“Mul on siin olemas kõik kangad, mida Marta toas kasutada, tule aita mul auto tühjaks tassida!”
Pisike külmavärin läbib mind, kui õue auto juurde kohmerdan. Kas tal on tõesti juba kangad olemas; ma nõustusin ju ainult sellega, et ta annab nõu?
Aga autos on ka kotitäis süüa – iga kord, kui Justini ema meile külla tuleb, ostab ta leiba, piima… täna näiteks ka lihapallikesi ja muffineid.
Hetk hiljem.
“See sinisetäpiline kauss on Marta kapi peale panekuks. Ja vaata, samasugusest sinisetäpilisest kangast tulevad voodilinad.”
Täpiline? Ma katsun kiiresti oma mõtteid koguda. Viimati oli minu kodukaunistuses täpilisi elemente umbes viisteist aastat tagasi, kui elasin vanematekodus. Teate küll neid punasemummulisi karpe köögis.
“See kollane siin saaks vatitekiks. Ja siis lõikaks siit riidest kübarad välja ja õmbleks need teki peale, nagu aplikatsioonid…. Kui sa tahad, muidugi.”
Mhm. Ma ei jõuagi seisukohta võtta, liiga kiiresti toimub kõik. Vähemasti on ta kuulda võtnud minu läbi mitme korteri kestnud palveid, et ma ei taha Marta tuppa midagi heleroosat, sest mulle see ei meeldi. Ja ta on mulle loodetavasti andestanud, et kõik ta kingitud roosad karbid on peidetud Marta kapi sisemusse…
“Nii, ja siin on silt, mille ma Marta toa ukse jaoks maalisin… Rohekassinine, et edasi arendada seda värvi, mis on selle kanga kübaratel…” Ta mängib jälle seda mängu, et mina olen klient ja tema on sisekujundaja.
Me oleme seda mängu ka varem mänginud, iga kord ilma minu nõusolekuta. Tallinnas joonistas ta paberile, mismoodi tuleks meie korteris seada mööbel, kui laps sünnib. Port Jeffersonis lasi ta üle värbida erksinise seina, leinasin seda mitu päeva. Hobokenis näitas ta kolijameestele näpuga, kuhu panna mööbel, ja meie pidime Justiniga hiljem kahekesti sikutama, et asju enda moodi seada…
“Epp, kui sulle see värv ei meeldi, kui sa oled selle vastu, siis me saame seda arutada ja selle üle värvida..”
“Jah?” …Ainult et ma pole kindel, kas ma üldse sinna toauksele sellist silti naela otsa kolksuma tahan!
Igaks juhuks neelan esialgu kõik sõnad alla, sest me oleme temaga varem juba piisavalt kraaklenud ja hiljem olen seda kahetsenud.
Olen kuulda võtnud oma mehe õpetussõnu: “Las ema laseb kõigepealt auru välja! Kui tal on mingi idee, siis ole lihtsalt vait.”
Ja lisaks olen ma ka aru saanud, et ämmal tõepoolest on – oma klassi ja oma ringkonna jaoks – hea maitse ja head ideed. Ta tõesti nõustab oma sõpru-tuttavaid sisekujunduse alal ja mõnikord on tal isegi õnnestunud müüa mitte lihtsalt kinnisvara, vaid sinna peale ka ennast kui interjööridisainerit.
Ja kui meie uues korteris ringi vaadata, siis oli see ju tema idee, teha sellest aknaga walk in riidekapist hoopis kodukontor, sest kappi mahtus kirjutuslaud ja raamaturiiul. Lihtne ja geniaalne.
Ja võibolla need sinised täpikesed ongi hea maitse?
—-
Mõni hetk hiljem.
Minul oli siin jälle selline mõte…” alustan ma areldi. Tegelikult tahan mina temalt oma ideede heakskiitu täpselt sama palju, nagu tema minult heakskiitu ootab. “Vaat nende sahtlite kohale plaanisin ma tellida fotoposteri, või kaks, kus on peal Marta pildid. Aga ma ei suutnud ära otsustada, kas peaks olema ainult üks suur pilt, selline moodsa plakatkunsti moodi – mõtlesime Justiniga, et mis oleks, kui võtaks pildi, kus on ülisuurelt Marta naerev nägu… Või et oleks ikkagi parem, kui on kollaazh mitmetest piltdest kokku? seda kõike saab internetist tellida…”
Justini ema vaatab mind sellise näoga, et ma juba tean. Heakskiitu sealtpoolt ei tule. Tal on peas nägu “ma ei tea, mida nüüd küll öelda” või “olen otsustanud oma sõnad alla neelata”.
Lõpuks ütleb ta: “Sellise kapi kohal käib noorte tüdrukute toas ikka peegel. Siis sa saad Marta kammid, harjad ja juveelikarbi siia panna. Ja peegel on ju nii romantiline!”
Meil on temaga peeglite suhtes nii erinevad tunded. Tema tahab peegleid panna igale poole, ta maja on peegleid täis, seal kõndides näed sa peeglitest peeglite peegeldusi, sest peeglid on pandud isegi üksteise vastu.
