Jah, miks. Õelusest.
Lugesin ennist internetis lehti. Hea lugu THIlvesest, selline muhe, läbi inimese ka aega ja ruumi avav.
Siis millegipärast avasin kommentaariumi loo järel. Milline sitahais sealt vastu õhkas.
http://www.epl.ee/?artikkel=357767&kommentaarid=0
See on lihtsalt üks näide, üks väga paljudest. Aga seekord oli kontrast artikliga kuidagi eriti suur minu jaoks. Ma arvan, et peab kommentaaride avamise lihtsalt täielikult maha jätma. Sest kuigi seal võib vahel olla häid mõtteid, on see kõik seal sita, saasta ja kurjuse keskel.
Ükspäev Justin küsis minult: miks on eestlased õelad? Ja: kas eestlased on õelamad kui teised, kas seda on kuidagi uuritud?
Mina ei teadnud, kas on uuritud. Põhimõtteliselt saaks õelust küsitluste ja katsete uurida küll, samamoodi nagu teisi isiksuseomadusi. Ja põhimõtteliselt saaks tulemusi rahvuseti võrrelda.
Küsisin talt vastu: kas sinu arust on eestlased õelamad kui teised?
“Internetis on nad küll ikka väga kurjad,” ütles Justin. “Ma olen enamus oma roppudest eesti sõnadest ära õppinud interneti kommentaaridest. Ja niipalju, kui ma sisule pihta saan – sellist õiendamist nagu Eesti lehtede kommentaariumis ma suurtes Ameerika lehtedes näiteks küll ei kohta.”
Siinkohal võiks siis kaks asja ka öelda. Esiteks. See on see, mis mulle Ameerikas meeldib. Inimesed on lahkemad. Isegi kui see on pealiskaudne, toimib see “being nice” ikkagi lõppkokkuvõttes väga toniseerivalt.
Ja teiseks, mul on nüüd siin plangu taga oma blogi pidada palju mugavam ja mõnusam. Sellest hetkest, kui tegin kommenteerimise raskemaks, läks mul endal kirjutamine kohe palju kergemaks.
Puhh. Logisin, sain Sinu poolt mingi parooli, logisin, puiklesin kõrvale mingitest registreerimistest ja lõpuks pääsesin püünele.
Kuna olen lugenud Sinu kommentaare piisavalt kaua, julgen väita – Su blogis ma ei ole kohanud seda, mis Eesti meedias üldiselt valitseb.
Minu arvates on Sinu blogis seni valitsenud suhteliselt heatahtlik atmosfäär,
midagi shokeerivat ja täiesti rabavat ei ole.
Järelikult liialdad, kui võtad kõige THI kohta kehtivate enese jaoks kehtivana. Sa ei pea seetõttu ehk nii jäigalt omi reegleid rakendama – saad mõne sõbra või heatahtliku eemale peletatud, see pole üldse ilus tulemus!
Justini tähelepanekuga ma olen ometi täiesti nõus, see erinevus meie kommentaariumi ja ameerika oma üle on täiesti jõus, kuid küsimus on sageli selles, et peaksime silma pidama ka ajalugu.
Päris laiemalt võttes peaksin alustama “orjaajast”, kuid siin aitab, see muutuks lausa naljakaks, kui räägiksin orjaööst ja sellest, kuidas just seetõttu kõik nii õelad oleme. Konkreetselt rääkides aga on siiski jutt täiesti õige. Ei ole juhus, et just Postimehe, Delfi ja EPL kommentaarid täpselt vastavad peremehe näole. Kuidas peremees, nõnda ka koer, nii ka kommentaarid.
Aastatepikkuse õelutsemise tagajärjed ei saa ollagi teistsugused. Ei saagi olla.
Vaata Eesti meedia üldnägu ja sa näed – see kommentaarium on vaid peegel, mitte midagi muud.
Ja ometi, kui sa lood tasakaalukalt, ei rünnata sind ka, see kaitse ei ole absoluutne, sa ei ole kaitstud peaaegu millegi eest, ometi see nähtamatu, sinu enese loodu on ka midagi, mis natuke kaitseb.
Konkreesteltt THi kohta:’
väga palju sellest, mis THi kohta öeldakse, on öeldud ka Rüütli kohta.
kas sai see olla juhus?
Otse loomulikult mitte.
Austa oma oponenti, austa oma konkurenti.
Võidu nimel seda eiratakse tänapäeval räigelt ja tulemid on ka räiged.
Ei maksa silmi sulgeda selle ees.
Kui THI kampaania ei oleks alustanud oma poriloopimisideoloogiast, vahest ei leiaks ka neid kommentaare me PM sabast??
