Ameeriklastest ja jumalast, vol. 2

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Pealkiri voiks olla ‘Ameeriklastest ja katoliiklusest’ – minu jaoks vahemalt on Jumal uks asi ja religioon teine…
    Minu abikaasa on muuseas katolikus koolis kainud ja katolikus peres kasvanud, aga Jumalaga on suhted korras (sama ei saa kahjuks oelda katoliikluse kohta). Lugesin Giustino blogist kunagi, et ‘Religion scares me’ ja motlesin, et kull on kurb… Jaan siis loo jatku ootama.

  2. Väike keeleline täpsustus Liina kommentaarile: mitte “katolikus” vaid “katoliiklikus” või siis “katoliku”, aga sellisel juhul tingimata ilma s-lõputa (vabandust vigisemise pärast aga sõnade “katoliku” ja “katoliiklik” väärkasutamine häirib mind mõneti).

  3. Olen Liinaga nõus. Ka minu jaoks on jumal ja religioon erinevad asjad ja seda teemat on üldse olnud kuidagi raske kirja panna, sest mõtted eksivad laialt igasugustele asjadele.
    Mina ise olen usklik (st ateist ma ei ole, usun mingite jõudude olemasolusse), aga… ah, see on pikk jutt. Ühesõnaga: kriitika on aktsepteeritud. See jutt siin käib katoliku kirikust, mitte jumalast.

  4. Oeh, ma võiks katoliiklaste silmakirjalikkusest lõputult heietada, elan siin keskel. Kunagi olen ka paar aastat elanud koos ühe filipiinlasega, see oli veel retsim. Tänapäeva itaallased on võtnud katolikkusest ( kindlast nii ei öelda, aga sobis) vaid selle halva osa.. Mu parimad sõbrannad on poolakad, üks neist väga usklik, aga omamoodi teine aga ka kiriku süsteemis sees olnud, kuid poolas kus asi tundub siiski puhtam ning jumalae lähemal. Kahjuks ei oska ma end piisavalt väljendada ( kirjalikult, kohvitassi taga dialoogi vormis on lihtsam), kuid katolik kirik oma võimuga ning tegudega on mu silmis kõige hullem süsteem, mis olla võib.
    Ma ei vihka seda süsteemi, kuid ega ma seda ka absoluutselt ei armasta. Ning kui tulevad preestrid ukse taha kodu õnnistama, siis saadan nad ruttu ära. Mis puutub ristidesse ning muudesse jumalikesse suveniiridesse, siis enamu Itaalia kodusi on neid täis. Ühel korralikul usklikul ( tithi lõuna poolt, ning pigem silmakirjalik kui usklik) on ka autsse ripitutud palvehelmed ning Isa Pio kleepekad. Seda kirjutades tuli meelde, et ka minu autos on kaitsepühak, San francesco.. irw. Kuid S. Francesco oli munk, kes jättis kõik maise ning läks lihtsalt palvetama ( minu jaoks mediteerima) väiksesse kongi, mägede vahele. Ning kes on alati vaeste ning loomade eest olnud. Kui käisin ta kongi vaatamas, siis seal oli nii püha tunne, tundus pigem tiibeti mungaklooster, kui katolik. Ning seal olid ka need “santini”, San Francesco pildid, panid raha auku, palju tahtsid ning võisid võtta… Tõin poolakatele, ja võtsin ühe ka endale, alles sai uus auto ostetud, mine sa tea…( hakkan vist italianiseeruma..)

  5. Minul on (ei tea kas õnn või õnnetus) elada ja kasvada katoliiklikus perekonnas. Kuna ma ise eitan igasugust jumala olemasolu, ehk ma ei usu millessegi, mida ei ole teaduslikult tõestatud, tegime perekondliku kokkuleppe, kaugele see “usuvärk” kodus läheb. Inimene võib ju uskuda millesse aga soovib, see on tema sygavalt personaalne asi. Sa võid riputada igale poole ristikesi ja helmekesi, aga ega su usk selle võrra vähene, kui sa neid ka ei riputa. Katoliiklus on tegelikult tunduvalt isiklikum ja reserveeritum, kui luteriusk, ning need mutikesed, kes ukselt uksele jalutavad ja jumalat kuulutavad, ei ole mitte kunagi katoliku usku. Mind see usu keskel elamine on muutnud kindlasti tolerantsemaks, avardanud silmaringi usu filosoofilises taustas, aga kindlasti ei ole ma lasknud sel kõigutada end oma usust. Usk on liiga isiklik, et teha järeldusi selle väljenduste põhjal. IMO.

  6. Sõna “ikoon” võiks jätta ikka ortodokside kasutatavaid ja täpsete kaanonite järgi maalitud pühapilte tähistama.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar