Taas kord – kas tohib? (Blogikatkendit avaldada luba küsimata)

Mina neid asju täpselt ei tea, sest pole ei ajakirjanik ega poliitik ega keegi.
Siin ongi ilmselt mingi ülemaailmne ajakirjanduse kuldreegel olemas. Mingi pikkusega tsitaate tohib päris kindlasti panna ka autorilt luba küsimata. Kuid see ei tohiks vist pool lehekülge olla. Kui just üks lause pole laiendatud poole lehekülje pikkuseks.
Blogidega on as alles algusstaadiumis ja arvan, et blogidest nopib äribobjekt nimega “ajaleht” kindlasti süüdimatult rohkem tasuta materjali kui ajakirjanduskunst lubab.
Mulle meeldis Larko näide Saksamaa advokaadi blogi kohta. Aga see oli juba kohtumahus materjal ja vaevalt et keegi väike blogija sellist kohtuasja ette võtab.
Kokkuvõtteks: pisukesi tsitaate mina lubaks kasutada. Ka viiteta.

Autoriõiguse seaduse § 75 näeb ette autoriõiguste piiramist ja seega teose taasavaldamist ilma loata ja tasu maksmata (tsiteerin sama säte alusel):

>4) õiguspäraselt avaldatud kaasnevate õiguste objektist lühikeste väljavõtetena (tsitaatidena) informatsiooni andmise eesmärgil ja nende eesmärkidega motiveeritud mahus ning järgides esituse, fonogrammi, raadio- või telesaate, filmi kui terviku mõtte õige edasiandmise kohustust ning tingimusel, et märgitakse ära allikas, kui see on võimalik;

Olen kuulnud kaks professor Heiki Pisukese ja ühe vandeadvokaat Anu Uritami loengu teemal “ajakirjanikud ja autoriõigused”. Iga kord on auditooriumist küsitud, mida kujutab ennast “mõistlikus mahus”. Iga kord on vastatud, et seda otsustatakse iga kaasuse puhul eraldi, üheselt mõistetavat normi ei ole.

Minu hinnangul on antud juhul tsitaat küll pikavõitu aga võib-olla siiski motiveeritud, kuna tsitaatide edastamise eesmärgiks artikli kontekstis on demonstreerida blogisissekannete keelepruuki. Silma järgi otsustades moodustab tsiteeritud lõik umbes veerandi küllaltki pika sissekande kogumahust. Seda pikem tsitaat oleks juba kindlasti liigne. Samas oleks lühema tsitaadiga olnud raske täita teose “terviku mõtte õige edasiandmise kohustust”. Allikas on korrekstselt ära märgitud, ehkki ajalehtede veebiväljaannetele tüüpiliselt SL-Õ justkui poleks kuulnudki, mis asi on hüperlink.

Igasuguse intellektuaalse omandi loata kasutamine kommertseesmärkidel on taunitav (siinkohal liigitan ajakirjanduse kommertsiks, kuna oma olemuselt on need kasumile orienteeritud ettevõtted).
On ka varem selliseid asju ette tulnud ja tänu juhusele ühe minu sõbra blogiga panin oma blogile külge Creativ Commonsi – http://creativecommons.org/licenses/by-nc-nd/2.5/. Vähemalt on võimalikke uvilisi oiatatud. Samuti on paljud blogijad varustanud oma blogi vastava oiatusega, et materjalide kasutamiseks tuleb küsida omaniku luba.
Kuidas suhtuda blogide linkimisse meediaväljaannetes – siinkohal saab minu mõistus otsa. Blogosfääri sees pean seda täiesti normaalseks ja teen seda ka ise.
Ma saan aru, kui tsiteeritakse avaliku elu tegelasi, kirjanikke, teadlasi jne.
Blogosfäär on midagi muud. See on tuhandete inimeste eraelu ja isiklikud seisukohad ning igaühel peaks olema võimalus otsustada, kas ta tahab, et tema mõtteid trükimustas raha eest raffale müüakse.

