(pilt: meie linnakodu lähistelt ehk Põlvast, Aasa täna aasalt.)
…istun siin ja otsin enda sees neid võimalikke “korduma kippuvaid küsimusi”. Kui ma näiteks oleksin nädala pärast ühes rahvamajas ühes Kagu-Eesti nurgas rahva ees, siis mida te mult küsiksite?
Ma olen väga ammu seda ise endalt küsinud, et mis on see jälg, mis ma endast maha jätan. Mis on minu potentsiaal? Viimased aasta-kaks on olnud mu elus pigem kriis, elu ajutisuse tunnetamine, ja seda enam ujub pinnale see suur küsimus. Mida ma saaksin parandada, mida ma saaksin peatada? Ja veel olulisem: kuidas?
Ma ilmselt ei ole romaanikirjanik, ma ilmselt ei ole ärinaine. Ma ei hakka rohkem siin ruumi kulutama sellele, kes ma ei ole. Aga kes ma olen, kes ma võiksin olla, kui ma pingutan oma potentsiaali täitmisel? Iga anne on ju ka ülesanne. Ma tean, et mu (üles)anne on lastekirjanik olla, aga kas midagi veel?
Mulle tundub, et jah, midagi veel. Tundub , et mu anne on inimestega rääkimine ja siis selle põhjal maailma mõistmine, selle mõistmise edasi andmine. Olen hakanud üha enam armastama raamatukogudes ja koolides lugejatega kohtumisi…
Ma pole kindel, kas mulle meeldiks Riigikogu saalis. Ilmselt ma kannataksin selle välja. (Olen seal korduvalt käinud, see oleks üks omaette memuaar.) Aga ma tean, et mulle meeldib ja tundub õige üks teine olukord: olla lihtsate maa/kultuuri/lapsinimeste ees ja olla selles suhtluses võimalikult spontaanne. Kuulata teid, küsida juurde, vastata, mõelda kaasa. Olla selles rollis, kelle kaudu mured saaksid võimenduda ja lahendusteni jõuda.
Ma pole kindel, kas ma sobitun partei liikmeks. Aga ma ei astugi partei liikmeks, ma olen toetaja, kes kandideerib partei nimekirjas. Selles parteis on küllalt neid inimesi, keda ma inimestena usun ja austan. Ja ilma parteita lihtsalt ei jõua Eesti süsteemis asju parandama, kui on soovi kirjutamisest ja suhtlemisest siiski kaugemale vaadata ja kas otse või kaude otsuseid mõjutada.
Ma ei teadnud veel selle nädala alguses, et see nädal niisuguse uudisega päädib. Olin ise ka imestunud, kui ma niimoodi väga kiire “jaa” ütlesin. Viimasel hetkel, telefonis, ilma ühegi äraostmiseta, ilma ühegi lubaduseta nende poolt. Tõsi, ma olin “Eesti 200” tegemisi jälginud ja olin mõelnud, et valin Riigikokku Igor Taro. Selle “jaa” olin ma vaimus valmis pannud.
Aga tegelikult oli see minu “jaa” ikka väga ammu küpsenud.
Alates sellest, kui ma 2007. aastal värskelt olin Eestisse tagasi kolinud ja olnud roheliste partei asutajaliikmete hulgas. Mind kutsuti toona Riigikogusse kandideerima, aga mina mõtlesin, et mis nüüd mina. Ja otsustasin pühenduda kirjutamisele, oma kirjastuse tegemisele ja oma lastele (üks oli just sündimas ka, nii et arusaadav valik :). Ma ealeski ei ole seda valikut kahetsenud. Mõne aja pärast pettusin selles segaduses ja intriigides, mida toonase kahte tiiba lõheneva rohepartei meililisti kaudu mulle tuli, ja astusin välja.
Üks laine, üks vajadus poliitikasse minna oli mul peal siis, kui sain oma lapsi kasvatades ja jälgides aru, mismoodi mõjuvad sünteetilised värvained ja muu sünteetiline keemia lastele ja mismoodi pole absoluutselt mitte ühtegi mehhanismi, kuidas lapsi neist eemal hoida, kui nad oma kodust välja astuvad: kooli, tänavale, poodi. Pakkusin toona äsja Europarlameti valitud Kaja Kallasele seda teemat, et kas ta tahaks võtta sünteetilise toiduaine-keemia maksustamist endale hingeasjaks, sest miks ei võiks sel jamal olla samasugune aktsiisimaks kui on tubakal ja alkoholil? Hea mõte, ütles Kaja. Aga sinnapaika see jäi. See oleks asi, millega saaks päästa palju Euroopa lapsi. Siin ja seal arutatakse suhkrumaksu, eks see ole seesama, aga on ju aineid (E621, Red40, Blue 1 jt), millega võrreldes võiks öelda, et “see ju vaid vana hea suhkur”.
