Lugu tänases (kuupäeva järgi juba eilses) Eesti Ekspressis.
.
Soust on ju nagunii kollane, aga sousti sees on ivad: mida siit õppida?
– Suurim õpitund: ära kunagi internetist endale (äri)partnerit vali, ära otsusta tehingut enne silmast silma kohtumist. Isegi kui kirjavahetus kulgeb mõnusalt.
Ma ei taha Helenet kuidagi mustata. Kindlasti on temal selles tekkinud olukorras sama nõme olla. Ja kindlasti on ta nii selle kui ka mitme muu punktiga siinkohal nõus.
Ma panin Indiast poe müüki märtsis 2018, saabus mitukümmend meili, ja pidasin kevade jooksul täpsemaid läbirääkimisi kaheksa ostuhuvilistega. Helene oli Austraalias, tal oli plaan tulla Eestisse tagasi lähiajal. Läks nii, et ma valisin tema. Mäletan ka põhjuseid, aga ma ei hakka liiga pikaks siin minema.
– Ära kunagi anna objekti võtit üle enne, kui tehing on täielikult lõpule viidud.
Helene kandis ettemaksu juuni alguses, lootus oli, et ta tuleb kohe Eestisse, aga siis jäi siiski veel Austraaliasse farmitööle ja ta tulek venis suvi otsa.
Kui ta tuli augusti lõpus, siis ma andsin meie esimesel koosolekul talle võtme üle.
Jah, just nii.
ilma kirjaliku dokumendita, mis ta võib poe ruumes teha ja mis mitte. Suuliselt küll rääkisime sellest ja ka meilides nii enamvähem, aga me saime valesti aru teineteisest, nagu selgub.
Minu teada andsin ma võtme selleks, et ta saaks poe tagaruumis ööbida, kuni Tartusse kodu leiab, ja selleks, et ta saaks inventariga tutvuda. Tema, nagu hiljem selgus, tõlgendas seda nii, et võti saadud, pood ongi sisuliselt tema oma. Mu jutt koostööleppest läks juba tema silmade-kõrvade jaoks poolenisti kaduma, sest ta oli õhinas sisekujunduse kallal.
– Ajastus on ülioluline. Kui ei saa kiirustatud, siis tee aeglaselt.
Ma olin suvi otsa oodanud, et saaks poe Helenele üle antud (siiani arvan, et kui ta kohe pärast ettemaksu oleks saabunud Eestisse, oleks ajastus ja kogu lugu hoopis teine olnud). Ma plaanisin asuda lapse kõrval 1. septembrist koolile 1. klassile pühenduma. Ja nii oli mul kindlasti kärsitus sees. Arvan, et Helenel oli omakorda kärsitus sees. Nii saigi see võti enneaegselt üle antud.
– Doverjai no proverjai, usalda aga kontrolli.
Mina usaldasin, ei kontrollinud. Mu laps läks 1. sept 1. klassi (Rosma waldorfkooli), ma ei saanud samal ajal olla Tartus ja Setomaa-Põlva trajektooril. Ajasin Helenega asju skaibis ja telefonis, korraldasin laoprogrammi ja e-poodi, nagu kokkulepe oli. Mul polnud aimugi, mis poe füüsilises ruumis samal ajal toimus: minu üles ehitatud tähestiku-järjekorra süsteem lõhuti täiesti laiali, osa poodi värviti teise värviga üle, lastenurga telk tõmmati kati, jumalaema ikoon võeti maha jms.
(Helene ei olnud ju veel omanik sel hetkel.)
Kui ma siis lõpuks poodi jõudsin, siis olid küll pisarad kurgus. Küsisin poe juhatajalt: miks sa mulle ei teatanud, kui nägid, et ta hakkab poes tähestikusüsteemi lõhkuma? Juhataja vastas: ma arvasin, et sa tead.
…Miks pisarad kurgus?
Ma olin ju poe vabaks lasknud. Aga ma hakkasin aimama, et ma ei saanud korrektselt selle müügiga hakkama. Ja et see asi veereb veel edasi ja edasi mõnda aega.
Ma armastan ja kardan kive, ja neid lugusid, mis mul kividega juhtub. See praegu juhtuv on üks õudsemaid, mis juhtuda saab.
– Koostöölepe peab olema notariaalse tehingu osa!
Me olime Helenega kokku leppinud, et katsuks notari hoida taskukohase. Seega, notari juures pidime fikseerima nö “osa võõrandamise” ehk teisisõnu osaühingu ostu-müügi. Ning seal lepingus lihtsalt on öeldud, et kauba ost-müük ja kootöölepe sõlmitakse eraldi.
Ja koostöölepet asusin ma kirjutama juba suvel, ma olen ise varem lepinguid kirjutanud, lisaks kasutasin toimetamisel sõber-juristi abi.
Aga kuidagi ei saanud ma Helelega kokku lepitud neid punkte. Erinevad detailid, vaidlused. Helene arvamus, et polegi seda lepet vaja, kinnihaakumine mõnda kirjakohta ja teise eiramine.
Mul oleks nii väga olnud vaja proffi appi.
Milles üldse probleem, miks seda lepet vaja oli: Helen oli ostnud toimiva müügistrukutuuri laoprogrammi, poe sisustuse jms), aga mitte kaupa. Mul oli palju kaupa poes ja ma olin valmis osa sellest talle müüma alla laohinna ja suurema osa jätma poodi realisatsiooni peale müüki , kuni see otsa tiksub, vaheltkasu võtmata, laohinnaga, kord kuus äramüüdu pealt raha saades. Aga see, mis siin mahub ühte lausesse, on siiski palju keerulisem. Kas kumbki pool tohib seda kaupa tagasi võtta, tagastada jms.
