Minu lemmikrubriik SLÕlehes on “retro” ja ma loodan, et nad annavad kunagi need artiklid raamatuna välja.
Tänases lehes niisiis lugu hoidistest – moosidest, hapukurkidest… Kuidas me olime nagu hamstrid, kes suvel talveks valmistusid.
Ma olen vist jõudnud oma elus vanusesse, kus “rohi oli varem rohelisem”, aga ma tõesti igatsen seda potipõllundust tagasi.
Siinses elus on suur asi, et sain ämma-äia tagaaeda hernepeenra teha. Ja isegi paar ruutmeetrit vaarrikavõrseid on neil seal. Ühesõnaga, neil on “alternatiivne” tagaaed, mitte päris tavaline.
“Ma võiks korjata neid vaarikaid ja neist ise moosi keeta,” unistas Justini ema ükskord romantiliselt… “Nagu amishid, kujutad ette, isetehtud moos, oma purgike…”
Kujutan muidugi ette, väga hästi kujutan.
palju õnne peenra puhul, epp!
iga kord, kui räägin siin ülemeremaal oma kodust, vanematest, lapsepõlvest ja sellest, kuidas me siiani kasvatame kõik köögi- ja juurviljad ise, vaadatakse mind kuidagi teise pilguga. enamasti tunnetan sellist “oh-ta-on-nii-cool-ja-alternatiivne”-tüüpi suhtumist, mõned steriilsema elustiiliga inimesed ei jaksa muidugi ära imestada, kuidas ma siiani mõnda eriti ohtlikkusse kõhuhaigusesse pole surnd.
rohi on rohelisem muidugi, aga mul on meeles see ka, kuidas ma üldse ei sallind rohimist ja marjade korjamist. praeguseni eelistan seda mitte teha kui võimalus on.
moosikeetmine on muidugi tore, alju toredam kui kurkide sissetegemine või mahla tegemine näiteks. vaatasin just et poodi on jälle mahlaaurutajaid ilmunud, nõuka ajal oli vist ilge tehvka? kas meerikas kah mahlaaurutajaid müüakse?
aga tänu lapsepõlvele on mul siiamaani ikkagi imelik moosi poest osta. ja hapukurke.
Kas Kivirähu “Eesti matust” olete näinud?:) Seal räägitakse sellest keldritäitmisest nii mooside kui soola ja tikkudega, väga naljakas.
Ise olen korilasetüüpi, korjan marju-seeni, külmutan, teen moosi, marineerin, kurke hakkasin ka tegema. Tähtis on mõistlikkus säilitada – ära süüakse toormoosid, mis on sügavkülmas säilinud, marineeritud seened ja kurgid, mis hästi välja tulevad. Keedetud mooside suhtes on vist mingi lapsepõlvest pärit allergia, kui ei lastud tooreid marju süüa, kuna on vaja vaarikamoosi teha…:(
Seened saavad alati miskitõttu juba novembris otsa, jõuludeks jääb ka paar purki, kui hästi läheb:)
Lahe vaadata, kuidas kulla varahommikused raadiohääled (Anu ja Luize) teisel pool planeeti on juba ärkvel, sellal kui meil siin alles keskõhtu, st kesköö. Head hommikust uudistelugemist teile 😉
minule on keegi kunagi öelnud, et kui hakkad juba ise moosi ka keetma, siis on saanud sinust ontlik pereema. Ise pole keetma-vaaritama veel midagi hakanud, kuid kavatsen selle sel sügisel ette võtta, lihtsalt põnevusest kas midagi välja tuleb.
Epp, paranda ‘hoiused’ ‘hoidisteks’ kui see sul just taotluslik pole. ‘Hoiusteks’ nimetati raha, mis oli hoiul hoiukassas, purkides-pudelites olid hoidised.
Ah, ma ütlen, olen hajameelsuse etalon… parandan ära jah, ütlemata hea mõte.
Tänan, Epp, ka tööalaste kiidusõnade eest 🙂 või siis ergutussõnade või kuda nende kohta öeldagi.
tahtsin veel seda öelda, et ma tean inimesi, kes linnas elades ostavad turu pealt maasikaid ja siis teevad neist pärast moosi. või siis õuntest. kui ma esimest korda kuulsin sihukesest asjast, siis hakkasin kõva häälega naerma, minu meelest oli see hea nali. tegelt linnainimeste jaoks kurb tõsiasi.
aga ma ei saa sellest siiamaani aru 🙂 toormoosist veel kuidagi. mul nüüd säilitamisvõimalused avardusid, seega topin suvel kapi maasikaid täis.
ps. muide tartus algab täna tohutu, vist kogu põhjamaade suurim maamess. igasugu sööki-värki-mahetootmist ja muid asju. huvitav, kas see oleks üdini alternatiivne ameeriklaste jaoks (mitte pahatahtlikus mõttes, aga lihtsalt, meie jaoks on see siin normaalsete eluviiside viljelemine, aga kui tavaline see seal? või üldse mujal euroopas?)
