Aitäh, Greta – ma hakkan taas kirjutama

/pilt: CNN/
Praegu, kui neid ridu kirjutan, ei tea me veel, kellele rootslased selle aasta Nobeli rahupreemia annavad.
Me ei tea, kas selle saab “see kliimatüdruk”.
…Sisestan netiotsingut, ei jõua esimest sõna lõpuni trükkida, kui guugel juba teab, keda mulle pakkuda. Nii tihedalt otsitakse taga. Gre… ja juba ta tuleb! Greta Thunberg.
Kuulan teda, vaatan teda. Lihtne on libastuda sellele teele, et hakkad aga isikut “tunnetama”, mitte ta sõnumit. Samas, ilma isikuta ei saa ju midagi tehtud. Igasugune sõnum tuleb läbi sõnumitooja.
…Võitlusvaim ja äng. Kohmakus ja intellekt. Ausus, teravus ja pehmus. Ja õhus suur küsimus: millega jätkub selle tüdruku tee, nüüd, kui ta on kogu täiega tõmmatud selle planeedi (meelelahutus)meedia ja huvirühmade hammasrataste vahele?
Kas on võimalik, et see tee saaks kunagi lõppeda rahus ja õnnes? (Rahupreemia saamise võimalus on siinkohal naljakas paradoks.) Võibolla on, sest tema aspergeri-kvaliteet annab paksu naha, ta on laia ilma “koolikiusamise” eest kaitstud, kuni keegi talle atentaati ei soorita?
Ja ma tean, tema jaoks oleks loo õnnetu lõpp olnud see, kui ta mitte midagi teinud poleks, kui ta oleks lihtsalt kuhtunud silmadega tühjusesse jõllitanud.
…Klikin edasi klippe, miljoneid koolistreikivaid noori. Ka täna on reede, kui neid ridu kirjutan. “Reede on nüüd legaalne popipäev!” on üks võimalus asja vaadata. Mis toimub, miks, mis õigusega? Igal reedel tekivad need küsimused uuesti, ja see on hea. Kliimateema ei vaju ära, sest reeded tulevad ja tulevad…
Neil noortel pole (veel) valimisõiguse-valuutat, aga neil on oma vägi ja võim. Neid on palju, nad on fotogeenilised, neil on tekkinud moraalne õigus reedeti mitte kooli minna ja seda õigust viirusena edasi jagada.
…Ja mis ehk kõige olulisem, nemad valitsevad tuleviku ajalugu.
See on homne ajalugu, otse siin meie ümber praegu toimumas.
Kas tajume seda? Kas suudame vastutust kanda? Me elame siinse maailma ajaloolistes aastates. Ja loodetavasti jätkub neid, kes seda ajalugu tulevikus mäletavad. Loodetavasti jätkub maailma.
…Olen ma keskkonnadepressioonis, kui nii mõtlen?Võimalik, et olen sellest just välja tulemas.
Roheline maailmatunnetus käivatki lainete kaupa: depressioonid-regressioonid vahelduvad ärevuse-aktiivsusega. Ja Greta Thunberg on aktiveerinud minus midagi, mis oli uinunud. Minu regressioonist on saanud ärevus, ja saagu edasi tegutsemine.
…Kunagi, umbes-täpselt sel ajal, kui Greta sündis ehk 16 aastat tagasi sündis ka minu esimene tütar. Ma kolisin kahekuise lapsega Eestist USA-sse ja sattusin seal lugema ökoemade ajakirja Mothering, see lugemus sattus pinnasele, kus ma igapäevaselt imestasin enda ümber toimuva raiskamise üle. Lugesin veel, ja veel, ja äng hakkas aina enam hinge matma. Kui lugesin teadlaste sõnu selle kohta, et selle ilma kõige reostunum toit on inimese rinnapiim, siis hakkasin lihtsalt nutma. Miks siis lastakse majadesse neid sünteetilisi vaipu, miks toodetakse neid pesuvahendeid, seda värvaineid täis toitu… Miks keegi ei hoia ega keela?
Seda aega võiks nimetada minu beebibluusiks, sünnitusjärgseks depressiooniks. Või siis hoopis keskkonnadepressiooniks? Ahmisin sisse dokumentaalraamatuid ja -filme, vaikisin palju ja küsisin endalt kummalistel võõrandumishetkedel: kas see on päris, kas see on tõesti minu elu? Mu usaldus maailma suhtes oli murenenud ja küllap lootsin sisimas, et see on üks halb unenägu. Mitte keegi otsustajatest ei hooli muust kui kasumist ja võimust, ja kõik, kes alustavad altruistlikult, muutuvad raha ja võimu lähedusesse sattudes korrumpeerunuks… Nii see kõik tundus ja selle mõistmine tekitas minus suure vaikuse. Kuidas ma saan oma last sellisesse maailma kasvama lasta? Vahel magama mines mõtlesin, et peaksin vähem sellest kõigest hoolima, ja silme ette tuli “Lendas üle käopesa” filmi lõpukaader. Hullumajatöötlusest läbi käinud hing, tema pilk.