Aga minul läks lapsena uni ära, kui peegel oli mu voodi lähedal. See oli nagu mingi elusolend, mis mind kogu aeg jälgis ja mul löögastuda ei lasknud. Hakkasin paremini magama, kui toa ümber tõstsime ja ma magamise ajal enda peegelpilti ei näinud.
Ja sellest peale pole ma peeglitega liialdamist kannatanud. Loomulikult on meilgi vannitoas üks ja esikus teine, elutoa oma on niigi liig… “Peeglid on loo-mu-likult jama, eriti magamistoas,” teatas mulle tuttav nõid, kui talle kunagi oma sisetundest rääkisin. See andis kuidagi jõudu juurde – polegi ma ehk nii ainulaadne veidrik, mu iseärasuse kohta on lausa olemas paramaailma teooriad. “Minu meelest peaks siin toas olema vähemalt kaks peeglit,” jätkas ämm. “Üks siin kapi kohal – vaata, see peegeldaks ju tuppa valgust juurde!”
Hea küll, see oli esimene tõsiselt võetav punkt ta jutus.
“…Ja teine peaks olema siin ukse küljes. Siis saaks Marta tantsida ja ennast samal ajal peeglist avadata!”
Mulle tundub, et mina ja Christine üritame ühest pisikesest tüdrukust kasvatada suurt tüdrukut, aga me näeme teda oma vaimusilmas vist väga erinevalt. Millegipärast tekitab mõte juveelikarbist ja peegli ees tantsimisest mulle tuska.
—-
Veidi järgi mõelnud, otsustan ma, et ah, las ta teeb kangastega, mis tahab. Martal võivad ju olla kübarad õmmeldud teki peale, las see olla üks ta lapsepõlve mälestusi – vanaema disainitud tekk. Ainult et emme disainitud poster võiks ikkagi ka tema lapsepõlve osa olla.
Veidi ämmaga vaielnud, otsustan, et ah, las ta siis paneb selle ühe peegli kapi kohale, kui ta selle pealegi ise ostab. Ei pea ma oma aega ja raha kulutama postri tellimisele.
Aga ühest peeglist noore tütarlapse tuppa on küllalt, see on minu seisukoht!
Pärast kuulen, kuidas Christine räägib papa Johniga telefonis: “Jah, ja siis tuleb ukse peale peegel, mille ees Marta tantsima hakkab…”
Kas ma elan mingis anekdoodis???
—-
Tahan hakata õhtusööki tegema, aga köögis on täpselt üks naine liiga palju. Taandun. Ainult niipalju räägin köögiuke pealt: “Minu meelest võiks need lihapallid üles soojenada ahjus või pliidi peal.”
“Jah? Ma saan need ju kohe kausiga mikrolainesse pista.”
“Mikrolaineahi muudab maitset,” ütlen ma, ise ka ei tea, kas usun seda. Tegelikult ma lihtsalt ei usalda mikrolaineahju, ja Justini ema usaldab.
Aga ta naeratab mulle armsasti ja teebki lihapallid pliidi peal soojaks. Seejärel susab ta, enne kui jõuan midagi öelda, nuudlite sisse pool karpi võid. “See parandab maitset!”
—-
Edasine õhtu möödub mõnusalt. Ma üritan paar korda tekitada asjalikku meeleolu – et mis oleks, kui alustaks siis tulevaste kangaste lahtilõikamist.
Aga siis saan ise ka aru, et mis pagana maailmarevolutsiooni ma siin korraldada üritan. Kui Justini ema võtab Marta uue toa tekstiilid enda peale, siis ta seda ka teeb, aga omas tempos. Umbes kolme kuu pärast on need valmis, või kes teab, äkki isegi kahe kuu pärast. Niikaua saab ju vanade valgete linadega kenasti hakkama.
Milleks üritada itaallast tagant sundida.
Hoian parem meeles Justini ütlust: “On üks asi, mida minu vanematega on hea teha. Veini juua.”
—-
Pisike dialoog, kui ma Martaga õhtuses vannist tulen.
“Muide, kui tihti te oma vannitoa suuri rätikuid vahetate?”
“Ee… Umbes kord nädalas viskan pessu.”
“Jah? Tegelikult tuleks seda ikka paari päeva tagant teha, sinna koguneb niiskus ja pisikud.”
See tuletab mulle meelde ühe varasema jutu, kuidas Justini ema mulle õpetas, et pidzhaama tuleb pessu pista igal hommikul. Ja voodipesu tuleb pesta kaks korda nädalas.
Ma ei oska öelda, kas see on ameerikalik raiskajalikkus või itaalialik ülihügieen. Või äkki olen mina millesti väga valesti aru saanud ja hoopis mina olen üks maailma suuremaid räpakotte, kui ma umbes kord nädalas oma pidzhaama ja linad pesukasti pistan.
“Ma ju pesen end igal õhtul enne magama minekut, siis magan ja ärkan üles, kuidas see pidzhaama mul ühe ööga mustaks saab?” arutasin ma hiljem tagaselja.
“Ah. ära võta teda tõsiselt,” heitis Justin. “Emal on obsessiv-kompulsiivne sündroom, ta tahab kogu aeg midagi pesta!”
—-
Pärast hommikusööki.
Justini ema asub meie kööki pesema, pihustades kõik pinnad üle aknapesuvahendiga ja haarates riiulist paistvast paberkäterätiku rullist peotäie pehmet valget paberit.
