Ajakirja Kodu ja Aed jaoks kirjutatud ja seal ilmunud.
Ma ei mäletagi, kust ma seda esimest korda lugesin: olla teaduslikult ära tõestatud, et kui taimedega rääkida, siis kasvavad nad paremini. Mulle seostub see jutt toalilledega, ilmselt seepärast, et mul on meeles, kuidas mu ema justkui-vastukarva-silitades oma õide puhkenud ratsuritähe kallal aasis.
Hakkasin toataimedega tegelema teismeeas. Emale kuulusid ratsuritähed, jõulukaktused, aaloed, ahvileivapuud ja suur vahalill. Mind tabas aga kaktuste huvi. Põhjuseks oli üks toonane raamat, “Sündinud kaktuse tähtkujus”. Mu voodi oli täpselt akna ääres, nägin hommikul esimese ja õhtul viimase asjana oma ogalisi sõpru. Reeglid olid lihtsad: mitte kasta, natuke juttu ajada. Ümber ma neid ei istutanud, väetist ei andnud, kastsin harva. Kevadeks hakkasid mitmed neist õitsema, nii et järelikult neile meeldis.
Mis neist kaktustest edasi sai, kui ma suureks sain ja linna kooli läksin? Mulle tundub, et nad anti ära, sest mõne aja pärast koliti sealt kodust minema ja tulid uued ajad.
Ma ei oska kuidagi vastata küsimusele, miks ma oma praeguses kodus toataimedega tegeldes kaktustest eemale hoian. Kas mul on traumasid, mis just kaktustega seostub? Võibolla tõesti? See aeg lõppes ema haigestumise ja surmaga.
On üks teine lapsepõlvelill,
mida ma selgelt mäletan ja samuti siiani enesele ei soovi. See on vahalill. Miks mitte? Üks mälupilt on selgelt tee peal ees. Pidin ema aitama vahalille vannitamisel. See oli kahe inimese nelja käe töö, et võimsate harudega lill liikuma saada ja vannituppa vanni viia. Kogu jama tulemusena olid taime lehtedel hiljem ikkagi näha kuivamisest tulnud täpid. “Parem kui tolm!” lohutas ema. Mäletan teda ka tooli peal seismas, lapp käes, iga lehe pealt eraldi tolmu võttes. On selge, miks ma ei unista vahalillest, ei suurest ega väikesest, sest väike kasvab suureks. Ja võimalik, et tee peal ees on ka see, et ma ei mäleta, mis ema vahalillest sai, kui meie peres raskete aegade periood tuli.
Aga mitte kõigi taimedega pole mul sellist traumat ja blokki.
Lapsepõlvetaimedest kasvab mu kodus aaloet – on, mida käe peale põletuse puhul panna. Aaloe kasvas nii ema kui vanaema lillelaual ja ta seostub mulle turvatundega, oma naha vastas kogetud leevendusega.
Mul oli ja on ka oma ahvileivapuu – mäletan, kuidas omal ajal lasime õega oma hamstreid tuppa lahti ja kuidas tuba kaunistas ekstravagantselt sakiliste lehtedega suur ahvileivapuu. Hamstrid ronisid puu tüvel ringi nagu ahvid ja ampsasid suutäisi. Kuna taim oli juba rikutud, aga kasvas rõõmsalt edasi, siis oli ka ema käega löönud ja hoidis oma teisi taimi: hamstrite vabaduse aeg oli lubatud ainult minu ja õe toas! See on tore mälestus ja ahvileivapuu ongi minu jaoks lõbus lihtne lill. Samamoodi vähese veevajadusega ja lihtne pidada nagu aaloedki, ja eriti mõnusate legendidega: kui suureks sain ja linna kolisin, hakkasin kuulma taime teist hüüdnime, “rahapuu”. Millegipärast teeb see mulle nalja, korraga jookseb mõtetest läbi innuka hamstriga tüvel mu sakiliseks näritud puu, millel samal ajal rohelised lihavad mündid küljes. Hea sooja emotsioonihoo tekitab see mõttepilt küll.
Emal olid ka ajatamist
nõudvad toalilled: ratsuritähed ja jõulukaktused. Kui ma olin oma kolmanda lapse ootel ja pesapunumishoos, sis sattusin jalutades aina ühte lillepoodi. Elasime hubases ja pimedas Viljandi vanalinna korteris, kus enamvähem ilma minu abita sai hakkama eelmistest omanikest jäetud juudihabeme puhmas akna kõrval riiulil. Asusin jalutuskäikudelt aina juurde tooma jõulukaktuseid, olin lummatud neist pisikestest pungadest – alles hiljem sain aru, et mu pungasõltuvus oli seotud mu enda rasedusega. Aga kuhu taimed panna? Valgusrikkaid aknalaudu meil polnud. Disainisin suurele aknale aluskardinad nii, et lilled seisid otse aknaklaasi ligi, oma valgusenatukest püüdma.