…Siis hakkasin end välja kirjutama, alustasin blogiga, kolumnitega, leidsin endale identiteedi ja toetajad. (Nii et ma saan väga hästi aru sellest, kuidas Greta oma vaikuse-depressiooni läks ja kuidas sellest fookuse abil välja liikuma hakkas.)
Mul sündis teine tütar. Tema neljandasse elukuusse jäi mu “Roheliseks kasvamise” raamatu tähtaeg. Kolumnitele oli vaja jätke kirjutada, kilode kaupa raamatuid oli vaja läbi töötada, mu enda tekstile oli vaja kiire ja korralik punkt panna, sest lubatud oli ühe rahvusvahelise fondi toetus, aga saadaval oli see vaid antud aastanumbris ärakasutamiseks. Nii ma tol talvel nädalate kaupa elasin: lugedes Aafrika lastest, omaenda laps jalus magamas, siis tuli hambavalu ja ma eriti ei märganudki, sest uurisin tuumaenergia plusse ja miinuseid. Vahel ma nutsin kirjutades: jõuetusest ja samast ka jõust. Ma teadsin, et olen pihta saanud, kui kehvasti on asjad, aga minu “pihtasaamine” on jumalik valik, mul on kõrgem kaitse ja samas kõrgem nõue, see asi tuleb nüüd ja kohe ära kirjutada.
Lõpuks saigi see raske kuu läbi ja raamat trükki. Ja ma hakkasin saama tagasisidet. Kirju, esinemiskutseid. Tagantjärele mõeldes võib öelda: ma olin tõusev keskkonnategelane (Nagu aastaid hiljem oli Mikita.)
Sain kiiresti aru, et kõige rohkem puudutas mu roheraamat noori. Sain kirju, kus teismelised rääkisid, et panid oma ema ja isa plasti sorteerima ja oma jalajälge välja arvutama. Kusagil koolides lavastati stseene mu raamatust, kusagil kutsuti mind plastivõitluse patrooniks, kusagil kutsuti külla tööhobust vaatama.
…Minu lugu läks edasi segaselt. Käisin esinemas küll, näitasin fotosid six-pack-vööga kilpkonnast ja plasti täis kõhuga nälga surnud kurepojast, tegin viktoriine, rääkisin lugusid, aga… Ma ei kirjutanud rohkem kolumneid ega uut roheraamatut. Tegelesin kirjastamise, lastekirjanduse ja mitme muu teemaga, tasapisi hakati mind vähem keskkonnaesinemistele kutsuma. Sinna see jäi.
Aastatega on mul lausa üks kingakarp idee(paberi)tükke täis, aga ikka on elu toonud midagi muud ettepoole kui roheteemadel kirjutamine,. Möödunud kevadel olin peaaegu alustamas kolumnistina, aga siis juhtus nii, et…sain maailma asjadest valesti aru, arvasin, et võiksin ju ka parlamenti kandideerida, et oma sõnumeile mõju ja kaalu anda, aga ei. Mäng siin ilmas käib nii, et kes poliitikasse algajana kandideerida soovib, see meedias samal ajal sõna ei saa.
Riigikokku mind ei valitud, aga mitmed teemad sain kevadise aktiivsusega selgeks, nende hulgas ka selle, et kõige õigem on muutuda paikseks ja elada maal. Suvi mööduski mul, käed rakkes aias ja ehituses. Aga valusad teemad aina koputasid. Sel suvel olen ma jooksnud mürgitraktori ees, koos lapsega. Olen näinud nutvat mesinikku. Olen otsinud maastikumänguna mööda väikelinnu taga plastikonteinerit. Olen kirjutanud instantsidesse ja palunud lisabussiliine…
Ja nüüd on siin Greta.
Ta tuletab mulle nii paljut meelde.
16-aastaselt läksin ma poliitilisele vabadusematkale, , välisleedulasest poliitku kaaskonda, Tallinn-Riia-Vilnius. Kuidas mu vanemad mind sinna lubasid (pool aastat pärast veriseid sündimusi)? Mul on nende suhtes suur respekt, nad ei suunanud mind iial kusagile mujale, lasid mul olla mu teel. Mul on ka kindel teadmine, et 16aastane tüdruk nagu Greta saab olla väga valmis oma teeks.
Ja Greta tuletab mulle meelde, mis on see minu tee. Kirjutaja. 16aastaselt kirjutasin ju ka esimese arvamusloo meediasse.
Ja ta tuletab mulle meelde, et keskpärane mugavus ei sobi normiks. Ei piisa sellest, kui ma tiirutan plastikotiga mööda linna ja seda pärast ainult naabritele kirun.
“Mis on see, mida inimesed tegema peaksid?” küsib reibas reporter sellelt 16aastaselt, ühtäkki üleilmse rokkstaari staatusesse tõusnud tüdrukult.
Ta on andnud mu meelest kaks vastust, mis mõlemad jooksevad kokku siia, mu jutu lõppu.
“Tegutsege. Läbi tegutsemise tekib lootus.”
Ja “harige ennast. Siis teate, mida poliitikutelt nõuda.”
Niisiis: uuest nädalast hakkan ma taas kirjutama harivaid rohekolumneid: EESTI PÄEVALEHE ARVAMUSKÜLJEL. (See praegune siin oli enda soojaks kirjutamine :). Aitäh, Greta.