Kuidas Joodik käis kukke tapmas
Ma valmistusin selleks päevaks kuude kaupa. Võibolla isegi sellest peale, kui ma üleüldse oma esimesed kanad võtsin.
Oli selge, et see päev tuleb, kui ma asusin ise inkubaatorit kasutama ja toetasin kanu hauduma minekul. Oli selge, et loodus jagab sugusid siia ilma 50-50 põhimõttel ja kukki tuleb. Liiga palju.
Ja tuleb teha kuketapatalgud, kui just mõnda muud originaalset ideed pähe ei tule, milleks kukki vaja võiks minna…
Lõpuks oli see hommik käes. Me olime seda Joodikuga mitu korda kokku leppinud ja edasi lükanud, küll tuli torm ja küll sadas vihma ja küll jäi ta töökaaslase laps haigeks.
Mul oli mitu korda see kõik oma peas läbi mängitud, nii detailselt kui ma oskasin, kombineerides lapsepõlves kogetut ja nüüd kokku guugeldatut.
Lapsed kodust ära korraldadda, tehtud. Suur pott vett, tehtud. Pliidil tuliseks, tehtud. Suur supipott, olemas. Sügavkülmakotid, pipar, loorber, puljongiretsept, olemas. Gaasisüütaja sulgede kõrvetamiseks. Vanad pappkastid, kuhu panna suled ja soolikad. Lõkkekoht süütamisvalmis. Kirves ja puupakk valmis otsitud, sauna taha veetud. Vaim ka valmis pandud: igast otsast on see mõistlik otsus ja teises ilmas ootab neid rahu. Teises ilmas on ka mu papa, vana hea loomaarst oma kindla käe ja filosoofilise meelega. Aitasin tal kukki puhastada siis, kui koolis veel ei käinud, kuketappusid vaatasin ka pealt. Need kogemused on mind ilmselt palju verminud elu ja surma saladuste mõistmisel.
Nii et ma ei kartnud. Teadsin, et ees ootab päev elu ja surma saladuste uuteks avanguteks.
Kui ta siis tuli, oli tal käes tort, ja ma aimasin kohe halba. Oled sa purjus? – Ei ole! – Hinga! – Phh – Õllehais. – Ühe õlle võtsin!
Ma korraks isegi uskusin, et äkki see tõesti oli üks õlu. Samas, kes ostaks poest ühe õlle? Joodik kindlasti mitte. Tal on ju kaks kätt ja sinna mahub kaks kuuspakki.
Edasi oli korraga mingi kentsakas täiskuuenergiat täis segadus mu õuel koos teiste seto külakuttidega, algava bändiprooviga, vana murutraktoriga, autos magava lapsega… siis olid teised kutid ja autos magav laps läinud.
Jäi ainult Joodik.
Meie kokkulepe oli olnud see, et tema tuleb ja korraldab. Ta oli selle eest juba tasu kätte saanud (vana õhksoojuspumba, seto bisnis, käsi peseb kätt, nagu siin uhkusega öeldakse, raha polegi vaja…) Samm oli tal aina lödimaks jäänud, mu sisemine Sherlock oli juba jõudnud arusaamale, et 2×6=12 võimalikku õlut, ja ma üritasin kordamööda kahte strateegiat. “Jätaks siis üldse ära selle kuketapu täna, võta oma tort ja mine koju!” Sain aru, et see suund ei toimi, vastuseks tuli vaid “See on mu lemmiktort”… “No hea küll, võta siis initsiatiiv ja hakkame peale! Kas pead selle tulise veepoti nüüd võtma?” See strateegia ka ei toiminud efektiivselt. Keegi lihtsalt jõlkus mu õuel jalus ja uhkustas, et tal on raudkindad ka kaasas ja et ta on juba 6aastaselt kanu maha löönud.
Heake küll.
Ma haarasin ise poti ja tassisin need 24 auravat liitrit õue. Siis mingis segaduses tagasi tuppa, sest tundus, et õues veel ei ole seda vaja ja mis ta seal jahtub.
Siis läksin ja tõin laudast ühe kuke.
See oli kurb hetk, kuigi ma ju teadsin, keda võtta ja keda jätta. Kõige usaldavama ma võetavate hulgast siis võtsin, ta tuli rahulikult, nad on ju harjunud, et minu süles saab vahel õue jalutama. Niheles huviga, ei pannud pahaks…
Edasi tuleb kõige imelikum, vaat et mäluaugukoht minu loos.
