis olla nö. lapsepõlvekogemus – lihtsalt vaadata suurte silmadega Tallinn-Tartu maantee ääres tärkavat kevadet ja mitte üks mõte ei liigu peas….vaadata maailma ilma filtrita…aga eks ma kirjutan Sulle meilile, kuna Sa ka ökoinimene, siis võiksid oma perega meie organisatsiooni kunagi rääkima tulla. oma muljetest ja mõtetest, kuidas saaks kohaliku valla tasandil asju keskkonnasõbralikumaks muuta. Nii kevade poole võiks see kohtumine toimuda, kui teil muidugi aega ja tahtmist on…aga ma usun, et see oleks põnev – nii teile kui meile…
ps. Tartu on vaieldamatult lemmik, mis siis et elan juba mõni aasta sealt eemal…
vabalt võibolla, et maksate välismaalse maksu ja peresid ka vahel nöögitakse – lastega majandades pole võimalik alati arvet nt. üle arvutada. Meil läks kord Tallinnas seal Pirita Paadis arve peaaegu kahekordseks. Aga märkasime alles autos, kui hakkasime arutama, et kuidas nii palju läks. Jube tigedaks teeb, aga arvete üle arvutamise kommet ei ole ja ei hakka ka arendama – ega see vargus neid õnnelikuks ei tee. Õnneks ei ole see komme ka nii üldine. Ikka on ka teenindajaid, kes peredesse pigem hästi suhtuvad. Aga välismaalse seisus on jah omamoodi. Venemaal maksad igal pool rohkem kui ei ole kohalik – sageli isegi ametlikult. Muuseumides jm on vahe ca 10x.
Aga tingida võib eestis küll. Tegelikult antakse peaaegu igal pool alla 10% kohe kui küsid. Ma olen seda ehitus poes palju kogenud – kaebled, et oi ikka kallis ja juba ongi -10%.
Taksohinnad tõusid aasta algul 🙁
Enne oli sissistumine 10.-, kilomeeter kuni viimase ajani 8-10.- ja miinimumtasu 35.- Taksobussidel teised taksid muidugi 🙂
Nüüd on vist pea kõigil suht ühtlane hind – alustus 25.-, kilomeeter 10.- ja miinimumi polegi. 60.- on seega nii 3,5 km sõit.
Aga kui seisad ummikutes, siis tiksub aja järgi sel ajal 200kr/tund lisaks.
kas tartus seda süsteemi ei ole, et kui küsid arvet ja taksojuhil anda ei ole, siis maksma ei pea?
Tervitus! Kinnisvarahinnad Eestis kannatavad kerget allakauplemist küll. Mõni protsent on enamvähem spordi küsimus – selleks ei pea kuigi palju vaevagi nägema, lihtsalt küsimise vaev. Suurema hinnalanguse jaoks peab õnne olema, a la et koht on kaua müügis olnud, omanikul kiire vmt. (Aga siis jälle ei raatsi nagu eriti tingida, eks ole…)
Aadressi varjamisel küll mõtet pole. Kuidas see teie privaatsust segab? Fännid ja paparazzid trügivad ukse alla? Vast veel mitte. Tuttavad saavad netist teie aadressi teada? Ongi ju hea!
Tallinna taksojuhid on küll enamjaolt sõbralikud. Tõsi, nendega saab enamasti vaid vene keelt rääkida. Kasutan seda keele harjutamiseks taksoga sõites alati kui saan 🙂
Eestis saab poes suuremaid osti tehes kaubelda küll. Umbes pooltel juhtudel läheb õnneks. Just ostsin endale poest uued kingad, küsisin allahindlust, anti kenasti 10%. Lihtsalt niisama.
Ja tere tulemast koju 🙂
Eriti hästi saab kaltsukas hindu alla kaubelda, kuigi seal on niikuinii odav.
Inglisekeelseid inimesi võib leida siit: http://www.istartu.edu.ee/
Neil paistab ka lasteaed olevat, tähendab on ka inglisekeelseid lapsi
Tartus taksohinnad kahjuks tõusid… et sõidualustustasu on nüüd 25 (enne 10) ja kilomeetri hind 12 (enne 8-10) krooni. Nüüd paneb ka mõtlema, et kas on vaja sõita.
Aga sulle head Tartu-ellu sisseelamist 🙂
alustuseks tahan öelda, et igasugune ettevaatlikkus oma privaatsuse hoidmiseks ei ole liiast. Ma olen isiklikult pehmelt öeldes seetõttu teie pärast veidi mures olnud – et te oma heatahtlikkuse ja avatusega endale liiga ei teeks. jahh, väga mõnus on teie tegemistest lugeda, kuid iial ei või teada, milliseid inimesi liigub interneti avarustes ja kellel võivad mitte-heatahtlikud mõtted tekkida.
Üks asi on endist avatult teiselt mandrilt meile kirjutada, hoopis teine aga teha seda siin elades.
Tegid väga õigesti, et lasid vähemalt maja numbri eemaldada blogist Justinil. mäletan, et lugesin teie aadressi juba kusagilt välja ja jõudsin juba mõelda, et parem, kui seda ikka liiga paljud ei teaks.
head inimesed, kes teile parimat soovivad, leiavad teid niiehknaa üles:)
Ühepoolne äratundmine on väga kummaline. Kui sind tuntakse, kui ajakirjanikku, siis on ju tore. Kui aga teatakse kogu su peret, sinu suhteid, mõtteid – sinu isiklikku elu, siis see võib osutud mitte nii toredaks.