Mu lapsuke sündis sügise hakul, ja peagi asusid jõulukaktused õitsema. Ja õitsesid ja õitsesid! Mõni vahepeal puhkas, siis alustas uuesti pungadega. Talvest sai kevad ja suvi ja algas uus aastaring… Mäletan, et sel suvelõpul, kui laps hakkas saama juba kahe aastaseks, oli mul külas sõbranna, ta istus diivanil akna all ja küsis: “Mida imet sa oled teinud, et sul jõulukaktused augustis niimoodi õitsevad?”
Olen hiljem mõelnud: mis ime see küll oli? Vanalinna ahiküttega korter, ahjust kaugel asuv jahedavõitu aken, enamvähem lõunasuund, aga otse üle tänava asuv maja tegi päikese nägemise taimedele napiks. Järeldus: need taimed said pidevalt kogeda lühikest valguspäeva – ja lühike valguspäev olevat tähtis, et neid õitsema meelitada. Lisaks oli nende elukeskkond sobivalt jahe, õhk niiske ja muld kuiv. Naabrid ka kõrval aina õitsemas, ja taimedel on nagu inimestel vajadus naabritega konkureerida. Niimoodi nad seal oma kommuunis riburada minipuhkuste järel õilmitsesid.
Aga siis kolisime sealt korterist minema. Tuli keskkütte ja valgusrikka kodu aeg. Ma ei olnud sel ajal veel lugenud valguspäevade ja pungade meelitamise kohta. Tegelesin muude asjadega, toalilled lihtsalt elasid ja kolisid koos minuga. Ühel hetkel märkasin, et mu jõulukaktused enam ei õitse, isegi õigel ajal mitte. Hakkasid kõik koos uues korteris pikalt puhkama.
Mul on nüüd, kolimiste ja ärakinkimiste järgselt, mõned neist jõulukaktustest alles, talveootuse pungad küljes. Oma lugemiste ja katsetega pole ma veel jõudnud selleni, et aru saada, kas nad vajaksid ideaalis kohta peagi saabuva taimelambi lähedal või mitte.
Üks mis selge, olen eluspiraaliga tagasi teismeeas, kus harisin end, mitte ainult ei elanud toalillede kõrval. Olen netist tellinud taimelambid: kuna nende valgusspekter peaks ka inimeste tuju päikselisemaks muutma, siis on see ju topeltinvesteering. Kõik, mida me soovime, on õnn. Kunagi soovisin reisida lõunamaale, et päikest püüda, nüüd ehitan sama tunnet teisiti. Olen hankinud taimi juurde ja katsetan uute liikidega, olen ehitanud majja siserõdu koos taimekastiga. Kõigi taimeliikidel on oma kataloogikaardid ladinakeelsete nimedega, mis karbi sees tähestiku järjekorras – just samamoodi majandasin teismeeas oma katktustega. Kui midagi uut loen või märkan, panen selle kaardile kirja.
Toataimesõltuvus on hubane
…ja üsna puhas hobi, mõtlen ma. Sellest võib ka enese kohta päris palju välja lugeda. Ma olen oma eluga jõudnud vanusesse, kus enam lapsi juurde ei tule. Aga minu sees on veel palju emainstinkti. Eelmisel kevadtalvel olid meil siin inkubaatoritibud, kogu kodu oli pidevalt tolmune. Otsustasin hooaja lõpuks ära, et ühtegi tibu ma enam oma elumajja ei tekita! Tibud tekkigu laudas kanade all, suvehooajal. Las kanad ise ajatavad ja asjatavad seda teemat.
Ja nüüd on mul siis rohelised lollid tibukesed, kellega rääkida. Hommikul jalutan ringi, kohvitass käes, vaatan, kellel kuidas läheb ja kas kedagi peaks kusagile mujale kolima.
Esimest aastat asusin katsetama ka oma ema lemmikuga, ratsuritähega. Meeles on see, mismoodi ema hoidis lille vahepeal jaheda toa aknal, aga miks? Otsin vastuseid kirjandusest. Oot, kas ma istutasin taimed liiga suurtesse pottidesse? Emal olid jah väiksemad. Ah et väike pott soosib õitsemaminekut, sest taim suunab energia sinna, kuhu saab?
Nii palju on veel lugeda ja katsetada, hoolida ja elada.
Aitäh minu aastaringi jälgimast, tervitused Setomaa nurgast!
Sellega lõppes minu aastane kolumnisari ajakirjas Kodu ja Aed :).