(Avaldatud ka EPL arvamusrubriigis.)
Sain sel suvel omapärase kingituse ülikooliaegselt õppejõult, kes sahtleid koristades leidis minu veerandsada aastat tagasi kirjutatud essee: “Pintsaklipslaste põlvkonnast”. Mäletate veel seda terminit? Me olime võitjate põlvkond, kes ülikoolipingist, sõna otseses mõttes hilisteismelistena erialatööle tõmmati ja nii me ööd-päevad rabasime, riske võtsime, isade kadedust tajusime (isade põlvkonnas oli sel ajal enesetappude protsent kõrgem kui varem).
Aeg on läinud, oleme keskealiseks saanud ja pered loonud, oma ületööhäiretest üle saanud, oma koha ilmas kindlustanud. Meil on lapsed, ja neil on õigus ja vajadus enda üles kasvamise loole. Nemad ongi “kliimastreikjate” põlvkond, kes täna, anno 2019, reedeti kooli ei lähe ja plakatitega tänavatele kogunevad. Nüüd on meist saanud “isad”. Mässumeelsuse asemel oleme alalhoidlikud, ja see on normaalne. Kutt, kes oma noorpõlve punkarikestas veetis, kirjutab nüüd sotsiaalmeedia seinal: “Greta, mine kooli, saa targaks ja siis kohtume!”
Huviga loen, mida ma toona ülikooliessees kirjutasin. “Meie ühiskond on jõudnud Margaret Meadi kultuuritüüpide klassifikatsiooni järgi postfiguratiivsesse kultuuri, mil täiskasvanud õpivad ka lastelt. Arengutempo on nii kiireks muutunud, et minevikus, isade-vanaisade kaudu saadud kogemustest mitte ainult ei piisa, vaid sageli need kogemused lausa segavad uue mõistmist ning uutes oludes käitumist. Meil jääb järjest vähemaks võrdlusruumi nii Eesti NSV-ga kui ka okupatsioonieelse Eesti Vabariigiga. Meil tuleb elada siin ja praegu, arvestada hüpoteetiliste tulevikuversioonidega antud aegruumis. Kui isalt pojale pärandatud elukogemustega ehk figuratiivse kultuuritüübiga ühiskonnas võis isa põhjendatult väita, et “sa pead mind kuulama, sest mina olin noor, aga sina pole vana olnud, seepärast tean kõike sinust paremini”, siis nüüd võib poeg sellele vastata: “Aga sa pole kunagi olnud noor nendes tingimustes, milles mul tuleb oma elu alustada ja sellepärast on sinu kogemused mulle kasutud.””
Sel ajal, 1990ndatel, kirjutasin ma neid ridu peamiselt tööturu ja materiaalsete võimaluste kohta, kaudselt ka maailmatõlgenduse ja uue korraga kaasamineku kohta. Aga needsamad read kõlavad isegi veel tabavamalt nüüd. See on seesama lugu, mida iga teismeikka jõudev inimpõlvkond omamoodi üle elab, ainult et maailm, kus seda üle elada, muutub aina kirevamaks ja kiiremaks.
Milline oli meie põlvkond teismeeas, 1980ndate lõpus? Mäletan, kuidas ülikoolis arutasime ja leidsime, et meid oli laias laastus kahte tüüpi. Me jõudsime teismeikka kas skisofreenilise maailmapildiga (kodudes räägiti ühte juttu, koolides-meedias teist juttu) või totaalselt ajupestud maailmapildiga (koolides-meedias räägiti, kodudes oldi käega löödud). Igal juhul tabas meid koos isikliku murdeeaga ka ühiskonna murrang. Järsku läks kõik väga segaseks? Ühel hetkel näidati telerist Hirvepargi miitingut koos sarjava kommentaariga, teisel hetkel oli kõik endine valeks tunnistatud, Hirvepargi miiting oli õigemast õigem, igalt poolt tõmmati eesriideid, tolmu ja infot lendas. Keda uskuda, uut või vana? Otsisime vastuseid. Õpetajad koolis olid omapärases olukorras.
