Ja selle nädala osad ja KKK
Õunaloo selle nädala osad, ja vastan ka siis küsimustele, mis meilile on tulnud.
Kas meie tööblogi saab lugeda. – EI. See on mõistetavatel põhjustel parooli all.
Mis edasi saab? – Mulle meeldis Daki vastus (mida ei peaks liiga tõsiselt võtma) “lõppeb sellega, et tuleb välja, et kõik on tegelikult transvestiidid, nad astuvad sekti ja teevad massisuitsiidi, milles võtmerolli mängib väike neegripoiss Temru.”
Kas see on päriselt juhtunud? – Ma ei tea, mis sellele vastata. Kui näiteks messengeri-tuttav selle küsimuse esitab ja see ekraanile vilkuma jääb. Ei? Jah? Võibolla? Kirjutamine on nagu unenägu, sa lihtsalt paned asju kokku ja hiljem ehk analüüsid, et näed, siin on peidus see lugu ja siin see fantaasia ja siin see hirm…
Hiljuti lugesin imehead raamatut, Steven Kingi “On writing”, mida soovitan kõigile (nagu ka kõiki muid tema raamatuid). See on ta elulugu ja kirjutamisõpik ühekorraga. Ja seal ütleb ta selle kohta nii, et lood on kusagil olemas ja kusagil juhtunud, see on nagu arheoloogiline kaevandus, sa tabad otsa ja siis pead ettevaatlikult selle liivast välja puhastama.
Kuidas te ikka kahekesti kirjutada saate? – Seda vastust ma veel ei tea. Tehniliselt vastates: süzhee on algusest lõpuni paika pandud ja siis peale koome lapiteki meetodil, lappe jagame vabatahtlikkuse alusel.
http://www.sloleht.ee/2006/07/10/elu/201339/ 17. osa
http://www.sloleht.ee/2006/07/11/elu/201409/ 18. osa
http://www.sloleht.ee/2006/07/12/elu/201500/ 19. osa
http://www.sloleht.ee/2006/07/13/elu/201579/ 20. osa
http://www.sloleht.ee/2006/07/14/elu/201624/ 21. osa
http://www.sloleht.ee/2006/07/15/elu/201722/ 22.osa
Mida nädal edasi seda põnevamaks läheb.
Mind ehmatavad mõnede kohtade kirjeldused ja nii mõnedki sündmused. Ise ma sedasi kirjutada ei suudaks. Kuid selline on tegelikult reaalne elu. Vähemalt võib olla. Ja on ka palju hullematki.
Igatahes olen saanud mõtlemisainet.
Ja tõsine fänn olen ma ka. ainult selle loo pärast lülitan hommikul enne tööle minemist arvuti sisse korraks.
Kusjuures mina ka olen selle loo tõeliseks fänniks saanud juba 😀
Avastasin selle alles hiljuti, kui lugesin õhtulehest mingi 19 osa äkki. Ja siis läksin arvutisse ja otsisin eelmised osad ka ülesse ja lugesin kõik korraga läbi. Ja nüüd on iga hommik põhjus, millepärast kiiresti ärgata- ma tahan järgmist osa lugeda 😀
kas 100% lugejatest on naisterahvad? 😉
Vaevalt, eks ikka mehed ka loevad ilmselt, naised on lihtsalt hakkajamad komenteerijad 😉
Mulle tundub, et põhiliselt on küll naised.
Teises osas võiks küll olla mõned peatükid, mis ka mehi paeluvad. Arvan ma. Tsss…
saab jalgpalli ja autosid? mmmm! anna siis märku, hakkan ka lugema… 🙂
Teises osas??
Ok, seksi ja vägivalda on natukene olnud, aga nüüd tahaks tqesti tsirkust ja leiba saada. Selline vesine lugu. Ei ole ¨htki naljakat kohta sees.
Teises osas, st sellesama loo teises pooles.
L@ssie vist on küll mees, nii et vähemasti üks meeslugeja ka.
Selle naljaga on nii, et mind ajab küll selle kirjutamine päris sageli naerma.
St. teine osa tuleb kaa? Osa, mida te veel pole kirjutada jõudnud/kirjutate?
Aga mitmenda osa juures esimene osa ära lõppeb ja teine pool hakkab?
Ma enne mõtlesin ikka selle konkreetse õuna-loo teist poolt. Osasid kokku on ca 60 kandis.