…Jah, ma tean, et panen siin segi globaalset ja lokaalset, Euroopat ja Obinitsat, aga kõik ongi ju seotud. Maailmas on nii palju asju käest ära ja meil siin maanurgas on veel võimalik suurtest kriisidest niimoodi läbi tulla, et meist jääb piisavalt alles. Üks suur KLIKK käis mul detsembri lõpus, kui lugesin Valdur Mikita “Eesti looduse kannatuste aastaid”. Veel saaks midagi päästa, kui metsaraiele piir pandaks ja kui keskendutaks sellele, et mets on palju rohkemat kui lihtsalt materiaalne vara, see on meie kultuur, meie hing ja meie päästerõngas. Miks siis otsustajad ei hooli? Mikita on edetabelite tipus, hea lühike raamat, mõnus peldikulugemine, kõik, loetud, muretsetud, andke järgmine üllatus-bestseller. Ja mitte midagi ei muutu..
Ja seda raamatut sisse ahmides tuli mulle meelde, et pean kindlasti enne kevade tulekut välja mõtlema ka mingi strateegia, kuidas ometi saaks oma talu juures takistada taimemürgi-kastet ümbruskonna põldude peal. KLIKK. Mul pole mitte kedagi peale naabripere endale appi kutsuda. Kui palju peaks me põlluomanikule maksma, et ta meie vett ja õhku ei mürgitaks?
Ausalt öeldes ei kujuta ma ette, et keegi kusagilt kaugemalt (ehk Tallinnast) meid selles pestitsiidi-vastases võitluses väga aitaks.
Ja ausalt öeldes pean hetkeks süvenema, et leida vastus, millal ma viimati Tallinnas käisin. (Lisatud hiljem, ahjaa, PÖFFi ajal novembris olin 24 tundi pealinnas, enne seda 24 tundi maikuus). Kunagi elasin seal ja ma mäletan küll selle linna reaalsust ka. Aga Kagu-Eesti nurgas maakohas on oma reaalsus, oma võlud ja valud ja justkui oma aeg inimese eluteest, mil siin elada. Lihtsam tundub siit nurgast minema kolida kui siin midagi muuta. Tagasi saab tulla siis, kui lapsed koolitatud ja pesast välja lennutatud ja on võimalik olla eksiilis oma kodumaal, olla kirjutav pensionär, vaimueliit metsas nagu Jaan Kaplinski.
Aga lapsi maal kasvatada on raske.
Miks Obinitsa kool kinni pandi? (Jah, sellest on juba mitu aastat möödas, aga ikkagi, see on ikka veel inimestel hingel.) Miks on erakoolidel pomm tiksumas, pidev tunne, et võidakse keerata pearahad ära ja vaadake ise, kuidas saate? Või miks koduõppe-pearaha ei võiks otse lapsevanemale maksta, kui ta otsustab end oma lapse harimisele pühendada?… Miks pole internetis koduõppe-turvavõrku, mida riiklikult toetataks?… Vaat sellised küsimused. Oma lapsele ja endale sel kevadel koolitulevikku otsides käis igatahes üks KLIKK, kui ma sain aru, kui raske on noortel maal elada ja lapsi kasvatada. Tean ise mitut peret, kes on maal elades oma lastele taksojuhtideks ja kes on selles elustiilist läbipõlemise äärel. Ja mis maaelu see ikka enam on. Igatahes nii linna sõitvad maapered kui linna kolinud eksmaapered võõrduvad aina enam sellest elust, kust tegelikult energiat ja tasakaalu saaks.
(Mul on muide plaanis hakata oma talus tegema lastele suvist talukultuuri-kümbluse laagrit, või töökasvatuse laagrit, ja mul on plaanis seda ideed ka laiemat levitada, sest seda oleks vaja nii paljudele lastele, nii väliseestlastele kui linnaeestlastele. See oli veel üks KLIKK, kui ma mõtlesin: kuidas küll saada lapsi nutitelefonidest ära ja märkama ja õppima märkama ja kasutama seda, mis on maal ja metsas? Ja kes mind küll selles idees aitaks?)
