Kuna meie Mariaga saime “tutvuse poolest” oma “Lood loodusest” raamatu kätte kolm päeva enne kampaania algust, siis saan ma juba täna tutvustada meie pere kahte eripära ehk mismoodi meie selle raamatu ja kleepsud “kodustasime”.
Esiteks, kleepsude tagaküljed. Kui oled kleepsu eemaldanud, siis kuidas sa ometi viskad minema neid rebasepoisse, uudishimulikku Parahetti ja lontis kõrvaga Unistajat? (Vihje sellele raamatule: Paharet ja Unistaja – Petrone Print)
Meie tegime neist memoriini. Joonistasime tekkinud libedale paberile veekindla markeriga (sest muu ei hakka peale) topeltpildid, mis enamvähem samasugused. Isegi kui me seda memoriini väga sageli ei kasuta, igatahes on see tore täiendus meie lauamängude sahtlisse.
Sama hästi saaks nende kaartidega mängida “musta notsu” tüüpi mängu, vaja vaid jokker ehk üksik kaart tekitada.
Ja sama hästi saaks teha ka klassikalise kaardipaki, kui nii palju kleepsutaguseid jagub.
Nii et ärge visake Parahetti ja Unistajat minema, mõelge midagi välja, mis nendega peale hakata :).
–
Edasi, mida teha “Lood loodusest” venekeelse raamatuga, mille ma ka meile autorieksemplar-kingiks nõutasin? Aga loomulikult: paralleellugemise keeleõpe! Olen seda varemgi soovitanud sel puhul, kui on saadaval sama raamat kahes keeles. Me oleme Mariaga lugenud näiteks “Marta varbad” raamatut niimoodi, tõsi, ta tüdines sellest kiirelt. Aga nüüd siis katsetame looduselugudega ja tundub, et sellega läheb paremini.
Paraleellugemine käib nii, et ühel inimesel on nina all üks ja teisel teine raamat. Minul venekeelne, Marial eestikeelne.
“Кто сделал эту фотографию?” loen mina. Maria samal ajal silmadega jälgib oma tekstis, mis on eesti keeles kirjutatud, tõlgib automaatselt ära. Ja loeb edasi ja vastab: “Selle pildi tegi Remo.” Siis on jälle minu lause. Kordamööda. Ja päris hästi läheb!
Oleme varem lugenud pigem nii, et kordame lause lause haaval, üks eesti ja teine vene keeles, aga see läheb liiga aeglaselt ja tüütult edasi. Igatahes on kiirem edasiliikumine parem, kui lapsel on väikene taust keeles olemas ja omal lugemisoskus, siis on see õige mõnus keeleõpe.
Tõlkimisele olen neil päevil palju mõelnud… Miks, seda kirjutan teile homme :). Aga tahtsin öelda praegu vaid seda, et on alati uuesti see imelik-kummaline tunne lugeda enda teksti teises keeles.
Nagunii on “tekstid meile vaid laenuks antud” (nagu öeldakse, et “lapsed on meile vaid laenuks antud”), nad lendavad meist välja ja hakkavad laias ilmas oma elu elama. Ka omakeelne tekst on täiesti oma iseloomuga ja liigub emast kaugemale, nii et ma vahel vaatan ja imestan: kes sina küll oled ja kas tõesti mina olen su sünnitanud? Võõrkeelne tekst on aga omamoodi kentsakas, temaga suheldes ei arvagi ju, et ta niiväga oma on, aga siis tuleb ette üllatuslikke äratundmisi. Ahhaa, jah, mina olen seda öelnud ja et niimoodi siis tõlgitakse seda väljendit… Aitäh meie tõlkijale Maia Meltsile, ta on juba päris palju mu raamatuid vene keele pannud! Meie kirjastuse võõrkeelsete raamatute valik on näha siin: Võõrkeelsed – Petrone Print.
Ma loodan väga – ja lausa tean, et – see raamat läheb inimestele südamesse samamoodi, nagu läks viis aastat tagasi meie koostöö Maximaga, “Meie Eesti”.
“