Tüüpe pesumajast ehk miks mulle meeldib Ameerika

“Mis on Ameerikas head? Mida sa igatsema jääd, kui New Yorgist lahkud?” küsiti mult eile.

Ma tean küll, mida. Õigemini keda.

Inimesi. Neid, keda sa puudutad – vahel vaid hetkeks, vahel pikemalt – ja kes elavad siin oma elu.

1. LUGU Suusamütsiga onkel.

Belle Harbori peatänaval keset ilusasti disainitud pagariärisid ja pisipoekesi on üks suur lahmakas maad ja vana väike maja, millel ümber traataed. Aiast paistavad vanad lauad, toolid, jalgrattad, kärud. Ja tabaga lukustatud värava kohal laiutab silt “Tere tulemast!”

Ühel päeval, kui pesumaja poole läksin, oli see värav lahti. Kärutasin koos Martaga sisse.

Aianurgas seisis üks pikk määramatus vanuses mees, kel oli peas roheline suusamüts. Selline, mida 1980ndate Nõukogude Eestis kutsuti kukemütsiks. Võidunud lätu alt paistsid punased juuksed ja mehe silma naersid.

“Tere! Mis see siin on?” küsisin ma.

“Pood!” Ja silmad lisasid: “Hehehee…”

“Mida siin müüakse?”

“Jalgrattaid! Vanu rattaid!”

“Aa, ma mõtlesin, et vana mööblit…”

“Kas sul on vaja vana mööblit?”

“Ei, tegelikult ei ole vaja, mul on kõik olemas. tahtsin lihtsalt vaadata.”

“Nende laudade peal müüakse suvel aiaasju.”

“Mida, aiamööblit?”

“Ei, sibulaid ja nii. Aga sul ei olegi ju mööblit vaja, ah!”

See oli parajalt jabur dialoog ja mehe silmad muudkui naersid. Ta läks kentsakalt omaette muheldes poeruumidesse sisse, minuga headaega jätmata. Lapsele ei pööranud ta üldse mingit tähelepanu, aga kogu selle asja juures oli ta ääretult muhe.

…Tegelikult see polegi ju mingi lugu. Midagi ei juhtunud. Aga mul on ikkagi selline tunne, et ma olen selle onkliga eelmises elus kohtunud, ja sugugi mitte vaenlastena.

Nüüd kärutan ma tema kilakola-aiast mööda ja näen teda vahel, alati koos ta võidunud mütsilotuga. Paar korda on ta lehvitanud ja hüüdnud: “Ehhee, ega sul äkki mööblit pole vaja!”

2. LUGU: Jola, kes teab nelja tankisti
Kui esimest korda pesumajja minema asutasin, oli mu meel mõru. Vana kodu pesumajja jäi maha Richie, paks lapsemeelne vanapoiss, kes Martaga pesumasinate vahel peitust mängis. “Kes iganes meid uues pesumajas ees ootab, Richiet ta asendada ei saa,” mõtlesin ma.

“Läheme pesumajja,” ütlesin Martale.

“Jaa, Richie!” kiitis ta, nii et mul süda taas kokku tõmbus – oijah, olid ajad!

Kui uksest sisse kõndisime, oli mu pettumus parasjagu suur. Richie pesumaja Hobokenis oli olnud suur saal, kus seina ääres mitukümmend pesumasinat ja teist sama palju pesukuivateid. Isegi nädalavahetustel, kui rahvast palju, oli ruumi kõikide jaoks. Siinse peatänava ainus pesumaja oli aga üsna väike ruum, kus umbes kümme masinat ühel pool seina ja kümme masinat teisel pool.

Meie vastu tõttas keskealine kitsa näo ja hobusesabaga naine. Kõnetasin teda inglise keeles, aga ta vastas mulle “grazhlukerukczhlmzh-polska?”

“Kuidas, palun?”

“Vabandust, ma arvama, et te poolakas olema.”

“Ei! Aga mind on elus millegipärast umbes sada korda poolakaks peetud! Ja ma olen Poolas käinud! Mul on Varssavis sõbranna, Dorotka! Ja mul on Poznakis ka sõber, Tomek!”

Ma ei tea, kui palju Jola mu inglisekeelsest vadinast aru sai, veel sellesama esimese kohtumise lõpuks läksime üle vene keelele. Meil tekkis kohe väga hea klapp – üks neid suhteid, kus tundub, et üks ütleb teisele alati õige asja ja jutt muudkui hargneb ja hargneb.

Jola kuulub Belle Harbori poolakate kogukonda, see on siin iirlaste ja juutide kõrval kolmas rohkem esindatud rahvus – suuremalt jaolt elavad nad ookeani äärt palistavates suurtes korterelamutes. Meil on siin isegi kaabeltelevisiooni tavapaketis üks poolakeelne kanal ja peatänaval eraldi pisike poola toitude pood.
Tegelikult elab siinses kogukonnas täie kohaga vaid Jola tütar. Jola ise käib paariks kuuks tütre juures elamas ja siis sõidab paariks kuuks tagasi Varssavisse, abikaasa juurde.

“Mis su lapse nimi on?” päris Jola mult.

“Marta.”

“Mida, Marta! Minu tütre nimi on ka Marta!” Siis valgustas ta mind oma tütrepoja kohta – et kus on parim lasteaed ja kus on suur mänguväljak.

“Mis su tütrepoja nimi on?” küsisin mina.

“Justin,” teatas Jola.

“Mida! Minu mehe nimi on Justin!” Hakkasime mõlemad veidi kohtlaselt itsitama ja Marta lõi ka mõnuga kampa. Pesumajas meie kõrval mornilt seisev juudi noormees põrnitses meid mõtlikult.

