Justini isa on parandamatu unistaja. Kuna nad saabusid äsja Kariibi mere Neitsisaarte reisilt, siis oli ta selle nädala äriidee muidugi sealt.
“St Johnil saarel on iidsed koopamaalingud, aga sinna pääsemiseks peavad inimesed metsikult läbi dzhungli matkama! Ilma giidita! Oma riskil! Paljud inimesed ei söanda sinna minna! Me koliks sinna ja korraldaks väikese firma, kes teeb giidiga matka läbi dzhungli. Lõunaks jõuaksime matkarada mööda kaljujooniste juurde, seal oleks piknik ja siis edasi läheks vaat siit (John vehib hasartselt mu nina ees saarekese kaardiga) – vaat siia, sellele omaette valge liivaga rannale! Imeilus rand ja inimtühi! Õhtuks tuleks siia paat vastu ning pakuks rahvale tagasiteel õhtusnäkki ja -veini päikeseloojangu taustal… Kella seitsmeks paneks rahva nende enda hotellide ees maha. Niisuguste päevareisidega teeniks väga hästi!”
“Ja mis me oma koerte ja majaga ja mööbliga teeme?” küsib Christine kõrvalt pilklikult.
“Nojah, see on see probleem!”
Teisi Johni värvikamaid ideid:
Tallinnas tahtis ta hakkata Starbucks kohviketi maaletoojaks (see on kohvikute MacDonalds, ülemaailne kett).
Pennsylvanias tahtis ta asutada bussifirma, mis pensionäre mööda amishimaad ringi sõidutab.
Iga kord loodusesse sattudes tahab ta alustada Bed and Breakfasti ehk looduskaunis kohas kodumajutust.
Ja-nii-edasi…
Tegelikult ei koli nad sealt kusagile ega muuda oma elustiili. Nad on seal Long islandi saare põhjatipus sündinud, kasvanud ja vananenud, kolmveerand tunni raadiuses elavad sõbrad ja sugulased.
…
Kruiisidest. Neil on minu jaoks paksude pensionäride maine.
“Ei-ei, tegelikult käivad kruiisidel ka lastega pered ja noored armunud,” lükkab Justini ema mu arvamust ümber. Ja lisab uhkuega hääles: “Ütleme nii, et kruiisid on kõrgema keskklassi meelelahutus. Aga vanuseliselt sa seda määratleda ei saa.”
Nemad ise on käinud kruiiside Havail, Floridas, Puerto Ricos ja Neitsisaartel. Tundub, et seal on olnud nende elu romantilisemad hetked.
Olen nende reisimeenutuste suhtes kaksiti meelestatud.
Ühest küljest on mus see igavene rändur. Meri su ümber, uued kohad igal hommikul, uued lõhnad… Mismoodi kevadel lõunamaa puud õitsevad ja mismoodi haiseb lõunamaa külaotsa tagaaias sõnnik…
Ja Agatha Christie 1930ndate vana armsa maailma kruiisikirjeldused meeldivad mulle ka. Kõik need kinnises seltskonnas tekkivad suhted ja intriigid.
Aga teisalt… Kardan, et saaksin kruiisil kultuurishoki seal vohavast raiskamisest ja halvas mõttes turistide kultuurist. Piltidelt võib seda näha. Kõik need ühekordeks kasutamiseks nõud… Või maale läinud kruiisiseltskonda hoobilt ümbritsevad pärismaalased “osta seda!”
Nii et ei maksa põdeda, et meil kruiisitamiseks raha pole.
…
Teine siinse kõrgema keskklassi puhkuste tunnus on hotelliosakud. Time shares. Niikaua, kui ennast siin perekonnas mäletan, on Justini ema plaaninud osta hotelliosakut… Disneyworldis Floridas.
“See on niivõrd fantastiline! Hotellid otse lõbustuspargi keskel, kõik on sulle tasuta selle nädala jooksul. Me tahame osta kahe magamistoaga sviidi, nii et saaks kohe kolm seltskonda ära mahutada – teie, Iani seltskond ja meie.”
Ja aegade algusest saadik olen mina avaldanud oma skepsist.
“Ma pole kindel, kas mulle Disnelyworldis meeldib… Hea küll, ühe korra võiks tulla – aga IGAL suvel?!”