Võibolla aitab meil tänapäeva noori mõista see, kui me iseenda toonaseid emotsioone meenutame ja mõtestame?
Laialt võttes oleme kõik ühes paadis. Toona panime kõik selle paadiga vaba ühiskonna sinise ookeani poole, nüüd hakkame avastama, et kogu see ookean meie ümber on tormis. Ja läheb aina hullemaks, kui ilmateateid uskuda.
“Kliimanoorte” põlvkonna puhul peame arvestama ühe asjaga. Nad on omamoodi haritud, nad oskavad ilmateateid lugeda. Jah, nad istuvad sotsiaalmeedias, aga nad ei jaga seal mitte ainult edevuselaata. Niipalju, kui mina nende põlvkonnaga kokku puutun (mul on kaks teismeeas last ja ma käin kirjanikuna koolides esinemas), on nad keskkonnakriisi teemadest siiralt huvitatud, mures või paanikas, kuidas keegi. Nad jagavad minivideosid, meeme, fakte. Jah, faktid on kontekstist välja rebitud, aga samamoodi on nad rebitud meie põlvkonna infojagamistes.
Mis puudutab koolis käimist, siis infoühiskonnas on koolis käimise roll nagunii muutuma hakanud. Üks mu lemmik haridusteemaline raamat on arenguspühholoog Peter Gray kirjutatud “Vabadus õppida”. Kohustusliku, 19. sajandul sisse viidud koolisüsteemi mõte oli – selle raamatu järgi – nii lapsevanemate kui laste masse distsiplineerida ja struktureerida. Aga harida? Jah, harida ka, kõigile ühtemoodi infot jagades. See haridussüsteemi funktsioon nagunii tänapäeval ei toimi. Iga teismeline oskab guugeldada ja vajalikku infot leida, võimalik, et sama hästi või isegi paremini kui vastava aine õpetaja koolis. Miks siis üldse koolis käia?
Me kõik teame, et interneti infomeri on täis uudiseid ja libauudiseid. See, mille üle me praegu – tänu sõnumitooja Greta Thunbergile – uue lainega arutleme, on absoluutselt kõige olulisem teema, mitmes aspektis, nii teatud ringkondadele kasumikaotuse mõttes kui ka üldisemalt, tsivilisatsiooni jätku mõttes. Olenevalt sellest, kuhu me keskkonna(muutuseusu)sõjas end positsioneerime.
Ma loodan, et ühiskondlik energia ei lähe enam liiga pikalt sellele, küsimusele, miks Greta Thunberg endale kodukoolituse aasta võttis ja miks ta koolipingi asemel koti pakkis ja laia ilma seilas. Greta on fenomen, aga me kulutame liialt palju energiat tema üle arutades. Loodan, et ka sellised küsimused nagu põlvkondadevahelised katsumused on mööduv etapp. Kõige olulisem küsimus on keskkonnainfo kiire adekvaatne analüüs ja sel teemal tegutsemine. (Värske uudis, mida nooredki jagavad, epideemilise gluteenitalumatuse taga on tegelikult hoopis pestitsiiditalumatus. On see tõsi või libauudis?)
Veel üks hetk meenub mulle mu ülikooliajast. Üks vana tark õppejõud suunas pilgu kaugusse ja ütles: “Võimalik, et ees on ootamas uus religioosne liikumine, mis väärtustaks planeedi keskkonda. Sest mitte ükski suur religioon seda praegu ei tee.”
Võimalik, et tsivilisatsiooni päästaks keskkonnafašism? Ja reedeti tänavale tulevad noored on need, kes selle ellu viivad? Meile ei pruugi see meeldida, aga me oleme tulevaste vanaisade põlvkond, me nagunii peame maailma üle andma.
“Maailm on meile vaid laenuks antud, me peame selle laenu lastele tagastama,” umbes nii kõlab üks põllumeeste vanasõna.