aga minu meelest pole üldse kurb, et turult ostetud maasikatest moosi tehakse. Miks see kurb peaks olema? Alternatiiv on ju poemoos – mis on lahjendatud paksendatud ja liiga magus – jube. Aga turu maasikad on üpris tavalised maasikad. Ega need ei ole ju Hispaania kõvad maitsetud maasikad. Ise pole siiani ostma pidanud, aga ostaks, kui ei oleks muud võimalust, sest poemoos ei ole söödav.
aga mis selles “ostan turult maasikaid ja teen ise moosiks” siis nii naljakat on? kui oma peenramaad pole, aga head moosi tahad, siis – mida teed?
maalapse jaoks on linnaelus muidugi palju muudki naljakat, piima ostetakse “poest” ja suvel ei tehta heina ja sauna asemel on peldikuseinas voolik 🙂
Mina olen pea igal aastal moose keetnud. Enne siis ka muidugi ka metsas või soos vaarikal, mustikal, murakal, pohlil, jõhvikal jne käinud. Ja ausalt öeldes ei meeldi see mulle mitte üks põrm, ei marjade korjamine (ammugi siis puhastamine) ega moosikeetmine. Aga kodused moosid lihtsalt on nii palju paremad ja täielikult ei taha ju ka korilusega tegeleva ema seljas elada (ehkki, tuleb tunnistada, põhiosa suguvõsa ja ka minu pere marjadest korjab kokku just tema…).
Samas aga ütleb mul sisetunne, et väljaspool eestit suurlinnas elades hakkaksin sellest kuuma päikese ja parmude käes küürutamisest või kummikutega soos solistamisest puudust tundma küll 🙂
Euroopas vist enam eriti metsamarju ei korjata. Kaks aastat tagasi Alpides matkaradadel kõndides üllatas meid, eestlasi, just see, et nende rohkelt kõnnitavate teede servad olid paksult täis mustikaid, ja keegi neid ei noppinud. Ilmselt sellepärast, et kuidas sa ikka maast korjatud steriliseerimata asja suhu pistad…
kaur, see ongi selline maalas-sattus-linna nali. iseenesest muidugi, aga ma põlnd sellist asja varem näinud.
ilmselt sellepärast ei ole mul ka seda turul-käimise harjumust, mis on paljudel mu linnasõpradel. mitte et poest oleks parem osta, aga lihtsalt.
aga turult ostetud maasikad panen niisama külmakappi.
Alpides olen minagi marju matkaradade ààres kohanud. Itaallased on linnastunud, ei tunne lihtsalt liike. Poes mùùakse kultuur-metsamarju jubeda hinnaga (punane sòstar on ka metsamari). Ise tegemise kommet ka pole, ostetakse ikka poest.
Aga mis puudutab artiklit…mmm… olid ajad! Natuke nagu igatsen ma ka. Ja need talvevarud – mustikakompott ja – mahl, vaarikad, marineeritud seened jne jne… ila hakkab kohe jooksma. Maasikaid ja kòrvitsat paneb mu ema pidupàevade tarbeks purki natuke siiani. :p
et mind päris linnastunuks ei peetaks – me keedame küll ise moosi mõnikord – pohiliselt õuntest, kõige kergem puhastada vist 🙂 – ja ikka iseenda aia omadest. ja siis kasutame paremate partiide tulemust kingitustena 🙂
ämm tegi mul parematel aegadel 400 purki varusid igal aastal. brrrr… aga ega tol ajal ju talvel mujalt “vitamiine” ei saanud, tuli ise purgistada. nyyd lähed poodi ja ostad poola ounu voi tshiili viinamarju, nagu endale meeldib, kasvoi kyynlapäeval.
Meil siin üle tee Whole Foodsis maksavad kukeseened $39.99 pound. Vaatan neid ja meenub, kuidas me Tallinn Tartu maantee ääres enne Annat kahel pool teed asuva kuuseheki alt neidsamu seeni korjasime pool ämbrit. Ilus nimi neil siin – Chanterelle.
Isetegemisest niipalju, et meil isa keevitas kokku õlleankru ja selle asjandusega sai nii head õlut teha, et nüüd kui Quinnessi joon siis on alati selline tunne, hea küll aga nad on selle ikkagi kuidagi kihva keeranud. Vahtu oli nii, et 20 minutit tuli oodata enne kui see alla langes. Ja see lõhn, see värv, see maitse! Ei tea kas Eurostumisega seoses sellist asja oma maja sauna esikus enam tohibki teha?