“Tegelikult on ta nimi Justin Janek,” rääkis Jola edasi oma lapselapse kohta.

“Aa, Janek! Neli tankisti ja koer!”

“Issand, ja mõtle, kui sa siia pesumajja sisse astusid, ma vaatasin, et sul on punane pats nagu sellel Marusjal seal filmis!”

Juttu, nagu öeldakse, jätkus veel kauaks. Poola ja Eesti sõpruskohtumine.

3. LUGU: Pesumaja omanik
Taipasin just praegu, et ma ei teagi ta nime. See on üks Läti päritolu juut-venelane, nimetagem teda hetkel Mishaks. Tema on niisiis Jola ülemus – esimestel pesumaja kordadel ma teda ei kohanud. Aga siis sattusin mitu korda järjest sinna minema just nädalavahetusel, kui Misha ise töötab.

Kui Misha oleks indiaanlane, oleks ta nimeks Rõõmus Uudishimu.

“Ohhoo, ma pole selliseid neiusid siin enne näinudki!” asus ta otserünnakule, kui me Martaga sisse kärutasime. Natukese aja pärast oli tal juba teada, kust ma pärit olen, kas olen Ameerikas illegaalsena või legaalselt, mis kohtades olen varem elanud, kuidas tutvusin oma ameeriklasest mehega ja kas kavatseme elu lõpuni USAsse elama jääda ja kust on Justini vanemad pärit…

Vahepeal käisin ära jalutamas, kui pesule järgi tulime, tutvustas Misha mind kõval häälel teiste tegelastega, kes vahepeal pesumajja olid tulnud. “Vaadake, see on minu naaber, ta on Eestist!” Loomulikult pidin ma siis esitama tavarepertuaari: et mis ilm seal Eestis ka on ja mis keelt seal räägitakse… Misha naeratas oma laia kuldhambaga naeratust ja noogutas mu jutule kaasa.

Paari külastuskorraga olen aru saanud, et Misha loodud atmosfäär on väga eriline. Neil päevil, mil Jola töötab, valitseb enamasti pesumajas uje vaikus, kui Jola just telefonis poola keeles ei jutusta või kui ta minuga vene keeles ei räägi.
Aga Misha räägib vabalt nii vene kui inglise keelt ja sama vabalt võib ta ka ühest keelest teise tõlkida. Misha-päevadel valitseb pesumajas mokalaat, kus inimesed ajavad suust välja vastutustundetut mula. Misha jutustab isegi ortodokssete juutidega, kes samuti seal pesumajas käivad… Ta on justnagu päike kõigi keskel oma kuldselt sätendava naeratusega.

“Mismoodi teil Eestis hüvasti jäetaksegi: njaka-njaka?” uuris ta, kui ma lahkuma hakkasin. Ja järgmisel korral samamoodi… Küll see sõna talle lõpuks meelde jääb.

4. LUGU: Naeratav saladuslik noormees.

Kas te mäletate veel seda eksperimenti, mida ma alustasin siia kolides? Tahtsin tabada mulle vastunaeratavat juuti, mäletate?

Ühel päeval pesumajas seee juhtus. Ootasin meie laadungit masinast tulevat, kui sisse astus üks umbes 16aastane noormees: peas must murumütsike, seljas valge triiksärk, jalas mustad viigipüksid ja need spetsiaalsed nöörid põlvede juures rippumas. Ühesõnaga, üks siinse ortodoksse hassiidi kogukonna esindajaid.

Marta lehvitas talle oma kärust ja naeratas seda kõike sulatavat laia lapsenaeratust.

Ma vist juba natuke nägin värelevat vastunaeratust noormehe huultel.

Siis pani Marta oma peopesad kokku, nagu peidaks midagi, ja hüüdis üllatunud häälega: “Oi! Oi! Oi!”

Noormees hakkas üllatunult ja päris laialt muhelema. Mulle tundus korraks, et ta hakkab meiega rääkima, midagi küsima.

Aga siis oli põgus hetk läbi, ta astus oma pesukotiga vaba masina juurde ja pühendus oma pesule.

Mõni päev hiljem sattusin ma seda lugu Justinile rääkima.

“Kas sa ei tea, et “oi!” on juutide hüüe?” küsis Justin.

“Mida?” tegin ma. “Oi?!!”

Ja nii ongi Justinil nüüd teooria, et see noormees naeratas meile poolenisti seepärast, et ta pidas meid siin elavateks vene või poola juutideks.

Arvaku mis tahab, mina kavatsen talle järgmisel korral uuesti naeratada ja vaatame, mis juhtub.

JA NII EDASI

Võiks jätkata sellega, kuidas me käime ookeani ääres laudteel jalutamas ja kohtume seal iiri (iiRi) vanaemadega, kes oma lapselastega jalutavad ja minuga mõnusa ümmarguse iiri (iiRRi) aktsendiga juttu puhuvad.

Või kuidas ma tasapisi tutvun oma tänava elanikega. Või raamatukogutädidega. Või kohaliku kohviku seltskonnaga.

Mis mulle siin meeldib rohkem kui Hobokenis – viimane oli väga kindlalt noorte inimeste trendikas üürikorterite kogukond, väga moodne ja…steriilne. Vähe oli seal selliseid pesumaja-Richie taolisi tüüpe, kes kaua seal elanud. Aga siin Belle Harboris on… on nagu päris.

“Siin on nagu Euroopa, eksole!” kiitis mulle üks Iirimaalt siia kolinud tädike, kellega promenaadil enne juttu ajasin.

Ma mõtlesin ta ütluse üle pärast järgi. Ja mõtlesin sellele, et ma olen väsinud võrdlemisest ja üldistamast. Mulle lihtsalt meeldivad need inimesed siin, kõik eraldi ja kõik kokku.