Killukesi vestlusest, kus Justin küsitles mind ja kunstnik Made Balbatit.
– Made on Valgevene juurtega ja sealt on pärit tema perekonnanimi.
– Minul on kombeks kirjutada üle ja üle sama raamatut, kus on puuduv isa… ja memm… ja nähtamatu vanaisa. “Suure inimese tunne” on ses suhtes suguluses raamatutega “Jassi pass” ja “Maal mamma juures”.
– Madel oli kunagi ammu kirjastuses Eesti Raamat tööks kujundada täiskasvanulike raamatute kaasi, aga unistuseks samal ajal oli lasteraamatute illustreerimine. Ja siis kunagi hakkasid unistused täituma…
– Mina armusin Made stiili kord ühte muinasjututeemalist kunstinäitust nähes, siis otsisingi ta meiliaadressi ja kirjutasin, et sooviksin koostööd teha. Ja ootasin tükk aega (kauem kui aasta) järjekorras, peamiselt “Alice imedemaal” raamatu taga. Aga see ootamine oli seda väärt!
– Miks sai just “Suure inimese tunne” sai pealkirjaks, kui selles raamatus kõik pealkirjad on samas rütmis ja stiilis: “millegi tundmise tunne”… Ma ei osanud sellele küsimusele vastata, aga palusin Justinil sisukorrast mõni muu pealkiri valida. Ega sealt ka midagi paremat tulnud :). Praegu mõtlen, et see fraas “suur inimene” on iseeneesest juba nii eriline. Peatükk tegelikult räägib hoopis sellest, kuidas Jesse läheb üksi taarat automaati viima ja kuidas ta siis tunneb seda tunnet. Aga fraas on igal juhul veel suurem kui see lugu. “Suure inimese tunne.”
– Justin kiitis minu sõnarütmi, luges ette “Tuule tulemise tunne” loo algust. Jah, ütlesin, minu meelest on igas proosas väga olulisel kohal musikaalsus, rütm. Nii et tekkib “luule lugemise tunne”.
– Ja kuidas tekkis Madel selline omamoodi kollaažistiil, kus ta kombineerib fotosid ja digikunsti?… Made tunnistas vastuseks, et kord oli tal lihtsalt juhe koos ja hakkas katsetama… Nii sündis midagi omalaadset.
– Kes on see poiss, kes kehastab meie raamatu peategelast, Jesset? Esitlusele ta tulla ei saanud, sest oli vanaisa sünnipäeval. Aga Made jutustas, kuidas ta oli just asunud seda poissi otsima… Mina olin kirjeldanud, et mu meelest on Jesse poolpikkade juuste ja melanhoolse olemisega, umbes kuueaastane, vist tedretäppidega… Ja siis läks Made ühele lugejatega kohtumisele, kus ta silm jäi kohe pidama: see ongi ju see poiss! See jesselik punapea oli kohe nõus raamatutegelaseks hakkama. Ja vanemad olid ka nõus. Mina muidugi ka. Imelik, tavaliselt seostub punakate juuste ja tederetähnidega midagi väga üleannetut, aga selle poisi välises olekus on midagi väga õrna. Just sellist, mida mina oma tekstides ka ette kujutasin, kui Jesset, tema elu ja tundeid kirjeldasin.
– Ma andsin mingil hetkel tagasisidet, et Jesse võiks mõne pildi peal naeratada, igal pool on ta nukker… Siis oli Made helistanud prototüübi emale. “Ta ei naeratagi meil eriti, kindlasti mitte piltidel…” oli vastuseks. Aga kuidagi sai see poolnaeratus siiski välja võlutud.
– Raamatu tegemise käigus sai prototüüp 7aastaseks, läks kooli, lasi juuksed lühemaks lõigata… see aeg tema lapsepõlves saigi läbi, aga see sai imekombel raamatupiltidesse kinni püütud.
– Teised tegelased (nagu ema, memm, päkapikk ja kassid) on pärit rahvusvahelisest pildipangast.
– Justin küsis, et mis nipiga ma vahetan saudientsi-tunnetust, et alles kirjutasin romaani täiskasvanutele ja siis juba lastele. Tsiteerisin vastuseks Stephen Kingi: kõige tähtsam on alustada looga hoogsalt peale ja leida selle loo hääl. Siis läheb edasi lihtsalt. Tuleb häält usaldada ja lõpuni minna.
– Kõik selle raamatu peatükid algavad pöördumisega lugeja poole: “Kas sa tead seda tunnet, kui…” See tundus mulle oluline, et tähelepanu võita, tämnapäeval, tähelepanu-puudulikkuse-sündroomi ajastul on see üks võimalus, otse küsida ja kaasamõtlemisse tõmmata.
– Rääkisime ka võimalikust uuest koostööst. “Suure inimese tunde” raamatus on kõrvaltegelane: äpardlik päkapikk Peeter. Kunagi saab temast ehk peategelane, kui uuesti Madega koostööd teha saame! Aga õhku sai visatud ka muinasjuttude idee, sest nii mina kui Made armastame muinasjutte, nii et: kes teab.