Iga kord, kui ma võtan vastu Eestist külalisi (nagu ka sel nädalavahetusel), tulevad mulle nende küsimuste ja märkustega seoses meelde asjad, mis mind ennast kunagi imestama panid.
– New Yorgi linnas praktiliselt EI ole paksusid tänavapildis – see pole “tavaline Ameerika”, siin käivad inimesed sörkimas ja spordiklubides ja toituvad teadlikumalt. Kui tahate pakse, tuleb sõita mõnda vaesemasse ja vähem linnastunud piirkonda.
– Õigus-õigus, inimesed ei käi siin ilmakohaselt riides, ikka lastakse palja peaga ja õhukese jakiga ringi, olgu pealegi talv; ja kui saabub esimene kevadine ilm, siis näeb ilma käisteta särke. Eestlaslikust “parem karta kui kahetseda” riietumispoliitikast ei taha nad siin kuuldagi. Ma olen loobunud Justinile hommikuti mütsi ja kindaid soovitamast!
– “Orgaaniline toit” pole midagi naeruväärset, kuigi see kõlab jah tobedalt. Aga selle taga on riiklik süsteem – “certified organic” sildi saab ainult see toode, kus pole taimemürke, putukamürke, kasvuhormoone, antibiootikume, geneetiliselt muundatut jms. Nii et ärge itsitage, vaid olge rõõmsad, et minu koduköögis sellist puhast mahetoitu pakutakse.
– Jajah, sellised reipalt röökivad need Ameerika telekanalite uudised ongi.
– Ei saa mustanahaliste jutust aru? Welcome to the club. Näiteks Justin, igipõline siitkandi inimene, ei saa neist ka aru. Vahepeal oli USAs arutlusel idee hakata riigikoolides inglise keele tundide raames õpetama eeboni-inglise keelt, sest ülejäänud inimesed ei suuda mustade juttu mõista – nii eraldi on see arenenud oma sõnavara ja hääldusega.
– See on meie kodu park. Needsamad kolm puud – jah, see ongi park!
– Ah see paberihunnik esikus? Need on meie selle nädala reklaamid, mis postiljon on toonud. Lähevad ülehomme vanapaberi autosse. See on meil siin kahjuks iganädalane paberi ringkäik.
– Ma ei tea siin ühtegi kohvikut, kus saaks kohvi juua tassidest. Teil tuleb harjuda nende papptopsidega.
– Äärelinna majad on siin jah kaetud puulaastudega – see on seeder, peab aastakümneid vastu. Ei tea, miks Eestis laastumaju ei tehta – äkki Eesti puud ei peaks nii kaua ilmastikule vastu kui seeder? Või pole see lihtsalt kombeks?
– Need rohelised kaunistused majadel on Püha Pätriku päevaks, mis toimub järgmisel nädalal. Siin on igal endast lugupidaval majapidamisel kogu aeg kaunistused üleval: ülejärgmisest nädalast tulevad lihavõttejänkud, aga kuu aega tagasi oli kõik punaseid valentinisüdameid täis. Enne seda olid jõulud, enne seda tänupühadekalkunid, enne seda Halloweeni luukered ja kõrvitsad… Ja siis vahepeal patriootlikud pühad nagu Memorial Day või Iseseisvuspäev, siis pannakse sinipunased kaunistused üles.
– Ah miks neil majadel kaunistusi pole? Sest siin elavad ortodoksed juudid ja nende usk ei luba tiluliluga maju dekoreerida.
– Oot, miks sa enne arvasid, et siinkandis elavad respublikaanid? Minu teada on siin üsna demokraatide piirkond. Aah – arvasid seda lippude pärast. Siin on väga paljudel – olenemata parteilisest meelsusest – lipp kogu aeg maja peal lehvimas. Kuuldavasti olla see komme jõudu saanud pärast “september ilevenit”.
– Jajah, niimoodi me, Ameerika-eestlased, räägime. Kuidas teie Eestis siis “september-ileveni” kohta ütlete?
…Lähen tegelen nüüd oma külalisega ja vastan uutele küsimustele.
