Boratist, ei-ütlemisest, õnnest ja muust
Nädalavahetusel käisime üle ülipika aja kinos.
Eelreklaame vaadates ja oma filmi oodates läks olemine kõhedaks. Kui rõvedad naljad ja kui vägivalda täis, ja kuidas inimesed saalis naerda vingusid. Mul on füüsiliselt raske neid asju vaadata (eriti, kui treilerid on kokku pandud ülikiirelt vahelduva montaazhiga). Ja mõtlen sellistel hetkedel, et mis nipiga küll omaenda last sellisest rõvevägivalla-kultuurist eemale hoida.
Hiljem Borati filmis oli täpselt see “ameerika” näha. Mehe suguelundil oli must kate peale markeeritud… Aga vägivalda, seda pole vaja kusagil katta ega markeerida.
Borat ise oli… mis sõna siis kasutada. Originaalne. Teatud tehniliste võtetega oli saavutatud reaalsuse efekt (käsikaamera, suvalised inimesed mängimas iseennast) ja samas muidugi viimase vindini keeratud poliitiliselt ääretult ebakorrektsed naljad… Mis saali viiksuma ajavad (mina nüüd ka nende hulgas).
Ma pean muidugi ütlema, et mina eks-nõukogudemaalasena tunnen ikkagi Kasahstanile kaasa. Saan küll mõistusega aru, et “selle filmi satiir käib USA pihta” ja see, et USAd väisav reporter Borat oli Kasahhist, olevat kõrvaline detail.
Aga kui ma hirnun saalis koos saja teise ameeriklasega, siis mõtlen, et mingist otsast (seda võib näiteks alateadvuseks pidada) hakkan mina ka uskuma, et kasahhid ei ole WCd näinud ja võtavad teekonnale kana kaasa.
—
Ingrid Tõniste Pingviinijäätist limpsivat nägu oli küll kummaline näha keset suurt kinolina keset Ameerikat.
Ma ei saa küll hästi pihta – kas Harry Egipt tegi lollisti, et oma reklaamid tasuta andis? Või tuleb sealt midagi… Nagu TV3 Reporter spekuleeris, mõne Eesti kauba kampaania välisturule Borati kaasabil?
Ja kuidas Eesti imagole see mõjuks, kas saame ka Borati-templi külge?
—
Kõigile teile aitäh, kes on meile saatnud viimase paari päeva jooksul infot selle Eesti Instituudi stipikonkursi kohta. Kahjuks Justin sellele ei saa kandideerida, sest see on mõeldud välisülikoolides õppivatele inimestele. Justin pole hetkel ühegi kooli nimekirjas.
Aga oleme talle leidnud piisavalt konkursse.
Ja varsti saabub tibude lugemise aeg. Esimene “jah” või “ei” tuleb juba selle nädala lõpus.
—
Ma olen siin viimase 24 tunni jooksul kopsud (õigemini küll postkasti) õhku täis võtnud ja õppinud “ei” ütlemist. Kõikvõimalikele artiklitele ütlesin ära. Tühistasin asju, mida oodati, tekitasin toimetajaile suuremat või väiksemat peavalu…
Aga tõsi see on, efektiivsuse ja oma südamarahu huvides tuleb õppida prioritiseerima. Inimesel saab olla ühel eluperioodil üks, heal juhul kaks prioriteeti. Minul on üheks nagunii lapsekasvatus, nii jääb vaid üks vaba koht. Selleks on siis praegu oma rohemõtete raamatu kokkukirjutamine. Detsembris tuleb käsikiri üle anda.
Vastuseks Andryle ja Kaurile (kes te soovitasite võtta prioriteediks New Yorgi raamat) – teate, seal roheraamatus on ka Ameerikat ja ehedat ameerikakogemust palju sees.
Ja New Yorgi reisiraamatust saab järgmine prioriteet… Ja mul pole sellega kiiret, pole nii konkreetset tähtaega. Nagunii tuleme suvel siia Justini vanemaid väisama ja küll siis jõuab veel NY alaseid välitöid teha.
—
Õnnest ka. Ma mõtlesin sellele veel, pärast eilset postitust. Nimelt: enamus mulle õnne tekitavaid tegevusi ongi seotud ka õnnetuse-hetkedega. Näiteks lapsekasvatus. Abielu. Kirjutamine. Need teed on minu jaoks täis pisikesi auke ja mägesid. (Augus olemise hetkel võib auk muidgi päris suur tunduda.)
Ja tuli meelde ainult üks tegevus, mis mind alati õnnelikuks teeb, kogu protsessi jooksul. Nimelt aiapidamine. Kevadisest kaevamisest kuni sügisese seemnete kogumiseni, kordagi pole sellist hetke, kus ma oleks väsinud või pettunud või kahtleksin.
Enne korjasin siin oma ookeanile vaatava rõdu lillepottidest viimaseid kuivanud seemneid. Kavatsen need kaasa võtta ja järgmisel kevadel Karksis isakodus mulda panna.