Kui vähegi saad, hoia rohkem avalikkuse eest varjul – säästa oma kalleid tüütust tähelepanust. ma loodan, et pole lootusetult hilja.
sorry, et selline paranoiline olen – lihtsalt ei taha, et haiget saate.
ilusat talve nautimist:)
inga
Mul on äratundmisest üks päris värske lugu. Hommikul rongiga tööle sõites jõllitasin (“kõik vaatavad kõigile otsa”) huviga minu lähedal istuvat toredat perekonda. Mees tundus natuke naljakas, mõtlesin, et ilmselt on unine või on haige või on külm. Seda küll ei mõelnud, et ta välismaalane võiks olla. Mõtlesin, et huvitav mis inimesed nad on ja kuhu nad niimoodi sõidavad, et miks nad küll tööl ei ole. Natuke enne Jõgevale jõudmist hakkas väike tüdruk minuga rääkima. Ma ei saanud aru, mis ta ütles. Hetk hiljem muidugi mõistsin, et ma lihtsalt polnud valmis, et laps minuga inglise keeles rääkima hakkab. Kuna laps enne rääkis eesti keeles, siis ma ei osanud otsustada, mis keeles siis mina vastama peaksin ja pidin maha ka minema. Nii jäigi tema “You have white gloves, I have blue gloves” minu poolt vastuseta. Alles perroonil seistes sain aru, et laps oli muidugi Marta (natuke segadust tekitab siiani see, et teil oli üks suurem laps veel?!?) ja tema ema oli Epp ja naljakas mees oli Justin. Ma polnud siia lehele ammu sattunud, sellepärast ei olnud uudistega kursis ja tere ütlen alles nüüd: “Tere tulemast kodumaale!”
Ja Epp – interneti ja restoranvaguniga on kiirrongid, mis väljuvad Tartust Tallinna poole 6.46, 17.21, R ja P ka 19.54 ja Tallinnast Tartusse 7.43, 17.00, R ja P ka 19.49. Ja internet on ainult I klassi vagunis, kus on kallim pilet ja koht mõistlik interneti kaudu ära broneerida.
…Jah, eesti keel kõlab ilusana küll. Kuigi ikka veel on raske harjuda, et näiteks minul ja Justinil pole enam avalikus sfääris kasutatavat “salakeelt” – muidu oli selleks eesti keel, aga nüüd ei sobi ei eesti ega inglise. Noh aga oleme ka ju varem Eestis elanud, harjume ära.
…Ja see Niru lugu rongist pani küll naerma. Pisike Eesti. Need olime meie jah, mina, Justin (mõlemad välja magamata ja ähkides-hingeldamas, sest see oli puhas ime, et me rongist maha ei jäänud), Marta ja mu õetütar Simona. Läksime Tallinnasse. Aga nüüd oleme Laulasmaal. Simona hoiab Martat ja meie Justiniga osaleme vaatlejatena Avatud Eesti Fondi korraldatud euroopa kodanike foorumil, kus juhuvalikuabil on kokku kutsutud inimesed ja pannakse nad nüüd ümarate laudade taha arutama… Eks kirjutame sellest edaspidi.
Seda sa siis kuulsid pealt, et küsisin kontrolörilt wiFi kohta? Siis ma vist isegi tean, kus sa istusid, otse meie taga?
Ja Marta jah siiani veel flirdib võõrastega igaks juhuks inglise keeles, kuigi iga päev julgeb rohkem eesti keelt ka proovida.
Istusin jah teie taga. Ja kui ma oleks enne rongi istumist Justini Marta-blogi lugenud, siis oleksin teadnud, et Marta praegu räägibki võõraste inimestega inglise keeles, sest ta on niimoodi lihtsalt harjunud.
Kui justinile 17 ruutmeetine ühikatuba ülikooli raamatukogu taga sobib, siis oleks midagi võimalik välja mängida.
(H)ei, see tuba ei sobi Justinile, t’hendab, meile kummalegi ei meeldinud see maja, ülikooli raamatukogu taga on see vana ühiselamu, eksole, ja siis on seal Hrutshovkad.
Me nüüd juba leidsime ühe puumajas asuva renoveeritud stuudio (eesti keeles kööktoa), ikka Karlovas.
Aga aitäh pakkumast 😉
Hehh, Tartus neid kohalikke kuulsusi on jalaga segada, pole mõtet küll põdeda, et liiga tuntuks saad. Pole siin kollast ajakirjandust ega midagi.
Teenindamine läheb Eestis järjest sitemaks, sest müüjaid on krooniliselt puudu (ega neile midagi maksta ka ei taheta tegelikult). See polekski eriti hull aga ka igasuguseid teisi teenindajaid, remondi jm. mehi on vähe, seega tehakse kõvasti praaki, venitatakse tähtaegadega jne.
Kuulsusi jah. Tegin paarile lätlasele linnaekskursiooni, iga natukese aja tagant pidin ütlema: “näe, sealt tuleb kuulus novellikirjanik”, “see on üks tähtis luuletaja”, “see on maailmatasemel teadlane” jne. Ei saa enam sülitada ka, nii et mõnele kuulsusele pihta ei saa.