Nagu näha, mitte kõik mu mured ja äratehatahtmised pole Kagu-Eestiga seotud. Need on meie ühised teemad. Kui me tahame, et oleks kunagi päriselt tulemas eestikeelne ja elujõuline Eesti 200. sünnipäev, siis meil on vaja üksteist hoida, oma lapsi hoida ja iseennast hoida. Me ei tohi end läbi põletada.
Näiteks. Kellel on erivajadusega inimene peres (nagu on ka üks meie lastest, küll kõrge intellektiga, aga sotsiaalselt omalaadne, aspergeri sündroomi kandja) – teie teate, kui raske on see teema, kui saab kunagi välja aetud sotstoetuse aeg läbi ja peab uuesti sedasama toetust hakkama ajama, kuigi tegu on kroonilise sündroomiga, see ei tähenda, peab ikkagi hakkama täiesti otsast peale… ja ekspertide juurde ei saa aegu, ja sa ei saa isegi aru, milliste ekspertide juurde vaja ja mis otsast seda asja uuesti ajama peab hakkama… (Ja milleks seda meie ühise aja ja raha raiskamist vaja on? Miks me end niimoodi läbi põletame?). Nii abitu on sellises olukorras olla. Kus on see turvavõrgustik, see tugiisik, kust abi saab? Vahetasin oma lapsele toetuse otsimisel sotsiaalministeeriumiga kirju ja lõpuks lõin käega, loobusin toetuse ajamisest, esialgu vähemasti, nüüd on sellest pool aastat möödas… Ja ka see oli taas üks KLIKK. Kui mina ei saa hakkama, kuidas teised saavad? Kui mina ei hooli, et paremaks asi läheb, kes siis hoolib?
Oh, neid klikke on veel palju olnud, osa on seotud ka näiteks väike-ettevõtlusega. Aga kõige enam on nad minul olnud seotud metsa ja lastega. Ja laste kaudu ka vanainimestega. Ma sooviksin, et lapsed ja vanavanemad saaksid rohkem kokku. Seda on mõlemale vaja, et olemas olla. Ja et meil ikka tuleks see Eesti 200. sünnipäev kunagi eesti keeles ja funktsioneeriva mäluga.
Viimane KLIKK käis just parasjagu kolmapäeva õhtul, üleeile. Olin ühe armsa tuttava vanatädi voodi peal, tädi ennast polnud seal, ta oli haiglasse viidud, sest ta kukkus ja murdis luu, ja meil käis parasjagu kriisikoosolek: kuidas lahendada olukord, kui vanainimene ei soovi haiglast edasi minna vanade/hooldekodusse? Kes finantseerib kodust ravi ja hooldust, kuidas tekitada sõprade-sugulaste-naabrite turvavõrk? Andsin enda (ja oma lapse) ka sellesse võrku. Vabatahtlikult käib see asi, ja jumal tänatud, et me suudame tekitada selle võrgu, nii et see konkreetne vanainimene saab olla oma elupäevad oma kodus. Hooldekodusid me kardame (miks, KLIKK) ja koduhoolduse toetuseks raha ei ole ja ega ei oska seda ajada ka. KLIKK-KLIKK.
Ja just selle turvavõrgu kudumise ajal heliseski telefon.
Mina arvasin, et mu vana tuttav ja mõttekaaslane Igor Taro tahab rääkida Põlvas asuvast Rosma koolist (oleme siin koos lapsevanemad ja tahaks kooli olukorda paremaks muuta, KLIKK), aga Igor ei tahtnudki koolist rääkida. Ta küsis: “Kas sa oled nõus tulema “Eesti 200” toetama, kandideerima meiega Kagu-Eestist Riigikogusse?”‘
Kui ma ütlesin “jaa”, selle põgusa telefonikõne jooksul, siis see oli üks mu elu kiiremaid “jaasid”, aga see oli tõesti väga ammu settinud “jaa”.
Mõtlesin pärast ka sellele, et nüüd on mul põhjus kirjutada oma blogisse oma maailmapildist.
