Jutustus hallist vanamehest

Minu elus on üks periood, mis on olnud üsna suure müstikaga looritatud. Et kellega ja kuidas ma ikkagi 1999.aastal läksin nö maailmaturule… ehk siis lõunamaa turgudele käsitööd müüma.
EDIT, aprill 2010: Edaspidides tekstis on õige nimi asendatud sellega, millega on ta esindatud mu raamatus “Kas süda on ümmargune? 1. osa”.

Ma lubasin toona Harri Hommikule, et ma ei kirjuta ega räägi temast ajakirjandusele. Aga blogi ei ole ju ajakirjandus.
Ja tänaõhtused maailmamuutuse-meeleolud (kas tõesti linnugripp on selle India linna karantiini pannud) tuletavad mulle meelde nii mõndagi, mida see hull, aga omal hullul kombel väga loominguline ja karismaatiline mees mulle rääkis.

Kuidas ma üldse temast esimest korda kuulsin.
See pidi olema 1999. aasta esimestel nädalatel, kui ma olin just hingeliselt ja füüsiliselt läbiloksutatuna Slovakkia suusareisilt tagasi (kukkusin seal omal näiteks selja ära).
Ajasin ühe oma kolleegi-suusasõidukaaslasega suitsutoas juttu… See oli veel see aeg, kui me kõik suitsetasime.
„Ma tahaks Eestist jalga lasta.” Oli minu sõnum.
„Ahaa, aga kas sa tead, et praegu on Harri Hommik Eestis ja ta korraldab Havaisse eestlaste kommuuni!”

„Kas te teate midagi Harri Hommikust, kes korraldab Havaisse eestlaste kommuuni?” saatsin ma viis minutit hiljem kirja laiali kõigile oma postkasti aadressramatust.
Vastas Madli Tartust. „See mees on olnud hullumajas ja ta on oma kolm last Siberisse viinud ja sealt ära kaotanud.”

Kui ma olin samal õhtul ja veel järgmistel õhtutel kella seitsmeks läinud Kloostri Aita („Sa tunned ta kohe ära. Tal on pikad hallid juuksed ja kitsehabe, ta näeb välja nagu vana hipi või Jeesus Kristus,” õpetas kolleeg.) ja kui olin ära kuulanud kõik jutud, mida Harri mulle rääkis (alustades sellest, et tal oli USA äriviisa kehtetuks kuulutatud ja kommuun tuleb sulgeda, lõpetades sellega, et kahe nädala pärast sõidab ta hoopis Hispaaniasse) —-
Mul on üks sõbranna, kellele ma ei julgenud Videviku taustast rohkem rääkida, aga kes millegipärast saatis, ise midagi teadmata, mulle kirja „Mul on paha tunne selle su mineku suhtes. Sisetunne ütleb, et sa satud sellel reisil hätta.”

Kas ma sattusin hätta? Mõnes mõttes küll, sest rahaliselt osutus see reis fiaskoks. Aga see, mis ma sellelt pikalt rännakult sain, on hindamatu väärtusega. Kõik need Videviku-lood, mis ta mulle rääkis oma segasest minevikust ja veel enam kõik tema maailma tuleviku käsitlused, mis nii mõnigi keskmisele ulmekale ära tegi. Kõik need inimesed, keda ma turul ehtemüüjana kohtasin. Värske õhu käes magamiskotis ööbimine – et raha kokku hoida. Iisraeli, Küprose, Kreeka, Itaalia ja Hispaania äranägemine – ja seda hoopis teisest perspektiivist kui tavalise reisijana näeks.

—-

Siinkohal katkeb seegi. Hakkasin seda kirjutama, kui kunagi varakevadel tegin siin blogis teemanädalaid ja tahtsin teha “reisidel kohatud inimeste” nädalat.

Kas keegi teab, mis on Videviku-papist saanud? Olen paar korda küsinud Tallinna india ehetega kauplevatest poodidest nagu “Loitsukellerist” ja tean, et ta on ikka elus ja ikka rändab mööda ilma.

Minul läksid temaga teed lahku kõige uskumatumal viisil. Selleks ajaks olime juba tülitsenud küllalt, mina süüdistasin teda lubaduste mittetäitmises (“Miks me siis ei teeni sellist raha, nagu lubasid!) jne. Aga lahku viis elu meid hoopis nii, et mina astusin Iisraelis lennujaamast linna viiva bussi peale oma kotiga, Videvik kummardus midagi oma koti kallal kohmitsema ja buss sõitis minema. Ma tean, et oleksin pidanud juhi juurde jooksma, aga ma ainult vaatasin, kuidas ta kuju akna taga väiksemaks jäi, kuni buss ära pööras.