Üks raske otsus, mis kolimise puhul tuleb teha – kas võtta odavamad või kallimad, halvema või parema renomeega kolijad?
Minu “unistuste kolimine” oleks selline talgude moodi terve päeva kestev üritus, kus kõik meie tugeva kehaehitusega meessõbrad kogunevad meid abistama, nalja ja naeru saatel saab pool tööd tehtud, siis teeks ühise söömaaja ja siis teeks teise poole tööd… Ja õhtul jooks kõik koos veini, või võtaks õlut ja sauna – oleneb, kus see unistuste kolimine toimub.
Ent karm reaalsus on, et meie tugeva kehaehitusega meessõbrad elavad igal pool maailmas laiali ja kindlasti ei saa me neid paluda lennata spetsiaalselt meie kolimiseks kohale. Nii et tuleb kasutada suvalisi mehi, kelle taksomeeter tiksub…
Eelmisel aastal Long islandilt Hobokenisse kolides leidsin ma ühe kolimisfirma, keda craigslisti kogukonna kommentaarides iseloomustati kui kõige kiiremaid odavamid kolijaid.
Nende meeskond koosnes vaid kolmest mehest: pikaakasvuline ukrainlasest boss, jässakas Afganistani päritolu moslem, kes mingitel talle teadaolevatel asjaoludel oskas vene keelt, ning õbluke, minustki lühem poiss, kes oli vist Moskvast.
“Venelased?” võtsid Justini ema ja isa paar päeva varem mu uudise teatavaks. “Miks?”
Ma kehitasin õlgu. Ilmselt oleks paljud eestlased esitanud samasuguse küsimuse – aga minul millegipärast ei ole venelaste suhtes erilisi eelarvamusi.
Puterdasin bossi Andreiga telefonis isegi vene keelt (ja imestasin, kuhu küll minu “klassi parim” keeleoskus on kadnud) ja tundsin pahameelt, kui Justini ema soovitas meil kõik hinnalised asjad enne kolijate saabumist oma autosse ära viia (“sa ei taha neid poisse ju hiljem läbi otsida!”)
“Ja kust need venelased pärit on?” küsis ta.
“Brigthon Beachilt tulevad.”
“Oh issand, sealt maffia pesast!”
Aga vaadates, mismoodi tegelased sisuliselt jooksid auto ja meie korteri vahet, pidi isegi Justini ema möönma, et ta pole oma elu jooksul näinud nii kiireid kolijaid.
Nii et Justini ema muutus aina lahkemaks, seevastu pikakasvuline Andrei jäi oma kaaslasi takka utsitades millegipärast üha rohkem mossi. Teda paistis häirivat, et ma nende omavahelisest keelest aru saan. Aga jah, ma püüdsin kinni, et ta kiirustas kaaslaseid üha rohkem takka, sest juba lõunaks oli neil broneeritud mingi uus asi.
“Ja miks sa mulle ütlesid, et on ühe magamistoaga korter! Meil on väga raske asju siia ära mahutada,” oli ta torssis. “Ma oleks saanud võtta suurema auto.”
“Aga meil on ju üks magamistuba,” ei saanud mina aru. “Kuidas ma siis oleks pidanud su küsimusele vastama?”
“See on ju kahe magamistoaga korter!”
Ahsoo. Inimene õpib kuni elab. Kolijameestega suheldes on vaja teada nende zhargood. Kui sul on üks magamistuba, elutuba ja kontor, siis on sul kaks magamistuba.
Ja pärast seda, kui Andrei on mind kritiseerinud kastide valesti hindamise pärast – olin nädala eest öeldnud, et meil saab olema paar kasti, aga tuli välja, et oli hoopis paarkümmend – olime valmis.
Üks viimaseid asju, mille lahti võtsime ja oma autosse kandsime, oli arvuti.
Ja asusime kolme asju täis topitud masinaga teele: kõige ees Justini isa, siis meie ja siis kolijate kaubikbuss (viimane nii täis topitud, et sinna poleks vist nööpnõel ka juurde mahtunud).
Esimesel suurel ristmikul pöörasime Justini isa auto järel vasakule, ja nägime, kuidas kaubik meie taga pööras hoopis paremale. Ja kadus meie silmist.
“Mis toimub? Helista neile!” hüüdis Justin. “Ma helistan isale, et ta auto kinni peaks!”
Aga isa oli juba märganud, et venelaste buss on kadunud, ta tõmbas auto kõrvale väikesele parkimisplatsile – olime ikka veel oma endises kodulinnas Port Jeffersonis.
