Jätkan Ameeriklaste ja jumalaga, Justini teise vanaema juures jäin möödunud kord pidama…
Vanaema Ann
Kui ma esimest korda tema koju läksin, olin üsna pahviks löödud. Vähemalt esimesel korrusel oli iga tuba täis kristlikku atribuutikat. Nüüd on Martaga seal käimine üha suurem nuhtlus. Kui teise vanavanaema tubades saab lapsuke üsna lihtsalt ringi tatsata (sest Pegil on vaid üks ikoon nähtaval, seegi kõrgel köögikapi otsas), siis Vanavanaema Anni tubades suudab Marta iga kord mingi jama korraldada.
“Ei tohi neid palvehelmeid puutuda! Ära võta seda – see on beebi jah, aga ei tohi!” Madala kapi otsas on suur portselanist beebi-Kristus.
“Huvitav, kas kõigil põhendnud katoliiklastel on nii palju kodukaunistusi?” pärisin ma Justinilt.
“Ma arvan küll, vastas ta ja meenutas, kuidas ta käis külas oma ülikooliaegsel sõbral CJ-l, kes on filipiino ja kogu ta pere, nagu enamik filipiinlasi, on tõsised usklikud. Californias, kus CJ elab, veeti Justinit ühest perest teise ja kõik majad olid nagu väikesed kirikud. Justin nägi seal väga palju kodusid – CJ-l on nimelt üle 30 nõbu! Eks filipiinode suured peredki viitavad nende katoliklikule taustale, kus “every sperm is sacred”, nagu Monty Python kunagi katoliiiklaste pereplaneerimise kohta laulis 😉
Vanaema kodu kohta veel – Justin mäletab, et kui ta lapsena vahel pidi seal magama, siis ei suutnud ta uniuda. “Mulle tundus, et Jeesus vahib mind oma suurte silmadega ja verepiisad läiksid ta peal!”
Ma tean täpselt, millist ikooni ta mõtleb, see on siiani ühes allkorruse magamistoas otse voodi juures: suur rist (umbes 40 cm kõrge), kus tõetruult kujutatud Jeesus Kristus, kellel pihkudest ja jalgadest läbi löödud naelad ning tllkumas helepunane veri…
Anni lapsed ehk Justini onud-tädid-ema
…Ma ei tea, miks, aga Justini ema ei räägi oma lapsepõlvekodust midagi head. See on seesama maja, kus Ann praegugi elab koos ühe oma pojaga.
On see katoliiklusest? On see mingi iiri külmus ja kangus? On see lihtsalt üks veidi õnnetu perekond. Ma ei tea.
Kui Ann omal ajal oma mehe Frankiga abiellus, kandis Anni uhke iirlannast ema nii peol kui nädal aega enne ja pärast musta. Nii pahane oli ta tütrele, et see itaallasega abiellus. rahulolematus tundub olevat sellesse suguvsasse ei tea kui ammu sisse kodeeritud.
Anni lapsed olevat mingi hetk tahtnud minna tavalisse kooli, aga see ei tulnud kõne allagi. Katoliku kool ja kirik olid ainumõeldavad lahendused.
Nüüd on nii, et tema viiest lapsest käib kirikus regulaarselt… null. Mitte keegi. Kui mitte pidada regulaarseks külastamiseks kord aastas jõulujumalateenistust.
Ja katoliku kool on minu jaoks endiselt müsteerium. Mäletan, kuidas kunagi lugesin (vist poola autori?) raamatut “Puust palvehelmed”, mäletan raamatust tekkinud ängistust – seda on siiani raske seletada, mis selle paine põhjustas.
“Kui sa tahad, et su laps muutuks kiriku suhtes küüniliseks, pane ta katoliku kooli!” ütleb Justin. Tema kogemustest kirjutan edasi hiljem, praegu pean lippama…
Pealkiri voiks olla ‘Ameeriklastest ja katoliiklusest’ – minu jaoks vahemalt on Jumal uks asi ja religioon teine…
Minu abikaasa on muuseas katolikus koolis kainud ja katolikus peres kasvanud, aga Jumalaga on suhted korras (sama ei saa kahjuks oelda katoliikluse kohta). Lugesin Giustino blogist kunagi, et ‘Religion scares me’ ja motlesin, et kull on kurb… Jaan siis loo jatku ootama.