“See ei ole tavaline lõbustuspark, seal on igasugused teemad, kõik võetud Disney filmidest. See on võimalus end nädal aega jälle lapsena tunda!”
Mina jään neis vestlustes ikka enda juurde: kui osta perekonnale hotelliosak, siis tasuks seda teha ketti, mille puhul saab igal aastal valida erineva koha, kuhu minna.
Kunagi, kui elasin kaks kuud kanaari saartel, suhtlesin ka meie kohaliku hotelliketi osakumüüjatega (noored ilusad inimesed, paraku suur osa neist kokaiinitarbijad…) Sealsesse ketti kuulusid näiteks 50 hotelli erinevates maailmajagudes.
Aga ei ole mul õnnestunud Christine`i kinnisideed murda. Tema sõbrad on ostnud Disnelyworldi hotelliosaku ja tema tahaks ka.
“Mõtle, milline mõnu see Martale oleks, igal aastal nädal elu lõbustuspargis!”
Mina jälle omaette mõtlen, et kas poleks lapsele parem, kui ta ERINEVAID kultuure kogeks ja maailma mitmetahulisusest aru saaks…
Ja hea uudis minu jaoks! Seekord Neitsisaartelt tagasi tulnuna hakkasid ka Christine ja John mõtlema, et äkki ikkagi on see mitme kohaga kett parem.
Aga lisaks nende lemmiksaarele St Johnile peab seal kindlasti valikuna sees olema ka Disneyworld!
…
Midagi tahaks veel öelda selle jutu lõpuks.
Et kui keegi seda loeb oma üürivõlaga korteris ja pole kunagi Eestist väljas reisimas käinud, siis ärgu olgu ta kade, lugedes kruiisidest ja hotelliosakutest… Õnn ja heaolu on kaks erinevat asja. Võibolla Justini ema ja isa põgenevad millegi eest ja otsivad midagi – seda, mida rahaga leida ei saa. Ja selle millegi võib leida võidunud tapeediga toast Supilinnas.
Vot nii. Mul läks kohe tuju paremaks neid viimaseid ridu kirjutades 😉
Starbucks’i maaletoomine võib äriliselt hea idee olla.
Nädal Disneylandis – selle saab ju kergesti järele proovida ilma mingit osakut ostmata – elagu paar päeva seal ja pilt selge, kas meeldib? Aga suured lapsed on nad vist küll 🙂 Las Vegases nad ei käi igal aastal?
Tore on, et need “biznizplan-id” ainult plaanideks jäävadki. Sest minu silmis ei oleks neil koopamaalinguil ja puutumatul džunglil enam mingit võlu, kui seal iga päev giidiga seltskond ringi jalutaks ja “inimtühjal” rannal piknikku võtaks.
Ja üldiselt, kui siin ilmas üldse millegi jaoks raha säästa, siis on see reisimine. Sest mis mälestused on sul uuest vaibast või diivanist 5 aastat hiljem?
nojahh.. mina näiteks unistan selles, et saaks võtta auto ja telgi ja pere ja sõita mööda eestit ringi. kevadel kui päike paistab ja lumi on juba sulanud siis tuleb kohe selline eriline reisikihk peale.
aga autot meil pole ja lube ka. enne ei hakka lube tegemagi kui jõuame päriselt ka autot üleval pidada.
Mina olen ka kogu aeg tahtnud olla Starbucksi maaletooja 🙂 Tegin isegi mingeid arvutusi ja jõudsin tähelepanekule, et Tallinnasse pole mõtet tuua. Kui, siis Riiga. Aga kuivõrd ma ise Riias ei ela, siis las sinna toob mõni lätlane.
Aga St. John on üks maailma kõige ilusamates kohtadest minu peas. Ja see matk koopamaalingute juurde oli üks lahedamaid asju, mida ma seal tegin. Isegi lahedam kui tumedas meres ujumine, sama ajal kui rannal mängib jazzorkester ja taamal on tuledes teine saar.
See matk oli tegelikult lihtsalt jalutuskäik mööda korralikku korrastatud rada. Kaardi peal olemasolevat rada. Aga füüsiliselt koormav, eriti ülestulek. Aga see tegigi matka ilusaks, see, et sai tulla mäest alla ja puude vahelt välja ja näha valget liiva ja merd ja kaktusi. Ja enne seda me sõime kaasavõetud võileibu sealsamas kaljujooniste juures.
