Jätkame nostalgiliselt ja raadiolainel, vol 1

Sealsamas vanas aastatetaguses folderis on raadioõppejõud Maarja Lõhmusele tehtud kodutöö. Pidime valima ühe objekti ja seda kirjeldama erinevalt. Ta vist ütles “Üks objekt läbi erinevate subjektide, palun.” Igaüks sai ülesandest veidi omamoodi aru – mina näiteks tegin monoloogid ja dialoogid ülikooli peahoone kohta.

Järgmises tunnis pidi igaüks oma töö ise ette kandma ja pärast kuulasime lindilt üksteise diktsioone ja pausipidamist. Siis muidugi selgus, et nii mõni lennukas lause ei sobigi hästi suuliseks ettekandmiseks.

PS Ja tekstides on kõik laused uuelt realt, sest nii meile õpetati – raadios tehtavat nõnda.

SISSEASTUJA VAATAB ÜLIKOOLI

Aah, see ta ongi.
Ma tahan sügavalt hingata: see on kevad, see on ülikooli peahoone, jess!
Ta on täpselt selline, nagu ma ette kujutasingi.
Nagu uneski nägin.
Just nii uhke ja akadeemiline, nagu arvata oli.
Ei tea, kas ta saab aru, et ma olen lahtiste-uste-päevaline?…
Üritasin küll end boheemlikult riidesse panna.
Oeh, kui palju rahvast siin sees on.
Ei tea, kas siin on iga päev nii palju inimesi või on nad siin tänase tähtsa päeva puhul…
Oi, siis on nad ju minu konkurendid.
Mõelda, et meist siin ehk nii kümnendik saab päriselt üliõpilasteks.
Jah, on kuue samba taga peidus seitsmes taevas…
Siis elaksin ma tõelist tudengielu, nii nagu Mihkel Mutt ja Bernhard Kangro on kirjutanud.
Hakkan hommikust õhtuni loengutes käima, aga õhtust hommikuni hakkan ühikas tudengielu elama…
Ja maagilised sõnad – auditoorium, õppejõud, matrikkel ja kõik need teised – saavad mu osaks.
Oijah, aga kõigepealt tuleb sisse saada!
Mida need seal räägivad?
Nad näevad nii ülbed välja..
Mida-mida?! Ah et nad käivad ülikooli ettevalmistuskursustel?…
Kust nad teadsid?
Ma pole sellistest kursustest kuulnudki.
Ah sa kuradi kurat küll.
Ei noh, tegelikult, mis nüüd mina, ma olen ju maalt ja rumal kindlasti ka…
Eh, läheks üldse minema, siis pole pärast läbikukkumist nii kurb olla…
Oi, kusagilt hoomab toetust!?
Kust see tuleb?
Kas tõesti siit seinte seest?…
Mulle tundub, et see maja on minu sõber, patsutan teda õige pisut, järsku võtab mu siis veel rohkem omaks.
Aga samas on nagu mingit distantsi tunda.
Ei, talle vist siiski ei meeldi, et ma teda nii familiaarselt patsutan.
Ma olen ikkagi võõras!
Nagu akvaariumist kalakesi vaadates: tahaks küll koos nendega mullikesi ajada, aga ei saa, sest oled akvaariumist väljaspool.
No mis küll teha, et saaks ise ka mullikesi ajama!?

MINU DIALOOG PADJAGA ÜLIKOOLIST
– Hoi! Huu! Brrr! Maast lahti!
– Hm?
– Nojah, ma võin ju su käitumist komplimendina võtta, tegelikult vist võtangi, aga teisest küljest… pärast hakkad sa jälle mind süüdistama: ma olevat nii pehme ja mõnus, jälle sa kaheksasesse loengusse ei jõudnud, ja süüdi olen jälle mina…
– Ole palun tasa, ära sega, mul käib unenägu.
– Nihelen-nihelen-vähkren-ja-puhelen…
Kuule, ülikool ootab, ta just saatis mulle telepaatilise kutsungi, et ma su enda pealt ja seest välja viskaks ja talle saadaks.
Kuuled või?!
Ta ütles, et sa pole juba kolm nädalat sellesse loengusse jõudnud ja mulle saadetakse varsti avalik noomitus sinu liigse hellitamise pärast.
– Vaat kus libekeelne kaebupunn!
Kui mind näeb, siis aina meelitab ja otsib sõprust, aga näed mis tagaselja teeb!
– Tal on hea süda.
– Aga mul jäigi unenägu pooleli.
– Nõnnamoodi jääb ülikool ka pooleli.
– Hea mõte. See on ikka nii, et lihtsate lahenduste peale tuleb keegi teine.
– Jälle sa magad!
– Ainult viis minutit veel! Ma juba näen teda unes. Ta on nii hea ja pehme ja kollane.
– Ta ongi kollane. Ja tema karmi kooriku all peitub head ja paremat. Ainult et tee läbi kooriku nõuab hoolt ja püsivust.
– Ta on nii kannatlik, ta on seal juba üle saja aasta olnud, küllap on nädala pärast kah…
– No ise tead, ise tead. Aga ma tuletaksin sulle siiski meelde seda aega, kui me veel kodus elasime ja sa minu sisse igal õhtul ja hommikul slasoove õhkasid: oh, saaks ma ülikooli sisse, oh saaks ma ülikooli sisse…
Aga nüüd?
Kuuled sa mind üldse või?
Ah, jälle ta magab…