“Tegelikult,” viiksatan ma, “tegelikult ma kasutan küürimistöödeks neid riidest lappe, mis lähevad pärast pessu. See paberrätik on tehtud puhtast puidust ja seda ei saa kunagi ümbertöödelda, sest ta on lühikeset kiusr. Its not recycled and its not recyclable, mõistad? Pliis! Ma kasutan neid pabereid ainult akende pesuks… Palun tee seda minu pärast – võta siit sahtlist neid lappe.”
Ta võtabki. Aga kui ma pärast esikust piilun, kasutab ta jälle paberrätte.
“Ma kasutan neid nii vähe, kui võimalik!” teatab ta kiirelt ja jätkab küürimist. (Muide, mina küürisin neidsamu pindu ju eelmisel hommikul.)
Usun täiesti, et ta kasutab paberrätte meie korteris tunduvalt vähem kui enda majas. Sest seal on paberrättide rullid köögis kraanikausi juures – kes peseb käsi, see kuivatab paberiga ja viskab selle siis minema. Mina küll alati otsin riidesahtlist välja riiderätiku ja kuivatan sinna.
Küsisin neilt: “Miks teie riiderätikuid ei kasuta?”
“See pole ju hügieeniline!”
—-
Sõidame autoga (ma olen lasknud endale augu pähe rääkida ja suundume ämma-äia poole, et järgmisel päeval sugulase matuse peielauda minna).
Kõige parem ongi temaga olla autos. Siis on pool tema hüperaktiivsest energiast suunatud auto juhtimisele ning teise poolega räägib ta tavaliselt oma lugusid. Mina olen lõõgastunud seisundis, jälgin teeäärset ümbruskonda ja kuulan rahulikult. Ilma liigselt vahele segamata. Las ta räägib! Vahel koorub mõni tõeliselt huvitav teema, mõni lugu, mille arengut on huvitav kuulata, kuigi selle arengu käigus on pisemaid ja suuremaid hüppeid alateemadele, ning vahel tuleb mul suunava küsimusega asi taas vanadesse rööbastesse tagasi lükata.
Ja paljusid lugusid olen ma juba mitu korda kuulnud. Kujutan ette, kuidas Marta kunagi teab neid lugusid peast.
“…ja siis tuli Ian otse minu juurde ja ütles: “Ma lõpetasin ülikooli ainult tänu sellele, et sa olid mulle selline pain in the ass!”..”
“…Justin helistas Ianile ja ütles, et jänesepuur ei ole enam varjus, sest päike on liikunud, Ian ütles “Jah, ma lähen tõstan puuri ära” ja magas edasi…”
“…järsku pidasime auto kinni, sest otse meie ette hüppas eesel…”
Ahaa, see on see eesli lugu, mis nendega Kariibi mere saartel juhtus. Esimest korda rääkis ta seda tol talvel, kui olime just Ameerikasse kolinud ja nemad saare-puhkuselt tagasi. Kunagi rääkis ta seda lugu beachil, kui me koos päevitamas käisime… Tasapisi varjutab mind nostalgia ja uni… Jään vist kogemata tukkuma.
Üks tavaline 24 tundi minu ämmaga.
Peeglitest tuli selline asi meelde – (eestlastel) on selline veendumus/ebausk, et voodist ei tohi oma peegeldust näha, see toob halba. Ega peeglid pole mingi naljaasi, sealt vaatab vastu su enda kuvand ja mida kõike paha võib juhtuda kui sa voodis magades kaitsetult lamades kuhugi peegeldud. Ma tegelt selle uskumuse täpsemaid tagamaid ei tea, aga tuba ümber tõstes oleme alati sellele tähelepanu pööranud.
jah, epp, me võime valida, kas oleme anekdootide või mõne muu kirjandusliigi kangelased. Mina elan hea meelega anekdoodis.
Tuli juba eile õhtul pähe, et üks põhjus, miks Justini ema hilineb, võib olla, et ta püüab sind kontrolli all hoida. Ebateadlikult.
Need täpilised kangad ja siia sinna sisekujundus, issake, ta ju tahab sulle head, aga tal pole nii palju hingemõistust, et aru saada, et kõige parem viis sulle head teha, on sul vabalt otsustada lasta.
Sina pead lihtsalt suuurem ja targem olema kui tema.
Peeglid? Hm, huvitav teema.
Nojah, eks su ämm, Epp, ole ikka vanast Euroopast pärit küll. Teatavasti oli peegel seal jõukuse ja edukuse märk. Kuningakodades oli ju reegel, et peeglid olid asetatud üksteise suhtes nii, et tekkis lõpmatu jada kujutusi. Ja igas ruumis pidi kindlasti olema rohkem kui üks peegel. Lisaks peeglitele pidi ka midagi kuldset olema (raamid, triibud ustel vms). Kui inimesel peegleid nappis, oli ta kehvakene.
