“MUST SURM” EHK KATKULAINE KESKAJAL

http://www.ut.ee/REAM/
Meditsiiniajaloo konspekt… Väga huvitav lugemine ja endaharimine.

1347. a suure aplombiga Euroopasse jõudnud katk jättis temaga kokku puutunutele niivõrd võimsa mulje, et see on püsinud siiani, kujundades kaasaja inimese ettekujutust “Pimedast keskajast”.
Küsida võib, kas katku ilmumise kustumatu sära oli põhjustatud eelkõige ootamatusest või pigem hoopis heast ajastusest? Kas aastate 1347-1351 katkupuhang tähistab pööret Euroopa ajaloos või on tegemist kõigest episoodiga 14. sajandi üldises kriisis? Viimase all tuleks mõelda nn “Väikese Jääaja” algusega tekkinud tagasilööke ja neist mõnede uurijate arvates suures osas tulenevaid vapustusi ühiskonnas (Wat Tyleri ülestõus, Žakerii. Järsku ka meie Jüriöö?) jne. Seda laia küsimust siiski siinkohal lahendada ei kavatse. Annaks vaid võimalikult laia ülevaate katkuga seotud asjaoludest, asetades põhitähelepanu aspektidele, milledest eesti keeles võibolla vähem juttu on olnud.
Ei räägiks niipalju katkust endast. Mainiks ainult, et levitavad seda ilmselt närilistelt pärinevat bakterioloogilist haigust peaasjalikult kirbud, kes, pärast oma peremeeste – rottide – katkusurma, on sunnitud leidma uusi ohvreid. Neiks saavad pahatihti inimesed. Katku ajalugu on küllaltki ebaselge ning sageli vastuolulinegi teooriate jada, kus käsitleda võib näiteks erinevate rotiliikide levikulugu. Asja teevad veel keerulisemaks katku kolm vormi:
Levinuim – muhkkatk – levis parasiitide hammustuste kaudu – seega on oluline teada näriliste, kirpude jne elutsükleid, liikumisteid ja muud.
Kopsukatk ning
septiline katk levivad aga inimeselt inimesele.
Tagantjärele on muidugi suhteliselt raske erinevate vormide leviku ja esinemise vahel konkreetseid jooni tõmmata ning seetõttu ka katkuloos palju vasturääkivusi ja piirkondlikke erinevusi. Kohe võib ka öelda, et tõenäoliselt Eestigi aladel 14. sajandil möllanud Musta Surma kohta on vähe teada.
Katku saabumisest Euroopasse on palju kirjutatud. Valitseb teooria, mille kohaselt 1347. a genoalaste kaubalinna Kaffat (nüüdne Feodossija) piiranud tatarlased katapultisid linna katkusurnute laipu. Laevadel põgenema pääsenud viisid haiguse enestega kaasa Vahemerele, mille sadamalinnadest katku levik ka jälgitav on. Tõbi levis lainetena – pidades talvel hoogu – üle kogu Euroopa kuni 1351. aastani, mil jõudis Skandinaavia kaudu otsaga jälle Venemaale. Need neli aastat ongi see õige ja ehe “Must Surm”. Ülejäänut võib nimetada lihtsalt katkuks.
Katku on Euroopas ning lähikonnas ka varem olnud ning tal on ka siis olnud olulisi, siiamaani ulatuvaid, tagajärgi. 541-544 aastail esmakordselt puhkenud, peamiselt Bütsantsi Impeeriumi aladel möllanud nn Justianuse katk tõi arvatavasti kaasa olulisi rahvastikumuutusi – Lõuna-Euroopas, Balkanimaades kujunes slaavi asuala, lõuna pool said vaba tee araabia hõimud. Euroopa jõukeskused nihkusid põhja ja lääne poole.
Pikalt ei peatuks ka Musta Surma poolt põhjustatud hävingul. Sellest on palju räägitud ning paljud – eriti toonased kirjamehed – on ka liialdustesse kaldunud. Arvata võib, et Euroopa kaotas kõnesoleva nelja aastaga ca ¼ – 1/3 elanikkonnast (75-80 miljonist arvatakse surnud olevat 24 miljonit). Linnade elanikkond võis väheneda poole võrra (linnades elas ca 15% rahvastikust). Katkueelne rahvaarv saavutati ehk alles 16. sajandi alguseks või keskpaigaks. Rahvastiku taastootmist ei toimunud tänu pidevatele uuetele katkupuhangutele – pandeemiast oli saanud endeemiline haigus, mis nõudis perioodiliselt uusi ohvreid. Madalaim rahvaarv arvatakse olevat olnud ca 1400. a.
Euroopa eri piirkondades ning erinevates inimrühmades olid suremusnäitajad erinevad. Inglismaal surid enam-vähem pooled vaimulikud – see võiks olla ka äärmuslik näitaja inimrühmade hulgas, olid ju hingekarjased oma kohustuste tõttu surmale kõige enam eksponeeritud. Briti aristokraatia hulgast suri umbes veerand. Nagu juba vihjatud, ei piirdunud rahvastikukatastroof vaid Musta Surma nelja aastaga. Teada on 1361.-1363., 1369.-1371., 1374.-1375., 1390., 1400. a puhangud erinevates Euroopa osades.
Samas on vihjeid, et mingi katkulaadne haigus ründas Euroopa idapoolseid alasid ka näiteks 1331. ja 1335. a. Sellised erinevates piirkondades eri aegadel esinenud epideemiad aitavad seletada, miks Must Surm mõnda piirkonda säästis – näiteks tänapäeva Tšehhi alasid (va Praha, kus suri umbes 1/3). Võib oletada, et varasem katk oli kas tekitanud immuunsuse või oli toimunud teatav looduslik valik, soosides neid, kel immuunsüsteem tugevam. Ka juba katku kaasaegsed panid tähele, et järjekordne katkupuhang rüüstas hullemini neid alasid, kus eelmine oli olnud tagasihoidlik või puudunud üldse.
Vihjed juba varasematele haiguspuhangutele 14. sajandil, mis siiski polnud nii fataalsed, on üks argument uskuda, et katk ei tulnud mitte lihtsalt asja eest teist taga, ega hakanud Euroopas inimesi tapma, vaid et pidi olema mingi bioloogiline põhjus epideemial võimust saada (võrdlus madalamate imetajatega oleks siin omal kohal). Võiks arvata, et katk saabus juba nõrgestatud inimpopulatsiooni loodusliku valiku printsiipide alusel reguleerima.
Mis oli siis enne katku? 14. sajandiks oli Euroopa elanikkond elanud mõnda aega demograaflist kuldaega. Soodsad kliimaolud olid kasvatanud rahvaarvu maksimaalselt suureks. Inimesed elasid ka marginaalsetes tingimustes ning tegelesid nendeski oludes mh äärmiselt ebaökonoomse põllundusega. 14. sajandi alul algas aga nn “Väike Jääaeg”, mis kujutas endast kliima küllaltki järsku jahenemist (nüüd, mil räägitakse palju globaalsest soojenemisest – tänavusel talvel küll kohatu märkus – tundub, et oleme sellest “Jääajast” välja tulemas). 14. sajandi algusest teame Lääne-Euroopast suuri näljahädasid aastatest 1316.-1317., Eestist 1315. aastast.
Seoses kliima külmenemisega on välja pakutud ka rafineeritumaid teooriaid, mis inimeste toitumist ja tervist puudutavad. Võiks oletada, et seoses ilmade jahenemise ja päikesepaiste vähenemisega vähenes võimalus aurutada mereveest soola. Soola nappus omakorda tõi kaasa liha ja kala väiksema tarbimise, sest polnud võimalik säilitada. Loomsete proteiinide puudus toidus – andku vegetariaanid andeks – aga võis nõrgendada inimorganismi.
Igatahes on põhjust arvata, et 14. sajandi keskpaigaks, katku puhkemise ajaks, oli Euroopa rahvastik jõudnud demograafilise kriisini, mis väljendus ka eespool oletatud vastupanuvõime languses haigustele. Ning – Deus ex machina! – kriisi asuski lahendama pandeemia. Oli veel aeg, mil inimene allus looduslikule valikule. Ilmselt juba langema hakanud demograafilist kõverat kallutas uus tegur lihtsalt veelgi järsemalt allapoole.
Millised on siis need muutused mida “Must Surm” ja katk kaasa tõid? Kohe pärast katku lõppesid lühikeseks ajaks sõjad ning soikus ka kaubandus. Need inimsoole nii omased tegevused siiski leidsid küllaltki pea jälle viljelejaid.
Aset leidis kolossaalne maade ja varanduste ümberjaotamine. Aristokraatia ja linnades suurkaupmehed, kuigi võibolla mitte nii väga kannatanud surmade läbi, hakkasid kaotama oma positsiooni ühiskonnas. Tõusid linnad, keskklass ja gildid.
Põhjustas seda see, et nõudmise ja pakkumise nihe tõi kaasa pöörde linnade kasuks. Tekitas ju massiline tarbijate vähenemine (eeldagem, et linnades oli suremus suhteliselt kõrgem) kaasa põllumajandussaaduste hinna languse. Pikemas perspektiivis odavnes põllumajandustoodang ka tänu sellele, et inimeste vähesuse tulemusel langesid kasutusest välja väheviljakad piirkonnad ja ebamajanduslikud valdkonnad. Linnatooted aga seevastu kallinesid, tõusis palgatöö hind. Raha hakkas kogunema linnadesse ning neist said keskaegse ühiskonna keskused – kujutleme ju meiegi siin Eestis, keskajast rääkides, enesele ette pigem Tallinna vanalinna kui Purtse linnust või Sassi-Jaani talu.