Mis reklaame siis ameerikas kinos enne seanssi näidatakse? Ma pole ammu kinos käind, mingi juunist saadik vist. Aga siis ma ei mäleta, et peale CC midagi eriti oleks olnd… treilerid põhiliselt. Või ongi filmitreilerid vägivaldsed?
Borati filmi ma ise ei ole veel näind. A kuidas suhtuti meerikamaal näiteks filmi Team America world police?
Jõudu sulle ei-ütlemisel. See ei ole kerge.
Ja jõudu siiakolimise ameerikalikel ettevalmistustel. Muide, on ehk elukoha suhtes miskit selgund? Või selgub see siis, kui stipendiumitaotlused üle/läbi vaadatud?
igast suva reklaame naidatakse ja treilereid ka muidugi. aga actionfilmide treilerid enamasti ju ongi kokku pandud ainult korgelt kukkumistest, plahvatustest ja tulistamistest.
Team Americat ma kaisin kinos isegi vaatamas ja peale minu oli saalis veel tervelt 2 inimest. need 2 kyll naersid igatahes. aga muidu on see film seltskonnas paar korda paris teravaid diskussioone tekitanud. nii et arvamusi on erinevaid nagu ikka, aga kui mingi teema kova vaidluse tekitab, siis jarelikult on see inimesi ikka paris sygavalt puudutanud.
Lihtsalt väike näpunäide – ole nende seemnete kodumaale transportimisel ettevaatlik, peida paberinutsakutesse ja soki sisse, vms. Seemneid tegelikult ei tohi üle piiri vedada, olen kuulnud. Minul õnnestus küll üks gladioolisibul kuritegelikul moel maale toimetada, ja õde tahtis hirmsasti minu lillherneid, nii et sai ka paar kribulat siit kaasa, ei juhtunud midagi.
Mul on see jah uduselt meeles, et ei tohi…
Samas, ise tõime Hollandist USAsse hunniku tulbisibulaid ja ka mingeid seemneid.
Aga eks ma peidan kusagile nad siis ära jah.
PS. Huvitav, kas kõrvitsaseemneid ja sihvkasid tohin snäkiks kaasa võtta? 😉 Teoreetiline küsimus.
—
Ma ei mäletagi enam, kui kiire montaazhiga treilereid Eesti kinodes näidatakse. Kas ma ise olen muutunud tundlikumaks või on USAs kiiremini vahelduv montaazh.
—
Team America meeldis mulle väga, samamoodi Justini kõigile kolleegidele (isegi respublikaanile), neil on kõigil küüniline huumorimeel. Ma muide kirjutasin sellest filmist eelmise aasta detsembri lõpu-jaanuari alguse sissekannetes, kus tegin kokkuvõtet oma filmiaastast.
—
Seda ei tea veel, kas Tallinn või Tartu.
Kõrvitsaseemend ja sihvkad – kui on praetud vm. töödeldud, siis tohib 😉 siis pole nad enam istutamiskõlbulikud.
Tobe küll, aga eks nad katsuvad neid igasuguseid taimehaigusi ära hoida ja taimekooslusi säilitada. Näiteks on Californias mustsõstrad keelatud taim, sest pidid (kui mäletan õigesti) virsikupuudele mingit haigust levitama….
Isegi Havai ja Calfiornia vahet reisides, ehk siis ühest osariigist teise ei tohtinud mingit “agrikultuuri” kaasas olla, nad üritavad Havai saarte looduspuhtust säilitada sedamoodi.
Mida Sina kui “roheline” sellest asjast arvad?
Ma olen sel alal üsna harimatu roheline, ausalt öeldes. Mäletan, et greengate foorumis läks kunagi aruteluks, et mis on eestimaised maitseained (mida eelistada eksporditutele). Oli ka arvamust, et melissi jms ei tohiks kasutada, sest see on Eestisse sisse toodud võõrliik. Ma ei ole nii ortodoksne, iga juhtumit tuleks mu meelest eraldi vaadata.
Muide, üks mu tuttav linnu-uurija vihkab luikesid, sest see on “saastliik, mis Aasiast Euroopasse ja Ameerikasse üle toodi ja siin liigiriikkust on vähendanud, st sööb teised, õrnemad liigid välja”. Ma ei tea, kumb on rohelisem, kas luikesid sel põhjusel vihata või luikesid armastada, sest nad on osa loodusest. Eksole raske küsimus 😉
Minu teada on need konkreetsed ronitaimed ka Eestis olemas (kassitapp vist nimeks), mille seemneid ma tahaks kaasa tuua peotäie. Sellel on minu jaoks sentimentaalne väärtus.
Aga see on tegelikult hea teema, mida veel edasi uurida.
vaatasin järgi, seemnete nimi eesti keeli on “verev lehtertapp” (inglise keeles morning glory), seemned on Eestis müügil. Aga jah, hüpoteetiliselt saaks haigusi ikkagi üle kanda.
ega nendele haigustle vist naljalt piiri ei pane. globaliseerumisest ei pääse. Aga asi on tegelikult tõsine. Näiteks mõni salakaval haigus on tapnud juba terveid puuliike. ja varem või hiljem liigub ta mandrilt-mandrile ikka.
Sudden Oak Death näiteks.