– Ära usalda kirjalikku suhtlust, tee suulisi koosolekuid, kombineeri mõlemaid.
Olen siin üsna palju mõelnud sellele, miks küll Helene ei võtnud minu kirju kuulda, kus ma suve keskpaigast saari koostööleppest kirjutasin, eri variante välja pakkusin. Tasapisi hakkasin mõistma, sest see kommentaar tuli erinevatest allikatest: ta ei suutvat mu kirju lugeda, olevat liiga pikad ja sagedased olnud. Ma ei tulnud selle peale, tõesti. Nüüd mõtlen jah, et ma oleks juba pool aastat tagasi pidanud skaibis kõik suusõnaliselt kokku leppima ja siis kohe kirjaliku memo peale saatma. Aga ma ei olnud lihtsalt nii kogenud. Siiani tundus mulle kirjalik kõige parem viis.
Ära suru oma teeneid peale; tule appi siis, kui palutakse.
Ma sain liiga hilja aru, et Helene ei soovigi ilmselt seda, et ma Indiast poe turundust (kiviklubisid, blogi) jätkaksin ja et see ongi see “Epp tahab oma õigused alles jätta, aga kohustustest loobuda” lause, mida ta korduvalt öelnud on.
Olin seda lihtsalt enesest mõistetavaks ja heaks mõtteks pidanud. Aga me päriselt ka ei olnud sellest kunagi siiralt ja asjalikult rääkinud. Ja muidugi pole mitte midagi lihtsamat kui jätta kirjutamata (esinemata, ennast pakkumata), kui vaid taipad seda õigeaegselt.
-Võta appi objektiivne osaline.
Siis läksid meil asjad korraks positiivselt liikuma, kui me vahepeal kasutasime objektiivsemat häält. Saime nõu kogenud inimeselt, Universaal Universumi poeketi osanikult ja tegevjuhilt Margus Kalamilt, kes üle 20 aasta tegelenud UU poega ja teab täpselt neid asju, kuidas kauba varustaja ja poe omanik kokkuleppeid teevad.
Meil toimuski oktoobri hakul kolmepoolne konverentskoosolek, kus Margus oli minu ja Helene moderaator. (Margus ise elab 9 kuud aastas Aasias ja rändab ringi, otsib põnevat kaupa, ta oli sel hetkel mu meelest Kambodžas.)
See läheb ehk liiga poetehniliseks, lühidalt öeldes, temast oli abi.
Paraku edasi läks ikka nii, et oli minu konsultant ja sinu konsultant. Ja ju nad siis annavad erinevat nõu ja patiolukord ikka ei lahene. Kui pikalt ma seda juba ootan ja palun…
Olen kuulnud, et USAs on selliste äritülide lepitajate tunnitaksid väga kallid, kallimad kui juristidel. Neid saab palgata vaid kahepeale.
– Paber ei garanteeri midagi. Koostööleppe juurde tagasi, mis see siis on, ilus juriidilise lepingu moodi dokument, kuhu mõlemad pooled on alla kirjutanud… aga kas ja kus see siis pädev dokument üldse on? Kui seda täitma ei asuta?
16 okt oli lõpuks see päev, mil ma olin nõus notarisse minema (notar oli enne lükkunud mitu x), saime koostööleppe tehtud ja digistatud.
Ja ma olen pea kõiki punkte täitnud, aga Helene ei ole (pole kauba eest raha üle kandnud; pole mul lubanud mulle kuuluvat kaupa välja võtta).
Ja ega mul sellega tegelikult midagi teha ole…
– Võta endale jurist. Ja juba protsessi alguses.
Lihtsalt sõber-juristist ja enda tervest mõistusest ei piisa.
– Loe seadusi.
Hetkel sellesse pikemalt ei läheks. Aga sain aru, et see on ikka nii oluline.
– Ära jäta brändi näota, ka ajutiselt mitte.
Üks nüanss või isegi kõige suurem küsimus on see, et mis juhtub käibega, kui puudub sünergia (tuntud ka turunduse nime all).
Kes on Indiast poe nägu, mis on Indiast poe bränd? Selles osas on olnud kentsakas venimine juunikuust peale. Mulle täiesti ootamatu kogemus, sest ma armastan koostööd ja igal pool on ikka sünergia tekkinud, pigem on probleem selles, et me ei jaksa oma tiimi tekkinud ideesid teostada. Aga kõigil mu töökohtadel on olnud nägu. Oli see siis näiteks telenägu, mina taustajõud, oli see kirjastus, mis Petronede nägu.
Aga nüüd oli korraga ei see ega teine. Ooteaeg on kestnud suve hakust saati. Pood ise on armas, imelised ehted, kivid. Aga. Nende ümber on segadus, küsimärgid.
– Usu alati, et lõpuks on kõik hästi 🙂
(India vanasõna lisab: ja kui pole hästi, siis pole veel lõpp.)
Kogu selle loo peale, minu lootus on see, et sünergia tekib. Kui mitte Helenega, siis kellegi teisega, kes poe endale ostab.
Ühes olen ma kindel. Mina soovin olla kirjanik ja podcasti-tegija.