Mulle meeldib papa Johni hakkamine, aga St. Johni äriidee tundub olevat hoopis puutumatus ja turvaline äraeksimisvõimalus (tunne, et saad ära eksida, aga tegelikult ei saa, kui rajalt kõrvale ei lähe). Ja siis ka väga ei saa, sest saar on väike.
Muide, kui oleks lõbustuspark nõuka-multikatest, siis me oleksime kõik palju hakkajamad sinna minema. Või kuidas?
disney worldiga on nagu selline lugu, et see ammendab vaga kiiresti. lapse jaoks on muidugi ponev ja puha, aga seda vist iseenda vaimse tervise hinnaga. igale vahegi arvestatavale atraktsioonile on jarjekord u tund vahemalt. seega enamus aega lobustuspargis kulub jarjekorras seismisele. isegi kui oli lahe atraktsioon, siis teist korda elu sees ei viitsiks sama jarjekorda selle 3 minuti parast ara seista. hehhee, ja ma kujutan ette mitme paari mikihiirekorvade ja printsessikleitidega su laps peale sealset puhkust vanavanematega koju tuleb 🙂
Reisikihk on kogu aeg peal, aga paratamatult on reisimiseks jääv aeg ja raha piiratud, nii et ei raatsiks küll neid kulutada sellele, et iga aasta samas kohas käia (välja arvatud muidugi Eesti) 🙂 Maailm on täis nii palju uusi kohti, mida avastada.
Kaur – ega neil siis Disneyland proovimata ole 😉 Väga ära proovitud.
Ja nõustun Tatsutahimega – eks see ole paljuski meie kultuuritaustas kinni. Meie suhtume Ameerika multikatesse ikka üsna suure ninakirtsutusega, samas oleks Nu-pagadi, Siil udus, Kass Leopold jne päris retro ja mõnus teemapark meile. Aga John ja Christine on üles kasvanud ju Dumbo ja Bambi ja Miki-Hiire saatel… (Justin samamoodi, aga tema meelest oleks kah Disnelylandi külastamine igal aastal mõttetu aja ja raha raiskamine, ja lääge.)
Aga meie väike lapsuke on nüüd nagu kultuuride lahinguväli, kui veidi lihtsustada ja liialdada. Ei meeldi mulle see idee, et ta puhkuselt mikihiire kõrvamaskiga tagasi tuleb… Aga pool temast on ju ameeriklane.
Mu üks tuttav töötab juba mitu aastat Mehhiko lahel kruiisilaeval. Näitas pilte, kus randunud laeva juures on väikesed bussid, mille peale siis kogu see laevalt tulnud kamp läheb, et sõita mõnesaja meetri kaugusele suuremate busside juurde, mis neid mööda saart ringi veavad. Ja kohalikud müüvad saartel suveniire, mis on valmistatud loomulikult Hiinas ja on saarele toodud kruiisilaeva omanikfirma poolt. Need saared, millel elavad kohalikud keelduvad müümast väljastpoolt sissetoodud “suveniire”, jäetakse kruiisi marsruudist lihtsalt välja.
Ma ei tea, kuidas on teiste kruiisidega aga mina tegin ühe kariibimere kruiisi läbi laeval , kus küll mitte ühtegi paberist-papist vms lauanõud ei kasutatud. Korralikud portselanist nõud. Eluviis pole kruiisilaeval puhkajatel sugugi raiskav. Luksuslik, jah, aga ka luksus võib teatavas mõttes roheline olla. Rahvast oli igast vanusest. Oli noorpaare ja alla viie aasta lastega peresid. Oli noortekamp, kes tähistas mingi asja kordaminekut. Ka vanureid. Istusin kord õhtulauas ühe 87 aastase tädiga. Aga kokkuvõttes oli vist kõige tavalisem puhkaja vanuses 40 kuni 55. Ma muidugi ei tea, kas see oli tavaline kooslus.
Kõik inimesed olid aga aktiivsed matkadest osavõtjad. Isegi see 87 aastane ei jäänud sadamas laeva. Mulle meeldis hullusti maskiga vee alla sukelduda ja värvilisi kalu vaadata.
Aga võibolla on just raha see, mis aitab leida seda, mida rahaga leida ei saa? Teadmaks, et seal, kus oled, on kõige parem, peab ka teadma, kuidas on mujal. Selleks, et aru saada, et raha ei tee õnnelikuks, peab piisavalt palju raha olema…
Väga nõus Urmoga!