Muhe. Eestist külalisi vastu võtta on alati parim. Õhtul söögilauas saab siis alati pisarateni naerda, kui igaüks pajatama hakkab mis päeva jooksul siis nähtud tehtud ka. Toredad avastused ja tähelepanekud alati kõigile. Meenub, et tädi meil oskas märgata, et siin ei riisuta lehti vaid ‘hirmutatakse seljas kantavate tolmuimejatega’.
Brittidel on samuti tavaks poolpaljalt ringi käia. Kui talvel natuke soojem ja päikselisem ilm juhtub olema, kohtab kindlasti t-särkides ja shortides mehi. Neidudel on loomulikult aastaringselt keskkohad paljad, sest mood ju n6uab. Paljud emmed ei tule iial selle peale, et lapsele sokkide-p6lvikute asemel talveks sukkpüksid osta, rääkimata mütsidest-sallidest-kinnastest. Jube on vaadata vinge tuulega paljapäiseid imikuid!
Vihma ja tuult on siin maal palju, aga samas on ilmale vastavaid lasteriideid poest raske leida.
Kuivanud lehti lennutatakse ka siin puhuritega, mille m6ttest ma pole siiani aru saanud.
meil oeldakse nain-ileven.
lehtede puhumisest on meil siin kogu aeg hirmus poleemika. esiteks kaib puhurite myra alati naabritele narvidele. teiseks ummistavad rentslisse puhutud lehed aravooluavad ja kui suurem paduvihm ja torm on, siis on seetottu madalam osa saarest alati vee all. ainukesed kes lehti puhuvad ja siis need hunnikud ka kottidesse ajavad on linna palgal olevad koristustoolised.
meil teadagi on siin enamuse osa aastast soe, aga talvel tulevad monikord kylmafrondid, siis on oosel kuskil 15 kraadi ringis ja paeval u 20. kohalikud otsivad selleks puhuks valja joped, mytsid ja kindad aga turistid pladistavad ringi ikka varbavahedes ja tsarkide vael. seetottu on talvel turiste kohalikest vaga kerge eristada.
mis paksudesse puutub, siis ameerika pakse eristab eesti paksudest taielik kompleksivabadus. mingi probleem pole 150 kilosel tytarlapsel endale selga panna roosa nabapluus koos miniseelikuga. voi endale jalga tirida eriti madala vookohaga 2 numbrit vaiksemad teksad, pekid yle aare kallerdamas, aga peaasi et tatoveering tagumiku, vabandust alaselja peal naha oleks. ma saan aru et vaba maa, tee mis tahad, aga monikord motled kyll, et tule jumal appi, kas inimesed toesti peeglisse kunagi ei vaata.
ameerika puhul on algul imelik veel see, et koik mootyhikud on teistmoodi. pikkus-, raskus-, mahu- ja temperatuuri yhikud. farenheite ma pole veel siiamaani selgeks saanud, mingi vaga umbkaudne aimdus on, et kui temp. on 70 siis on veel ok, kui on 80 siis on soe ja kui on 90 siis hakkab palavaks kiskuma. enimkasutatavad muud yhikud on enamvahem teada aga mis on pint, jard, 1/16 tolli… vaga segane. vahel paneb imestama, et ameeriklastel mingit oma kummalist systeemi pole aja mootmiseks valja moeldud..
“11. septembri kohta” ei öelda Eestis eriti kuidagi, see nagu pole väga teemaks.
Eestlaslik sooja riietuse lembus on minu arust vanade naisterahvaste erilõbu. Kevadel, kui kõik teised on juba lühikeste varrukate või muude kergete riiete väel, on tänavad täis täies talvevarustuses naispensionäre: paks mantel – sall – müts – kindad. Ehk on vanainimeste keha termoregulatsioon teistsugune kui noorematel ja nad lihtsalt vajavadki paksemaid riideid…
Euronews on kah reibas, aga mitte NII reibas.
Hmm… vanad eestlased kasutasid laastu katusematerjalina üsna ohtralt ja tegelikult mõned entusiastid teevad praegugi. Küll on laastukatuseid, mis mitte aastakümneid vaid lausa sada aastat vastu on pidanud ja peavad edasigi. Igaljuhul kauem kui “igavene” eterniit. Aga seinad tehakse ju palgist – see on meie tingimustest praktilisem.
