Hoian käes kahte raamatut, kahte esimest pääsukest meie uues sarjas. Ja arvutis on lahti kolmas, minu oma pääsuke, seda saab piiluda siit…
Kuidas ja kus tekkis see idee, teha “Minu” sarjale lisaks midagi muud samalaadset? Ma mõtlen tagasi ja leian alguspunktina Frankfurdi raamatumessi viis aastat tagasi. Vaatasime tookord kirjastuse rahvaga kõiki neid võimalikke tõlkeraamatuid: kirevaid, ilusaid, asjalikke, praktilisi. Mõtlesime, et ka meie võiksime peale reisikirjanduse ja ilukirjanduse väljaandmise osaleda “asjaliku lugeja” harimisel.
Ja siis, hommikukohvi juues, enne uude messipäeva sukeldumist, meil turgataski. Ei ole meil vaja neid välismaiseid teoseid tõlkida ja kohandada. Meil on oma Eesti autorid kindlasti olemas! Ja meil on võimalus kas laiendada “Minu” sarja või teha kõrvale samalaadne sari. Me oleme ju kogenud seda, mismoodi eestlased tahavad lugeda teiste eestlaste kogemusi, mis ühe katuse alla pandud!
Tundub, et meie kirjastuse tee on alati olnud siduda väikest ja suurt – “maailm läbi inimese”, nii sai see kunagi sõnastatud. Ka “Aja loo” sari teeb sedasama: ühe inimese lugude kaudu avame midagi suuremat, selle sarja puhul ajastut. “Minu” sari avab maid ja linnu. Uus sari hakkaks aga avama praktilisi teemasid.
Edasi jäime loksutama, ideestama, ootama…
Olgem ausad, praegu me veel ei tea, kui suure tuule tiibadesse “Meie” sari saab. Aga me oleme ta igatahes pesast välja lasknud ja ootame teie heasoovlikku vastuvõttu.
Kes teid ootab? Lendab siin see esimene pääsuke, vabandust, kalkun… “Meie kalkunite” raamatus on haaravad lood taluelust, huumor ja pisarad kõrvuti, jutustajaks tavaline ja samas ebatavaline memm maalt. Kuidas ta kogemata omale kalkunitibud sai, kuidas nende liiki armus, kuidas koperdas ämbreid mööda, kuidas kasvatas endale lotiga lemmiku, kes toas diivanil lösutada armastas, ja kuidas ta oma kööginurgas hauduvat emaskalkunit majandas… Need on lood, mida ei ole lihtne pooleli jätta! Ja just seda ma kirjastajana sellelt sarjalt loodan: teise inimese kogemuslugude kaudu oma maailma avardamist. Loodan, et seda uut sarja võtavad kätte ka need inimesed, kellel ei ole reaalset plaani hakata näiteks kalkuneid või mesilasi pidama, aga kes soovivad teada saada, mis tunne see on ja mida sealt õppida saaks. Sama lugu on ju ka meie kirjastuse teiste sarjadega: te ei pea plaanima reisi Indiasse või Alaskale, et lugeda mõnusat “Minu India” või “Minu Alaska” kogemuslugu. Meie “Aja loo” sarjas on pilet minevikureisile nagunii hüpoteetiline, aga samamoodi võrreldav: kinnitage turvavöö ja tulge kaasa, vaadake, kuhu ajastusse autori lugu viib!
Samas tulgem tagasi selle juurde, kust see meie uus lendu tõusev sari alguse sai. Praktiliste raamatute hunnikud rahvusvahelisel raamatumesssil. Millal mida teha, kuidas teha, kas teha, miks teha… Ka see on kõik siin sarjas olemas. “Minu” sarja raamatute ideaaliks on ju ikka see, et raamatust loeb peale hea loo välja ka reisisoovitused reaalse reisi kohta. “Meie” sarja raamatutes on praktiline pool veel tugevamalt välja toodud: paneme nõuandeküsimusi-vastuseid loo kõrvale kastikeste sisse. Nii et mõttereisist võib saada reaalsus, oleme abiks.
Toimetasin ise neid kahte esimest uue sarja raamatut. Teisena on nüüd pesast lennanud… mesilaste sülem, ütleme nii. “Meie mesilased”. Mismoodi toimib mesilaste elu? Missugune on sarnasus inimeste ühiskonnaga? Kuidas on perenaisel-peremehel sees see tunne, et üks tarutäis mumme on kokku justkui üks elusorganism… Kui sul on näiteks tagaaias kolm taru, siis on sul justkui kolm eraldiseisvat lemmiklooma. Läheb midagi nihu ühega, võib muidugi teine ka nakkuda. Aga kui ühel on süda viltu (näiteks ema kadunud, ema asemel väärema tekkinud), siis on see tema sisehaigus, mis võib täieliku hukuni viia. Toimetades tekkisid mul pidevalt paralleelid meie kriisis riigi ja kriisis planeediga…
Katsusin toimetamise käigus ka oma isiklikku majapidamisse mesilasi ette kujutada. Kalkunite pidamist olen nüüdseks ise proovinud. Mesilaste pidamisega on aga nii, et… jääb ära, mul on rapsipõllu võimalus liiga lähedal kodule. “Meie mesilaste” raamat puudutab ka seda tasandit: keskkonnamuresid. Miks mesilased surevad intensiivpõllunduse kõrval ja mida on meil võimalik veel ette võtta?
Aga kuniks meil on elu, seniks on meil mesi. Päike purgis. Hoolikate mesilaste talvehoidis – et mesi just seda on, sain alles raamatut toimetades lõplikult teada. Me pätsame suure osa nende talvehoidist endale, paneme asemele kehvema aseaine. Ja mida me meega siis peale hakkame? Sain mitu uut ideed, kuidas mett näiteks kuivatatud marjadest tehtud jahuga segada.
Mees on midagi väga turvalist. Aitäh mesilastele! Ütlen ikka oma lapsele, et tilkagi mett ei tohi jätta lusikale. Kui palju on mesilased vaeva näinud, et seda kokku korjata ja kokku vaaritada. Ja kuidas me selle omale võtsime. Olgem tänulikud ja kasutagem ära iga meetilk!
Teen endale tee, segan sisse mett – raamatust sain teada, et tegelikult võib ikkagi ka enam-vähem kuuma tee sisse mett panna! – ja vaatan otsa arvutifailidest paistvale kolmandale pääsukesele, kes veel päris koorunud pole. Kunagi uue aasta alguses lendab ta välja – “Meie taluelu. Memme nõuanded”. Selle tagant paistab juba järjekord, koorub midagi rohenäppudele, ja midagi saba ja sarvedega, ja midagi katseaia-gurmaanidele…
Palun võtke nad armastuse ja usuga vastu, kui nad kooruvad ja teie juurde jõuavad :).
Ja võite meile alati kirjutada – info@petroneprint.ee –, kui teil on idee, millest võiks meie uues, praktilises kodu ja aia suunitlusega sarjas veel juttu teha… Võibolla oskate isegi autorit soovitada. Võib ka iseennast.