Vähemalt Eestis müüdud Hispaania time-share oli täielik petukaup! Kui ise ka nats numbereid kokku lüüa on aru saada, et võtta igaks puhkuseks hotell, kruiis vms tuleb odavam ja mitmekesisem….. lisaks mingit järelturgu neile osakutele praktiliselt ei eksisteeri.
Siiri jutt Mehhiko lahe suveniirikaubandusest meenutab kahjuks ka Tallinnat. Mingi kollase kolmnurgaga tähistatud suveniiriputkade kett domineerib üle linna ja seal müüakse jumal teab, kus valmistatud saasta.
Starbucksi! Starbucksi!
Kohvisõldik minus skandeerib selle mõtte peale, aga meenutan, et nende sildid “fair trade’ist” ja muust säänsest ei saanud varjutada tõsiasja, et kõik topsid olid ühekordseks kasutamiseks. Aga damn, see kohv oli tõsiselt hea.
No ega see ühekordse kasutamisega tass alati ka kurjast pole. Suure käibe puhul on puhtuse garanteerimine tõsine asi ja ökoloogiliselt samuti väga koormav. Mul on meeles lugu Astrahani koolerapuhangust, kus pisikud levisid just avalike söögikohtade mõraliste tasside kaudu. Mõrad on üliohtlik nähtus sööginõudes, kui on karta mingi infekstooni levimist. Nii mõnigi kord on “rohelisem” kasutada ühekordseid papptopse. Ja ega me alati ette tea, millal meid koolera või linnugripp ründama hakkab. Ei tahaks siis mingi suure käibega avaliku söögikoha hajameelse teenindaja inimliku eksituse ohvriks langeda.
väike ääremärkus keeleteemadel – oma riskil – see on otsene tõlge inglise keelest, omal vastutusel või midagi niisugust oleks vist eestikeelsem 😉
Justini teooria on, et ameeriklased ei usalda teisi inimesi, sellepärast nad tahavad kasutada ühekordseid nõusid, millest keegi enne neid pole söönud-joonud. Uhketes restoranides on portselannõud, eks neid kaassööjaid tuleb olude sunnil rohkem usaldada.
..Ja Mirri mõtleb siin täpselt nagu (Justini meelest) keskmine ameeriklane mõtleb. Ära solvu, Mirri. Muidugi on ühekordselt kasutatav nakuusevabam!
Aga oleneb kuhu kogu seda probleemi vaadates prioriteedid seada.
Lähen panen veel nüüd ühe teema kirja oma esmaspäevaste greengate-lugude nimekirja. Ühekordsed nõud ja prioriteedid.
Mul pole ju põhjustki solvuda. Mis on keskmine ameeriklane olemises halba? Aga ma siiski ei propageeri ühekordelt kasutatavaid nõusid alati ja igal pool. Ikka ainult sellistes kohtades, kus inimene ei suuda nõude puhtust kontrollida. Aga ise eelistan ma alati lauanõudega söögikohti ja kena oleks kui ka laudlina kataks lauda:). Nojah. ja kodus suurt aiapidu korraldades, kus palju rahvast läbi käib ja ka joodavat jätkub, valin ka kena ühekordse lauanõude komplekti. Lihtsalt oma armsatest lauanõudest on kahju.;)
Mirri, ma alustasin ka su ühest eelmisest kommentaari põhjal mustandit tulevase greengate-loo jaoks – kas roheline mõtlemine on religioon ja mis siis, kui see mõne mu religiooniga põrkub (mäletad, kui rääkisid oma kaltoliiklikust tuttavast, kes pahandas, et ma oma ämma jõulukaunistused ööseks välja lülitasin).
Nii et – oled mu muusa 🙂
Erinevad arvamused ju inspireerivad.
Uskuge või mitte, aga mul on tädi – 40aastane -, kes unistab Pariisi minekust. Ja milleks sinna? Sellepärast, et ta tahab minna Pariisi Disneylandi. Kusjuures tal on kaks kõrgharidust, millest ühe ta omandas Tartus, teise Peterburis. Ning ta on ka harrastuskunstnik, nii et pooleldi kultuuriinimene.