Me seisime mu armsa suitsusauna ees. Ma paitasin kukke, Lontut (ta hari oli veidi lontis ja sellest ta nimi ja sellest ka otsus ta teise ilma saata…) Ma läksin korraks midagi tegema, aga mida, miks? Kui kauaks? Ausalt, ma ei mäleta, ja mul on sellest kohutavalt kahju, ja ma tunnen, et selles hetkes oli minu vastutus selle pärast, mis ja kuidas edasi juhtus. (Joodiku vastutusest pole mõtet rääkida.)
Hetk, mida ma kindlalt mäletan, oli see, et ma kiirustasin tagasi sauna juurde, olin korraks kuke sauna ees Joodiku sülle andnud palvega seal oodata, mul vist oli midagi käes (võibolla pappkast, kuhu jääke panna, olin selle kusagile unustanud? Jaa, loogiliselt võttes nii see võis olla.) Joodik seisis mu sauna ees, ta ei hoidnud Lontut süles, oli tal hoopis jalgadest võtnud, ja ulatas kuke mulle tagasi.
Ma võtsin Lontu jalgadest ja tõstsin ta omale sülle istuma tagasi. Teadsin, et nüüd tuleb see kuumaveepott tuua õue (võimalik, et ma hoopis seda käisin võtmas, uuesti üritamas, aga ei tahtnud üksi tassida, eks see oli pliidi peal tulisemaks ka läinud…). Nii ma siis kõndisin sauna juurest tare poole ja sisendasin Joodikule reipal häälel, et tule nüüd mu järel, tule, saad aru, tule vett tassima! Joodik löntis kusagil seal omas tempos. Kukk niheles süles ja mu pea oli täis erinevaid mõtteid nagu “Hingepalve tuleb ka teha” ja “Kui Joodik saab selle vee tassimise ülesandega hakkama, siis lähen asjaga edasi, kui ei saa, siis on lõpp, rohkem täna ei ürita!” ja “No ilmselt ei ürita jah, aga kas ma võin ta autorooli lasta, aga kuhu siis veel… äkki kuseb mul siin kusagile, kui ma ta enda aita magama lasen…”
Nii jõudsime Lontuga kööki pliidi juurde ja olin oma mõttes juba loobunud kuketaputalgutest, pöörasin ringi, et veel kord reipalt röökida, et kuhu sa jääd…
Ja siis nägin ma seda, mis minu taga toimub.
Olgu öeldud, et minu tare uus osa sai just valmis. Mul on helehall, peaaegu valge laudpõrand ja värvilised triibuvaibad. Olen oma tare üle sisimas nii uhke ja vahel teen põrandale või seinale või vaibale pai.
Kõigepealt nägin ma kahte vereplekki valgel põrandal, siis viisin kokku pildi, et terve rida vereplekke tilgub mu järel, välisuksest välja läheb see punane Hansukese ja Gretekese rada (Joodik veel ukseni jõudnud ei olnud selle mu uue detektiivihetke saabumise puhul, ta töllerdas veel õues ja tuppa ta õnneks ei jõudnudki).
Ja ma vaatasin alla, oma dressipluusi ja pükste poole, need kõik olid verised, võiks öelda, väga verised.
Siis ma nägingi, et Lontul ei olegi pead.
Õigemini, ega ma seda ikka veel väga ei näinud, ja ikka veel ei uskunud. Sest ta ju ikka veel niheles ja kohendas end mu süles ja mitte sugugi surmakrampides, ikka veel ei olnud seda tunnet minuni jõudnud. Ta justkui ikka vaatas ringi seda maailma, nagu ta ikka mu süles on käinud. Nägi isegi uue köögi ära, stopp, ei, tal ei ole ju silmi, error, error…
Ma ei suutnud vist sõnagi öelda, veel vähem karjuda. Siiras üllatus, mõistuse kokkujooks.
Järgmine hetk, mida mäletan, oli sauna ees. Siis ma juba soigusin: “Mida ma sulle halba olen teinud, miks sa mulle niimoodi tegid!” ja üritasin saada vereojasid saunaukse küljest ära. “Nii ei tehta, nii ei tehta,” seda kordasin ka nagu mantrat.
“Ise tahtsid ju,” ütles Joodik. Ma ei mäleta, et ta üldse midagi muud öelnud oleks. Mina olin… ohh… nagu peata kana. Mu instinktid olid täiega segamini. Kas ma peaksin esimese asjana kaltsuvaipu plekieemaldajaga hõõruma hakkama, või enda lemmiktööpükse, või tare treppi, või saunaesist, või peaks ma kuidagi kukke puhastama, talt vere välja laskma, või olen ma selle vere juba kõik selle jalutuskäiguga välja lasknud… või peaks kukke veel kuidagi lohutama, et ta nii lollakalt ära on tapetud… Just, jätaks kõik selle koristamisjama, sulgeks end apaatiamulli ja lohutaks parem kukke… error, error.