Minu meelest on Eestis eriti kuuma lembesed ka noored emad. Üle mõistuse kuidas lapsi pakitakse. Siin on tavaline pilt, et emal-isalt kerge pusa, aga lapsel kombe ja paks müts ja kindad kindlasti. Samas on Inglismaa variant ka kole. Tõesti imikud puhta paljalt, kuigi vanemad täiesti normaalselt riides. Aga neil pidi imikutel ka ebaproportsionaalselt palju peapõletikku esinema.
Epule: Aga seal siis tõesti ei saa reklaami postkastist ära keelata? Kas CNN on väga erinev tavalistest uudistest?
Meil siiski esineb ka üksikuid laastudega kaetud maju. Aga ma ei ole eriti selle peale mõelnud. Ei tea, kas soojustus pannakse siis laastu alla, või pannakse ikka mingi voodrilaud ka vahele?
zoodale – aga laastukatus on tänapäeval üpris levinud ja tavaline. Polegi enam väga entusiastide pärusmaa (kasvõi selle järgi vaadates, kui paljud firmad seda pakuvad).
Laastu (aga ka sindli ja kimmi) katust tehakse jah jälle. Vene aeg lihtsalt jäi vahe sisse. Ja meite puit sobib suurepäraselt
Helen: selline lehekülg abiks, kui arvuti lähedal juhtud olema. http://www.convert-me.com/en/
Itaalias käivad kõik korralikud prouad ( üle 50) kuni kevadeni naaritsakasukates ja kontsakingadega, sall on pigem iluasi. Eile jalutasin ma linnas kampsuni väel, aga prouadel oli ikka kasukas, veel pole märts läbi, seega pole veel kevad. Neid siin kraadid ei huvita, oluline on kuupäev.
Noori on igasuguseid, nii minides kui mütsides ja kinnastega.
Ka mul tulevad varsti külalised, ema oma sõbrannadega ja koertega, koertenäitusele. Pärast on mõnus teetassi taga muljeid kuulata. Aga nüüd asun koristama, ikkagi ema tuleb oma kriitilise emapilguga!
Ma vaatasin, et Marta blogis (ja mujal) on blogja nimega Giogistino (võisin tõesti eksida nimega). Ma ei saa nagu hästi aru, et kes ta on. Kas Giogistino on Justin? Justin on hüüdnimi? Segane värk…
Justini hüüdnimi on Giustino (hääldub dshustiino), ta passinime itaaliapärane variant.
1109 või 9\11 või suupärasemalt terrorirünnak NY-s
näiteks pealkirjad epl-ist
9/11 1. aastapäev
(11.09.2002)
(15:27) Paavst nimetas terrorismi ebainimlikuks, palus terroristidele Jumala armu
(09:56) Euroopa on sarnaselt USA-le 9/11 valvel (2)
(08:43) Rudy Giuliani on maailma silmis kangelane (1)
(08:22) Lend UA 93 ohvrite omaksed külastasid õnnetuspaika (2)
(08:12) Al Jazeera näitas uut bin Ladeni videot
(07:59) 9/11 terrorirünnakutest möödub aasta (28)
(00:00) Jüri Pihl hoiatab terrorismi rahastamise eest (1)
(00:00) USA-l terrorivastases sõjas ebakindel edu (1)
(00:00) Al-Qaida rühmitus purustamata
(00:00) Guantanamo vangid õigusteta
(00:00) Terror lõi niigi nõrga USA majanduse rööbastelt
(00:00) 11. september viivitas maailmamajanduse taastumist
(00:00) Terrorirünnak tegi eestlannast patrioodi (6)
(00:00) Katastroofikirjanduse musternäide
(00:00) Terrorirünnaku ohvreid mälestatakse kontsertidega
(00:00) New Yorgis loetakse ette hukkunute nimed
(00:00) Washingtoni mälestuspäev Pentagoni rünnakupaigas
Aga kuidas sa seda eesti keeles suvalises suulises kõnes ütled? Ilmselt siis vist “üheteistkümnes september”? Või “üheksa-üksteist”? Või ikkagi inglise keeles “nine-ileven” ja “september-ileven”?