Otsin ärksaid eurooplasi
Taas kord otsin inimesi… Nimelt aitan Avatud Eesti Fondil käima lükata uut grupiblogi, mõtteks on rääkida seal Euroopa olulistest teemadest, aga inimkeeli, mitte poliitikute keeli. Mina ise hakkan ka seal vahel blogima.
–
Ja sellega seoses, kui sul on mõni sõber või tuttav või äkki hoopis sa ise… keegi, kellele meeldib vaadelda ja mõelda ja kirjutada. Pole oluline, et sel inimesel oleks varem blogimise kogemust. Pole ka vaja, et ta elaks Eestist väljas mõnes Euroopa riigis (kuigi praegu leitud inimesed just seda on) – aga tal peaks olema mingisugune isiklik Euroopa kogemus, nii et saaks ühe maa või maade kogemust võrrelda, Eestile midagi soovitada või millegi eest nö hoiatada.
–
Teemasid näiteks: “Perepoliitika / tervisekindlustus / taaskasutus / immigrandid – valida üks neist teemadest ja kirjutada: mis on hästi seal maal, mida sa hästi tunned, mida võiks Eesti eeskujuks võtta? Ja mis on kehvasti, mida ei tasuks järgi teha?” Lihtsate inimlike näidetega ja kogemustega põhjendada oma arvamust.
–
Neid teemasid saab ise oma maitse ja kogemuse järgi konkretiseerida – praegused mu näited on lihtsalt selleks, et umbes aimu saada, millest see blogi olema hakkab.
Kui sageli üks blogija peaks seal kirjutama – selles suhtes pole seadust. Kuidas soovib. Võibolla korra nädalas, võibolla korra kuus…
–
See blogimine oleks alguses vabatahtlik, st honorari ei saa. Küll aga saab oma arvamust avaldada, eestlasi harida, saab tuntust ja lugejaskonda (praegu juba aetakse asju, et selle blogi reklaam ilmuks siinseal suure liiklusega internetikülgedel). Honorar on loodetavasti ette nähtud tulevikus neile, kellest kujunevad välja püsiblogijad selles blogis. Praegu on käima lükkamise faas.
–
Kas oskad kedagi soovitada, kes sellises blogis tahaks kaasa lüüa?
Kirjuta epetrone30@aol.com
Oleks tõepoolest päris huvitav. Kardan, et paljudel eurooplastel, eriti lõunapool, kindlasti aga näiteks ameeriklastel puudub meist tõene ettekujutus üldse. 89 aastal kirjutas mulle üks daam Fargost, kes soovis mu’ga kirjavahetust, oma juttu alustades: “Imagine me in contact wirh Russia … large glades, all covered with white anow …” Kui ma talle siis seletasin, et Eesti ei ole Venemaa, vaid üks liiduvabariik NL-s, kus räägitakse ka hoopis tesitmoodi keelt kui Venemaal ning selgituseks saatsin isegi NL kaardi, alustas ta oma vastust järgmises kirjas sõnadega “Hello Russia!” …
90-nedate lõpul oli esines meie poeg, Mart, Berliinis mingil ajaloolaste sümpoosiumil. Üks küsimus, mis talle esitati ühe ‘Euroopa ajaloolasest’ osavõtja poolt oli – kas teil mõnes kohas kõneldakse ka veel eesti keeles!! Nuta või naera!
Hästi vahva idee!
Sarnase üleskutsega tuli paar kuud tagasi välja ka Amnersty International – inimesed erinevatest riikidest kutsuti kirjutama sotsiaalsetel, päevapoliitilistel teemadel.. aga AI blogi pole vist veelpäris käima läinud.
Ma ei söanda ennast küll kirjutajaks nimetada, aga mõtiskleda ja arutleda meeldib mulle küll. Seni olen jaganud oma kogemusi ja mõtteid sõpradega, miks siis mitte ka pisut laiema ringiga. Epp, ehk kirjutad mulle, et kuidas ja millal ja…
Ma võiks kohaliku sotsiaalsüsteemi maatasa teha. Juba ainuüksi fakt, et Eestis ei ole EU Sotsiaalhartat täielikult ratifitseeritud räägib ise enda eest. Sellega on valitsus otsustanud, et siinne töötaja ei väärigi äraelamist võimaldavat töötasu, pensionärid või puudega inimesed hoidku üldse mokk maas. Isegi ühingute tegevus on praktiliselt võimatu, sest liikmed ise ei suuda ühingut majandada aga riigi poolt puudub selleks tahe. Õigupoolest leiti, et see sektor segab valitsejate tööd.