Hoolimata kõigest pead sellega ometi suhtestuma, tahad seda või ei taha.
Ja ometi üldmõtte mõttes ma mõtlen samu asju: eestlane on liiga õel, on
vaja heatahtlikust teatud mõttes ja samas ometi on vaja leppimatust seal, kus ollakse heatahtlikud. Kõik on inverteeritud, valepidi.
Tere tulemast, Sekeldaja 😉
Aga mul on olnud küll siin blogis ka seda eestlaslikku õelust, ja olen ka ära kustutanud mitmeid kommentaare.
Ma ei teagi, kes alustas poriloopimist presidendikampaanias… Võibolla on sul õigus, võibolla mitte.
Aga see õelus läheb vist rahvuse iseloomus jah orjapõlve ja alaväärsuskompleksini välja, mul endal oli ka see mõte.
Eks igal rahval on oma head ja oma vead. Ameeriklased näiteks on lapsikumad, kui üldistada. Ja selle juurde kuulub tõesti mingi lapsemeelne rõõmsus… ja palju väiksem õeluse osakaal.
Natuke kardan seda Eestisse tagasitulekut.
See ei puuduta ainult netikultuuri, aga samamoodi ka kontorites ja koridorides… ja poodides ja mänguväljakutel…
Loodetavasti pabistan üle 😉
Hmm. Ei ole muidugi ilus, mis inimesed kommentaarides ütlevad. Tihtilugu lausrumalusi ka lisaks niisama sitaloopimisele. Ma isiklikult ei tunne ühtegi sellist inimest, kes niimoodi ennast väljendaks. Ometi on nad kusagil olemas ja peavad sealjuures oma tegevust veel sõnavabaduseks. Minu meelest vajaks see muutmist, oli Lang mista oli oma leimijutuga, aga point oli tal selles kõva.
Olen ennegi seda öelnud, et elu muutus kõvasti räpasemaks, kui kõik rumalad inimesed hakkasid saama oma arvamust kõvasti välja öelda.
Samas on see ameeriklaste lahkus rohkem nagu nende poliitiline korrektsus. Et autos sees istudes kirume neegreid ja välja tulles naeratame neile. Mina ei ole küll huvitatud sellisest heatahtlikkusest, mis minu seljataga on suukõverdamine.
Ja ega kõrvuni suu ei tähenda ka veel erilist lahkust. Ei maksa karta seda, et eestis on inimesed tõsised, Epp. See ei tee neid kohe kurjaks. Ja naeratamine lihtsalt meeldimise eesmärgil? Miks.
Mulle meenus praegu üks kild raamatust, mis tutvustas ameeriklastele prantslaseid. Nimelt: ameeriklased naeratavad võõrastele, sest see on nende meeles viisakas. Prantslased aga ei naerata võõrastele, sest see on nende meelest silmakirjalik. Nad naeratavad siis, kui on põhjust.
Ja sellest tuleneb kahe rahvuse vahel väga mitmetasandiline kakofoonia.’
Eestlased on ses mõttes vist rohkem prantslaste moodi.
ma arvan ka, nagu Sekeldaja, et see orjaaeg istub meil keres ja veres. Nõukaajast saame suht siva välja kasvada, põlvkonna või kahega, orjusest, oo raisk, see võtab ikka sajandeid.
lugesin neid komme ja minu meelest oled Sa kiirustava järelduse otsa kukkunud. Seal on ju ainult üks maniakaalne jobu, kellega teised vaidlevad. Mõttetu tegevus, ajaraisk, raisk.
Ja näiteks mina olen kahe tööaasta jooksul tähendanud positiivsete kommide hulga kasvu. Mitte suurt, a märgatavat
mõtlesin ka sellele, et tegelikult keerleb seal kommenteerimine rohkem selle üle, kas ühel inimesel on õigus või mitte. või siis kahel. etteheiteid on ka loo vormi osas, et liialt ülistav, mis teatud kohtades on isegi õige.
mõte selles, et üks inimene ei saa olla üdini positiivne. esiteks ei ole sellist inimest olemas ja teiseks ei ole see voorus. mingi kõverus peab küljes olema, muidu on asi kahtlane või siis muutub lihtsalt maitsetult magusaks.
tegelikult on see kinnisus mu meelest omane meie kliimale js siinsele kandile. lugesin üht reisipäevikut 17. sajandist – no täpselt sama jutt, et inimesed jämedad ja ebasõbralikud Tallinnas. aga lõpuks tõdeb ta siiski, et kui nendega juba sõbruneda, siis paremaid sõpru on raske leida.
mulle ka meeldib välismaal, et inimesed on nii viisakad ja sõbralikud, kuigi ega eestis ka midagi hullu pole viimasel ajal silma torganud, et ikka vist paremaks läinud. samas tundub mulle ka totter see välismaalaste komme otsida pidevalt su pilku, et siis sulle naeratada. aga mulle ei meeldi pidevalt suhelda. ma ei otsi seda tänaval, tahan rahulikult omi asju mõelda. aga mänguväljakul ja mujal suhtlevad küll emad omavahel, selle pärast ei ole sul Epp mõtet muretseda.