Kirjutan kõik ära, ka selle, mida parandada ei suuda. (Näiteks. Miks ei ole autodel varuosasid võimalik väiksemate juppidega saada, nagu mu vanaisa-autoremondi ajal oli, miks on vaja ometi kõik suurtes kamakateks sulatada ja korraga nii palju välja vahetada pisikese vea pärast…? Miks keegi ei imesta selliste asjade üle?) … ja muidugi katsun kirjutada üles asju, mida saab muuta. Näiteks uuel nädalal uurin, mismoodi saab kohalikult omavalitsuselt, minu puhul siis Põlva linnalt, plast- ja klaaspakendi konteinerit maja lähedusse tellida. Ja äkki biojäätmete ka.
Nii et selline see minu vastus on, kui te küsite: “Miks otsustasid kandideerida Riigikokku?”.
Ja “Eesti 200” on vastus sellepärast, et eelkõige usaldan sealt nimekirjast kahte inimest. Igor Taro jääb alati Kagu-Eesti asja ajama ega upu pealinna ära. Kristina Kallast tunnen kui meie kirjastuse autorit ja ärksat missioonitundega inimest, olen temaga paar autosõidutundi veetnud ja kodus külas käinud asju arutamas, need toonased uued raamatuplaanid jäid Kristinal teostamata, aga ma ei pane pahaks, sest ma ju näen, et Kristinal on maailmaparandamise potentsiaal ja (üles)anne.
…Ahjaa, korduma kippuvad küsimused. Kas ma olen tõesti valmis ära kolima Põlva-Obinitsa trajektoorilt? Kuidas ma oma elu ette kujutan, kui mind valitaks?
Mulle sobiks see, kui valitakse Igor Taro ja ma olen tema kaudu asjade otsustamise maailmas, ta sõidaks Põlva ja Tallinna vahet ja mina olen ikka siin maanurgas ja kohtun raamatukogudes lugejatega ja kannan Igorile ette, mis on mured ja rõõmud ja küsimused.
Aga mulle sobiks ka see, kui mind valitakse.
Ma koliksin oma linnakodu ja kooli(d) Tallinnasse ja ilmselt loobuksin Põlva korterist ja kindlasti jääks alles meie pere talu, meie süda Setomaal.
Annaksin sel juhul värske panuse selle teema kangutamiseks, et Tallinn-Piusa rongiliin toimiks ka muul ajal kui suvel. Olen sel teemal kliendina Elroniga kirju vahetanud, aga seni tulutult. (Küsimus on üsna väikseses lisaotsas, Koidula-Piusa vahelises, aga just sellistes väikestes lisaotstes ongi peidus see, mismoodi maal aastaringne traditsiooniline elu raskeks tehakse…)
Lõpetuseks. Kui teil on veel küsimusi, võib siin kommentaariumis neid esitada või mulle kirjutada epp.petrone@petroneprint.ee. Ja ma olen valmis tegema mõned lugejatega (või nüüd peab ilmselt ütlema, et valijatega) kohtumised Kagu-Eestis jaanuari lõpus ja veebruarikuu jooksul, kui siia sattub lugema keegi kohaliku raamatukogu esindaja, näiteks, palun kirjutage mulle.
Ma saan aru, et mind saab valida Valgamaal, Võrumaal ja Põlvamaal. Olen “Eesti 200” nimekirjas viimane ehk et ilma parteidopinguta. See oli minu enda palve ja tegelikult ilmselt olidki enne need ülemised kohad kokku lepitud ka. Aga ka nimekirja lõpus olemine loeb ja kui saan piisavalt hääli, siis loeb eriti palju.
Loodan, et te ei pane me spontaanset otsust pahaks ja usute, et ma olen ikka seesama otsekohene Epp, kes ei ole muutunud poliitikuks ja kes ajab ikka sedasama asja nagu ikka.
Mu maailmapildi kohta saab lugeda näiteks siit raamatutest:
ja panen siia ka mõne oma laste-podcasti klipi ka:
“Laudadest, paberist ja puuvaimust”.
Tekitad tõsiseid kahtlusi: kui ei suuda isegi oma kauplust korralikult maha müüa ja selleks vajalikke lepinguid teha, kuidas suudad siis aru saada majandusdokumentidest jm majandusega ja lepetega seostuvast, mis riigikogus läbi arutleda/vaielda on vaja? Teine Aunaste oleksid lihtsalt (vt klippi Ärapanijast).
Arusaadav küsimus! Kivipoe müügiga juhtunud segadus tekitaks igaühes kahtlust.
See müügitehing käis ju läbi notari ja ka koostöölepe ja vara ost-müük oli juristide poolt toimetatud.
Mis siis valesti läks?
