Unenäod, minu magava aju sepitsus
Taiplik lugeja on juba aru saanud, et ma sorteerin neil päevil oma vanu faile. Siin on midagi sellist… imelikku. Kunagi suvaliselt hommikuhämus üles kirjutatud unenägusid. Paljad ja sümboolsed.
1.
Nad kõik nägid ühte ja sedasama pilti, aga nad ei taibanud sellest omavahel räämida. Kuni kunagi tuli jutuks. See kummaline pilt. Jõgi voolab, nad istuvad, kõik kuus, jõe ääres, nad on taas väikesed, nagu nukukesed, ei liiguta ja vaatavad otse enda ette. Ühel on isegi käsi välja sirutatud mänguhoos.
Kõigi ees on kustunud lõke, tuhaase, kust veel õrnalt suitsu tuleb. Jõgi voolab, suits liigub, aga ülejäänud pilt oleks nagu surnud.
Millest selline pilt?
Lõpuks on alles vaid üks laps. Ema on nad kõik matnud kodu lähedale jõekaldale. Väike ristidega surnuaed. Seal on ta palunud, ja palub taas, naaldub maas ja anub: “Jumal, jumal, ära võta mult mu last ära!” Nii nagu ta varem oli palunud “Ära võta mu lapsi ära!”
Järsku hakkab taevas mürsiatama ja kostub hääl. “Mõtle, mida sa soovid! Just seda oled sa saanud, mida sa soovid. Su lapsed jäävad alatiseks sulle!.
Kusagile naise seest tuleb punane tugev jõud, mis ta survega maha viskab. See jõud visiseb ja sõidab ringi, nagu tulemadu keerleb ta surnuaia rsitide vahel.
Ja ühtäkki saab naine aru. See jõud on kogu aeg hoopis temas olnud. Iseenese teadmata on ta jumalalt tellinud, et lastega õnnetused juhtuksid ja nad sureksid. Ta on ju alati kartnud, et jääb üksinda, ja ta ei tahtnud, et lapsed suureks saaks ja lahkuksid kodust.
Järsku saab ta aru, et ta on valmis laskma sel viimasel lapsel minna.
Tõeline kergendus. Madu lööb veel korra, ja kihutab taeva poole.
2.
Joonismultifilmi moodi unenägu. Meie meeskonnal on ülesanne püüda kinni üks neist olendeist, kes hiljuti tuvastati. Jonni, tujukust tekitav imeväike loom.
Aga iga kord, kui oleme peaaegu teda kinni püüdmas, suudab ta meid nakatada ja me keerame omavahel tülli.
Ma olen teda nüüdseks näinud. Ta on pisike, helesinine. Enamasti on ta peidus kusagil kotis või taskus.
3.
Elasime suures majas, meie, teismelised. Me suutsime lennata.
Nägime imesid, Nt põõsaste vahel olid suured ämblikuvõrgud, kus hommikuvalguses askeldasid pisikesed punased sõrmepikkused päkapikud (lendasin tuppa fotokat tooma, kui neid esimest korda nägin).
Tasapisi tekkisid meil kahtlustused. Täiskasvanud, kes majas käisid – kas me saime neid usaldada? On nad meiega tegemas eksperminete? Kas me näeme viirastusti? Kas nad tahavad näha, mida me oleme võimelised uskuma? Miks nad meile neid kullaisi toite sisse söödavad? Miks nad meid intervjueerivad, miks nad meie ajusid uurivad – milleks see kõik? Miks meil lihtsalt olla ja lennata ei lasta?
Otsustame põgeneda.
Lendame minema: kõik ühekorraga, maja erinevatest akendest, taevalaotuse poole. Ilusad maastikud meie all, aga meil on kiire, lendame parves. Leiame tühja mahajäetud maja, kuhu peitu poeme.
Kas imed jäävad meiega alles, ka siis, kui täiskasvanute juurest põgenetud ja eksperiment on läbi?
Ja kust me süüa saame?
4.
Ma ei teadnud tast eriti midagi. Kuni lõpuks selgus, ta ise paljastas poolhäbelikult ja väga siiralt, et ta on juba ammu olnud mu ümber, erinevates rollides, erinevaid näokatteid kasutades. Et ta armastab mind. Me kallistasime, hästi tugevasti. Mul oli tohutult hea tunne: keegi armastab mind tõelise sügavusega.
Aga kahjuks olin ma juba oma valiku teinud. Ta vaatas mind nukralt ja ütles: ma ei muretse, ma ootan.
Siis hakkas ta jalgrattaga ära sõitma, Viljandi poole. Ma olin õnnelik. Teadsin, et kui mingil hetkel tõesti oma valikus pettun, siis tasub mul vaid korraks teda hüüda ja ta tuleb kohe.
5.