Hoi! Hoi!
Nüüd aitab tõesti naljast!
Kümnesesse loengusse ikka lähed?!
Tõuse hetkeks üles, pane raadio käima, siis Tuleb tema ka mulle appi ja saamegi su üles!
– Otsi lolli. Miks ma sulle abilisi peaks otsima.
– Sain just telepaatilise faksi teatega, et sul on kümneses saksa keele loengus vahearvestus.
– Aia. Nüüd on juba hilja.
– Ei ole!
Ülikool lubas aidata, istu sinna prao juurde, ta puhub sealt tarkusetuuli.
– Nüüd ma vist olengi juba üles tõusnud.
– Ei ole ju!
– Oih, ma eksisin.
Aga ma liigutan jalgu.
– See on tubli, liiguta jah.
Liiguta käsi kah, siis läheb uni ära.
– Siuhka-sauhka-siuhka-sauhka.
– Noh, see juba läheb.
Nüüd tõsta puusa kah.
Hatša! Suur tänu, lina, mahalendamise eest.
Viuuh! Noh, nüüd oled sa alasti ja üksi ja su ainukeseks pääseteeks on tee tarkuse varasalvede poole.
Muide, ülikool saatis teate, et sa kohe Mardile kah helistaksid ja ta üles ajaksid, sest Mardi padi va nurjatu on kultuuritöötajate streigiga ühinenud.

MINU DIALOOG ÜLIKOOLIGA
– Tere hommikust.
Oled ikka siin.
– Olen. Juba poolteist igavikku tagasi hakkasin siin olema.
– Kuule, ülikool, täna on kuidagi teistmoodi tunne.
– On. Peabki olema.
Ammu juba aeg.
– Ülikool, kuuled sa kah mingit helinat?
– Küll kaugelt, aga juba kuulen.
See on sinu targakssaamise muusika.
– Miks ma seda varem ei ole tähele pannud?
– See nõuab hoolt ja püsivust, seepärast.
– Mis nüüd edasi saab?
– Kas sa kardad?
– Siin üleval on tõesti kuidagi kõrge ja kõle, ja tuul puhub…
– Kui sa oled juba sinna roninud, siis enam pääsu pole. Sa arvasid küll, et tark ja haritud olla on kerge.
Tegelikult on tark olla vahel valus ja vahel kurb. Ainult väga vahetevahel on see vaimustav ka.
Ma ei hakanud seda sulle varem ütlema.
Kartsin, et lööd põnnama.
– Ülikool, mäletad seda päeva, kui sa lubasid mul teie pealt sinale minna?
Tollel päeval mul oli küll mingi hirmuvärin: noh, et mis edasi saab.
Et kas ma üldse mehele saan, kui ma targaks saan, ja siis pean veel prille kandma hakkama, sest tarkadel ikka on prillid ja…
– No kuule, sul on targakssaamiseni ikka palju arenguruumi, kui sa selliste asjade pärast muretsed!
Kas sa ikka tõesti kuuled seda muusikat, kullake?!
– Kuulen. Ja see oli minevikus, kui ma selliseid asju kartsin.
Aga nüüd on mingi uutmoodi hirm.
Seletamatu üksindus ja kurbus.
Tõesti, see tarkuse koorem on raske ja valus…
– Ära nüüd põe. Sa võid alati minu juurde muret kurtma tulla, kui sul mingeid muresid on.
Ma ootan ja toetan.
Pealegi, kui see muusika kõvemaks läheb – ma ei tea, kas läheb, see oleneb sinust – aga kui läheb, siis pole sul peale selle midagi muud vaja.
Siis sa enam üksindust ei tunne.
Tule aga varahommikuti oma muusikaga siia ja tantsime koos tarkusetangot!