Kuke pea oli Joodik pannud sauna ukse kõrvale ühe välja ulatuva lauajupi peale. Sealt see veri oligi voolanud nii, et kõik see minu kodu au ja uhkus, mu väge ja vaimu täis arhitektuurimälestis oli verd täis. Tegelikult pidi ta ju tapma teisel pool sauna, mitu meetrit hoonest eemal. Kirvega ja paku peal, mitte noaga salaja, mitte siis kukke mulle jalgupidi tagasi ulatades… error, error…
Siis ma jooksin, sest taipasin, et selle aurava kuuma veega ei ole küll tark tegu verd sauna küljest maha nühkida üritada. Jooksin tagasi külma vee poti ja nuustikuga ja soodapakiga.
Siis ma jooksin, sest taipasin, et Joodik oli surmapõlglikult oma raudkindad ennist käest ära võtnud ja kukel kaela läbi lõigates ka omale korralikult pöidlasse lõiganud. Ja selle verd tilkuva pöidlaga ei ole temast küll mitte mingit tolku sauna puhtaks nühkimisel. (Ega tast polnud tolku nagunii. Aga ma ei tahtnud rohkem verd, nii et pidin talle plaastri peale panema.)
Edasi vedasin ta mingil hetkel sauna taha, kus ta pidi ju kuke pärast tapmist ära puhastama, selleks ju seda kuuma vett vaja oli, et sulgesid lahti saada, ja ise läksin uuesti sauna ette verd nühkima. Kui mõne aja pärast kiikasin, kuidas kuke puhastamine õnnestunud on, nägin välja lõigatud rinnafileed. “Puhastatud!”
“See pole ju puhastamine! Sa pidid ju kuke kuuma vee sisse panema ja suled ära tõmbama! See on ju raiskamine! Ta oli ju suur ja ilus kukk!” Ma mäletan, et igas mu karjes oli sõna “ju”. Ja Joodik väitis vastu, et niimoodi siinkandis kukki ju puhastataksegi. Ma oleks talle peaaegu et füüsiliselt kallale läinud. Aga siis jooksin, sest tuli meelde, et vaipadele ma ju plekieemaldusvahendit ei pannud.
Kui tagasi jooksin, oli Joodik saunas ja üritas seal tuld süüdata, igatahes olid tal paber ja tikud käes (algse plaani kohaselt pidi ta lõkkesse tule tegema ja olin seda enne mingil hetkel maininud). Kui ma need ära võtsin, kaebas ta, et tal olla nuga kadunud.
Sel hetkel tuli mulle sisse suur vägi ja sisendusjõud ja äratundmine.
Jah, Joodik võib küll autoga sõita.
“Mine nüüd ära autosse ja sõida väga aeglaselt oma koju! Joo seal edasi või mine maga välja! Mine, auto on seal! Oot, tule võta oma tort ka!”
“See on mu lemmiktort,” ütles Joodik ja enam vastu ei vaielnud. Sain tast lahti.
Mingeid pisaraid ei tulnud tundide kaupa. Kõigepealt olid aga väga kentsakad tähelepanuhäired. Pea hakkas valust lõikama ja ma ei suutnud meelde tuletada, kus mu peavalurohud on, sest terve niiöelda peavalusuvi täis majaehitust oli tegelikult möödunud ilma tegelike peavaludeta. Kui otsima hakkasin, märkasin, kui hullult mu käed värisevad. “Võta end kokku,” rääkisin nüüd iseendaga julgustavalt. “Üks samm korraga!”
Ja nii ma siis tegin, üks samm korraga. Hõõrusin edasi sauna. Ja vaipu. Ja pesin muud riided verest puhtaks. Ja korjasin kokku kõik suled. Ja matsin maha kuke keha (kust pea ja rinnafilee oli eemaldatud), Joodik oli vist süütevedeliku kaasa võtnud ja vihma tibutas, lõket ma oma värisevate kätega üles ei saanud.
Kõige kurvem oli küsimus, et mis ma selle õnnetu rinnafileega peale peaks hakkama. Keetsin koerale.
Ja õhtul rääkisin lastele küünlavalgel kogu loo ja õpetasin neile mõne elutarkuse.
Ära kunagi tee joodikutega kokkuleppeid.
Ära kunagi maksa töö eest tasu ette, olgu see natuuras või rahas.
Ära kunagi loobu oma sisetundest: kui miski tundub esimesel hetkel jama, siis ta seda ka on.