Ja lisaks tahaksin veel märkida, et teil on ämmaga tõeline kultuuride konflikt, mida kaunistab veel vastastikkune põlgus. Mulle meenub üks mu hea tuttav, kes tõi endale naise Siberist. Tema ema üritas ka hullusti seda siberlannat aidata Eesti ellu integreerimisel ja sai umbes samasuguse tõrjumise osaliseks nagu sinu ämm. Mina olin juhtumisi siberlanna usaldusisik ja üritasin puhvrit mängida. Mul on selgelt meeles arutelu, kas tohib toorest maksa süüa. Siberlanna jaoks oli see tervise alus. Naturaalne ja vererohke. Ta lõikus lapsele pisikesi tükke ja söötis nii talle need sisse (laps oli nii 1,5 aastat vana). Ämm oli sellest hulluks minemas, kutsus appi arste jne. Eraldi draama oli lapse riietamine, sest pisike laps nägi välja nagu see mänguasi jonnipunn.
Jne, jne… Alguses üritasid mõlemad pooled teist välja kannatada (aga mitte aru saada, miks ikkagi need arusaamatused on). Abielu muidugi sai otsa ja naine läks koos lapsega Uuralite taha tagasi. Ka sinul tasuks nende mummude ja peeglite ja matuste ja muu juures olla oma ämma suhtes INIMLIK. Talle on teised asjad loomulikud aga ta armastab oma poega ja tahaks sind ka armastada aga ei oska. Justini soovitused lihtsalt välja kannatada, hävitavad varsti võimaluse, et te ämmaga üksteisest aru saaksite. Aga ämm on Justini ema, nii nagu sina oled Marta ema.
Kõigepealt – hea et mul ämma ei ole, emagagi küllalt jagelemist.
Vahel tahaks küll, et keegi tuleks teeks ja otsustaks mu eest kuhu mida panna või millist kangast kardinaks võtta.
Kuid need paberkäterätikud, mis ka siin Eestis nii kohutavalt levinud on, on mu meelest üks suur nuhtlus. Hiljaaegu osalesin ühes fookusgrupis ja mis selgus – ma olin ainuke kümnest, kellel neid igapäevaselt kodus ei olnud. Vahel suurtemate läbude puhul ostan. Ja neile naistele ei tulnud pähegi, et tegelikult ei ole sellist vidinat üldse mitte vaja. Et saab tavalise lapiga, mida siis ju kohe ära ei viska. Aeg-ajalt tundub, et on inimesi, kelle suurim rõõm on võimalus asju ära visata. Olgu selleks siis paberkäterätt või miski muu asi.
Ja uksepealne peegel on minu tütre suur unistus, meil on suur peegel esikus, aga see ei sobi selleks, et tantse ja lauluetendusi korraldada. Usu, see pole üldse paha mõte, kahju vaid et sa ise selle peale ei tulnud. Ehk kannad sa asjata oma lapsepõlve hirme Martale üle, oota ära tema reaktsioon ja reageeri sellele.
Paljude asjade tegemata jätmisel ja/või lihtsustamisel on põhiteguriks laiskus. Nii ka paberkäterätikute puhul. Nii lihtne on võtta, pühkida ja visata ära (just nagu selles ajaxi reklaamis).
Ka feng shui järgi on peegli paigutamine magamistuppa nii, et ennast voodist näed halb.
Minu ämm (inglanna) vahetab ka voodipesu ja rätikuid ikka vähemalt paar korda nädalas. Ma pidasin seda ka raiskamiseks…. aga kuigi mul näiteks voodipesu peab vähemalt nädala vastu, siis pidzhaamasid vahetan iga päev…. ma arutlesin enne ka nagu sina, et kuidas see pidzhaama siis ühe öö jooksul mustaks saab aga kuna väikse lapse tõttu magan katkendlikult (ta tahab öösel juua, ronib meile voodisse jms) siis olen tähele pannud, et öösel tuleb enda teadmata higistamist ette (hommikuks on pidzhaama küll juba kuiv) ja ma ei taha higistatud pidzhaamat ei endale ega lapsele selga panna. (Lisamärkusena: täispidzhaama on vaid lapsel, mina kasutan pidzhaamast vaid üht osa, mees mitte midagi 🙂 )
Mis puudutab sisekujundust, siis mina olen selle koha pealt kahjuks selline jube terrorist, kes määrab kõik ise (kuigi mu mees on hariduselt disainer) aga häid ideid võtan kuulda küll…. ega keegi ei jõua maailmas kõikide heade ideede peale tulla. Põhiküsimus on siin diplomaatias… kuidas toime tulla ämma poolt soovitatud aga sulle mittesobivate ideedega.
Oi kui hea, et saad ammast Eesti keeles kirjutada 🙂 Minul enda omaga erilisi probleeme enam ei ole. Alguses kui nende juures elasime, riputas ta koik minu kuivama pandud pesu umber ‘et paremini kuivaks’, jne. 🙂 Nuud on ta vist lopuks ometi pihta saanud, et ma olen selline ‘don’t mess with me’ tuup 🙂 Ja loppkokkuvottes tahavad nad ju vaid parimat ja vaid ‘aidata’.
Epp, häda on selles, et sa oled harjunud olema nii tohutult iseseisev. Mitte et see halb oleks. Ja tema on jälle harjunud oma perekonnas A ja O olema, vähemalt sisekujunduse ja kodumajapidamise küsimustes.
