Ahnii. Tegelikult oli seda arvatagi, et varem või hiljem see juhtub.
Mäletan, kui ma ise ootasin tohtrite ukse taga, et asuda katsejäneseks. Ning lugesin lepingut, millele pidin alla kirjutama.
Kuidas sisetunne sundis ära minema. (Järgmisel aastal samal ajal olin seitsmendat kuud lapseootel, plaanimata lapse ootel – ja mõelda, kui oleksin toona rahahimus neelanud neid tablette…)
Siin on minu lugu eesti soost katsejänestest ja minu põgusatest kogemustest sel teemal.
Ma saan aru, et inimestele mõeldud ravimeid tuleb inimeste peal katsetada.
Ja mõistan, et need katsejänesed aitavad inimkonda. Palju.
Nii ongi kogu moraal ainult see: varem või hiljem pidi mingi jama juhtuma. Katsetamine on riskimine.
…ja ärme parem meenuta kõiki neid valgeid hiiri, kes inimkonna heaks katsetes oma elu annavad.
Probleem on seda suurem, et sageli katsetatakse ravimeid valediagnoosiga või väga kerge diagnoosiga inimestel. Vt kasvõi Tysabri juhtumit.
Viidetega on väike probleem vist: Tysabrist kirjutasin http://multipulti.blogspot.com/2006/02/ks-tysabri-ohvritest-polnudki.html ja pikem lugu välisajakirjandusest http://www.philly.com/mld/inquirer/living/health/13920991.htm
Naljakas, et sa just sellest teemast kirjutad täna…Vaatame, mida minu sisetunne mulle homme ütleb siis 🙂
Aasta tagasi oli just Britisch Medical Journalis (BMJ )artikkel uute ravimite turuletoomisest ja seda just VIOXX turult tagasitômbamisega, mis oli pôhjustanud ainuüksi Inglismaal hinnanguliselt 29 000 südasurma ja ilmselt USA-s veelgi rohkem. Tôdeti, et ravimiametid ja eriti USA FDA lubavad turule puudulikult uuritud ravimeid. Leiti, et kui 10 aastat tagasi ravimi uurimisele ja katsetamisele kulus keskelt läbi 10 aastat, siis aastaks 2000 oli katsetuste aeg lühenenud 5 aastani. Paljud ravimite ohutust tôestavad artiklid olid vôltsitud vôi uurimistulemiusi môjutatud ravimifirmade poolt, kes olid ka uuringute sponsorid. Kurb on see, et ravimifirmad määravad kontroll organitesse väga sageli neile lojaalseid endisi töötajad ja pääsevad kasumijahis otseselt môjutama vastavate organite otsuseid. Sama toimus ju ka selles ravimikatsetuses- ravimiamet oli andnud loa, eetikakomisjon kiitnud uuringu heaks, kuigi ka loomkatsetused olid puudulikud; kohe rikuti suurte annustega alustades elementaarseid ohutusreegleid- ikka suure ja kiire raha nimel. Ja kaevata pole kuhugi- nt. USA-s kirjutas president Busch alla seaduseelnôule, mis keelab ravimifirmasid kohtusse anda kahjutasu nôudmiseks väitega, et ravimifirmad lisavad nôuete maksumuse ravimite hinda ja ravimid kallinevad. Tôde on aga sageli vastupidine- indulgentsi saanud ravimifirmade omanikud on ühed ja samad ning tôstavad ohjeldamatult hindasid ning konkurents ravimite vahel praktiliselt puudub. Näiteks 6 aastat tagasi tuli müügile Viagra tableti hinnaga 9 dollarit tablett. Ravimi kôrget hinda kaitsti väitega, et kui turule tulevad konkureerivad ravimid, siis hind langeb. Nüüd on turul 3 analoogset ravimit, aga tableti hind… jah ärge imestege on Euroopas 13 eurot tablet. Mitte dollarit, mis on odavnenud vahepeal 20%. Soome KELA lööb kella- nt. eelmisel aastal kallinesid reuma ravimid 86%!!!, onkoloogilised ravimid 36%, teised ravimigrupid 12-20% ja seda ühe aastaga. Soome ravimiturg on kasvanud juba 2 miljardi euroni. Ka rikaste euroopa riikide sotsiaalsüsteemid ei suuda ravimifirmade isu täita, kuigi nende altarile on toodud peaaegu kôik- nn. solidaarsusprintsiibile rôhudes maksavad sotsiaalmaksust ravimite suure maksumuse osaliselt kinni inimesed, kes ise ravimeid ei tarbi, kokku on tômmatud riikide haiglavôrk ja haiged pandud pikkadesse ravijärjekordadesse- ikka selleks, et nt. haiget ei lôigataks, vaid ravitaks haiglakoha puudusel ravimitega. Riikide sotsiaalsüsteemid närutavad arstide ja ôdede palgaga, kuid suurendavad igal aastal ravimitele minevaid kulutusi. Siia tulevad veel lisaks riigieelarvest otse ostetavad vakstiinid, riiklik puutumatu ravimitagavara ja üles haibitud nt. linnugripi vakstiin. Eesti puhul nôuab EU ka AIDSI tasuta ravi, milleks sots. minister Aab on lubanud leida veel 400 miljonit krooni. Selliste summade juures on pisiasi môjutada poliitikuid, kes neile sobivad seadusemuudatused vastu vôtavad ja turgu loovad.