Iseasi, mis mõte sellel blogiringil on, mis on selle väljund? Ainult lobisemisele ei ole ka mõtet aega raisata. Omast kogemusest võin öelda, et isegi ametlikud mõttetalgud (ministeerium, MTÜd, Sotsiaalhoolekandeasutused) Eestis jäävad enamasti igasuguse väljundita, sest valitsejate/poliitikute poolel puudub igasugune huvi.
Mulle meeldib ka sõna võtta, ning jutuga kaasa minna. Ka praegust võiks siia otsa kohe jätkata itaalia ametühingute seisust ning võimetusest.
Kuid kirjutajana ning teemaalgatajana pole ma mingi tegija!
“isegi ühingute tegevus on praktiliselt võimatu, sest liikmed ise ei suuda ühingut majandada aga riigi poolt puudub selleks tahe. ”
see on küll huvitav (& idiootlik) väide.
Aitäh reageerijatele.
Soomest pole veel kedagi. Eriti tahaksin leida tüüpi “arst, kes on Eestist Soome tööle lahkunud.”
Või siis mõni muu äravoolanud aju, kes on läinud palga pärast Eestist minema.
Minul on pulga pärast ära voolanud aju. Kas see läheb arvesse? Too äravoolamise protseduur oli juba iseenesest nii huvitav, et tihtipeale nutan end naerupisarais magama, kui sellele mõtlen.
Samas kinnitan, et olen arsti juures käinud ja vaksineeritud.
Lühidalt öeldes- Epp, kui keegi muu tõesti ei taha kirjutada, siis mina olen alati valmis teiste silmas palki nägema.
Olen käsi.
haridus ja elu töövõtjana Rootsis. Sotisaalsüsteemist ka tibake ja teine.
Palju mul pajatada pole, aga selle mis on, räägin ilusasti ausalt ära.
Ma võin ka sellest kirjutada, kuidas näiteks Keenias on mustanahalised palju rohkem au sees, kui meil. Samas on mul mitmeid lahendusi kõigi sotsiaalprobleemide lahendamiseks, nii meil, ameerikas, kui ka lähis-idas.
Millised? Sellest juba järgmine kord Jutupliiatsi saates.
Kas need kirjutised peavad olema eestikeelsed? St et ilmselt inimene, kes on aastaid tagasi ühest Euroopa riigist Eestisse kolinud, aga eesti keeles veel päris vigadeta ei kirjuta, ei sobi?
Ma väga loodan, et neid kirjutajaid valitakse ikka hoolega, sest ma olen tõsiselt väsinud “ekspertidest”, kes teemat valdamata ja vaevumata oma teadmisi kontrollima suure suuga sõna võtavad ning sel moel mingit pooltõde (kui mitte puhast valet) levitavad.
Näiteks ühes foorumis sõimati hiljuti Eesti riiki, kus olla Euroopa kõige kallimate piletitega ühistransport… Teadjad rääkisid, nemad ise olid käinud ja näinud ja elanud ja… noh, ma pole küll kõigis Euroopa riikides käinud ja seega ei oma eriti võrdlusmaterjali, aga ma tean täpselt, et Tallinnas maksab üksikpilet bussist ostes 15 EEK, Stockholmis aga ca 33 EEK – ehk siis üle kahe korra rohkem. Kuupiletite hinnavahest pole mõtet rääkidagi, see on ligi neljakordne.
Ühes teises foorumis väitis keegi stockholmlane kellelegi, kes Rootsi pealinna korterit otsis, et see mõte tuleks kohe maha matta, sest korterite väljaüürimine olevat Rootsis ebaseaduslik ja kinnisvarakuulutusi seetõttu võrgust otsida pole mõtet… khm. Rootsi kinnisvaramajandus on tõesti kapitalistlikule ühiskonnale pisut ebatüüpiline ja seal kehtivad mõned (ehk pisut veidravõitu) piirangud, aga päris nii see ka ei ole, et kortereid üldse üürida ei või (ja üürikuulutused on kah veebis täiesti olemas).