Vanasti kasutati veel selliseid asju nagu riidest taskurätikud (Läänes ehk ei mäletagi enam neid keegi, või siis ainult seoses ülipidulike tualettidega vms). Neid oli mõnusalt lihtne triikida (aga pidi vaatama, et nad sealjuures ühte nurka pidi välja ei veniks) ja neid oli alati pesukapis terve virn valmis. Nohu puhul kasutasime kodus marlit. Nõudepesu- ja muud lapid olid ka marlist. Tõepoolest, kui keskkonasäästlikult siis elati, seda teadvustamata.
Kui lugesin ühest raamatust (“Kasulaps”, autorit ei mäleta), et on perenaisi, kes iga paari päeva tagant voodipesu vahetavad, siis arvasin, et see on autori kunstiline liialdus. Tuleb välja, et polegi 😉
Pikka juttu mult siit ega ka lähitundidel ei tule, sest lähen matustele (õigemini peielauda).
Tahtsin ainult öelda Mirrile, et ma ei põlga oma ämma, või kui, siis on see ainult üks osa emotsioonide buketist. Ma ei tahagi neid tundeid sildistada. Las ma lihtsalt vahel kirjeldan ja lasen auru välja, et mis dialoogid ja sündmused meie vahel toimuvad. Ja sellisel puhul jääb tõlgendamine ja sildistamine iga konkreetse lugeja teha, sest tekst on avatud, “iga lugeja on autoriks”.
—
Muide, Justini ema on tüübina mulle kui kirjutajale väga inspireeriv! 😉
Ja see on ju tähtsam kui sinisetäpilised linad.
Aga mulle nt ei tundu, et Epul on ämmaga vastastikune põlgamine. Mulle on mulje jäänud, et neil on tegelikult hea kontakt, kuigi esineb tihti vastastikkust mittemõistmist. Minu meelest imetlustväärt, kuidas Epp suudab sellist oma ellu tungimist taluda. Ma küll ei suudaks. Ma absoluutselt ei kujutaks ette, et mu ema (mul on ämm surnud) tuleks minu koju ja hakkaks koristama. Iseenesest ju kena, aga no minu kodu jne. Aga ma olen ka paadunud individualist (liigseltki).
Su ämmal pole vist tütart(on mulje jäänud), siis ta elabki seda kõike sinu peal välja. Tütar on emale ikka tõeline õnnistus.
Sul Epp on kindlasti neid heietusi imelik lugeda, et kõik arvavad sinu elu kohta. Aga eks ju huvitav ka kirjutiste reflektsiooni näha, et kuidas elu ja suhted kirjutatu põhjal teistele tunduvad.
Mina panin ka laste tuppa peegli ja just sellise nende kõrguse. Seda on tõesti ikka vaja ka. Ikka ütlen, oi mine vaata milline su nägu on, pese ära.
Ja ma pole ka väga eputamise vastane. Ise olen vist lapsena liiga vähe eputanud. Me mängisime peamiselt sõda ja igasugune eputamine oli meie seltskonnas põlu all. Elu on näidanud, et see ikka kulub tegelikult vahel ära ;-).
No näed, Epp isegi arvas nii!
Aga miks on nii, et enamus naisi lihtsalt ei saa oma ämmadega läbi? Mul omal palju kogemusi pole, nii et kõik kellel on, paluks selgitada. 🙂 Ahjaa, need kogemused on, mida kõrvalt olen näinud ja 90% on seukesed suhted, et hoia ja keela…
Nojah, ega see sildi panemine või mitte panemine nii lihtne värk ka pole. Mida siis üldse tähendab sõna “põlgama” eesti keeles? Kui sa tõukad ära inimese iga akti, millega ta üritab sulle meeldida, siis see vist on põlgus. Ja kas sa, Epp, mäletad seda lugu, kui sa jõuluööl maja kaunistused ära kustutasid? Maja ei kaunista katoliiklane mitte surelikule silmale. See on inimese tahe Jumalat ülistada. Kui ma küsisin ühelt oma Kalifornias elavalt tuttavalt, mida ta teeks, kui avastaks, et tema rohelist usku külaline on öösel ära kustutanud jõulukaunustused, kuna pole surelikke neid kaunistusi nägemas. Ta vastas, et inimest, kes tema usku põlgab, ta enam üle oma ukse ei laseks. Rohelist kokkuhoidu ju tulede kustutamine ei anna. Annab ainult dollari rahakotis ja selle dollari pärast eitada inimeste head tahet oma jumalat austada on väga egoistlik rumalus. Seega, mitte ainult ämm ei sekku Epu ellu, vaid ka Epp ämma omasse. Mina ei mõista siin mingit kohut. Ma arvan, et igasugune teise inimese ellu sekkumine ja sekkujate tõrjumine vajab tarkust. Kui just sõda ei soovita.
Loomulikult näen ma ämmas oma peegelpliti, ja vastupidi. Eriti hästi tunnetan seda, kui hiljem asju üle kirjutan.
AGA sellele vaidelen küll vastu, et elektri kustutamine rohelist kokkuhoidu ei annaks. Kust see elekter siis tuleb?
Ja veel. Ma ei usu, et Justini ema jõuluaegne miniraudtee ööl ja päeval jumala auks sõitis. Ta pärineb rangest katoliiklikust kodust ja nagu paljudel katoliku koolis käinutel, on tal jumala suhtes ikka päris suur vimm (üledoos). Ma arvan, et ööpäev läbi uisutavad paarid ja sõitev rong on lihtsalt… harjumus?