Suurim aps, mille tegin, oli see, et andsin võtme tulevasele omanikule liiga vara üle ja ise pühendusin oma lapse kooliminekule.
…Aga õnneks saab nüüd öelda, et rahu on maa peal, eilse seisuga toimus leppimine.
Mulle on kivipood olnud suur õpitund ja ma sain just nimelt paremini aru sellest, mismoodi maailm toimib. Kirjastust olin ju pidanud üle kümne aasta, aga õnnestus endale omal ajal nii hea osanik leida, et ma ei pidanud kirjastuses kuluarvestuse ja käibedeklarite jms-ga tegelema, need asjad sain ma just oma kivipoe kahe aasta jooksul selgeks.
Minu arusaam Riigikogu-tööst on selline, et toimub 1) ala valik, 2) sellesse süvenemine. Minu alad on kindlasti mets ja haridus, eriti südamelähedane on mulle see küsimus, kuidas saaks maal metsas hakkama lastega pere :).
Muidugi peab ka selle küsimuse üle arutlemiseks oskama lugeda, kirjutada, arvutada ja nende tehete taha näha, kaugemale vaadata. Aga ma arvan, et ma oskan seda. Isegi kui kivipoe ostu-müügi üleandmisega jama tekkis.
Ja veel, kui minu suurim viga juristide sõnul oli liiga usaldav meel selles kivipoe-jamas, siis ma loodan, et ma seda usaldavat meelt ikkagi päris ära mitte kunagi ei kaota.
Njah. Ütle kohe, et riigikogulase palk ja hüved on need mis ahvatlevad. Üksik hääl ei tee riigikogus midagi ära. Mugav jasoe koht…..
Mu meelest on võimalik kiirelt vaadata ja arvutada, kas N erakond on N kandideerijale lubanud Riigikogu kohta või mitte. Ja mina olen siinses ringkonnas (Kagu-Eestis) “Eesti 200” ridades viimasel kohal, samuti olen ma lõpuotsas partei üldnimekirjas.
Teisisõnu: mul ei ole parteidopingut. Partei ei ole mulle mitte midagi lubanud, samas on ta mulle lubanud kõige olulisemat: ma võin vabalt oma arvamust avaldada. Eilset postitust (mille all me praegu kommenteerime) ei ole keegi sõnakestki toimetanud, ma lihtsalt ise kirjutasin.
Nii et tõesõna, ma ei ole nn sooja koha peal väljas. Hüpoteetiliselt, teoreetiliselt võib see juhtuda, et saan sisse, aga tõesti vaid siis, kui ma saan väga palju hääli.
Ma tõesti soovin antud ajaperioodil oma mõtted koondada ja hinge pealt siia blogisse ära öelda, mis kogunenud on. Või kui kusagile raadiodebatti vms kutsutakse, võin seda ka seal teha.
Ma soovin, et mu hääl oleks rohkem kuulda. Ja selge on see, et mõlema võimaluse puhul – nii siis, kui saan sisse Riigikogusse kui ma siis, kui ma ei saa – jõuavad mu küsimused kaugemale kui lihtsalt (Kagu-Eesti) nurgas norutades.
Materiaalsete hüvede osas on mul oma kogemus (mul on olnud elus palju raha ja olen seda kaotanud, ja ma pole märganud korrelatsiooni, et raha õnnelikuks teeks), nii et olen igal juhul arvamuse juures: mõõdukas kasinus teeb õnnelikumaks ja arendab. Ma ei jookse selliste hüvede kannul nagu suurem auto või palk. (Minu) õnn peitub sidususes, tasakaalus ja eneseväljenduses.
PS. Üks minuga ammu tehtud lugu:
https://bioneer.ee/epp-petrone-positiivne-tulevikustsenaarium-peitub-kasinuses
Epp, kahte asja kommenteerin.
1) ÜHE MINUTI JOOKSUL, päriselt ka või? Niisugust otsust vastu võtta???
2) Ja METSADE KAITSJATEGA sa praegu küll ei ühinenud, kui vaadata, mis on Eesti 200 programmis. Neil pole mu teada enne sind ühtegi rohelise vaatega inimest, vaatasin isegi praegu huvi pärast erakonna kodulehele, “loodusvarade väärindamine”, st ju ära kasutamine, tselluloosiks tegemine? Oled sa sellega ikka kursis, et SA EI ÜHINENUD METSADE KAITSTJATEGA?
