Lugu, millele Colorados saabus lahendus

Kirjutan täna üles ühe loo. Endast ja kividest.

Kas sina, mu lugeja, “usud eelmistesse eludesse”? Võib-olla oled sa praktiline inimene, kes endale seda küsimust lihtsalt ei esita. Võib-olla oled kristlane. (Aga niipalju, kui mina olen uurinud, siis Jeesus Kristus ja varakristlased tegutsesid veel traditsioonis, kui usuti eelmisi elusid. See, et on üks ja ainus elu, enne ja pärast seda kaheosaline vaakum, see mõte tekkis mu teada alles hiljem, kristluse arenedes. See selleks.)

Mina olen oma teadliku mälu algusest saati ikka uskunud ja teadnud, et midagi on varemgi olnud, midagi on ka enne siinset elu minuga juhtunud. Võimalik, et sain mingi ühenduse tänu kuueaastaselt oma peaaegu+ärauppumisele, mis ehk midagi leevendas ja avas.

Aga ma ei ole mitte kunagi tundnud aktiivset vajadust uurida ja lahedada neid eelmiste elude teemasid. On nagu on. Annan parimat siin ja praegu, siin on väljakutseid küllaga. Umbes nii.

Viimasel ajal on see teema mulle rohkem ellu tulnud. Ja olen hakanud mõtlema, et eelmiste elude teemasid käsitletakse meil peamiselt läbi ühe klišee: kohtumised inimhingedega. Kohtad kedagi, kellega klapib, viskad killu “oleme ehk eelmistes eludes kohtunud”, ja nii see võibki olla. Meie ümber võib olla muster inimesi, kellega me koos koome mustrit siin ja praegu ja oleme teinud ka enne ja jääme kohtuma ka edaspidi… Kui kohtud selles elus, siis on võimalik midagi vana koos üra lahendada. Areneda, koos ehk nö klassi võrra kõrgemale saada. Või koos klassikursust kordama jääda.

Vähem mõeldakse-räägitakse sellest, et olulised on mitte ainult teised hinged, aga ka sinu enda isiklikud suured minevikukogemused. Laiemalt võttes on karmateema seotud kogemustega ja nende lahendamisega.

Vaat siin tulevadki minu kivid mängu.

Kivid on mulle terve elu olulised olnud. Lapsena kogusin, tassisin neid, ja siis loobusin neist jälle. Kividega seostub minu jaoks kummaline emotsioon, mida on raske seletada, aga kuna ma seda väga tahaksin seletada, siis sellepärast võtsingi praegu ette ja proovin seda siin teha…

See emotsioon on segu raskusest ja magnetismist. Mind tõmbab ja samas on see valus  kanda, keeruline kanda. Nii, nagu vaimne ja füüsiline ongi alati seotud, nii ma olengi kogenud sõna otseses mõttes kivide tassimist ja siis nendest loobumist – minemaviimist… Justkui ürgses mälus oleks mingi kogemus, millega ma seda mõnu ja valu taastan.

Minu 1999. aasta kogemustest rääkivat “Kas süda on ümmargune? 1. osa” oled ehk lugenud? See oli kummaline aeg paljudele, see milenniumivahetus. Mina olin üritanud elada tavalist korralikku elu, aga siis tegid kalliskivid mind ära. Raamat on ehk veidi teise rõhuga kirjutatud, aga maailma rändama minek oli seotud kividega (ehetega), mäletad? Ja see raskuse tunne, mida seal kogesin, see äng ja välja rabelemine… see emotsioon on seal raamatus kirjas, mida ma sulle kirjeldada üritan.

Elu ei ole kunagi päris tavaline olnud, ja ei ole ta seda mitte kellelgi, eks. 2013 kolisime Justiniga kentsakal moel USAsse (võibolla mäletad seda juhiloa-skandaali) ja oli imelik aeg meie elus. Kriis. Mida ma tegin? Iga päev kõndsin mere äärde ja tassisin kive koju. Ise tundsin, et ägan, hinges ägan.

