Oo aegu… mina, raadioajakirjanik

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Ehh, Epp, nüüd tuli mulgi nostalgia. Ehkki lindilõikamisega kääride abil mul kokkupuuted puuduvad, aga enne kui praegused pisikesed imevidinad kasutusse tulid, oli lugude “õigeks” saamisega ikkagi tükk tegemist.

    Levinumaid arvamusi, mis raadiotööga kaasas käib, on lisaks lihtsusele ka see, et on põnev töö. Ega igav sageli ei olegi, aga selleski töös on rutiin. Viletsamad lahkuvad siis, kui selgub et lihtne ei tähenda väikest vaeva.

    Millegipärast arvatakse ka seda, et nalja saab kohutavalt palju. Noh, vahel saab ka, aga tegemist on situatsioonihuumoriga ja inside-joke ei ole teistele enamasti naljakas. Aga kõike eeltoodut arvestades oian mina seltskonnast tavaliselt madalat profiili ja ei taha eriti oma tööst rääkida. Ja suhtlemisvaegust ei ole ammu enam 🙂

    Ahjaa, seda arvatakse ka, et palka saavad raadiotöötajad hirmus palju. Mina tunnen selliseid väga vähe.

  2. Ja siis veel et selles Mulgi raadios olen minagi töötand. Ilmselt mõne aasta hiljem siis. Ja seda R2 saadet prostitutsiooni teemadel jälle kuulasin raadiost. Oli hea saade küll.

  3. Mina tunnen selliseid ka, kes palju palka saavad:) Ja ise ka üsna rahul ses osas, + mõnus graafik, kuigi rutiin on olemas, eriti suvel, hapukurgihooajal. Siis jälle mõtlen ja lohutan end sellega, et ei pea vähemalt 9-5-ni iga päev orjama.
    ropendanud ma eetris pole, v.a. Viktor Niitsoo juhtum, kui tuli ikkagi ette lugeda, milliseid sõnu mees kasutas:)
    samas on muid “nalju” küll ja küll juhtunud.

  4. Ma vist ei saanud sealt Tartu raadiost üldse raha, või kui, siis nii vähe, et see läks kohe meelest ära. Kui ajakirja tööle kutsuti, siis tundus sealne palk igatahes muinasjutuline, tudengi jaoks.

    Üks kõige naljakam kogemus oli see, kuidas toonane raadio peatoimetaja Hando Sinisalu jättis mind ja kursavend Marti üksi terve raadio peale, näidates korra ette, kuidas pult käib. Ise läks “korraks” minema, aga see venis tal paari tunni pikkuseks.
    Meid oli välja kuulutatud eetris, et TÜ tudengid õpivad raadiot. Me tegime Mardiga Biitlite tunnid, aga see oli nii hirmus ja naljakas…
    Keegi rääkis, et ta oli selle isegi lindistanud (Tarmo, kas sina? On see sul siiani alles?).
    Kuidas me näiteks omavahel muusika peale juttu ajasime, sest mikker oli alla lükkamata. Või kuidas lõppes “Strawberry fields” ja ma teatasin uljalt “Ja nüüd midagi veidi teises tonaalsuses”, pannes peale teiselt plaadilt … jälle laulu “Strawberry fields!”
    Teiseks tunniks saime pihta, mida Hando oli mõelnud sellega, kuidas helistajaid eetrisse lasta, ja hakkasime tegema viktoriini Biitlite teemadel, iga õigesti vastaja sai valida laulu ja siis me arutasime ja pusisime otse-eetris plaadihunnikust seda õiget laulu otsida. Ühesõünaga, kõik diskorielu köögipool oli sujuvalt otse-eetris.
    Kui Hando lõpuks tagasi jõudis, olime juba päris hoos.
    Ta olla meid raadiost kuulanud ja rahule jäänud 😉

  5. Ma tegin oma nö raadiodebüüdi selle aasta veebruaris. Teatrisaade oli… intervjueerisin otse-eetris kahte noort, omavanust näitlejat. Puldis küll ise polnud… Saate pikkus pidi olema nii 15 minutit. Minu oma tuli vaevu 7 minutit täis. Hetkel sellega enam ei tegele, kuigi huvi oleks…

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar