Mulle meeldib küünlavalgus pimedal tunnil, meeldib koguda laps(ed) selle küünla ümber ja poolihääli jutustama hakata. Kord olevat juhtunud selline lugu…
Kunagi ammu, kui ma Ameerikas elasin ja kadunud Andry Ervald siinset blogi ja minu loomeelu oma nõuannetega elavdas, siis soovitas ta: Epp, kui Eestisse tuled, otsi üles jutuvestja Piret Päär, sul on temalt õppida!
Aega läks, tulingi Eestisse, teadlikult Piretit otsima ei hakanud, oli palju muud teha, aga… kuidagi iseenesest kulges mu ellu see Jutu-Piret, ma ei mäletagi, kuidas, millal, olen selle loo ära unustanud…? Aga vahel on lugudega nii, et nad lähevad ära, ja vajalikul hetkel tulevad tagasi. Igatahes on mul meeles juba need hetked, kui ma Piret Pääri andunult Viljandi folgi muuseumi rehetoas hommikuti kuulamas käisin, igal täistunnil, ühtegi korda vahele jätta ei tahtnud. Ikka seesama: küünal, hämarus, vana aida lõhn, poolihääli jutustatud lood maast ja ilmast. Võib öelda, et Piret on oma olemuselt minu muusa ja guru, kuigi me ei suhtle tihedalt ja kuigi ta pole mind kunagi õpetanud muudmoodi kui lihtsalt olemas olles ja jutte vestes. Muinasjutuarmastus oli minus kindlasti juba lapsest saati olemas, aga Piret tekitas minus enesekindluse, et ka suur inimene võib muinasjuttudega tegeleda :).
**
Umbes samal ajal sain ma tuttavaks Kristiga. Nüüd on Kristi Kangilaski üks meie maa ägedamaid illustraatoreid, aga sel ajal oli ta lihtsalt mu lapse lasteaiakaaslase ema, nostalgia mõttes jätsingi ta oma telefoni niimoodi: Kristi Mia-ema. Nüüdseks oleme koos teinud kolm raamatut, minult jutud, temalt pildid. “Arva ära?”, “Võlusõnad” ja “Elas kord…”
Kristi elab Viljandis, nagu ka Jutu-Piret. Kusagil Viljandi lähistel olevat Piretil muide tegemisel jututare, sinna pole ma jõudnud, aga mõtlen vahepeal, et mingi seesugune formaat sobiks mulle siia Setomaa talusse ka: lapsed tuleks veidikeseks juttu kuulama, siis veidikeseks tööd tegema (näiteks lilleaasalt maltsa ära korjama)… Pärast olen jälle rahus ja loen ja kirjutan.
Aga Viljandis tegimegi äsja oma uue “Elas kord…” muinasjuturaamatu esitluse. Kristi töötab kohalikus kunstikoolis õpetajana, tunneb olusid, ja ta oli üsna üllatunud: tuleb sada last?! Nii palju? Jaa, ja tuligi (heake küll, toodi kohale, aga tundus, et rõõmuga). See vestlus ei olnud meil küünlavalges, see oli suures saalis, mikrofonide ja kõva häälega, aga siin-seal tekkis ikkagi korraks jutuvestmise võluhetki, nende algeid. Kes soovib, kuulake-vaadake:
Jutuks tuli meil esitlusel ka see, et milline on minu ja Kristi ühistööst minu isiklik lemmikmuinasjutt. Vastasin kohe automaatselt meie eelmise muinasjuturaamatu, “Võlusõnade” põhjal, võite lingist kuulata. Aga milline on minu lemmik siit, uuest, “Elas kord…” jutukogust?
Sirvin praegu raamatut.
Igas loos on alati mingi muu plaan veel lisaks pealtnäha paistvale loole. Üks õpetab vanade hoidmist (“Hunt ja koiott” Mehhikost), teine õpetab kannatlikkust eesmärkide saavutamisel (“Tiigri vurrud” Koreast), kolmas maandab meeste-naiste vahelisi pingeid (“Miks mehed räägivad vähe?” Ameerika indiaanlastelt) ja nii edasi.
