Kolmkümmend kaks, viimane taks

Ma arvan, et vähemalt 32ks sünnipäevaks võiks inimene teada, mis ta ülejäänud elus plaanis teha on. Ja võin teile rõõmuga teatada, et mina tean 😉

Väike hommikune mälutrenn.

– Aasta tagasi. Shotimaa looderannikul Obanis vinge tuule käes viskit joomas, ja oleksime sealset karmi ilu nautides peaaegu oma Glasgowsse minevast rongist maha jäänud. (Elasime 10 päeva Shotimaal, Justinil oli nädalapikkune konverents Glasgows).

– Kaks aastat tagasi. Päev Manhattanil, Justin viis mu õhtul muusikali vaatama, aga enne suutsime äpardusse sattuda (rongis Manhattani poole sõites selgus, et meil pole kummalgi sularaha pileti ostmiseks ja kuri kontrolör viskas meid välja eikellegimaal nimega Deer Park keset Long islandit, kus polnud muud kui hiiglasuur parkimisplats. Nii et tegime jalgsimatka kohalikku külakesse rahamasinasse… No meil ikka juhtub.)

– Kolm aastat tagasi. Oh, muidugi juhtub! See oli ju see päev, kui oli meie abielu kiriklik õnnistus ja kui ma valges kleidis kirikus ära minestasin ja 911 kutsuti. Ja ma nägin ingleid. Minu arust oli see väga hea enne. Toibutuseks anti püha vett ka juua. Kogu järgnenud pidu oli nagu unenägu, kusagil seina taga (aga täitsa hea unenägu).

– Neli aastat tagasi. Mõtlen. See oli siis vahetult enne Justiniga tutvumist. Kui tegime Suure-Jaanis palju isetehtud eri täidistega pizzasid ja kuna ma olin just paastulaagris käinud enne seda, siis tegin oma kõhule liiga ja sain midagi kõhukrampide laadset. Einoh.

 – Viis aastat tagasi. Mõtlen. Mõtlen… Ei tule. See pidi olema see aeg, see pohmell, kui me just Robinsonimängult Malaisiast tagasi tulime, füüsiliselt ja vaimselt segi loksutatud. Kas ma äkki teesklesin sel päeval, et mul ei olnudki sünnipäeva ega teinudki midagi erilist?

– Kuus aastat tagasi. Astusin ja võeti ülikooli magistrantuuri sisse ja ma jooksin mööda Tartut õnnelikult ringi. Klassika nagu Pirogovi plats ja hilisõhtune sillakaarel jalgu kõlgutamine…

– Seitse aastat tagasi. Kõik. Siin on kriips ees, täpselt enam ei mäleta. Kusagil seal taga on veel palju ilusaid sünnipäevi, ja ka paar suurejoonelisemat pidu, aga… aitab küll. nüüd lähen ma hommikukohvi tegema. Ja siis Manhattanile, täna tuleb piknik Central Parkis.