PIME FILOSOOF VAATAB ÜLIKOOLI
On nii- ja teistsuguseid tegelikkusele lähenemise viise.
Lihtsustatut valides võiks öelda, et ma kukkusin praegu ülikooli viiva laudtee libedal kaldpinnal ja otsin taga oma keppi…
Aga lubatagu mulle sümboolsust, platonistlikku eristamist näiva ja tegelikult oleva maailma vahel.
Nii, tuleb otsimist alustada vasakult…
Miks, õigupoolest?
Sest füüsikasääduste kohaselt peaks paremast käest maha kukkunud asi libisema diagonaalis.
Ah, mida-mida?! Kas pole kummaline, ma mõtlen siin välja põhjendusiks mingeid füüsikasäädusi, millest ma tegelikult midagi ei tea.
Kas inimene peab eneselegi valetama?
Leidma ratsionaalseid põhjendusi oma käitumisele, mis tegelikult on motiveeritud irratsionaalselt.
Või traditsioonidest johtuvalt, näiteks ehk on minu vasakult alustamine seotud õhtumaade kultuuritraditsioonidest pärineva lugemisharjumusega. Ikka vasakult paremale…
Aga ei! Meile ei aita noist põhjendusist.
Me tahame olla kogu aeg midagi enamat, midagi ratsionaalsemat kui me tegelikult oleme.
Kas see? Ei, ma ei saa aru, see pole ju minu kepp, see on nii pisike nagu pliiats.
Aa! Mul on portfell lahti läinud. Oh jumaluke.
Mul oli ennist mingi hää mõte, mida ma tahtsin edasi mõtiskleda.
Mis see oligi?
Istun maha, siis äkki tuleb meelde.
Aa, näivus ja tegelikkus.
Olevasti olevast peegelduvad meile varjud, ja meie pääme neid ilmsesti olevaks.
Ja vaid mõistusega suudame tabada olevasti olevat, eks ole?
Ja kui tegelikkusele lähenemise viisiks valida mõistuslik viis…
Siis?…
Siis on nii, et praegu kooberdan ma paideia-teel rumaluse-pimeduse koopast kõrgemale – tõepoolest, eks see ole siin ju kaldtee!
Tee kõrgemale.
Jah, kõrgemale taevaliku tarkuse ja vabanemise, alma materi poole.
Nüüd veel ainult see pisisasi, et tuleb kepp leida ja portfell kokku kraapida.

PUURIJA VAATAB ÜLIKOOLI
Nii, nüüd tuleb seda nurka õgvendada.
Puurida, puurida, puur-puur-puur…
Nonii.
No mis sa, kurat, kukud, sina pidid ju paigale jääma.
Mida sa siin, kurat, süvendad ja parandad, kui ta paganas nii pude on!
Ähh. Teen parem suitsuka.
Juss, tule teeme ühe snabilivopski, juba pool tundi tööd vihutud.
Oh, küll see vaikus kratsib kõrva.
Meie Jussiga oleme selle vaikuse peremehed, ähh kui tähtsad mehed me oleme.
Kõik Illakud ja Tulvisted ja värgid peavad meie müra kuulama!
Kõik karjuvad, tänu meile!
Ähh, ise on nad süüdi, mis nad kuradi lollakad ehitasid oma ülikooli siia sohu ja veel nii pudedast materjaalist!
Nüüd see sigudik vajub ja laguneb.
Nemad maksavad meile palka ja mõtlevad, et siis see sigudik enam ei vaju.
Ähh, kui lollakad!
Ma olen alati öelnud, et haridusega ei maksa endale liiga teha, siis ei saa enam lihtsatest asjadest aru.
Harid ennast ära ja pärast mõtled, et kui miski vajub, siis ta hoopis ei vajugi, et kui laguneb, siis ei lagunegi.
Oh, Juss, Illak vahib rektoraadi aknast, lähme ruttu puurima!
Puurida-puurida-puur-puur-puur…
No oled sina ikka sindrinahk küll!
Narrid mind või!
No mida sa kukud, kurat!
Kollane lehm selline!
Mul peetakse niimoodi päevapalk kinni, kui sa veel ennast kukutad!
Äh, said nüüd, oli valus, jah!
Säh sulle!

REKTORI AUTO VAATAB ÜLIKOOLI
Ohhohhoo va peahooneraasuke, mida sina ka väärt oled!
Ainult laguned ja hädaldad seal!
Mida sina ka mobiilsest maailmast tead?
Mopsi sul pole, AAA-numbrit pole…
Kas sa tiigrihüppest üldse oled kuulnud, ah?
Kui meie Peetri ja Rihoga tahaks, me võiks sust uut ja vana teha!
Hea vähemasti, et su augud nii mõõtmatud on, et keegi nende täitmissummasid kontrollida ei saa…