>Tsiteerida blogijat võib – lause, kaks, kolm, neli – eksole. Keegi ei saa keelata ajakirjanikul teise inimese sõna, ka kirjaliku sõna tsiteerimist.

leian, et luba küsimata ei või tsiteerida. ajakirjanik peab end allikale tutvustab ja selgitama, mis loo tarvis ta kommentaari-tsitaati vajab. sama peaks tegema kellegi blogist midagi avaldada soovides, mitte lihtsalt võtma. ajaveeb on eraisiku isiklik koduleht, mitte avalikuks kasutamiseks mõeldud sein. looming, kui soovite;) eraisiku ajaveeb ei ole ajakirjandus.

ja paika pole siin millelgi loksuda, tsiteerimise reeglid ei ole ju muutunud. lihtsalt ajakirjanikud on laisad ja kasutavad kohati ajaveebnike teadmatust ära. selle muutmisel saavad blogijad ka kaasa aidata ning olla nõudlikumad, kui jälle omavoliliselt midagi võeti ja avaldati.

ja põhimõtteliselt on kellegi teise kirjutise loata võtmine ja avaldamine vale. ajakirjandusel ei ole mingit ülemat õigust või seadust, mis lubaks tal omavolitseda.

Ei saa soome keelest suurt aru, aga siin käib VIST jutt samast probleemist, millega meie rinda pistame:
http://blogit.hs.fi/online/?p=30#comments

Oi see Larko naerab kui ma nüüd puusse panin oma umbkeelsuse tõttu. 🙂

.Leian, et Petkal on absoluutselt õigus! Samuti meeldis mulle kerkeli seisukoht, mida luban endale siinkohal tsiteerida, (kriipsutaksin eriti alla esimese lause kuni komani):
“Mul pole selle vastu kui mu mõtteid laiemalt kasutatakse, sest olen nad teistele lugemiseks kirja pannud, kuid mulle ei meeldiks kui seda teeb äriline ettevõte nimega “ajaleht” mind eelarvest välja jätmata ja teiseks ei meeldiks mulle hoopiski kui mu mõtted ilmuvad minule täiesti.” vastuvõetamatus kontekstis.”
Palun ja loodan, kerkel, et sa ei pane pahaks, et ei küsinud sinult selleks luba. Ja siinkohal tulebki üks küsimus, millele ma ei oska vastata – kuidas oleks iga kord võimalik küsida autorilt luba, s.t. kui ta kirjutab, või kommenteerib anonüümselt? Ilmselt on kõige õigem lähtuda sellest, mida on kirjutanud Larko. Mina isiklikult lähtun Petka seisukohast – kui ma kusagil olen midagi kirjutanud – palun kasutage ja tsiteerige sellises kontekstis, nagu on kirjutise mõte (vt. kerkel). Ainult märkige ära ka autor. Ja kui ma ei taha, et mind ilma loata tsiteeritaks, kirjutan isikliku kirja või saadan isikliku maili, ja see on küll juba hoopis teine asi.

Ants! On olukordi, kus on parem autor nimetamata jätta. Vot näiteks minu poolt nimetatud lookene, kus autorid keelasid mul tsiteerida. Vahel, eriti blogides ja foorumites kirjutavad inimesed asju, mida nad laiematele hulkadele avaldada ei taha. Ehkki kirjutatakse tavaliselt mingi aliase all, tuleb nende soovi järgida. Vähemalt sedavõrd, et asjasse mittepuutuvad ei saaks viiteid tsiteeritavale. Niimoodi tsiteerisin ma oma väikestes lookestes “Hinne emale” ja “Sinu nimi ei maksa midagi”.

Elina!
🙂 Noo vaat siis! Ma olen soome keelega rinda pistnud u. nädal aega. Vusserdasin sealt mingid “kuvad” kokku, endal hea meel, et näe! juba hakkab minema.
Tänud sulle! Enam oma keeleoskamatusega esinema ei hakka.

kui tsiteerida ei saaks, ei saaks ka diskuteerida? teisele vastu vaielda ega parandada? nõus olla? disskussioon teadlaste vahel põhineb viitamisel

piir on vast fakti ja emotsiooni vahel. kuna emotsioon\ilukirjanduslikum tekst on rohkem autori oma kui ühisomand.