Sa tead, et rohelised ootasid sind korduvalt tagasi. Ju siis ei taibanud õige minuti jooksul helistada.
Hei, Heleri. Kas sa oled ehk seesama Heleri (vist Inglismaalt?), kes siin blogi algusaastatel palju kommenteeris? Nii toredad nostalgiahetked on siin mul igatahes, järsku on blogi kommentaarium elama löönud, nagu vanadel aegadel, kui siin Andry, Monika ja teised arutlesid.
Aga vastused sulle.
1) Võimalik, et liialdasin. Alguses ütlesin, et vajan mõtlemisaega ja helistan kiirelt tagasi, aga siis tundsin, et siin ei ole vaja mõelda, siin on vastus. See oli maksimum neli minutit, ma tõesti stopperit ei hoidnud. Igorilt võib tema ajataju osas küsida :).
Aga ma olen näinud uuringuid, et olulised otsused ja õiged otsused tulevadki väga kiiresti. Alateadvus on tugev jõud ja parem on teda usaldada ja arendada. Iseennast kuulata.
Ja veel, inimestele heidetakse otsustusprotsessis ette tavaliselt kahte asja: kas seda, et otsustad üksi, või seda, et kuulad teiste arvamust.
Nagunii ei saa kõigile oma otsustusprotsessiga meelde järgi olla ja parim, mis saab, on aus olla.
Mu meelest oli täiesti õige ka Mart Sanderi lähenemine, tema “Eesti 200-ga” ühinemise protsess. Tema küsis just arvamusi, oma FB-sõprade käest, vajas sellist setimise ja arutlemise aega.
Ja ma ütlen sulle ausalt, olin tegelikult ise ka üllatunud sellest tugevusest, kuidas see JAA tuli mu seest. On asju, mida saab ära tunda ja mida saab hiljem analüüsida, ratsionaliseerida ja “pihta saada”, miks just nii see otsus tuli.
Ja see toob mind su teise küsimuse juurde…
Kandideerimine ei tähenda veel, et saadaksegi Riigikokku. Esiteks – kas sinu poolt valitud erakond üldse ületab künnist. Teiseks- kas Sina kui poliitikas uustulnuk pääseks ka riigikokku, kui erakond saakski mõned kohad. Tahtjaid on ju väga palju! Sa teed juba plaane, kuidas kolid Tallinna ja mis hakkad uues ametis tegema.
Mina paneks paika oma peamised prioriteedid, millest oleks esimene kasvatada Maria jt lapsed elus toime tulevateks kodanikeks. Ja kuidas Sul jääks aega Maria koduõppega tegelemiseks, kui Su elu hakkab täitma poliitika?
…niisiis, Heleri, küsid umbes nii, et miks ma rohelistega ei (taas)ühinenud.
Minu arusaam igasugusest poliitikast on see, et kui just päris maailmavaateliselt teine poliitikatiib ei ole, siis loeb inimene. Loevad inimesed, kes seda poliitikat teevad.
Ja kuna mul on kindel sisetunne, et kaks minu vana tuttavat, Kristina Kallas ja Igor Taro, on võimelised mind kuulama, siis ma olen õiges kohas. Ma saan “Eesti 200” metsaprogrammi rohkem metsapoole pöörata ja ongi kõik.
Muidugi olen ma hingelt roheline ja ma olen ka Elurikkuse Erakonna tegudel silma peal hoidnud. Ja ma usun, et KUI ma kas otse või kaude Riigikogusse otsustajate hulka oma sõnaõiguse saan, siis ongi roheline Riigikogus: nagunii hakkavad kõik rohelist verd inimesed koostööd otsima ja tegema.
Tundub, et just “Eesti 200” ridadesse oli sellist Mikita-fänni juurde vaja nagu mina ja ju ma selle siis minuti või nelja jooksul ära tunnetasin.
Ja ehk on rohelistele just Anu Saagimit vaja, et rohelised sisse saaksid. Minu meelest ajame lõppkokkuvõttes kõik ühte asja ja hoolime sellest, et mets, maa ja rahvus alles jääks. Ei maksa liiga tõsiselt võtta seda lähema kuue nädala sudimist, ja tõesti palju suurem küsimus on see, et kas ja kus me 99 aasta pärast oleme. Ja selles suhtes oleme nagunii ühes paadis. Mina valisin selle paadiotsa, kus rohelisi hetkel vähem oli, aga ma luban, küll ma “Eesti 200” seest rohelisemaks muudan. 🙂
Helle, see on päris hea valimisloosung, “Kandideerimine ei tähenda, et pääseks Riigikogusse” :). Ma siiski keskenduksin teistele loosungitele. Kokkulepe antud (valijate ja valitavate) subkultuuris on mu meelest see, et ei keskendu sellele, kas pääseb või ei pääse.
