Tahaks väga midagi poliitiliselt ebakorrektset öelda…

…Lihtsalt kuidagi väsimus on sellest “sa oled nüüd ju poliitik” loosungist. Olen nüüd tõesti oma nahal ära tundnud, kuidas inimesed ja poliitikud elavad siin ilmas (või: siin Eestis) kahel erineval saarel, ja mina ulbin nüüd kahevahel.

Ma ei kahetse midagi. Muidugi mitte! Ma olen tänu Igori telefonikõnele ja enda kiirele vastusele saanud ellu tagasi selle keskkonnaktivisti faasi, kust kunagi välja kulgesin. Mul on ju kohati olnud tunne, et tegelen tühiste asjadega, et ei anna oma parimat, ja nüüd olen ma igatahes üritanud anda oma parimat. See on hea tunne.

Aga kohati on kurb ka.

Nii väga soovisin teha Eesti sünnipäeva puhul “Meie Eesti” teemalist mikrofonipruukimist lastega kusagil poolavalikus rahvakohas, aga tundsin teravalt stigmatiseerumist: “Oled ju nüüd poliitik.” Jah? Ümberringi näen seda, kuidas nn päris poliitikud on iga hinna eest (nii tasutud hinna eest kui kavalalt ajastades) kusagil pildil… Ja ma luban ju küll, et ma ei teeks lastega rääkides sõnakesti poliitikast juttu ja mu sihtrühm selle idee jaoks on lapsed, valimisõigusetud, aga ikkagi jäävad uksed suletuks, sest “oled ju nüüd poliitik” ja “vaatame pärast valimisi”… Vaat sellised hetked teevad küll nukraks ja tekitavad tunde, et mis ma siin siis üritan. Ilmselt kui ma oleksin päriselt poliitik, siis saaksin lihtsamini.

See, mida ma teen podcasti näol, on ju ka ajakirjandus. Ma olen kevadest saati teinud lastele ja nüüd ka täiskasvanutele podcaste tasuta, peale makstes tehnika eest ja oma energiaga. Mulle meeldib seda teha! Samasuguse õhinaga hakkas ju kord mu raamatukirjastus peale.

Vahel lihtsalt saab toss korraks otsa. Mõtled: milleks? Miks ma olen küll käinud niisugust “oma rada”, olles omadele võõras ja võõrastele võõras. Ei ole ma ei korralik ajakirjanik ega korralik kirjanik ega korralik poliitik… ega ole ka inimesed mu oma kirjastuses päriselt mind toetamas, sest äkki olen ikkagi poliitik, hurjuhh :).

Kõige rohkem tunnen kindlust siis, kui lastega suhtlen. Või kui lapsi poes näen, nende valikuid jälgin. Siis ma tean, et ma ajan õiget asja, isegi kui see vahel segane ja raske on. See ei ole mitte mingi “isiklik poliitiline karjäär”. Meeleldi oleksin täiesti nähtamatu, kui see aitaks asja ajada.

PS. Olin selle mustandi ära kirjutanud, ja siis tuli kirss tordil, isegi sotsiaalmeedia jaoks olen ma “omadele võõras” ja olengi nüüd natuke nähtamatu, nagu ise ära sõnusin.
Ma ei saa aru, kas see on tavaline asi, et inimene ei saa Facebookis enam mitte kusagil mujal postitada ega kommenteerida, ainult iseenda lehel?  Mina igatahes enam ei saa, iga nurga alt teatab masinavärk, et mu tegu minevat “kogukonna standarditega” vastuollu. No ma ei tea, kas keegi nn konkurent kaebas mu peale (on see võimalik?) või on mingi logaritm kusagil, mis otsustas, et ma postitasin liialt palju “Soundcloudi” klippe ja olen sestap kahtlane ja kogukonna standarditega vastuolus? Saatsin muidugi anonüümsesse masinasse FB-kaebuse, ja siis tajusin…

…et see oli just täpselt see piisk, millega mina lõpetan oma sotsiaalmeedia kampaania selleks korraks ja asun nüüd – hetkel sahtlisse – kirjutama. “Maailm meie laste ümber, ees ja sees”, see raamat on minu ümber, ees ja sees. Ja tahab kiirelt valmis saada. Las see Facebook siis tujutseb teismelise kombel pealegi :). Time out.

Olgu siiski lõppu öeldud, et Võru-Valga-Põlvamaa rahval on võimalik mind valida. Ja te võite kindlad olla, et ma midagi vaka alla ei pane ja ajan asja selleks, et maailm meie laste ümber, ees ja sees oleks võimalikult puhas.