Siiski ei läinud kõik päris libedalt. Põllumajanduskriis tõi kaasa inflatsiooni. Raha hind langes. Nii oli probleeme ka linnades, kus käsitöölised ei suutnud makse maksta või mässasid lihtsalt uute immigrantide vastu. Algselt toimus linnadesse suur immigratsioon, kuid peatselt hakati seda piirama – kardeti käsitöötoodete hindade langust. Linnad muutusid klaustrofoobseiks, gildidesse pääsemine raskendus, selli ja õpipoisiaastad pikenesid.
Talupoeg muutus põlastamise objektiks (olles sellena püsinud siiamaani…). Samas polnud talupoja peamiseks peremeheks enam nälg. Söögi koha pealt läks elu isegi nii heaks, et kerjusedki korraldasid skandaali, kui neile saia ei pakutud…
Palgatöö hind muutus kallimaks ka maal. Põhjustas seda tööjõu kättesaadavause vähenemine – terved külad olid välja surnud. Säärane olukord võis talupoegadele laheneda mitmeti. Vabadused võisid suureneda. Endise isanda juurest ära joostes võeti sind uues kohas avasüli vastu, ega antud välja. Lääne-Euroopas leidis sageli aset talupoegade isikliku vabaduse suurenemine, hakkas levima raharent senise teotöö asemel.
Samas on võimalikud vastupidised arengud – töökäte vähesus ja töö hinna tõus tekitas feodaalides kiusatuse suruda talupoegi veel enam formaalsesse sõltuvusse. Näiteks püüdsid maaomanikud sisse viia vanu, ammu-unustatud ehk siis poolmütoloogilisi koormisi (viimastest võiks mainida nn “Esimese öö õigust”), saamaks talupoegi enam oma mõju alla. (Näiteks sellesama “Esimese öö õiguse” puhul ei nõutud/eeldatud õigust pruudile, vaid pigem ja eelkõige talupojalt lisamaksu enda sellest kohustusest vabaks ostmiseks).
Muudatused maal võivad olla üks oluline põhjus, mis kutsus esile eespool mainimist leidnud suured talupoegade rahutused Lääne-Euroopas. Viimaseid põhjustasid ka muud aspektid – lambavilla hinna tõus näiteks tekitas maaomanikes kiusatuse põllupidajatest hoopiski lahti saada. Põllumajandussaaduste turul langesid eriti teraviljahinnad. See tõi kaasa liha- ja piimakarja arengu ning lõppkokkuvõttes muutused inimeste toidulaual.
Talupoegade ees seisvad probleemid kutsusid esile selle rahvastikukihi rändamise. Üritati minna linnadesse kuid ka näiteks Landsknechtideks, palgasõdureiks. Sõjapidamine muutus aadlike hobist lihtrahva tööks. Gildidesse mitte pääsevad käsitöölised liikusid ida poole. Saksa talupoegade liikumine itta samas vähenes. Peamistes toonase rände sihtkohtades – Poolas, Tsehhis, Transilvaanias, Ungaris – algas elanikkonna de-germaniseerumine.
Paistab, et erinevates Euroopa piirkondades toimusid katku toimel erinevad protsessid, see puudutab nii linna- kui maaelu. On üldistavalt väidetud, et majanduslik areng kiirenes pärast katku Inglismaal, Madalmaades ja Lõuna-Saksa aladel. Majanduslik depressioon tabas Põhja-Saksat, Itaaliat ja suurt osa Prantsusmaad.
Arstikutse elas läbi vapustuse. Meedikud paljastasid oma abituse katku ees. See viis ameti prestiiži alla. Paljud arstid “deserteerusid”. Need kes jäid, teenisid muinasjutulist tasu (kui neil muidugi õnnestus seda hiljem nautida, vältides ise haigestumist). Kokkuvõttes võib öelda, et arstikutse professionaliseerumisele tuli katk kindlasti kasuks.
Langes ka kiriku prestiiž – nemadki, sarnaselt arstiteadusega, ei suutnud inimesi kaitsta. Reaktsioon katoliikluse kriisile olid kõigepealt kõikvõimalikud ketserlikud liikumised, aga ka müstitsism. Kuid pikemas perspektiivis on isegi luterlikku reformatsiooni katku poolt tekitatud vaimse olukorra poolt põhjustatuks peetud.