Oh neid sereotüüpe.
Ma küll ei tea, kust sEE väiDe PÄRINEB, et prantslased ei naerata võõrastele. Tõsi küll, ei ole ma kunagi meerikamaale jõudnud ja USA keep-smile’i näinud, aga võrreldes eestlastega naeratavad prantslased küll väga-väga palju rohkem. Silmakirjalikkus?
Merxs – kahest raamatust on see väide pärit. Üks on “Almost French”, kus on peategelaseks austraallanna, kes kolib oma kallima juurde Pariisi.
Näiteks lähevad koos mingile formaalsele püstijala peole ja tüdruk tunneb: midagi on valesti, kõik ütlevad tere, aga keegi ei naerata, kas nad vihkavad mind?! Alles hiljem ta õppis seda, et “nad respekteerivad mind”, sellepärast ei naerata uisapäisa. Naeratama hakkasid nad mingi kolmanda peo ajaks, kui juba sõbrunemine oli toimunud.
Ja peategelanna sarah õppis prantslasi tundma, lugedes klassikalist “prantslasi tundma õpetavat” raamatut “French or Foe”, mille kirjutamiseks oli kasutatud ka palju katseid ja uuringuid. Prantslased naeratavad selle teose sõnul oma privaatsfääris, samas kui ameeriklased naeratavad nii avalikus kui privaatsfääris. Üks huvitav katse oli see, et oli leitud Prantuse presidendi Mitterrandi pilt, naeratamas, ja katsealused ei tundnud teda ära! Sest 99% juhtudest ta ei naeratanud avalikkuse ees, nagu prantsuse poliitikud üldse.
Esimene raamat
http://www.amazon.com/Almost-French-Love-Life-Paris/dp/1592400825/sr=8-1/qid=1160483977/ref=pd_bbs_1/102-3674460-7040904?ie=UTF8
Teine raamat
http://www.amazon.com/Almost-French-Love-Life-Paris/dp/1592400825/sr=8-1/qid=1160483977/ref=pd_bbs_1/102-3674460-7040904?ie=UTF8
—-
Kui ma neid raamatuid lugesin, siis mõtlesin oma põgusate prantslaste-kogemuste peale (koolitustel, aashramis ja viis päeva Prantsusmaal) ja pidin tõdema, et on vist õigus jah!
Ja sellepärast prantslased ameeriklastele nii ülbed tunduvadki. Naeratuse kasutusala ja “teade” on teine.
Triin, aga mis 17. saj reisiraamatut sina lugesid?
Ehhee, kunagi mehega Georg Brownes õlut juues, märkis viimane, et baaridaam näeb isegi eestlase kohta ääretult morn välja. Mispeale ma saatsin ta eestikeeles õlut ostma. Sai naeratuse kätte küll, õigetele nuppudele tuleb vajutada 😀
Aga interneti anonüümses õhustikus voolab uskumatult palju sappi. Ma alati mõtlen, et kas need on pidevalt ühed ja samad üksikud maniakaaldepresiivsed isendid, kes üldse kommenteerivad, või ongi see adekvaatne läbilõige eestlase tegelikust loomusest. Ei tahaks nagu hästi uskuda, et enamus oma sõpradest-tuttavatest niimoodi ennast väljendaks.
Tjah, just sel nädalavahetusel sai kolm päeva ringi käidud ühe poolatari ja Poolast pärit sakslannaga, kelle jaoks oli kummastav see, et eestlased ei vaata vesteldes teineteisele otsa. Ja kuna neil oli tarvis üsna paljudega suhelda (olin tõlgi eest), siis küsisid nad minult, kuidas nad ise peaksid käituma…
Võrk on hea mugav koht oma negatiivseid emotsioone “maha panna”… me ei tea ju, kelle pihta need muidu reaalsuses lendaksid… kas see nüüd aga õige on…
Ma lugesin “Hans Moritz Ayrmanns Reisen durch Livland und Russland in den Jahren 1666–1670”. Ta lisab veel “kuigi nad (tallinnlased siis) ei pea vajalikuks avameelselt väljendada oma tänu, oskavad nad erilisel viisil väljendada heatahtlikkust”. Aga sama mõtet väljendavad ka mõned teised reisikirjad.