Sama teema on öö ja päevad läbi majas põlevad eletkrilised küünlakujulised lambid kappide peal, mida näeb öösiti pimedas (olevat hubasem), aga päeval päikesevalguse käes põlead nad edasi ja tarbivad elektrit, ilma et keegi seda näeks. Miks neid välja ei lülitata? (Mina tegelikult vahel ikka susserdan ja lülitan välja. Jah, tõepoolest, see on teise pere siseasjadesse sekkumine täpselt samamoodi, nagu Christine minu kodusse sekkub.
Nii väike tarbija ei mõjuta ökoloogiliselt (st mingid tootmiskulud ei vähene ega suurene) elektrisüsteemi. Juhtmed on pinge all niikuinii. Iseasi, kui sa terve linna välja lülitad. See on lihtne füüsikaline tõde. Jõulud on ikkagi väga suur püha. Iga inimene võiks sel päeval kaasinimesesse kriitikata suhtuda.
Palju väikseid asju teevad kokku suure!
Kui igas majas on tulukesed, mis ööd ja päevad läbi põlevad, siis on ju ikka rohkem elektri tarbimist. NYC on ju u 8 miljardit inimest, kellest pool ju põhimõtteliselt tarbib samamoodi mõtetult elektrit. Iseasi on see, et tegelt on ju naabrite vaheline ületrumpanine kah. Kui vaadata kasvõi ameerika komöödiasarju. Seal pole jõulude ajal maju endaid näha, kuigi maja tulesi on juba kaugele näga.
Mulle Epu ämm meeldib. Noh, eks tal ole omad hädad – nagu meil kõigil. Mulle Epp ka meeldib, eks tal ka ole omad hädad 🙂
Aga mul on tunne, et Epu ämm saab asjadest aru küll kui talle seletada, näiteks: ma tahan, et Marta ise otsustaks, kas ta tahab peegli ees tantsida või pesapalli mängida või maas joonistada. Ja kui seda peegli-lugu Epu lapsepõlvest rääkida, siis ta saab ka paremini aru. Muuhulgas, Epp, kui sa ei taha, et ta sinu kodu kujundab, miks sa seda talle ei ütle – seda, et sulle on sinu kodu väga oluline ja sa tahaksid seda ise oma käe järgi sättida.
Ja mummudest. Äkki te valite välja kolmed eri sorti linad ja lasete siis Martal valida. See valimisasi tuleb tal ju päris hästi välja 🙂
Mirrile: sa peaksid enne kui asud katoliiklaste alustalasid kaitsma, mõistma ka seda, et roheline olek on Epu usk ja miks siis seda võib kritiseerida (elik mitte austada) a la et pisku ei päästa? Ja ei tasu öelda, et pisku ei päästa! Ma ka vahel mõtlen nii, aga kutsun end korrale. Kui ma oma elu virr-varri kõrvalt muud teha ei suuda, siis hoian vähemalt elekrtit kokku ja minimeerin tarbimist. See on hoiak ja kui sellest lahti lased, siis jätad varsti prügi metsa alla. Prrrrrr!
Üdse tekkis siin küsimus, et kui palju ikka võib inimese blogi põhjal teda isiksusena kritiseerida? Arvake, kes viitsib!
See blogindus on minu jaoks praegu äärmiselt põnev, kuna ma ei tea, mis sest arvata.
Sa Epp oled super, et hoolimata, kõigest blogindust jätkad. Iga päev uued mõtted ja tunded, mida oled nõus jagama inimestega, kes alati ei pruugi sind tolereerida ja takka kiita. Ma vist paneks poe esimese kriitika noole peale kinni. Hästi lahe, et sa seda ei tee. Just lahe! Pole ideaalseid inimesi, aga sinust on palju õppida.
Tervitades,
Triin
Jagan siinkohal Epuga tõsist vastumeelsust paljude peeglite suhtes: olin ja olen siiani seda (eba)usku, et ei saa üheski toas magada, kus peeglilt valguslaik lakke paistab. Nimelt olen kusagilt kuulnud/lugenud, et selle ruudu sisse läheb hing rändama ja eksib ära. Muidu ma ei ole üldse ebausklik inimene, aga peeglilaiku öösel laes ei kannata mitte kuidagi välja. Hää teada, et on teisigi peeglifriike 🙂
Ühinen ka mõttega, “tütar on emale õnnistus”. Minu tädil on kaks poega ja juba lapsepõlvest on mul meelde jäänud õhkamine tütre järgi. Ja nii iga kord kui me praegu kokku saame saadab meie vestlust ikka ja jälle seesama, “oleks mul ikka tütar”. Justini ema elab lihtsalt seda Marta peal välja, mida ta ei saanud oma laste (poiste) peal välja elada ei saanud. Ja see peegli idee, et Marta saaks seal ees keerutada ja tantsida on ju vahva. Ja see, et Justini ema Teie elust osa võtab on ju positiivne! Variant kus esivanemad üldse laste elust osa ei võta on ju ka kurb, või vähemalt mina arvan nii!
ma mui meesterahvas kah kraaksataks korraks. Khm – köhisin hääle puhtaks.