Väike keeleline täpsustus Liina kommentaarile: mitte “katolikus” vaid “katoliiklikus” või siis “katoliku”, aga sellisel juhul tingimata ilma s-lõputa (vabandust vigisemise pärast aga sõnade “katoliku” ja “katoliiklik” väärkasutamine häirib mind mõneti).
Olen Liinaga nõus. Ka minu jaoks on jumal ja religioon erinevad asjad ja seda teemat on üldse olnud kuidagi raske kirja panna, sest mõtted eksivad laialt igasugustele asjadele.
Mina ise olen usklik (st ateist ma ei ole, usun mingite jõudude olemasolusse), aga… ah, see on pikk jutt. Ühesõnaga: kriitika on aktsepteeritud. See jutt siin käib katoliku kirikust, mitte jumalast.
Mulle sai Rooma katoliikluse olemus selgeks peale E. Waugh “Bridsehead Revisited” lugemist.
Oeh, ma võiks katoliiklaste silmakirjalikkusest lõputult heietada, elan siin keskel. Kunagi olen ka paar aastat elanud koos ühe filipiinlasega, see oli veel retsim. Tänapäeva itaallased on võtnud katolikkusest ( kindlast nii ei öelda, aga sobis) vaid selle halva osa.. Mu parimad sõbrannad on poolakad, üks neist väga usklik, aga omamoodi teine aga ka kiriku süsteemis sees olnud, kuid poolas kus asi tundub siiski puhtam ning jumalae lähemal. Kahjuks ei oska ma end piisavalt väljendada ( kirjalikult, kohvitassi taga dialoogi vormis on lihtsam), kuid katolik kirik oma võimuga ning tegudega on mu silmis kõige hullem süsteem, mis olla võib.
Ma ei vihka seda süsteemi, kuid ega ma seda ka absoluutselt ei armasta. Ning kui tulevad preestrid ukse taha kodu õnnistama, siis saadan nad ruttu ära. Mis puutub ristidesse ning muudesse jumalikesse suveniiridesse, siis enamu Itaalia kodusi on neid täis. Ühel korralikul usklikul ( tithi lõuna poolt, ning pigem silmakirjalik kui usklik) on ka autsse ripitutud palvehelmed ning Isa Pio kleepekad. Seda kirjutades tuli meelde, et ka minu autos on kaitsepühak, San francesco.. irw. Kuid S. Francesco oli munk, kes jättis kõik maise ning läks lihtsalt palvetama ( minu jaoks mediteerima) väiksesse kongi, mägede vahele. Ning kes on alati vaeste ning loomade eest olnud. Kui käisin ta kongi vaatamas, siis seal oli nii püha tunne, tundus pigem tiibeti mungaklooster, kui katolik. Ning seal olid ka need “santini”, San Francesco pildid, panid raha auku, palju tahtsid ning võisid võtta… Tõin poolakatele, ja võtsin ühe ka endale, alles sai uus auto ostetud, mine sa tea…( hakkan vist italianiseeruma..)
Minul on (ei tea kas õnn või õnnetus) elada ja kasvada katoliiklikus perekonnas. Kuna ma ise eitan igasugust jumala olemasolu, ehk ma ei usu millessegi, mida ei ole teaduslikult tõestatud, tegime perekondliku kokkuleppe, kaugele see “usuvärk” kodus läheb. Inimene võib ju uskuda millesse aga soovib, see on tema sygavalt personaalne asi. Sa võid riputada igale poole ristikesi ja helmekesi, aga ega su usk selle võrra vähene, kui sa neid ka ei riputa. Katoliiklus on tegelikult tunduvalt isiklikum ja reserveeritum, kui luteriusk, ning need mutikesed, kes ukselt uksele jalutavad ja jumalat kuulutavad, ei ole mitte kunagi katoliku usku. Mind see usu keskel elamine on muutnud kindlasti tolerantsemaks, avardanud silmaringi usu filosoofilises taustas, aga kindlasti ei ole ma lasknud sel kõigutada end oma usust. Usk on liiga isiklik, et teha järeldusi selle väljenduste põhjal. IMO.
Sõna “ikoon” võiks jätta ikka ortodokside kasutatavaid ja täpsete kaanonite järgi maalitud pühapilte tähistama.