“Linnutee koodid” KATKEND peatükist “Maria”

Katkend mu romaanist “Linnutee koodid”.

Kuna ma kirjutasin seda lugu nii pikalt ja alustasin pärast arvutivargust otsast peale, siis oskan öelda, millised elemendid olid selles loos algusest peale, nn püsielemendid, ja millised tulid viimasel ajal.
Selle tegelase teemaliin oli mu sees väga ammu (ka see, et tema nimeks just Maria saab, see oli mul teada ammu enne mu oma tütre Maria sündi.)

Maria sulandus meie tiimi ootamatult lihtsalt. Ootasin ja kartsin seda kohtumist. Milline siis on see naine, kelle Diego on „teadlikult valinud, teades, et geenid sobituvad”?
Ta oli õbluke, pikkade tumedate juuste ja heledate silmadega. Teadsin, et ta peaks olema minust vanem, kolmkümmend täis ja kui temaga kohtusin, siis esimesel hetkel ei uskunud ma üldse, et see võiks olla Maria. Nii õrn, nii õbluke, kuidagi läbipaistev tundus ta mulle. Ja kuidagi nii enesestmõistetavalt lihtne ja olemas. Ühel päeval ilmus ta kohale meie arvutiklassi – olime selle endale kontoriruumiks rentinud. Saime seda endale lubada, sest asi arenes, raha liikus, müüsime oma foorumisse reklaami. Ütlesin Mariale hoogsalt tere ja imestasin, kui vähe emotsiooni ma tagasi sain, lihtsalt ühe vaikse, vaevumärgatava peanoogutuse ja naeratusevarju. Kas ta teadis? Aga mida? Mida oli seal teada? Minu ja Diego vahel ei olnud ju mitte midagi! Vähemasti mitte midagi sellist, millele tavainimene oleks osanud nime panna, mina ise ka mitte.
Ka sellest, mis energia valitses Maria ja Diego vahel, ei saanud ma aru – see oli iseenesest kentsakas, sest tavaliselt lugesin inimestevahelisi suhteid kähku. Diego suhtles oma laste emaga täpselt sama asjalikult ja hullult nagu minuga, nii nagu ta suhtles meie kõigiga, nii tüdrukute kui poistega, kes me seal maailmapäästmise-kodulehel liiklust korraldamas olime. Meid kõiki ühendas seesama kirg – kirg teadmise järele. Ja edevus muidugi ka. Ning võimalus ja vajadus osaleda ajaloo tegemises, olla osa millestki, mis on „fe-no-me-naal-ne” ja „fan-tass-ti-li-ne”.
Nii et kirge tegelikult oli, aga see oli ühiskirg. Olen tänulik, et ma midagi niisugust oma elus kogesin! Jah, tänulik. Tuleb ju eristada seda, mida südamest kahetseda, ja seda, mille üle olla südames tänulik. Ühes ja samas kogemuses võivad peituda mõlemad pooled.
*

Pärast teretamist libises Maria ühe arvuti taha ja hakkas midagi trükkima. Ta oskas vabalt vene keelt ja hakkas tegelema meie uuringute ja turunduse venekeelse osaga. Igal hommikul oli ta kohal ja lahkus pimedas, minust viibis ta seal arvutiklassis kahtlemata rohkem. „Naabrid vaatavat lapsi, kuni ta siin istub,” kuulsin ta kohta. „Väga tubli ja töökas inimene!” – ka seda kuulsin ta kohta räägitavat. Ise kõneles Maria esimestel päevadel väga vähe, ta lihtsalt istus seal oma sirge seljaga, väike baleriin, arvuti taha tööle pandud.
Hakkasin päevade möödudes aru saama, et selles näiliselt tagasihoidlikus ja introvertses naises on sügav sisu. „Uus taldrikutäis lendavaid taldrikuid igal hommikul!” Nii ta naljatas, omaette vaikselt naerdes.
Ja infot Maria sõrmede alt tõesti voogas. 1948. aastal lasti Nõukogude Liidus lendav taldrik alla otse tuumarelvade läheduses! KGB salatoimikutes olla info tulnukate allveebaaside kohta! Need olid muidugi ilmavõrgust leitud kuulujutud, aga siiski. Järgmisel päeval tuli Maria uue infoga: Venemaa üks olulisemaid kosmonaute on hiljaaegu avaldanud bestselleri, kuhu ta kogus kokku kõik tulnukakogemused, mida sõjaväelendurid ja kosmoses käinud olid talle pihtinud.
Mäletan neid omalaadseid hetki ja lummust, mis ta ümber tekkis. Maria. See esialgu vaikne ja märkamatu naine oli tegelikult sündinud ja vilunud pilgupüüdja, kes oskas end asetada tähelepanu keskpunkti mingi ebamaise elegantsiga. Ta seisis ja jutustas arvutite vahel, peaaegu sosinal, endal silmad säramas, kätega kummaliselt kaasa elades ja justkui rituaalset pantomiimi esitades: „Mehed ja naised avakosmoses. Nad kuulsid peas sosinaid. Heatahtlikke hääli, kes ütlesid: minge tagasi koju, oma pere juurde. Öelge oma juhtidele, te pole valmis selleks, et siit edasi lennata… Nad ei tahtnud seda infot jagada, eksole, selline jutt tähendaks karjääri lõppu. Aga kosmonaut ju ikka räägib vahel kellegagi, eksole…, teise kosmonaudiga näiteks. Kuidagi hakkas see läbi tilkuma, et teistel on ka nii juhtunud. Sosinad kõrvades! Nad sosistasid tavaliselt midagi ilusat ja isiklikku selle inimese koduse elu kohta ja siis andsid edasi oma teate. Väga heatahtlikult!”
Maria naeratas seda lugu sosistades nii helgelt, ma vaatasin ta heledatesse silmadesse ja tundsin, et meist võivad saada sõbrad.

Vaat selline oligi lugu Mariaga. Meie suur lugu – me jagasime seda ja uskusime seda. Me mõtlesime sellest, ööl ja päeval. Mina toitsin teda ja tema toitis mind. Me kõik toitsime üksteist, aina uue info ja energiaga. Oli hetki, kui ma jäin Maria silmadesse vaatama ja kaotasin ajataju. Mis see oli, ma ei tea. Ja ma ei tea sedagi, kas tema tundis vastu sedasama? Pärast neid hetki tundsin, kuidas kõik voogas veelgi tugevamalt ja kuidas mind valdasid aina uued äratundmised.
Võimalik, et neile kõigile seal kosmoses sosistati midagi, mõtlesin ma sellele Maria esitatud teadmisele. Sosinad inimkõrvas. See oli ju 1960ndatel, kosmosevõidujooksu ajastul. Venemaa ja USA üritasid teineteisele ära panna, paisates maailmaruumi aina uusi riske. See oli loogiline. Kui mina oleksin sealpool, siis sosistaksin ka mina nii. Ühele inimesele kõrva. Õrnalt ja headusega. Ettevaatust! Arenege veel, võtke aega. Aga mida oli vaja arendada? Kas tehnikat või südant? Vaat see on hea küsimus.
„Nad kõnelesid nii ilusasti, nad olid väga, väga head,” jutustas Maria, jälle poolsosinal ning kõik ennist arvutite taha kummardunud kaelad olid aetud sirgeks ja sirutusid tema poole. Maria oli ise nagu tulnukas meie seas. „Mitmel korral on dokumenteeritud, kuidas oranž udu kosmoselaeva ümber muundus suurteks tiibadega figuurideks… gaasilisteks lennumasinateks, ütleme välja, ingliteks! Ilusad ja rahulikud! Katarsis, ütlesid need, kes nägid. Korduvalt nägid. Mitu eri tunnistajat nägi, samal ajal nägid. Erinevad kosmoselaevad nägid. Nad suudavad muuta oma kuju! Nad on õhust tehtud! Nad oskavad muuta oma vormi, ja nendega tuleb kaasa headuse laine.”
Ta liigutas oma käsi üles-alla ja naeris, tantsiskles graatsiliselt korraks ümber inimeste, läks tagasi arvuti juurde ja asus vaikselt omaette naeratades jälle midagi trükkima, otsima. Me ootasime veel hetke…
Ühesõnaga, kui Maria lõpetas, jäi sisse tunne, et oleks tahtnud plaksutada. Braavo, Maria! Milline lahe vabahing, ekstsentrik, ta hakkas mulle tõesti üha rohkem meeldima! Midagi nii lapselikku, võluvat ja õrna oli temas, kui ta ümbritsevaid usaldama hakkas. Ja kuigi ta oli minust vanem, hakkasin tundma tema suhtes teatud kaitseinstinkti ja samas siiski ka veidike kadedust. Minus oli rohmakust, eesmärgipärasust, ratsionaalsust. Maria oli aga nagu laps mänguasjade kallal. Sain seal arvutiklassis teda tasapisi jälgides vastuse ka küsimusele, mida Diego temas leidis ja mismoodi ta oli osanud köita Diego enda külge, kui nii labaselt võib öelda: lubades mehel minna ja tulla, majanduslikult vastutada, välismaalt raha saata, uus laps teha, taas minna ja tulla. Maria elas oma kodus oma lastega ja tundus päris rahul olevat. Temas oli midagi ootamatult puhast ja lapsemeelset, mida ma siiani hästi sõnadesse ei oska püüda.
Tegelikult on see temas siiani alles, ka tema praeguses olukorras siin… Sest seda ei olegi võimalik kaotada.
Ma kirjutan neid ridu pisarate tilkudes. Sain äsja aru: see, mis Mariaga juhtus, ongi pärispõhjus, miks ma hakkasin oma lugu üles tähendama. Mul on vaja see valu ja süü ja vastutus enese seest välja paberile saada.