Ma lihtsalt panin kirja selle, et ma olen valmis minema. Mu hea sõber Liivika Simmul, Püha Johannese Kool Tallinnas, loodan sisse saada, sest olen olnud kaude selle kooli alguse ja arengu juures… Ja ma tean, et ka Tallinn võtaks soojalt mind vastu pärast seda kui Mariat oleme kodukoolitanud (see plaan on esialgu ju kevadsemestriks).
Avaldasin ainult oma arvamust. Oma otsused teed muidugi ise, kui just ei aruta mõne lähedase inimesega asjad läbi. Sa oled selline hulljulge ja “plaanid muutusid”inimene. Ma tahan, et Sul elus vähem pettumusi ja tagasilööke oleks. Soovin Sulle kõike head!
Hõissa! Päriselt.
Kas Sa ei kirjutanud hiljuti, et lähed uuesti Ameerikasse? Või ma mingit vana lugu lugesin…kogemata…
Vana lugu, ma arvan. No eks ma vahel ikka käin seal, aga harva, korra aastas. Ja praegu plaani pole. (Mõnes paralleelelus tahaks Coloradosse küll tagasi sattuda.)
Eesti mets vajab 100-aastast plaani. See on see, millele me peame oma energia praegu suunama – lepime kokku, väga pikalt ette, kuidas me Eesti metsa käsitleme, kuidas me temaga toimetame. Me ei saa ka majandusmetsa jätta lihtsalt raiumata, see oleks meist rumal. Me peame kokku leppima kuidas me seda raiume, mida me sellest teeme. Me peame oma majandusmetsa panema meie ühiskonna hüvanguks tööle, mitte üksnes ümarpalki välja vedama. Suuname oma teaduse arengu sinna, kuidas oma metsaga ümber käia, kuidas targalt majandada, kuidas metsa ühelt pool säilitada elurikkuse jaoks ja teiselt poolt majandusmetsaga toimetada nõnda, et meie elukeskkonda see rikastaks. Eesti puitarhitektuuri võidukäik võiks olla üks meie eesmärkidest.
Väga hea postitus ja selgitus, kuidas sünnib otsus end siduda ühe poliitilise ühendusega ja kandideerida. Ma arvan, et seda sorti lugusid on täitsa palju Eesti poliitikas ja ka edulugusid.
Ühest küljest on risk – seod end tähtajatult, alati tuleb Googeldades välja see info ja kui siiski hiljem partei muutub (vast hea näide on Vabaerakond, kes tuli teotahtelisena ja mingil hetkel selgus, et tegemist on mingi suhetepuntra ja passiivse kambaga, paljude silmis läbikukkunud üritus), siis distantseerumine ei ole enam võimalik. Seega julge otsus!
Täiesti teine aspekt: tuleb teha selgeks, millega täpselt Riigikogu (ja tema liikmed) tegelevad. Riigikogu meie õiguslikus korras tegeleb seaduste vastuvõtmisega. Ja kõik seadused on piiritletud riigieelarveliste vahenditega. Seega kindlasti on igal Riigikogu liikmeks kandideerijal enda ideed ja eesmärgid, aga minul, valijana, on jäänud täielikult mulje, et kandideerija ei ole läbi mõelnud, millised on tema vahendid olukordade mõjutamiseks. Lihtne näide ongi väikekoolide sulgemine: see ei ole absoluutselt Riigikogu pädevuses, koolide üle otsustavad KOVid, keda Riigikogu saab suunata ainult eelarveliste vahendite näol raha eraldamisega. See, mida KOV enda eelarvega teeb, on puhtalt KOVi otsustuspädevuses. Kindlasti kõik pooldavad väikekoole, aga lihtsalt nende pidamine on niivõrd kallis, see tuleks kellegi teise arvelt.
Mu jutt ei ole üldse kriitika ja ma tegelikult väga väga tervitan, et asjalikud inimesed kandideerivad, aga lihtsalt on jäänud mingi nihkes arusaam, et Riigikogu liige saab TEGELIKULT enda ideid ellu viia. See ei ole päris must ja valge.