Need igasuguste organisatsioonide kodulehed avaldavadki millegipärast igasugu artikleid. Kui ma näiteks panen oma nime neti otsingumootorisse, siis leian oma Virumaa või Võrumaa Teatajasse kirjutatud artikleid kõikvõimalikelt lehekülgedelt, näiteks korteriühistute liidu leheküljelt jne. Ma pole kunagi selle asja üle pead murdnud, kas nad tohivad avaldada või mitte, sest mõnes väljaandes avaldatud artikkel kuulub ju edaspidi sellele väljaandel, mitte minule. Aga blogidega on lugu hoopis teine – need ju kuuluvad blogi omanikule.
Proosatekstide tsiteerimise mahtu on ilmselt väga raske reglementeerida. Luuletuste puhul võib minu teada avaldada neli rida (või oli see kaheksa) ilma autorilt luba küsimata. Kuskil autorikaitseseaduses on see kirjas.

larko blogis kirjutatud jutu kohta. peamiseks tsiteerijaks on ajakirjandus. iga toimetus peaks oma reeglid paika panema?

kas oleks mõistlik vabatahtlik kokkulepe, milllele iga külastaja mõtteliselt alla kirjutab.

http://paremroheline.wordpress.com/unquote/

Toivo, mingisugune vabatahtlik kokkulepe ei saa ju seadusest üle käia. Tarbijakaitset reguleerivad seadused ja määrused kehtivad Su kohviostu puhul ka. Aga nii kohvikus kui blogosfääriski aitab sageli viisakusest ja eetilisusest.

Kindlasti on toimetustes arutatud kuidas nad tsiteerimisega ringi käivad. Kohutav aga, et päris mitmed ajakirjanikud ei ole põrmugi kehtiva seaduse ja hea tavaga kursis. Ise olen kahel korral osalenud Ajakirjanike Liidu autoriõiguse seminaridele. Enamus osavõtjatest pole autoriõigustega seonduvale varem tähelepanu pööranudki.

Tsiteerijad pole muide ainult meediaväljaanded. Blogid tsiteerivad ka omavahel ning blogides avaldatakse tsitaate ajalehtedest. Samad juriidilised, eetilised ja viisakusreeglid kehtivad loomulikult igas suunas.

Tänan! Mul ei ole oma blogi, ja ilmselt ei kavatse ma seda ka teha. Aga mul on suhtlemisvaegus ning inimesed, nende mõtted ja sisu on mind alati huvitanud. Nii on mul väga hea meel, et olen leidnud siin Epu blogides terve rea huvitavaid noori inimesi. Minu maili aadress on antskand@hot.ee ja oleksin väga rõõmus, kui keegi mulle vaevaks võtab kirjutada. Olen Sinu, kerkel, blogide pidev jälgija (neile on aga mõnikord raske sisse saada ja mu kommentaar Sulle ei tulnud läbi!) Kas Sina, Epp, oled kätte saanud mu paki “Arbose” ja Jaapani luulega? 8.5. läks Sulle minu pikk kiri – kas ka see on kohale jõudnud? Kui Sul mahti on, ehk saad mulle mailida.

“mingisugune vabatahtlik kokkulepe ei saa ju seadusest üle käia …”

siin ma olen kardinaalselt vastupidisel arvamusel. alati saab kokkuleppida teisiti kui seaduses piiratud või lubatud. kui mõlemad osapooled sellega nõus on. minu toodud näites ei reguleeri üksi seadus et ostetav kohvi peaks soe olema. viisakus ja eetilisus ei reguleeri kohvi temperatuuri. aga ometi on pakutav kohvi tavaliselt soe. parim näide vabatahtlikust kokkuleppest on abielu.:)

Toivo, ma tahtsin öelda, et Sa võid oma blogile ükskõik millise tsiteerimist piirava “vabatahtliku kokkuleppe” üles panna, aga see ei takista kedagi Sind seaduslikult tsiteetrimast.

targemad ja pädevamad isikud – Rivo, Larko jt – on kõik nagu ära öelnud, pole midagi lisada.