tsiteerides sind ennast “Ma olen seda meelt, et võiks teha selle ilma paroolita, et oleks inimestel lihtsam tulla, lugeda, arvastust avalda. Mina ei usu, et see *** siin mingit erilist läbustamist esile kutsuks. … See ei peaks olema esoteeriline sekt, kus haritud *** omi asju arutavad. Minu mõte oleks siiski see, et siia komistaks ja tuleks tagasi need inimesed, kes on nö lihtsad ja lollid ja tahaks hakata seda **** rohkem jagama ” 😀
miks sa meelt muutsid?
aga ju siis on ameerika suurem ja seal saad olla vabariiklane ja lugeda ainult “oma” uudiseid, “oma” arvamusliidreid. meil väike küla, ikka “põrgatakse” korra päevas keskväljakul kokku. lisaks “tulistatakse” ameerikas blogides üksteise pihta üsna karmilt.
ma olen delfit jälginud ja alguses olid suuremad ootused. aga kommentaarimassi arengukõver on kurvakstegevalt aeglane kui mitte olematu. kui kaua delfi juba sellisena on püsinud? sellepärast kaldun praegu samuti selle poole et ajalehed peaksid kommentaarid kinni keerama. ning mitte ainult kommentaarid, kirjutasin sel teemal “Kas Poliitika peaks lahkuma Ajalehest?”. paremad suunduksid blogidesse või teeksid reaalses elus midagi asjaliku, mudakiht suunduks parteilehtedesse (a la kesknädal).
ajakirjanikele meeldiks kindlasti keskkond kus keegi neile tagasisidet ei saadaks. seda on näha kasvõi sellest et kui pressinõukogu teeb mingi otsuse lehe kahjuks, siis seda ei avaldata või avaldatakse nö “peenes kirjas eelviimasel leheküljel”. seega las olla nii nagu on kuna juu siis on nii kõige optimaalsem.
Toivo, minu meelest oled sa mind tsiteerinud Rohelise Värava foorumi asjus?
Ma ei ole otseselt meelt muutnud. Heake küll, kui Rohelise Värava foorum oleks rohkem käima läinud (ma arvan, et ta ei saanud piisavalt reklaami ja toetust peasaidilt, ideid oli ju igasuguseid, aga need jäid õhku)… kui see foorum oleks rohkem käima läinud ja kui oleks – hüpoteetiliselt – vaba kasutajaskonnaga hiiglama palju läbustamist tekkinud, siis ma oleks oma meelt võibolla mutunud küll.
Aga blogi on teine asi kui foorum. Kui sa oled foorumi moderaator, üks päev nädalas käia vastikutest kommentaaridest üle ja neid kustutada või korrale kutsuda – see on üks asi. Aga oma blogis, oma kodus pead sa seda tegema kogu aeg, iga päev. Pidev valvel olek. Et mida ma siia nüüd kirjutan, et jälle mitte kedagi pahandada. Et mitte ka enda meelt rikkuda, kui ma siit pean kurjust lugema (ja kustutama)…
Õige blogi peaks olema minu arust balanss spontaansusest ja planeeritusest, enesele ja teistele kirjutamisest. Mul hakkas see spontaansus ja enesele kirjutamine ära kaduma vahepeal, sest kartsin – mis kommentaare see võib tekitada. Asi pole selles, et ma diskussiooni ei tahaks. Ma ei taha õelaid, allapoole vööd lööke. Eriti omas kodus.
Ja sellepärast ma olen rahul, et tegin kommenteerimise raskemaks. Ja suur tänu kõigile, kes üle plangu minu juurde aruatama viitsivad ronida 😉
minu meelest on ikka asi selles, et inimesed arvavad et internetis on nad anonüümsed ja võivad vabalt kõike, mis pähe tuleb ka kirjutada. Tegelikult ei ole muidugi internetis midagi anonüümsest, igast klikist jääb jälg järgi ja vajadusel saab kindlaks teha, kes mida tegi.
Loen igapäevaselt tipika foorumit, mis on anonüümne ja seal on täiesti tavaline, et kui keegi küsib abi, siis vastatakse a la “otsi ise”, “kas sa google’it ei oska kasutada” jne. Ilmselt on ikkagi vaja inimestel seda tunnet, et neil on võimalik kellelegi halvasti öelda, kellelegi ära panna…
That is very attention-grabbing, You are an excessively
professional blogger. I’ve joined your rss feed and stay up for in the hunt for extra of your wonderful post.
Also, I’ve shared your site in my social networks