See on üks peenike peatükk lapsevanema elus, et kui laps suureks saab, siis tuleb tal minna lasta. Oma vigu tegema, oma saart leidma, oma radu kõndima, oma mida vaid.
Vaat see on ehk Christine’il puudu.
Ja ikkagi on ta niiii hirmus sümpaatne.
Peeglite teema läheb aina huvitavamaks ja huvitavamaks. Mule meenuvad samuti Alice peeglimaal ning Jean Cocteau Orpheus, kus peategelane liigub erinevate maailmade vahel läbi peeglite.
A olen ka maganud toas, kus olid kõik seinad peeglid täis, ja pold hullu kuskil.
Ning tantsiv Matilda.. ee… Narta ikka … peegli ees, on täitsa vahva pilt.
Fotode järgi otsustades on ta kenakesti iseteadlik ja eneseuurijalik isiksus, äkki on talle peeglit tõesti tarvis. Pealegi, vanavanemate põlvkond võib lastelaste põlvkonda tihti tajuda pareminigi kui lapse enda vanemad. Mingis asjas
Noh… esimene emotsioon Epu juttu lugedes oli (taas kord): Izzzand!!!
/Snooblikult öelduna Issand!/
Ja siis ma mõtlesin, et see ei saa päriselt olla. Et Proua Ämm jalutab sisse ja ma teengi nii, nagu Tema soov on.
Minu ema on ka selline… ebamõistuspärane, ameerikalikult öeldes, aga juba ammu enam ei võta ma teda tõsiselt… Tema sellest muidugi ei tea… aga mina tean:) Ja minu elu on palju pingevabam. Ma saan isegi emaga kõrvaltvaadates üsna hästi läbi…
Aga minu lastega saab mu ema ülihästi läbi, olgugi, et ta tuleb neid vaatama kord kahe kuu jooksul või veelgi harvemini. Hämmastav…
Seoses peeglitega meenub ähmaselt üsk Gerald Durrelli lühijutt, mis oli ühes tema mitte-loomajuttude kogumikus. See oli klassikaline õudusjutt, seal oli vana loss ja peeglid ja vaimud jne. Peeglid olid kesksel kohal. Peeglites on tõesti midagi müstilist, aga minul nendega suhe puudub. Samas, ühest peeglist lapse tuppa täiesti piisab, leian.
Kui iga ämm jätaks hästi meelde kogu selle frustratsiooni, mis teda noores eas oma ämma soovituste ja manitsuste peale valdas ja püüaks ise taktitundelisem olla oma miniaga, siis oleks ilmselt kõigil vähem probleeme.
When sexuality put on hold since a long time and you are passing a lifeless life, its time to buy Viagra online and throw your erectile dysfunction out
Complete software Poker partypoker speek banco gross meilleur casino francais cap lottery preferential online poker mit bonus multiplayer natural score churn hard society.
Ahaa, its good discussion concerning this post at this place at this webpage, I have read all that, so now
me also commenting at this place.
excellent points altogether, you just gained a new reader.
What could you recommend in regards to your put up that you
simply made some days ago? Any positive?
Undeniably believe that which you said. Your favorite justification seemed to be on the web the simplest
thing to be aware of. I say to you, I certainly get
irked while people consider worries that they just do not
know about. You managed to hit the nail upon the top and also defined out the whole thing without having side-effects ,
people could take a signal. Will likely be back to get more.
Thanks
Chaussure Isabelle Marant Presto mi resi conto che avevo bisogno di raggiungere più persone, così cominciai a contattare fashion blogger raccontato
la mia storia e ho voluto tornare a sacchetto di scuola,
perché avevo cercato per anni di trovare uno per mia figlia.
Ho iniziato a riportarlo in colori diversi e costruito il mio primo sito
web.. Chaussure Sneakers Isabel Marant Ha lavorato la gamba della macchina, ma la classe scorsa settimana (credo che tirato qualcosa nella mia coscia) kickboxing male la gamba e ho potuto andare a destra, tuttavia, questa macchina è infortunato
gamba, così ho dovuto vedermi con una gamba e poi il braccio, particolarmente rivolta alle
cose. Le mie gambe migliorano presto, spero
che viene gradualmente migliorata, ma io voglio essere in
grado di esercitare pienamente. Sneakers Isabel Marant Like GAH:
E ‘interessante, credo, quasi tutti i grandi studios iniziative verdi.
Non certo Fox, Sony, Universal, sono quelli che hanno un
sacco di affari. Boutique Isabel Marant Sneakers C’è una storia interessante su come Kenneth Cole
ha iniziato la sua azienda. Anche se Kenneth Cole sempre
sognato di aprire una azienda di scarpe a Manhattan, Stati Uniti, aveva fondi limitati e sapeva che
non sarebbe stato un compito facile per lui per aprire
una società. Isabel Marant Basket Compensées Ebay Ultimatum Medio Borsone ambiente Ultimatum Duffel bagThe è una
borsa sportiva che è fatta di poliestere con tasche per contenere tutta l’attrezzatura palestra.