Kokkuvõtteks
– kollane meedia kipub amatöör-sisutootjaid (piltnikke, blogijaid-kirjutajaid) ära kasutama
– kuna amatöörid ei tea oma õiguste piire, ei seisa nad enda eest väljas
Selle jama lahendamiseks tuleks teha kolme asja:
– selgitada amatööridele nende õigusi;
– selgitada meediale nende kohustusi;
– korraldada näidispoomine, kus mõni meediaväljaanne avalikult ja valusalt karistada saab.
Seda viimast Annika Haas ka proovis, a ei saand hakkama, kuna kohus ei jaganud teemat. Seega tasub esimese instantsina kasutada mõnd pädevamat organit, nt Pressinõukogu.

Tsiteerimist ei saa kuidagi keelata, küll aga tuleb tsiteerimisel viidata allikale.

Mõistlik maht? Kunagi kui ma veel autoriõiguste lepingutega (King, Christie, Heinlein, Stout, Bradbury jne.) tegelesin, siis oli üks levinud punkt neis lepingutes, et teosest tohib reklaami eesmärgil avaldada ka tasuta katkendeid, aga katkend ei tohi olla üle 10% teose mahust. Loomulikult tohtis sellist katkendit avaldada ainult teosele litsentsi ostnu. Arvan, et tsiteerimise puhul oleks ka see 10% suht mõistlik maht, sest suurema mahu juures oleks ausam siiski juba honorari maksta ning avaldada siis just sellises mahus ja sellise hinna eest, nagu kokku lepitakse.

Autori õigus oma loomingule on võõrandamatu… seega ei muuda autorlust olematuks ka miski © märgi puudumine ning inimesed, kes topivad oma blogile Creative Commons License mägi, võiks enne asjaga pisut tutvuda, sest ilma selle jublakata on teil oma tekstile rohkem õigusi.

Pressinõukogust on üldiselt vähe abi, sest antud organisatsioon tegeleb eelkõige juhtumitega, kus mõni kodanik/organisatsioon tunneb, et temale on ajakirjanduse poolt liiga tehtud… ok, neil on miski tsiteerimise hea tava ka ning võibolla läheb mõne blogi juhtum ka selle alla…

Ise olen hoopis «lõbusama» portsu otsas: http://ulmeguru.blogspot.com/2006/03/vargus-surma-varjus.html

Lühidalt: kirjutasin portaali ULME.EE nupu ning üks kodanik kirjutas selle põhjal «Eesti Päevalehte» loo, tsiteerides sealjuures ohtralt ja kordagi originaalloole viitamata. Kirjutasin siis asjast oma blogis ning saatsin blogilingi ka Priit Hõbemäele ning soovisin tema komentaari asja kohta… loomulikult kodanik Hõbemägi ei vastanud.

Pressinõukogu aga selle juhtumiga eriti tegeleda ei saa, sest tegu on ilmselge plagiaadiga… soovitati pigem autorikaitsesse pöörduda. OK, on muidugi õhkõrn võimalus, et Pressinõukogu siiski tegeleb asjaga ning leiab võimaluse antud küsimust käsitleda.

Oh! Kas keegi tragi ei mõtleks selle peale, et luua blogiajaleht paberväljaandes, kus siis ajalehe omanik valiks oma(või mingi väikese komisjni abil) välja häid blogimaterjale. Neid huvitavaid sissekandeid ja pilte ja linke on palju, kes neid kõiki leida jaksab). Materjalid avaldataks paberväljaandes (või virtuaalselt juba ärilises spets. blogis) ja tulu jagataks autoritele honoraridena.

Great site. Verry usefull information.