Lugu tänases (kuupäeva järgi juba eilses) Eesti Ekspressis.
Selle loo toorik saadeti eile mõlemale osapoolele. Sain pika päeva lõpuks mahti ja vaatasin ilmunud lugu (lükkasin seda aina edasi, raske on selle poeteemaga praegu tegeleda, aga vaja ju on.)
Lisan siia need kohad, mis kärpekääridest näikse välja jäänud olevat. Kuidagi parem tunne, kui need ka netti saavad.
Pilt on intervjuu hetkelt, mu sõbra tehtud, kes viibis ka Ekspressi intervjuu juures.
Nii panigi Petrone oma OÜ Indiast Kuldse Börsi kaudu müüki, küsides vaid 9000 eurot sissetöötatud kohakese ja toimiva e-äri eest.
“Hind ei sisalda kaubajääki,” ka see hilisema arengu jaoks oluline lause oli kuulutuses kirjas.
Üks neist paarikümnest inimesest, kes kuulutusele vastas, oli parajasti Austraalias traktoristina töötav nooruke Helene.
Korraks tekkib ruumi – täpsemalt Tartu vene restorani Vassilissa tagakambrisse – vaikus. Epp lebab käsipõsakil laual otsekui haavlipüssist lastud luik, juuksed näo ees, üks käsi punaseid pabertaskurätte näperdamas. Need on rasked mälestused, sest, jah, miks ta otsustas oma armsa poe müüa just Helenele, tema jaoks täiesti tundmatule neiule, kui raha olnuks võimelised välja käima mitmed veidike rohkem tuntud, kuigi täiesti esoteerikakauged Eesti ärimehed?
–
Kuid Otsmanni ja Petrone esimesel kohtumisel läks kõik lillelapselikult: leping kauba- ja koostöö osas polnud ikka veel valmis, kiirustades sai uuele omanikule pihku surutud poevõti ning Epp ruttas tagasi oma Setomaa talusse, kuhu ta vahepeal kolinud oli, “mul pidi laps just esimesse klassi minema ja ma andsin võtme Helenele üle, ta oli umbes viiendat korda elus Tartus ja tal polnud ju elukohta. Ma teadsin, et poe tagaruumis saab ööbida, olin ise poeehituse ajal seda teinud.”
Terve septembri suhtlesid osapooled omavahel aktiivselt veebis – tulevase omaniku jaoks ehk liigagi aktiivselt. „Helene ütles, et ta ei jõua nii palju vastata, kui Epp kirjutada jõuab,“ poetab kaupluses abimüüjana töötanud naine, kes konfliktist Ekspressile samuti räägib.
–
Lõpuks saabus kuldne oktoobri algus ning Epp reisis oma talust taas Tartusse, et INDIAst-poodi minna, hinges elevus ja ootusärevus, mis mööda nagisevat treppi teisele korrusele jõudes paraku kohe šokiga asendusid. Kadunud oli alfabeedil põhinev sahtlikestesüsteem, mille loomise üle („Nii teadsid kõik müüjad ja ostjad kohe, kus miski on!“) ta oli südamest uhke olnud, kõik kivid olid paigutatud ringi hoopis uuel moel. Mis veelgi hirmsam – sisseõnnistatud poe seinalt oli maha võetud jumalaema ikoon! Petrone lahkus oma armastatud ärist pisarais.
“Kuidas ta sai niimoodi muutma asuda? Sel hetkel olin ma veel ju omanik, notarisse minek oli lükkunud edasi, koostöölepe kaubajäägi osas polnud ikka veel tehtud, kuigi pakkusin pidevalt erinevaid variante, üritasin igati olla paindlik, et diil lõpuni viia. ”