…Kindlasti on Aafrika muinasjutt “Kadunud isa” siit kogust üks mu lemmikuid. Millegipärast tõi selle loo kõige esimene lugemine mulle pisarad silma. Ma lugesin palju muinasjutuantoloogiaid tol 2013. aasta sügisel, kui üheks õppeaastaks Ameerikasse kolisime ja ma kohalikus raamatukoguvõrgus hoogsalt lugejaks hakkasin. Olin ehk ka niisama oma elus emotsionaalselt haavatav, juurtest ära lõigatud? Igatahes tundus äraunustamise teema mulle sügavuti oluline. See lugu räägib surnud ja ära unustatud isast, kes lõpuks ellu äratati… Aga kes ta ellu äratas? Mitte need pojad, kes imetrikke oskasid. Loo lõpulause on mu meelest kõige olulisem: “Surnud on inimene siis, kui ta unustatakse.” Ja ellu ärkas kadunud isa seetõttu, et noorim poeg kõnelema hakates küsis teistelt: kus mu isa on? See äratas vanemad pojad igapäevaelu ja -töö letargiast… Mida tähtsat me veel niimoodi igapäevarabamises ära unustanud oleme? Vahel on vaja, et keegi lapsepilguga märkaks küsida tähtsaid asju.
Olen selle muinasjutu vestnud ka unejutu-podcastis:
Uurisin pärast esitlust oma 8-aastase Maria käest: milline on sinu lemmikjutt sellest raamatust? Ta vastas kohe: “See ämmaemanda lugu!” Miks? See olevat nii hubane ja maagiline, midagi sellist oli Maria vastus, kuigi ta täpselt seletada ei osanud.
Niisiis, kusagil meie lähistel elavad nähtamatud olendid, kellel on vaja abi sünnitusel, ja siis kutsutakse appi inimene, vana ämmaemand, aga pärast sünnitusabi pannakse ta pannkooke küpsetama ja see töö ei saa kuidagi otsa, sest haldjaisa ei taha tal minna lasta, aga siis otsustab haldjaema ämmaemandat usaldada… Ma jäin mõtlema, et vaat selle muinasjutu “moraali” ei oska mitte ainult Maria hästi sõnastada, ka mina jää hätta. Aga ka mina saan aru, et sellel muinasjutul on tugev unenäoline fluidum. Niisamuti nagu näiteks ”Taevatähtedel”, mida Maria oma teise lemmikuna nimetas: lugu tüdrukust, kes soovis tähtedeni jõuda.
**
Kõik need lood olen ma valinud sadade-sadade muinasjuttude hulgast. Miks just need? Nii nende pikkuse pärast (mitte liiga pikad, mitte liiga lühikesed), nii sellepärast, et tuua eesti keelde juurde uusi erinevate maade originaal-rahvajutte, mis väga levinud pole… Aga kindlasti on neist kõigis minu jaoks see “miski”, mis paneb kas naerma või nutma või mõtlema, või kõike seda korraga.
Paljud selle raamatu muinasjutud on ka meie unejuttude-podcastis olemas. Maria kuulab ja küsib, mina jutustan. Siin lingis on Ämmaemanda-muinasjutt:
…ja siin lingis on taevatähtede-muinasjutt:
…ja siin on suurem valik meie unejutu-muinaslugudest:
Olgu välja öeldud, et plaanin lähinädalatel uuesti lastele mõeldud podcastidega alustada. Vahepeal oli elu ehituse ja maale kolimise tõttu nii kiire, et lihtsalt ei jõudnud uusi jutte salvestada.
**
Kuidas ma soovitan meie muinasjuturaamatuid “tarbida”? (Lisaks eelmainitutele on ilmunud ka minu kokku pandud ja paljude kunstnike piltidega illustreeritud “Muinasjutud armastusest”.) Minu meelest võiks teha nii, et las laps ise valib, millist juttu soovib. Esimesel korral lugege jutt ette. Teisel korral jutustage oma peast. Ise jutustades läheb jutt elama! Ja kolmandal korral võiks paluda lapsel ise jutustada? Vajadusel saab ju appi tulla. Koos jutustades saab omamoodi nalja, vahel ja uusi lugusid ka.