Ekslesin suures loengumajas, otsisin ust sööklasse. Sattusin mingi audika kõrvalruumi, kus töötas kolm minust nooremat poissi. Mul tuli lollitamistuju, hakkasin ühte neist õlgadest masseerima, siis peast. Sensuaalselt. “Ma pean minema,” teatas poiss, teised vahtisid meid lummatult. “Ei ära mine, sa võid siia tulla.” Poiss kangestus… siis lõdvestus. Teised poisid juba teadsid, et ma hakkan nüüd ka neid masseerima.
Hiljem kohtusime veel, sest nad elasid ühes ühikatoas. Kellelegi neist polnud kindlat girlfriendi. See oli meie nelja ühine saladus. Grupiseks.
Aga üks neist sai mulle lähedasemaks, hinges, kuigi ma ei tahtnud seda talle ega endalegi tunnistada. Polnud ju erilisi shanssse, et ta saaks mind tõsiselt võtta. Ma olin tast peaagu kümme aastat vanem ja ma olin tema kahe parima sõbra voodikaaslane ju ka. See oli hoopis üks teine mäng!
Ükskord ma tulin ja olime üksi. Ta viskas end selili maha ja ma läksin ta juurde, vaatasin teda ja teadasin, et ta teab. Ma laskusin põlvili ta juurde, naeratasin. Silmavaatamine oli liiga intensiivne. Ma panin silmad kinni ja heitsin tema kõrvale pikali, sest ma tahtsin ta lõhna nuusutada. Ta pööras ennast vastu ja nii me aina nuusutasime. Rahulikult. Ma ei teadnud, kuidas seda sõnadesse valada, mis järsku muutunud oli.
Sellest mehest sai minu abikaasa.
Ilusaid unenägusid teilegi! 😉
Oioi. tulen mina napsuse peaga koju ja masina ette ja tuleb meelde, et vaataks, kas Epppppu pausinädal on läbi, ja mis ma näen, terve laviin uusi tekste ja muuhulgas ka sõna “grupiseks” esmaettekanne Epppppu blogis!
Hästi paned.
Ainult et kas sul on homses emadepäeva Arteris ka mingi lugu ja viitega siia blogile, ja siis tulevad härdad emad ja loevad sõna “grupiseks”. Võibolla mõistad, mida ma öelda üritan. Et see kõik on nii lahe, aga mingil hetkel on kõik need kihid: toitumisteadus, poliitika, keskkonnahoid ja siis isikliku elu seebiooper ja nüüd ka erootilised unenäod… kõik ühel aadressil ühes supis.
Ma ei teagi, mis ma tahan öelda. Mulle isiklikult see meeldib, aga kindlasti on inimesi, kes ei võta su teisi tekste tõsiselt, kui sa siin vahepeal erootilisi unenägusid avaldad.
Omaette küsimus, et kas sulle on vaja, et su tekste liiga tõsiselt üldse võetakse. Teatud positsioneerimise küsimus. Aga sul on vist positsioneerimine tegemata.
Ära siis pane pahaks, ja pane edasi!
Oi, kriitik. Sul võib vist õigus olla.
Peaks ilmselt tegema veel ühe blogi. Nende asjade jaoks, mida ei peaks tõsiselt võtma.
Ei teagi, miks see mind praegu nii naerma ajab 😉
Aga tegelikult ma saan aru, et sul on siin oma tõsine point sees.
See blogi on jutustus Epu elust ju. Elu ongi selline – kord on vaja toitumisega teaduslikult tegelda, kord vaja poliitika peale mõelda ja siis veel keskkonda hoida ning perekonnaelu trügib ka uksest-aknast sisse. No ja vahepeal vaja seksida-magada ka. Mis need härdad emad siis ikka selle grupiseksi sõna peale teevad, eks nad on ka juba piisavalt elu näinud ja äkki isegi oma lastelt midagi grupikast kuulnud – selline nähtus on maailmas tõesti olemas ja eks ta kuskilt meediast või raamatust alateadvusse jääb ja pole ime, kui unenäkku ilmub. Kõik see kokku on üks väga tõsine elu.
Positsioneerides – Epp on välismaal elav eestlasest naine kogu oma aus ja uhkuses oma elu elamas ja sellest kirjutamas 🙂 Küllap meil igaühel tuleks seinast seina teemasid, kui kõigist oma mõtetest kirjutama hakkaksime.
Oma tqeliste mqtete avaldamine on alati ohtlik. Ja kahjustab avaldajat ennast.
Parem määgida vastavalt massi nqudmistele.
Kõige igavamad ja mõtetumad on teiste inimeste unenäod! Minu arust.