Ja siis, sealt ära kolides, viisin kõik need kivid ühekorraga, autoga, tagasi. Vaat teile! Vabaks!

+

Võibolla mõtled, et mis segast juttu ma kirjutan, mis lugu see siis nii väga ikka on? Aga mulle on see äratundmine, selle jagamine.

…siis tuli kivipood, “Indiast”. Ma olen seda öelnud mitu korda eri kohtades, et see oli nagu kivilaviin, mis mind tabas. Ja see tõmbas mind endasse, kivimagnet haaras kogu mu elu. Ma üritasin seda korrastada. Ja ma kogesin uuesti neid kummalisi pahupoole emotsioone: süüd ja hingeraskust. Justkui ma ei saa(nu)ks hakkama. Miks ma peaksin end süüdi tundma, kelle ees? Ma teen ju kõigi normaalsete maapealsete kriteeriumite j-rgi head, ma ehitan kodulinnale ja oma inimestele midagi head, teen midagi siia ilma juurde…

Aga kivide ja minu vahel oli midagi nii raskepärast. Hetkedel enne uinumist või enne ärkamist püüdsin seda kinni. “Ma olen kivilaviini alla jäänud,” seda metafoori kasutasin naljana nii palju.

Mingil hetkel selle loo sees sain ma puugilt pureda ja tekkis haigus… aeg endaga olla. Sattusin tervenemiseks teatrisse (enda kummalisest suhtes teatriga võiksin kirjutada teise samasuguse segase loo, aga sellel pole veel puänti, nii et vara jagada), elasin teatris, Itaalias, kaks kuud jagasin kodu ja proovisaali ühe lavastajaga. Alustasin ka näidendit kividest (kui aasta hiljem nägin puuvillast tehtud tükki, “See asi”, siis vappusin déjà-vu tundes…)

Ja siis tulin tagasi Eestisse, tervemana, ja pugesin aga uuesti oma kivikohustuste sisse.

+

Ma olen kogu aeg tundnud, et Indiast kivipoe võlusõna on valgus. Eks seda ole ka kodulehe disainis tunda, ma loodan, aga eelkõige räägin nüüd füüsilisest poest.

Eesmine, poeruum on kindlasti Eesti kõige parema valgusega kivimüügi koht, või siis paremate seas. Heledad lambid. Suured, kõrged, imelised aknad. See on valguseloss. Ja minu jaoks ongi valgus ääretult oluline elus. Viljandi vanalinnakorterist kolisime selle paine pärast ära: ma ei suutnud olla õnnelik kohas, kus akendest näeb seinu. Mitte ühessegi aknasse ei paistnud päike. Ja ma ütlesin seal seda korduvalt: “Arvasin, et mul ei ole foobiaid, aga mul siiski on – akendeta, pimedate ruumide foobia.”

(Jaa, ma jõuan varsti eelmise elu teema juurde…)

Ja Indiast kivipoe tagatuba, või siis hoopis eestuba, kõrvaltuba, igatahes see ilma aknata tuba… Oi, kus ma olen sellega tegelenud. Ma olen tahtnud seda lahendada: kuidas saaks tuua helgust, valgust ja õnne tuppa, mis on ilma aknata?

Ma tassisin sinna (kive ka, jah, aga…) vana akna. Värvisin ära. Mu sõber kunstnik maalis akna taha taeva. Ja ma olen seal proovinud teha viit erinevat asja: teraapiatuba, vestlusringe, lastetuba, raamatukogutuba, lisamüügituba.

Aga ise ei suuda ma seal ilma aknata ja kivienergiat täis ruumis pikalt olla. Ventilatsiooni investeerisin ju ka. Aga mul on emotsionaalne vajadus: saada valget, õue(akna) õhku…

+

Edasi, lühidalt öeldes, sattusin kõrgmägedesse, Coloradosse. Siiani on kogu see lugu veel seedimisel, et miks ma 2018. aasta hakul just sinna kaheks kuuks sattusin ja mis ma sealt õppisin.