Ta jooksis meie auto juurde ja karjus erutatult: “Kas sa proovisid neile helistada? Mis on nende firma nimi? Kas sul on nendega leping tehtud?”
Justini ema hääl oli paiskunud kõrgustesse, ka tema seisis õues meie auto juures ja rääkis oma mobiililt juba 911-ga, politsei kiirreageerimisgrupiga.
…Kui ma ütlen, et ma olin shokis, siis ei anna see edasi veeranditki sellest õudusest. Ma olin halvatud. Peas keerles vaid üks mõte: minu süü. Minu süü.
Mina olin need venelased palganud.
Ma ei olnud nendega lepingut sõlminud, sest Andrei ütles, et neil on kiire ja sõlmime siis, kui oleme kohal.
Ma olin tema telefoninumbri salvestanud arvutifaili, aga see fail loksus praegu kasutamatuna siin autos, meie välja lülitatud arvutis.
Ja ma ei tea isegi Andrei perekonnanime!
Kattusin külma higiga. Kas mul üldse elus varem sellist shokki oli olnud? Kusagilt kaugustest kostus Justini hääl: “See kast Marta videokassetidega oli ka seal. Mööbli saab ju asendada, aga videod… Ja kas albumid läksid ka sinna?”
Pole aimugi, kaua see kohutav hetk kestis. Võibolla kolm minutit, võibolla kümme.
Järsku keeras nurga tagant välja venelaste kaubik ja Andrei lehvitas aknast… Ei, mitte rõõmsalt. Pigem kurjalt. “Miks teie telefon ei tööta?” karjus ta mulle, kui ma värisevi käsi auto ukse lahti tegin ja nende auto poole üritasin kõndida.
Selgus, et venniksed olid läinud bensiinijaama oma paaki täitsma. Ja üritanud mulle helistada. Aga ma olin ju nädal tagasi asjaajamiseks andnud oma koduse telefoninumbri (sest mobiil oli parajasti kusagile Marta mängumaadele kadunud), see telefon oli ju nüüd seina seest välja võetud ja loksus meie autos.
—-
Sel aastal valitses meie perekonnas konsensus – millegipärast me venelasi ei tahtnud. See shokk, mille kadumaläinud mööbliauto pärast üle elasime, oli ikka nii elavalt ja vastikult meeles, et tumestas faktid nagu kolijate väle jalg ja lõppkokkuvõttes üsna “odavalt” lõppenud kolimine, vaid 750 dollarit.
Kuna vend Ian oli septembris kolinud ja oma kolijatega rahule jäänud, otsustasime seekord tema soovitust kasutada.
“See on ametlik firma, korralik paberitöö,” rõhutas Ian. “Kogu pagas on täielikult kindlustatud!”
Nojah, tol hetkel ei mõelnud ma faktile, et keegi peab ju kindlustamise eest ka maksma. Ja kui Andrei oli mulle aasta tagasi öelnud, et kogu jama läheb maksma 700 dollari ringis, siis oli ta arvestanud “kogu jama”. Aga selleaastane firma teatas, et kolimine läheb oletatava tundide kulu järgi maksma 600 dollarit.
Ja kogu kolimishommiku tohuvabohu sees pidi Justin leidma aega, et istuda nende bossiga maha ja arutada lepingut ja sellele alla kirjutada. Loomulikult jättis Justin kiirustades vahele arutamise poole, et uuesti mööbli lahtikruvimisel juurde saada. Ja nii selgus tööpäeva lõpuks arve esitamisel, et meil tuleb lepingu kohaselt maksta mitte ainult tunnitasu, vaid ka bensiini ja kilometraazhi, kindlustuse ja isegi selle mullikile eest, mille sisse nad osa mööblit olid mähkinud… Kokku 1000 dollarit.
Venelased olid eelmisel aastal kasutanud vanu vatitekke ja nööri, mis pärast meie kolimist tagasi kokku keriti ja autosse viidi.
Ja muidugi tundus venelaste jooksujalg meie tänavusi kolijaid vaaadtes suisa uskumatu muinasloona.
Sest sel aastal oli meie kolijateks neli mustanahalist mehepoega ja nende kõndimise tempo tuletas meelde, et nende geenid on pärit Aafrika päikese alt, kus kunagi kusagile kiiret pole…
Martaga ringi kärutades näen, kuidas üks meestest käib vahepeal meie nurgapoes võileiba ostmas ja siis sööb seda. Ma kõnnin tast demonstratiivselt mööda ja ütlen “Hi!” Ta naeratab mulle ja ütleb: “Meil on lubatud 15 minutit puhkust iga 45 minuti järel.” Ei hakka ma stseeni tegema, liiga väsinud olen ma selleks.