Ka siinses kommentaariumis kohtab aeg-ajalt taolisi kahtlase väärtusega võrdlusi. Mäletan, kuidas kunagi keegi Rootsi au pairiks läinud neiu siin teadjalt seletas, et Eesti teeb rohelise mõtteviisi poolest Rootsile ikka pikalt ära ja Rootsis pole keegi prügisorteerimisest praktiliselt kuulnudki ja… Mnjah. Miskipärast peab ülejäänud maailm Rootsit üheks kõige rohelisemaks riigiks ja sealne eriotstarbeliste prügikonteinerite valik võtab mõnel pool suisa silme eest kirjuks…
eelmine kevad põhja rootsis – mägimajad, elektrita, muust tsivilisatsioonist kaugel – sealgi oli eri prügi jaoks hulk eri kastikesi. mäletan shveitslasi ja sakslasi omavahel vaidlemas, et mis on “hard plastic” ja mis on “not hard”. täitsa naljakas oli.
foorumid foorumiteks; kommenteerida võibki igaüks. aga blogi enda sissekannetel peaks tõesti olema see tunne juures, et kirjutavad inimesed, kes asjast teavad.
Olen Leeloga nõus ja pole ka. Olen Kauriga nõus ja pole ka.
Kirjutada võimalikult kõikehõlmavat ülevaadet mingist sotsiaalelu valdkonnast, kasvõi transpordi piletid, on töömahukas ja ajakulukas. Niisama blogida, tasu saamata, ilma konkreetse lepinguta, kes jaksaks. Ah, kes jaksaks? Süsteemset ja ülevaatlikku lugu kirjutada.
Aga ka väikestel elulistel tähelepanekutel on väärtus.
Ma ei saa aru, mida tahab Leeloo öelda, et Tallinnas on pilet 15 EEKi ja Stockis 33 Eeki. Kas seda, et Stockis on kallim.
Vist mitte, aga täpsustan, kui keegi veel sama asjaga pead vaevab, siia taha tuleb arvestada palgad )Tegin kaks aastat Rootsis meie mõitses sanitari tööd ja mu palk oli Eesti tippjuhi oma), seega väidab, et Stocki pilet on odavam.
Kauri taaraelu pildist ei selgu mingit järeldust, aga pilt on nii ilmekas, ma jäin mõtlema (suutsin ka välja mõelda), mis on hard ja mitte hard plastic.
Seega on iga siiras ja heast tahtest kantud sissekanne teretulnud.
Kuid see on vaid mu isiklikik inimlikult kitsas arvamus.
“Ma ei saa aru, mida tahab Leeloo öelda, et Tallinnas on pilet 15 EEKi ja Stockis 33 Eeki. Kas seda, et Stockis on kallim.” – jah, tahtsin öelda küll, et on kallim. Tolles konkreetses vaidluses polnud palga ja piletihinna suhtest midagi juttu, võrreldi puhtalt piletihindu. Ma ei hakka siinkohal lahkama Stockholmi ja Tallinna palku, elukallidust, maksukoormust, ühe bussipiletiga läbitavat maksimaalset vahemaad, ühistranspordi kvaliteeti ja kõiki neid muid tegureid, mida tegelikult tuleks arvestada, kui üldse transpordihindu võrrelda. Selles pole hetkel point.
—
Minu jaoks pole vahet, kui “siiras ja heast tahtest kantud” mingi blogisissekanne on – kui kirjutajal ikka kodutöö tegemata on (näiteks kui ta hakkab võrdlema Rootsi sanitaride ja Eesti tippjuhtide palku aegunud andmete põhjal vms :P), siis on minu jaoks selle sissekande kasutegur null. Üks asi on kirjutada emotsionaalne muljeartikkel oma bloginurka, teine asi on esineda spetsiifilise suunitlusega blogis eksperdina, kelle ülesandeks on – kasutades Epu sõnu – “ühe maa või maade kogemust võrrelda, Eestile midagi soovitada või millegi eest nö hoiatada”.