Ja tal on ka kogu aeg mingid uued äriideed: küll tahab oma metsa puude koort müüma hakata (siis ei pea puid maha võtma), kord savist nõusid tegema hakata, kord Ameerikasse käsitööd vahendama hakata (üks ta sõbranna müüs seal terve portsu heegeldatud linikuid seal väga hea hinnaga maha), küll Venemaal loenguid pidamas käia (selle kohta tehti talle tõesti ka konkreetne pakkumine) jne.
Mul on tunne, et mu tädil on lihtsalt igav. Kodutöid ta tegema ei pea, kuna tema perega elab koos ka hoolitsev ema. Rahapuudust ka ei ole.
Ühe su tädi äriidee peale: kui ma kolisin siia USAsse kaks aastat tagasi, siis proovisime Justini emaga koos hakata Eesti käsitööd (kampsuneid) siia vahendama. Jõudsime tulemusele, et eestlaste hinnad on liiga kallid, ei saa konkureerida nt mehhiklaste ja hiinlastega. Kui võtta sihtgrupiks butiikpoed, siis võib õnnestuda, aga neil on niigi palju käsitööhuvilisi müüjaid ümber ringlemas, maailma eri riikidest. Lisaks veel aina langev dollar… Meie jätsime selle äri pärast kolme proovipartiid katki.
Aitäh valgustuse eest! Tädi on üritanud ka mind sellesse tõmmata, kuna olen käsitööhuviline.
Aga Starbucksi võiks küll keegi maale tuua. McDonaldsi asemele näiteks.
See käsitöö-idee on vist paljudele tulnud, mul ka üks sugulane Eestis üritas Ameerika sugulase kaudu siin kindaid-sokke-kampsuneid müüa, aga asi jäi ka varsti soiku.
Mnjah. Ma ei saa aru, kuidas Starbucks McDonaldsist parem oleks.
Ma ei ole ise üheski Starbucksis kunagi käinud, aga kui ühe või teise ameeriklasest sõbraga Starbucksist juttu on tulnud, siis nende arvamused on erinevalt siinsetest kommenteerijatest ikka väga negatiivsed. Suhtumine on reeglina selline, et Starbucks on nõme suurkorporatsioon, mis levib katkuna mööda Ameerikat (ja ülejäänud maailma) ja sööb väiksed armsad omanäolised kohvikud lihtsalt välja. Kohvi hinna peale krimpsutatakse muidugi ka korralikult nina. Ainsad positiivsed laused, mida ma oma sõpradelt Starbucksi aadressil kuulnud olen, on olnud stiilis “no kohvi nad muidugi oskavad teha, aga…”. Samas pole nad selleski kõik ühel nõul – pooled neist lõpetavad Starbucksi kritiseerimise hoopis sõnadega “ja kohv on neil ka kõigele lisaks tõeliselt sitt”.
Seega siinne Starbucksi-vaimustus hämmastab mind tugevalt.
Mina pean Starbucksi korporatsiooniks ega vaimustu, nii ma ka ütlen – kohvikumaailma MacDonalds.
Ma ostan endale koju hoopis fair trade ja orgaanilist kohvi. Starbucks teeb koostööd nende kohvikasvatajatega, kes looduslikku tasakaalu tähtsaks ei pea (vihmametsad maha ja suured kohviväljad asemele ja väetis otsa).
Samas, kui mul on mingis maailma otsas valida kas Starbucks või kohalik kohv ja kui ma olen unine ja tahan kohvi (mitte kultuurilist kogemust), siis võtan ikka Starbucksi. Eks sellel – kindel ja teada toode – nende fenomen ongi, nagu MacDonaldsilgi. Lisaks õigel ajal tehtud investeering ja julge otsus laieneda…
Ma olen käinud ka pisikeses putkas Seattles, kust Starbucks alguse sai, see oli lahe turistilõks, kunagi kirjutan pikemalt.
USA (Bostoni, LasVegase) Starbucks’idest mäletan mina seda, et seal
– on ROPULT kallis kohv, st USA mõistes kallis
– roppumoodi suured topsid, umbes kolmveerandliitrised
– söödamatult magusad saiakesed-keeksikesed
– ilgelt lahedad teenindajad.
Londoni Starbucks (olen käinud vaid ühes, Kensingtoni kandis vist) oli sõbralik pime urgas, täiesti teistmoodi.