Tegelikult tahaks ma nende mustanahaliste kolijate kohta midagi veel öelda, aga Ameerika minu sees koputab südamele: poliitiline korrektsus!…
Hea küll, ma ikkagi ütlen. Sest see pole ju kriitika, vaid lihtsalt mõtteuid.
“Ma`am!” pöördusid need mustad poisid minu ja Justini ema poole. Ja Justini ning ta isa poole “Sir!”
Justini ema tegi korra nalja ja hüüdis afrolokkidega poissi vastu “Sir!”
“Ma olen Thomas!”
“Aga mina olen Christine! Mind ei ole vaja madamiks kutsuda!”
Ja hetk hiljem kuulsin, kuidas seesama poiss küsis jälle “Ma`am, kas see kott tuleb teie või meie autosse?”
Mõtisklesin: kas nad kutsuvad kõiki oma kliente niimoodi? Mis oleks, kui nad koliks mõnda mustanahalist inimest, kas nad tema puhul oleksid nõus minema eesnimede peale?
Jah, sellest ei tohi rääkida, aga see oli kõik ju alles nii hiljuti ja on siiani meie sees ja ümber. Sellesama poisi vaarvanaisa oli ori. Ja tema vanaisa ei tohtinud bussis eesotsas istuda.
Ja kui kolijatest jäi maha üks äsja avatud pudelitäis vett, siis ma ei tahtnud seda juua. Mõtlesin, et venelaste suust läbi käinud pudeli suhtes mul vist ei oleks sellist tõrget olnud.
Ja-jaa, Ameerikas on väga suur patt omada vastakaid tundeid afroameeriklaste suhtes. Aga siin omavahel öeldes – toidupoodides valin ma alati kassajärjekorra, kus kassas on valge/kollane inimene tööl, 99.9% kiirem variant kui afroameeriklasega kassa. No on nii.
Senimaani on olnud õnn kasutada kolimistel (2x) oma laiaõlgsete sõprade tuge ja abi. Kuidagi meeleolukam ja kindlam kui mingite võõrastega (mis siis et proffessionaalidega) sebida.
Olen oma mehe ja hiljem siis lapsega (õnneks vaid 1 kord) kolinud 5,5 a jooksul 3 korda ja kuna on plaanis uus maja, siis tuleb üks kolimine vähemasti veel….minu jaoks on kõige õudsam see vana elu kokku pakkimine ja kaalumine, mis on see kultuurikiht, mida ei ole vaja kaasa võtta (reeglina mina tahan kaasa võtta kõik, minu mees sooviks vähemasti pooltest asjadest vabaneda, siis käib üks prügikotti panemine ja sealt asjade koukimine kogu aeg)…..järgmine kord pakin salaja 🙂
Meie kolisime eelmise aasta augustis- mina Saksamaalt Soome, elukaaslane Saksamaalt Itaaliasse. See oli lihtsalt kohutav! Esiteks võimalikult odava postiteenuse leidmine, et umbes 250 kilo asju (peamiselt raamatud, nõud ja talveriided) Helsingisse toimetada ning need siis veel Deutsche Posti nõuetele vastavalt pakkida ja kaaluda. Meil mööblit õnneks ei olnud. Ma ei mäleta enam, mitu korda me postis käisime ning uuesti ja uuesti oma asju lahti pakkisime ning siis jälle uuesti posti läksime. Kusjuures meil ei olnud ka oma autot, vaid oleksime pidanud kõik asjad trammiga! kesklinna toimetama, kuhu oli umbes 30 minutit sõita. Kõigele lisaks vaevles minu elukaaslane suurte kõhuvalude käes, mis lõppesid lõpuks operatsiooniga. Tegelikult pidin ise kõiki neid kaste tassima (DP nõuetel üks kast 20 kilo). Elasime kolmandal korrusel ning majas polnud ka lifti. Lõpuks otsustasime
võtta takso ning transportisime kõik asjad korraga posti. Taksojuhiks oli õnneks välismaalane -armeenlane, kui ma õigesti mäletan. Ta oli kohe väikese lisatasu eest nõus ning oleksin talle veel rohkemgi maksnud. Järgmisel päeval vedasime siis trammiga televiisorit posti. Õnneks see küll palju ei kaalunud, kuid kast tundus väga suur. Jõudsin seda üksi vedada küll. Poiss vaevles ikka kõhuvalu käes ning oli mul rohkem moraalseks toeks kaasas 🙂 Noh ja pärast muidugi selgus, et asju on veel ja veel ning osa asju jätsimegi lihtsalt maha, lootuses ja lohutuses, et küll me vähemalt jalgpalli MM-i ajaks tagasi lähme 🙂 Nüüd siis selgus, et ei lähegi ning mul jälle mure, et kuidas asjad Helsingisse saada, kuna need vajavad mitmesse kasti ümberpakkimist.