Aga see õppetund, see kivide ja valguse teema, sai igatahes jätku.

Ma olin sõna otseses mõttes kivide tipus. Kaljumäestikul, ingliskeelse nimega Rocky Mountains, külas nimega Crestone ehk Ristikivi, minu all ja ümber kilomeetrite kaupa kive!

Hakkasin seal ringi kõndima, sõitma… Istusin kividel, lamasin kividel. Oli imeliselt soe talv, kohalikud imestasid ja kurtsid, et lund pole. Mina olin rahul, ma sain kividega kontakti. Korjasin neid muidugi ka, aga suures osas jätsingi need hunnikud sinnasamma, loodusesse.

Ja siis ühel päeval tundsin ma, et “Ma annan kividele andeks”. Ma annan teile andeks. Enam ei ole seda raskust, pole süüd, ja ma ei lase seda süüd enam tekkida. Ja ma ei lähe tagasi olukorda, kus on pimedus ja kivid. See on läbi, see on vabaks lastud.

Ei saanud isegi ma aru, misasi see on. Istus mäel kivide vahel üks naine ja pisarad voolasid. Niipalju oli selge, et mingisugune väga oluline teema sai lahenduse. Aga mis teema, seda veel ei teadnud.

Sellest peale hakkasid asjad liikuma. Esialgu proovisin müüa kivipoodi kaugjuhtimise teel ja kiirelt. Üritasin aru saada, kas ma saaksingi üldse jääda koos Mariaga sinna, mägedesse elama. Ma lihtsalt tahtsin seda helguse ja andestuse teemat edasi oma ellu.

Tulin siiski Eestisse tagasi, ja ma sain aru, et see tunne reisib minuga kaasa. Selleks ei pea ma olema kõrgmägedes, et mägesid tunnetada.

Kivipood läks müüki, tundub, et õige ostja on nüüd ka leitud. Loodame. Ma olen selle vabaks lasknud.

+

Ja nüüd tulen korraks ja lõpetuseks jutuga oma sõbra, selgeltnägija Maila juurde. Maila tuli mulle siin Tartus külla. Midagi ma temalt küsisin, mida, seda ma ei mäletagi, aga igatahes mitte seda, mida Maila mulle järsku rääkima hakkas.

“Su eelmise elu kohta tuleb infot…” Selline äraolev, segi olemisega Maila, kes nö kanaldab.

“Kivid on su kunagi tapnud. Sa armastasid kive. See oli sinu töö. Sa usaldasid neid. Aga sa jäid kivilaviini alla. Kivilaviini sisse. Nad ei tapnud sind kohe, sa piinlesid. Sa olid kinni nende sees, pimeduses. Sa teadsid, et sind oodatakse tagasi.”

See oli kõik.

Ma ei tea, kas sinule on mõni teadjanaine või -mees rääkinud eelmistest eludest?

Mul oli see esimest korda nii konkreetne kokkupuude selle teemaga.

Ja see oli nagu puuduv punkt lause lõpust, või nagu piimaga kirjutatud lugu, mida ma ammu katsunud olin, teadsin ta olemasolust, aga ta oli välja kõrvetamata, kokku lugemata… nüüd oli kõik selge.

Ealeski ei saa seda siin elus praktilisel moel tõestada. Aga mina ise olen seda kogenud, et ma elasin selle kunagise trauma uuesti läbi. Ma jäin kivilaviini alla ja ma jäin ellu, tulin sellest välja, ja ma andsin andeks endale ja maailmale selle valu. Andsin andeks endale selle, et ma ei saanud minna tagasi sinna, kus mind oodati (ilmselt oli mul, kaevuril, ju perekond, keda ma alt vedasin oma surmaga).

Ja ma andsin maailmale kivipoe ja kiviraamatu ja annan veel mitu kiviraamatut. Lisaks karmale ehk eelmiste elude taagale on oluline sõna ju ka darma – see on tegutsemine oma karma vajaduste rahuldamiseks ja ilmaringi paremaks muutmiseks.

Vaat selline lugu :).