Metsmaasikate ja mustikate korjamisest ei tulnud minul küll kunagi midagi välja. Alati läks suhu rohkem kui topsikusse või korvi. Peab ikka meeletu tahtejõud olema see kollane kollane muraka purakas suu asemel korvi panna. Seevastu seentega oli ses suhtes ok. Siis sai ikka midagi teistele ka ette näidata, et mida ma vahepeal teinud olin …
Aivar – enda tarbeks tohib kõike teha. Või noh, peaaegu kõike:)
Aga tee äärest ei tohi seeni korjata!!! Seened võtavad kõik raskemetalliühendid ja muud kantserogeensed ained endasse ja … sellepärast ei tohiks turult ka seeni osta, et kunagi ei tea, kust nad korjatud on. Kuigi kukeseeni ma olen siiski ostnud, kuna ise ei tea häid seenekohti:( Eelmisel kevadel oli vist oma 200.- kg.
Kui ma ei oleks oma elus nii palju pliid söönud kui ma olen, siis ma oleks kindlasti mingi geenius olnud. Geenius aga oleks olnud kuulus ja ma ei ole kindel, et ma kuulsusega oleksin harjuda suutnud. Ma oleks sattunud mingisse vastuolusse või hullustusse, jooma kukkunud ja siis mõne narko aine üledoosi surnud. Seega kokkuvõtteks on need raskemetalliseened minule ainult kasuks olnud. 😉
Eks see hoidiste tegemine tuleb jälle moodi. Eelmisel suvel oli raamat “Hoidised” mitu nädalat müügiedetabelite tipus. Soetasin omalegi selle raamatu ja kasutasin sealt palju häid retsepte. Näiteks tegin vürtsikat kurgisalatit, tomati-sibulahoidist, hapukurki jne. Ja muuseas, sealse õpetuse järgi tehtud hapukurke sõime veel eelmisel nädalalgi. Need ei pidavat kaua säilima.
Igal juhul on tore kuulda, et on teisigi, kes hoidiseid teevad. Minu meelest on hoidiseid lihtsalt tore teha. Meenub pilt eelmiset suvest, kui sõbra aiast vaarikaid korjasime ja siis õhtul moosi keetsime. Ma pole mingi moosifänn, aga oma moosi söön küll.
Täna ostsin just pool kilo tippsibulaid, et need suvel valmiva saun-suvila juurde istutada. Plaanin ka mõningad peenrad teha, nii nagu üle-eelmisel aastal.
Mina ei mäleta nõuka-ajast erilist hoidistamist. Mul ema neid väga palju ei teinudki, sest meie pere neid väga palju ei söönud. Kõige rohkem meeldisid mulle kompotid, aga moosidest ei hoolinud. Aga ega ma tõelisel nõuka-ajal elada ei saanudki.
Hoidiste tegemine kipub olema tihtipeale toredam kui nende söömine. Vähemalt minu jaoks on see nii, sest mehe lemmikhoidis (marineeritud paprika) ei maitse mulle põrmugi, aga teha meeldib küll; moosikeetmine on tore, aga talvel läheb pidevalt meelest, et kaks sammu majast on kelder, kus riiuli peal ootab omatehtud ploomimoos aprikooside ja sutsukese brändiga… Küsimus on minu jaoks ka vastutustundes, kui aias ikka tikripõõsas kasvab, siis tuleb marjad ära korjata ja nendega midagi teha. Ja pärast kasvõi heategevuse raames ära anda, nagu meie oma tikrimoosiga teeme (veel üks hoidis, mida on tore teha, aga süüa üldse ei meeldi).
Ma olen elukohalt nagu linnatibin (Tallinnas elanud eluaeg) aga teisest kyljest.. elukoht onvanaisa ehitatud maja, suure aiaga = maatydruk mis maatydruk. Igal aastal maasikamoos, vaarikamoos, tomati-sibulasegu, 6unamoos, punase s6stra moos, kreegimoos purki. ema lisab marineeritud kurgid ja k6rvtsa. koduvein hakkab just valmis saama.. vist.. esimest korda tegin iseseisvalt, enne oli see vanaisa p2rusmaa (kas keegi teab millal vein valmis on? plumps tuleb juba ysna harva, k2inud on ca 4 kuud.. tuleb sinna veel suhkrut lisada?)
Siukest t2is sahvrit nagu mul peaks igasugu linnavurled veidruseks. Mulle meeldib, plaanin juba et tomateid tuleb see sygis rohkem sisse teha 😀
Muide, Reet, proovige tikrimoosi asemel tikrikompotti. See on selline hää hapu. Tegime neid ennevanal aal pooltoorestest tikritest – peavad olema suured, aga veel rohelised, mitte pehmed ja värvilised.
Retseptid on kindlasti raamatutes olemas, aga käis umbes nii, et pistad tikrid purki ja valad keedetud tulise suhruksiirupi peale (ettevaatust ainult, et liiga ruttu ei valaks, purk võib katki minna) ja siis pidi neid mõnda aega kuumutama… Oli ju spetsialne kompottide kuumutamise suur pott, meil vähemalt oli.
Sellise kompotiga maitseb näiteks bubert hästi! Või siis jäätis.
Aga seda tunnet tean ma hästi, et on vastutus – koduaia viljad peab purki saama! Eelmisel sügisel Eestis oli mul vanaemaga sel teemal vaidlus. Tema väitis, et pole mõtet, suhkur kallis jne.