Bag è lungo 24,75 cm e largo 10,25 cm e alta 11,
75 centimetri. Isabel Marant Étoile Dicker Boot Prima di tentare di giocare a questo gioco, provare per primo DeathSpank (Orphans of Justice), per poi passare in questo sequel della storia,
DeathSpank: Thongs of Virtue. Questa serie revisione, ogni
minuto di gioco stipati in 58 parti. Sneakers Isabelle Marant Pas Cher È con un mantello
e guanti, ma si ottiene piedi freddi indossano sandali certamente sta
prestando attenzione. London.I sicuramente tornare la prossima volta, siamo stati qui due volte prima
e il mio compagno di recente è andato con esso. Isabel Marant Escarpins È la parte superiore della spalla,
noto negli Stati Uniti come Boston testa, che
è il sacro Graal per scopi di trazione. Nel Regno
Unito, ci vuole qualche sforzo per trovare la roba buona,
ma come Neil Rankin, ex capo chef presso Pitt Cue Co., Southbank amato barbecue van fatto bene, mi istruisce, molto si basa sulla
qualità della carne stessa. Isabel Marant Bobby Sneakers Isabel Marant Escarpins
Prissy
I am regular visitor, how are you everybody? This article posted at this web
site is truly nice.
Thanks for finally talking about > 24 TUNDI ÄMMAGA | Elust kirju:
Epp Petrone ajaveeb < Loved it!
My web blog … The Sims FreePlay Cheats; Sherlyn,
Great blog right here! Additionally your web site so much
up very fast! What host are you the use of? Can I am getting your associate hyperlink to your host?
I want my site loaded up as quickly as yours lol
Hi! Do you know if they make any plugins to help with SEO?
I’m trying to get my blog to rank for some
targeted keywords but I’m not seeing very good success. If you know of any please share.
Kudos!
Ipega has an attachable controller but a majority
of users find the add-onto small, while some take pleasure in the compact profile from the controller.
Too often, guys asks themselves, “Why should I tell other people I know about my problem. He will enjoy it if you are joining in the favourite outdoor activity one minute then dressed just like a lady the following.
My web page … &12497;&12481;ンコオンラインゲームブラックジャックカジノ無料オンラインゲームオンラインゲーム ラ
ンキングオンラインカジノギャンブルオンラインゲーム おす
すめルーレットネットゲームパチンコゲームオンラインゲーム 無料ス
マホ オンライン
ゲーム人気オンラ
インゲーム無料のゲーム
オンラインゲーム 人
気ネットゲー
ム ランキング無料オンライン公営競技カジノゲームゲ
ーム オンライン
インターネットゲ
ーム無料ゲーム オ
ンラインポ-カ-ゲーム 無料オンライ
ン無料ゲームカ
ジノ関連ネット スロッ
トカジノスクール借金 パチンコ
Another popular, to date a lot sensible, over-the-counter wart excretion technique are a person who halts your main hpv;
which means that this means individuals falling.
These items are usually often called freeze over perhaps freeze-off wart reduction objects.
Like previously mentioned, sorts over-the-counter items are thought really low priced.
Mainly because they have an inclination to help you will run more more
than a few other over-the-counter wart removers. The
cost of the freeze-off objects largely would depend the television
trademark; however, just be happy to acquire a routine area cope expected 30 and even 20 hard cash.
Every weekend i used to go to see this web page, as i wish for
enjoyment, for the reason that this this
website conations actually nice funny material too.
What’s Going down i’m new to this, I stumbleed upon this I have discovered
It absolutely useful and it has helped me out loads.
I am hoping to give a contribution & help other customers like its
helped me. Great job.
Nice post. I was checking constantly this blog and I am impressed!
Very helpful information specially the last part 🙂 I care for such info a lot.
I was seeking this certain info for a long time.
Thank you and best of luck.
I pay a visit every day some blogs and information sites to
read articles, except this web site offers quality based content.
Thanks for the marvelous posting! I seriously enjoyed reading it, you’re a
great author.I will remember to bookmark your blog and definitely will come back
very soon. I want to encourage you to ultimately continue your great writing, have
a nice weekend!
Having read this I thought it was very informative. I appreciate you finding
the time and effort to put this information together.
I once again find myself spending a significant amount of time both reading and posting comments.
But so what, it was still worth it!
That is why he has actually expanded training in cosmetic dental care, dental implant positioning,
orthodontics, electronic dental care, endodontics as well as laser
dental care. He intends to give you all the info you need regarding
your dental condition and therapy options so that you can make an informed choice regarding your oral health and
wellness. This misconception is really an out-of-date concept, as the advances in technology used in cosmetic dentistry imply your dental practitioner should now make any
restoration or cosmetic work so all-natural no one will certainly manage to inform you have
had job done on your smile.
Look into my web site … cosmetic dentist nyc core smiles
What’s up, I log on to your blogs like every week. Your humoristic style is witty, keep up the good
work!
Hi I am so thrilled I found your site, I really found you by mistake, while I was searching on Google for
something else, Regardless I am here now and would just like to
say thank you for a marvelous post and a all round thrilling blog (I
also love the theme/design), I don’t have time to read it all at the minute but I have saved it and also added your RSS
feeds, so when I have time I will be back to read more,
Please do keep up the superb jo.
If you are interested in topic: earn online money by typing
services rates – you should read about Bucksflooder first
Would you recommend employing someone to carry out the link outreach,
or do you recommend doing it ourselves?
I pay a visit day-to-day a few web sites and websites to read posts, except
this blog provides feature based writing.