See mõte on ka olnud, et kui peategelanna elus, siis saaks ju ka mõne uue loo tema seiklustest kirjutada 😉
Võiksite teha küll veel! Jätke ikka peategelane ellu, palun 🙂
Muide, mida, see pealkiri tähendab? Õun ära süüa.
hoopis muust ooperist küsimus: kuhu Marta blogi kadunud on?
ainult taustamummud on alles jäänud 🙁
Vat jah, minu sugu ei oska paljud qieti määratleda. Eriti naljakas on see, et pidevalt laekuvad mingisugused umbes 30 – a koduperenaised ligi lootuses, et ehk hakkan ma nende laste isaks. Jne. Vot. Aga eks mqistatage edasi, mina olen mina ja risti ma ette ei löö.
Marta blogi on hetkel jah kadunud vaatajatele-lugejatele, mina ise näen. Loodetavasti tuleb ikka tagasi (mul on tekstid endale ka salvestatud).
“Õun ära süüa?” – vihje kiusatustele ja loo peategelanna nimele? Näiteks.
Vqi et Hollandi riigist ei saa lahkuda…muhhahhaa. Autorid on vist tqesti eluaja Venemaal vqi Ameerikas veetnud. Hollandis ei kÿsita paarkümmend aastat piiri peal passigi.
Kes klassikutest ütles, et näitleja pisarate eest laval ei anna ta poolt redist ka, VAATAJA saalis peab nutma? Nii ka siin, autoril ju võib kirjutades lõbus olla (kuigi lugu seni jälginuna ei saa siiralt aru, mis seal nii hirmsasti nalja peaks tegema), aga kas ka lugejal?
Hollandis ei küsita passi jah (kui Schengenisse edasi minna)
Tegelikult ma arvan, et ma neid piiriületusi ja passivärke tean, paremini kui peategelanna Eva.
Ja vastus 30a perenaisele, need ongi ilmselt meie sisenaljad. Kirjutades.
A la:
“Aga mis ta sellega siis tegema peaks? Tal on ju vaja sellest kiiresti lahti saada?”
“Ee… Vetsupotist alla!”
Ja tol hetkel on see nii naljakas. Või vaimustav. No ma ei teagi, mis see seal täpselt naerma ajab.
Aga sul on õigus, lugedes see ikka paroodia ei ole (või kui, siis õrnalt mõne koha peal õige natuke).
Mul on peas küll olnud mõte, et võiks ka päriselt romantilise seiklusloo paroodia kirjutada, aga ma usun, et kõigepealt on vaja ikka stiilipuhtamalt zhanr ära proovida, enne kui selle paroodia kallale asuda.
saab naisi, kes vaatavad jalgpalli ja sõidavad ilusate autodega? mmm
ma olen tv-seepi küll vaadanud. isegi kodu keset linna algusosasid vaatsin (lootuses et äkki saab sellest sarjast asja)
Nali on… noh, ega ta ei olegi ju mõeldud algusest peale väga tõsiseks. Ikka moodne muinaslugu, nagu sa, Epp, ütlesid ükskord.
Ja minu arvates on seal naljakaid kohti ka siis, kui ette kujutada, et kuidas siis nüüd nii täpselt… Mul endal on üks konkreetne stseen praegu täpselt silmade ees, mis peaks lugejani jõudma augusti esimesel nädalal. Või teisel, arvepidamine sassis. Aga selline jaburnaljakas, mitte Huumor.
Aga elu ongi muinasjutt. Kui nüüd filosoofiline olla. Ise valid, kas Anderseni või Disney oma.
Aga jalgpall, Toivo, on praeguste plaanide kohaselt vähemalt mingil määral sees.
Elu vastu te ei saa. Kullakesed, kuidas te ka püüaks. Ikka jääte labaseks.
Mul on kahju, et ma ei saa teile anda tänase qhtu helikatkendeid… Igatahes mina ei jqudnud enam mingi kell ja tulin tulema.
paraku hakkavad traagelniidid paistma ja slo honorr on ridade vahel.Enam ei ole huvitav vaid pastakast välja imetud lood.KURP!
mõni osa vahepeal võib ju igavam olla, kuid ka vajalik ja järgmine võib jälle huvitavam olla! Oodake ja vaadake, mitte ärge kritiseerige kohe 😉
Palju õnne! 🙂
Mina ka täiesti näen Marta blogi, pole nagu kuskile kadunud :O
Marta blogi oli vahepeal ära ja nüüd taas olemas, lähiajal kavatsen aktiivselt seda ka täiendada.