Olen nõus L@ssiega – oma tegelike ja eriti isiklikku laadi mõtete avaldamine blogosfääris võib ühel etkel tõesti kirjutajat kahjustama akata. Alati on keegi, kellele su mõtted ei meeldi, kes solvub või tõlgendab neid ebaadekvaatselt.
Aga kirjutada “vastavalt masside nõudmistele” on samas täiesti mõttetu – milleks siis üldse kirjutada? Siin tekib dilemma – miks üldse blogi pidada, kui erinevatel põhjustel ei saa kirjutada seda, mida tahad?
Imetlen neid inimesi, kes seda teha julgevad. Muidugi on siingi teatud piirid, sest liiga isiklikke südamepuistamisi on kohati õõvastav lugeda.
Muidugi võib alati kirjutada nö “sahtlisse”, aga siis kipub nagu mingi mõõde puudu jääma. Blogi kui nähtus kaotab lihtsalt oma algse mõtte. Või mitte?
Tean inimest, kes mingil etkel “kapist välja tuli” ja tema jutud kohandusid mingil määral nö masside nõudmistele. Peaks tema käest küsima, kas ta on seda käiku kunagi kahetsenud…
Blogosfäär on üldse üks uvitav nähtus. See nii kinniseks peetud eestlane on korraga valmis oma mõtteid jagama põmst kogu eestikeelse veebiruumiga, kes suuremal, kes vähemalt määral, kes kuidas. Kes ekshibitsionismist, kes võtab seda kui veel ühte virtuaalset suhtlusvormi, kes sellepärast, et see on trend, kes Mängu ilu pärast. Põhjuseid ja ajendeid on kindlasti loetamatu ulk.
Tegelikult ootan uviga, et keegi võtaks kätte ja kirjutaks blogosfäärist kui sellisest ühe korraliku uurimuse. Kui see materjali mahukuse ning teemablogide rohkuse tõttu üldse võimalik on.
Ma ei tea, kas mul on õigus, aga tundub, et kõige lihtsam on elada ikkagi nii, et ei põe liialt igasuguste positsioneerimiste ja tõsiselt võetavuste pärast. No leidsin vanu faile sorteerides oma üles kirjutatud unenägusid, panin üles oma netipäevikusse, ühes ka erootikat sees. So what. Just nimelt. So what.
Muidu, blogosfäärist TÜ zhurnaosakonnas midagi juba kirjutatakse, ma nägin, et need teemad on seminaritööde ja kursatööde nimekirjas, kaugel siis ka mõni diplomitöö või magister on.
mis asjad on “härdad emad”? lugege veidi Perekooli, sealt saate teada, millised need emmed tegelikult on – küünilised, tigedad, rikutud, rõvedad – täpselt nagu meie teisedki. nii et kirjuta aga rahus edasi, midaiganes ja kelleleiganes sa kirjutada tahad.
olen ema ja ei leia unenägudes midagi vastikut-rõvedat 😛 mulle tundub, et sellist laadi blogi on just selleks hea, et mõnele väiksema silmaringi ja tegevusraadiusega inimesele võib see just näidata, et elu ei peagi olema nii piiratud. ja mis kõige tähtsam, et ennast võib täitsa igapäevaselt teistele avada, pidevalt midagi kartmata.
Ma ise ei arva ka, et siin oli midagi rõvedat, oh ei. Tahtsin lihtsalt tähelepanu pöörata sellele, et ühe blogiruumi kontekstis on Epppppul väga erinevad tekstid ja see, kes mõne asjaliku artikli all oleva viite peale siia satub, see… esimesena võib sattuda just värske seksika postituse peale ja tõsiselt segadusse sattuda.
Samas, mulle see eklektika meeldib ja rõõm kuulda, et teistele ka. Nii et võibolla just peabki nii olema. Toitumisteadus segamini erootiliste unedega, sest – elu ongi ju selline.
Mis enese liigsesse paljastamisse puutub, siis tegin täna vea ja piilusin Inno-Irja bloogi… paha hakkas. Seal oli küll… too much information! (Epppppu kohta see ei käi.)
Mina vaatan ka vahel Inno-Irja blogi ja seal käib tõesti taluvuspiiride karm proovimine. Aga kõige selle sees on ka asjalikke tõdesid – nagu näiteks perevägivalla avalikustamine. See ei tohiks olla ainult perekonna siseasi ja kui vanemad oma lapsi ei kaitse vaid peksavad, siis lapsed ei peaks ka oma vanemaid kaitsma ja peksasaamist varjama. Samuti ei peaks peksasaanud naised vaikselt nurgas kannatama ja “pere kooshoidmise nimel” jäämagi peksualuseks.
HEllo. Just added your link here.
Loen neid vanu unenägusid üle seitse aastat hiljem ja märkan, kuidas mu NY-s aastal 2006 unes nähtus õnn sõitis jalgrattaga Viljandi poole :).
Naljakas.