Kiireid killukesi

Südame ultrahelitest on sama ebamaine kogemus kui raseduse ajal tehtud ultraheli. Samamoodi näed ekraanil tukslevat ja liigutavat pisikest keha ja kuuled läbi vee kaugelt rütmilist mulksumist. Aga seekord ei öelda: “Kuuled, see on su lapse südame hääl?” Nüüd öeldakse: “Kuuled, see on sinu südame hääl?”

Ja mõjub sama härdaks tegevalt.

—

See oli üks suur ümmargune punase peaga iirlanna, kes istus ja minu südant ultraheliga uuris. Selline maaema tüüpi naine, kellele sobib teist patsutada ja teisele pai teha. “Kullake, keera külge, kullake natuke veel!” Lõpuks ta patsutas mind ja ütles: “Oleks see minu süda, mina ei muretseks! Rohkem ma öelda ei tohi, see on arsti rida. Aga mina ei muretseks!” Ja tegi mulle silma.

Mõtlesin, et sellised maaema-naised peavadki paksud olema. Ma ei kujuta ette, et mõni barbi-figuuriga keskealine naine oleks saanud olla sama armas ja soe.

—

Justini vanemad tulid Itaaliast tagasi. Väsinud ja lennust kurnatud, aga üldjoontes rahul. Reisi esimene osa Roomas oli olnud raskem, sest Rooma oli liiga rahvast täis. Kõige parem oli olnud Sorrento linnakeses.

Vahemärkusena, minu lemmikkoht Itaalias oli kagunurgas, Itaalia Riviera Cinque Terre, viis mereäärset mägiküla, mis on matkaradadega ja rongiga ühendatud. Soovitan sama soojalt, nagu papa John soovitab Sorrentot.

—

Ma täitsa igatsesin ämma-äia näha, aga kui nad tagasi tulid, läks meel kurvaks natuke. Raiskamine hakkas jälle peale. Kõik need pisiasjad nagu käte kuivatamine paberkäterätikutega. Vahel ma ka ütlen midagi, aga see võib põhjustada laviini, nii et ma lihtsalt vaatan, et riidest käterätikud ka kraanikausside juures olemas oleks. Et äkki kasutavad neid? Selliseid pisiasju on palju ja (õnneks) ikka veel ei ole ma kohanenud ega pea neid normaalseteks.

Tahan koju. Esmaspäeval, pärast mu viimast südametesti, saamegi tagasi oma korterisse.

—

 Viimased kaks päeva olen enamus oma dialooge pidanud oma peas, sest ainus võimalus häält tagasi saada on vait olla.

Eile õhtul näiteks hakkasid Justini vanemad taga rääkima Rened, Justini lapsepõlvesõbrannat, kes oli pärast ülikooli lõpetamist Indiasse läinud jumalat otsima ja siis kolinud Californiasse, kus ta kuulub krishnaiitide kommuuni. “Mis ta viga on?” ja “ta oli ju nii tore normaalne tüdruk” stiilis kommentaarid ja ka Justini vastused tekitasid mus vajaduse ÖELDA. Aga ma ütlesin seda kõike ainult oma hinges.

Ja teate, mis. Seepeale tuli selline hea helge rahu. Nagu oleksin ise uuesti Indiasse jõudnud 😉

Mitte asjata ei korraldata sealmail paaste, mille üheks osaks on ka vaikimine.

—

Ja paari tunni pärast algab siis eksperiment “Tummana pulmas”. Justini teine lapsepõlvesõbranna Jessica abiellub täna. Kahtlesin mõnda aega, kas minna. Et ehk peaks Justin minult ainult tervisi viima? Aga kuna mu nohu on läinud ja jäänud on vaid totaalne hääleta olek, siis lähen ikka pulma.

Lähen ja vaikin. Vaikin ja vaatlen.