Kirikumeeste märkimisväärne vähenemine tõi kaasa rahvuskeelte tähtsuse tõusu kirja- ja asjaajamiskeelena – puudus oli ladina keele oskajaist ja õpetajaist. Kui seni olid arhiive, seadusloomet, aga ka ehitusala jm kontrollinud peaasjalikult kirikumehed, siis pärast katku algas juristide, arhitektide, aga ka näiteks ülikoolide aeg. Toimus ühiskonna sekulariseerumine, mis kaugemas perspektiivis sai oluliseks ka meile praegu nii tähtsa tsiviilühiskonna tekkimisel.
Põhja pool Alpe arvatakse Must Surm ja sellele järgnenud katkude periood mõjunud eriti depressiivselt. Juurdunud on isegi termin nagu “katkujärgne patopsühholoogia”. Mõtisklused surma ja hauataguse elu teemadel tähendasid muuhulgas muutusi kunsti temaatikates. Tallinlastele on ehk teada, et nende olulisim keskaegne kunstimälestis – Bernt Notke “Surmatants” – esindab ühte sellist teemat, mis “pimeda keskaja” käimas olles, aktuaalseks ja müüvaks muutus. Populaarne oli ka “Viimne Kohtupäev”. Surm sai mõnes mõttes trendikaks asjaks. Selgus et surevad ka rikkad. Siin on ka muidugi üks paralleel kaasaja AIDS-iga. Nii nagu AIDS-i, nii ka katku polnud häbi surra (võrreldes tuberkuloosi, metanoolimürgituse jms-ga).
Vaimses sfääris tekitas pidev surma kohalolek katkujärgsel ajastul kahesuguseid meeleolusid – ühelt poolt religioossuse jm ajatu hindamise tõusu – paljud omaaegsed arhitektuuri- ja kunstiväärtused on loodud toonastest annetustest koostritele ja kirikule (Frauenkirche Nürnbergis, Jakobi kirik Hamburgis jt). Samas elavnes elupõletajalik ilmavaade – lugegem Decameron’i! Kui võiks eeldada, et katkujärgne töökäte puudus ja seega nõudluse kasv nende järgi tõid kaasa mh näiteks tehnoloogia arengu, on see tühi lootus. Tehniliselt täienes ehk sõjapidamine, võibolla (kindlasti Inglismaal) kasvas vesiveskite arv, kuid üldine trend oli, et pigem suurenes luksuskaupade tootmine jms ühepäevarõõmudele suunatud tegevus. Kuniks elu! Investeerimine tootmisse pigem vähenes.
Nagu juba mainitud, tekkisid suured rahvastiku liikumised. Liikuma läksid ka toona peamiselt Kesk-Euroopas asunud juudid. Neis selleks sunniti. Juudi rahva ajaloos oli ilmselt tegemist millegi Holokaustile samaväärsega. Katku puhkemine kutsus esile suuri juudipogromme. Kas spontaanselt või oma võlgnike õhutusel, said juudid kaela süüdistuse kaevude mürgitamises ja niiviisi katku tekitamises. Kuigi paavst Clemens VI eitas juutide süüd, viis olukord paljude getode hävitamisele ja juudi asurkonna üldisele nihkumisele Kesk-Euroopa linnadest Ida-Euroopa maapiirkondadesse. See jäi diasporaa peamiseks kantsiks kuni uute, 20. sajandi, vapustusteni.
Huvitav on, et kaasajalgi tullakse katku-teema juurde tagasi erinevaimates valdkondades. Nii kohtame viimasel ajal arvamusi, mille kohaselt inimeste vastupanuvõime HIV-viirusele on kõrgem neis piirkonnis, mille elanikkond arvatakse olevat kunagiste katkuepideemiate ajal selle haigusega kokku puutunud.
Kolmanda aastatuhande alguse suure kultuuride vastasseisu tingimustes on huvitav märkida ka seda, et 14. sajandil tervitas araabiamaailm Euroopas möllavat Musta Surma kui Jumala karistust uskmatutele. Ometi ei säästnud tõbi ka moslemeid.
Katkuga sarnase tähtsusega inimkonna ajaloole on ilmselt rõuged. Haigus, mis läänepoolkeral on ajaloolise materjali põhjal (muistne Egiptus) alati kohal olnud, sai saatuslikuks Uues Maailmas, mille elaniku eurooplaste saabudes ei oamnud mingit resistentsust vastava tõve suhtes. Ameerikas tapsid rõuged rohkem, kui eurooplased.
Hiljem on pandeemia mõõtmed võtnud mh gripp, tänapäeval on kombeks rääkida AIDSist tööstusliku Euroopa algusaegadel aga ka tuberkuloosist.