Mina olen vist liiga kaua Ameerikas elanud ja uldse palju reisinud – minule mojub asjade ara andmine ja ‘horendamine’ nagu hingepuhastusena. Mida vahem kola, seda kergem enesetunne. Ainuke kast mida igast maailma ostast paaniliselt kaasa tirin on tais paevikuid eluaastatest 13-25… abielludes laks hull kirjutamismaania ara, oli lopuks kellega raakida 🙂
yhinen Tiina arvamusega 100%. kui vahegi on voimalik teenindajat valida, siis mustanahalist ei vali. no ma ei tea kuidas on voimalik niimoodi venida nagu nemad seda teevad. ja siis veel oeldakse et eestlased on aeglased inimesed.
Mulle muutus Justini ema kohe ülisümpaatseks, pärast seda “minu nimi on Christine”, selline ülitervistav suhtumine tugevate klassivahedega ühiskonnas 🙂 Muide, veel meeldib ta mulle sellepärast, et ta proovib Eppu mõista, siis ka kui välja ei tule (plahvatab, palub andeks, rabistab ja siis on selline hooliv tegelane – või vähemalt selle blogi põhjal siin).
Mustanahalised teenindajad? Minu arvates see sõltub kohast. Kallites poodides kipuvad kõik võrdsed olema. Aga väike Aafrikas-käik teeb nende aegluse selgeks, sest seal kõik toimubki sellise tempoga. Vahe eestlastega on see, et koguaeg toimub midagi, aeglaselt, suvalist rada pidi, aga toimub. Ja sa lihtsalt arvestad, et alla tunni sa oma toitu ei saa kunagi kätte ja inimene võib jääda kokkusaamisele tunde hiljaks. Aga see-eest võib talle pool kaheksa hommikul helistada ja ütelda, et sa tahad temaga kokku saada ja (kohvi juua, äriasju ajada, intervjuud teha)… Ning see on normaalne. Ma arvan, et mustanahalised hoiavad oma seda kultuuri alles. Nende seas on kõige vähem enesetappe.
Meie otsustasime kolimisfirma asemel rentida uhauli. See t2hendas omakorda, et tuli kastid leida, k6ik asjad ise kokku pakkida, veoautosse laadida, kindlaks teha, et kastid kuhugi nihkuda ei saaks jne. Yhes6naga kolmekesi sai kogu kolimisega hakkama kyll:) Maksumus – ca 300 dollarit. Kolimisfirma oleks selle asemel 2000 tahtnud – eriti kuna me kolisime 80 miili eemale ja yle m2gede ka pealekauba. Ameeriklased ei oska lihtsalt lume ja uduga m2gedes s6ita:P
Aafrika mandri venivast asjaajamisest, näiteks oma pangaskäigust, on mõnusalt kirjutanud Agatha Christie oma autobiograafias (mis ka muidu päris muhe lugemine).
Justini emast – ma arvan, et olen tast järelikult andnud edasi just sellise pildi, nagu ta mullegi tundub.
Ja asjadest (liinajb ütlus) – vaat mina olen ka olnud faasis, kus tahtsin kõigest loobuda ja seeläbi puhta ja kuivema tunde saada, läksin Indiasse vaid väikse märsiga. Aga nüüd olen ma faasis, kus tahaks omada pesa ja tasakaalu, viimast nii iseendas kui minu ja looduse vahel… Nüüd mõtlen, et enne Indiasse minekut sai ikka päris vastutustundetult asju minema visatud.
to kats.
Ma ei teadnud, et U-Hauli ja kolimisfirma hinnavahe nii suur tuleb!
U-Haulis saab muidugi ainult auto, aga teil olid siis sõbrad kolijad ilmselt olemas?
Meil t6epoolest vedas, et perekond appi kolima tuli. Kahekesi ei oleks me sellega kyll hakkama saanud.
Ma nüüd ei tea, kas neid vanu postitusi ja kommentaare keegi enam loeb, aga no ma kirjutan ikka. Natuke ikka selle kolimisega seotud ka.
Nimelt selgub, et jutust läbi jooksnud Graigslist on kohtusse antud: “online classified site CraigsList being accused in a federal lawsuit of violating fair housing laws by publishing discriminatory classified ads. Current law, which applies to newspapers, prohibits ads that discriminate on the basis of race, gender, family status, religion, all of which can be found on Craigslist.”
(http://yro.slashdot.org/article.pl?sid=06/02/11/0128255&from=rss)
Täieliku võhikuna ja mainitud teenuseid mittekasutajana tundub see mulle väga “ameerikalikuna”: populaarne ja kasutatav teenus osutub varem või hiljem kas kellegi ärihuvisid kahjustavaks või poliitiliselt ebakorrektseks. Juristid loomulikult rõõmustavad, omal rohelisel ja krabiseval moel.
Mina näen sisse logides kõiki uusi kommentaare. See on nii huvitav teema, et loen selle kohta veel ja tõstan ette ka, aitäh.
Ma kujutan ette küll, milles asi – seal ei ole mingit tsensuuri ja avaldatakse sageli kuulutusi, kus otsitakse omale üürilist ja mainitakse, mis sugu, rassi või perekonnaseisu eelistatakse. A la “ideelne aasia neiule” või “eelistan vallalist üürilist”.
Minu kaks senti ka…
Kolisin oma jõudude ja sõprade abiga Manhattanil. Selleks rentisin midagi U-Hauli väikese auto taolist, aga noname firmast, kus see on ligi poole odavam. Seejärel läbisin logistilise kadalipu, sest osutus, et kummaski majas ei tohi kolida tipptunnil ja/või väljaspool tööaega. Seega jäi kolu üles-alla vedamiseks vaid paar loetud tundi. Mõistagi on kogu see aeg kattuv majaesiste parkimiskeeldude ajaga. Ka oli vaja kolimiseks deponeerida garantiisumma (lahenes lõpuks pärast pikka veenmist tšekkide kirjutamisega superitele ja nende kolimisjärgse ärakorjamisega).
Lühikokkuvõte:
Trahvikviitungit ei saanud.
Autos puudus AC, mistõttu olin 100 F-ni küündinud ilmastikus alaliselt higist läbimärg. Tegelikult osutus see väga mõnusaks jahutajaks lahtise aknaga linnas ringi veeredes. Oleks tahtnud möödakäiatele kuulutada: “Kuradile kõik mugavused, higistage ometi mõnuga!”
Uksehoidjad ja Superid vahtisid mind nagu tulnukat, aga täpselt see ma ju olingi (legal alien), mistõttu ma ei pannud seda neile pahaks.
Kolimine kestis ühe päeva asemel kaks.
Õnneks ei trahvinud väljakolitava korteri omanik mind kuu üürile vastava summaga (aga oleks võinud).
Diivan ei mahtunud lifti. Ära ei visanud! Laenasin uue maja rumeenlasest Superilt sae ja saagisin diivani lihtsalt pooleks. Minu tulnuka seisund sai nii rõhutatult kinnitust.
Pärast tuli üks mu itaallasest sõber (kes mõistagi kolima ei jõudnud) mind vaatama. Ja kui nägi, kuidas ma diivanit lapin, nentis ta, et selleks puhuks oleks pidanud superile 50 taala viskama, et see avaks korrus allapoole viidud lifti kohal asuvad uksed ning seejärel terve diivani rahulikult lifti katusel kohale sõidutama.
Kogu aktsiooniga võtsin alla umbes 20 naela. Maha kaalujälgijad ja spordiklubid – elagu kolimine!
Ja veel…
Tisleritel ja puuseppadel on USAs kasutusel isiklik ruudukujulise avaga kruvipea formaat, mistõttu mööbli lammutamiseks pead varuma õige riista. Päris lahe on veeta südaööd HomeDepotis koos latiinoperedega (jah, väikelapsed kaasa arvatud).
Lõppsõna:
Kolimisfirmaga on lihtsam, eriti kui lepingu läbi loed. Ise on põnevam (ja seda, kui palju asi lõpuks maksma läheb ei tea ka siis ette).
I was suggested this web site by my cousin. I am not sure whether this post is written by him as nobody else know such detailed about my difficulty.
You’re wonderful! Thanks!