KUULUTUS TÄPSEMA INFOGA: https://www.kuldnebors.ee/81745208.
Jah, muidugi, pean sellele küsimusele vastama. Seda küsivad nii poega seotud inimesed kui ka mu sõbrad kui ka ajakirjanikud, nüüd ka võimalikud ostjad.
Esiteks toob see mind küsimuse juurde, et miks ma üldse tegin “Indiast” kivipoe. Siiamaani ei tea, kuidas see juhtus. Novembrist 2015 sai mu uus kiviaeg alguse. Tuli visioon, võimalus, toetus. Ühel hetkel avastasin end täiesti uues maailmas, tegelesin enda harimisega uutel aladel, alates gemmoloogia ja geoloogiaga, lõpetades raamatupidamise ja disainimisega.
Vahepeal suutsin ikkagi kirjutada ka mõne raamatu. (Ka “Kalliskiviraamatu”!)
Nüüd, kui viibisin ligi kaks kuud kõrgel mägedes, Colorados, eemal Eesti elust ja üleüldse tavalisest maapealsest elust, siis oli mul aega mõelda ja tunnetada.
Sain aru, et mina olen oma panuse andnud. Ma olen teinud tööpäevi, mis kestnud 18 tundi, ma olen puhtfüüsiliselt poodi ehitanud ja värvinud ja sorteerinud. Olen lugusid jutustanud, kiviklubi vedanud, kodulehte ehitanud. Ja mul on aeg minna edasi, olen tänulik selle eluperioodi pärast, olen palju targem ja elukogenum. See oli õnnestumine, aga see oli samas üks alguse ja lõpuga lugu. Kunagi kuulete sellest veel.
Ma soovin olla oma edaspidises elus lugude jutustaja. Just sellest soovist omal ajal ka see pood algas: olin Indias (nagu siin pildil) ja tundsin, et kivid aitavad mul lugusid püüda.
Niisiis, minu plaan on olnud ja ilmselt on terve see elu ikka seesama, jagada oma jutte, nii lastele kui ka täiskasvanutele, nii tõestisündinuid kui ka väljamõelduid, nii kirjalikus kui ka suulises vormis.
Lühidalt, mul on ideed, millest on veel vara rääkida, aga kui on õige aeg ja õige idee, küll siis kuulete.
Ja ka “Indiast” poel on aeg edasi minna. Kujutan ette, et tulemas on inimene, kellel on värsket energiat selle poe edasi arendamiseks. Mul on päris mitu ideed, mis ei ole “Indiast” poega seoses veel ellu viidud ja ma annan need ideed edasi, uue inimese kätesse. Kuna poe ümber ja sees on imeline tiim, siis küll need ideed arenevad.
Niisama lihte see ongi.
Lasen asjad vabaks, et nad saaksid edasi areneda.
Mina olen valmis kivipoe blogis edasi jutustama ja olen valmis oma rännakutelt ka edaspidi kive tooma, isegi kiviklubi olen valmis vahel uuesti tegema… Kui seda on vaja. Mul ei ole kindlat tunnetust, kas on vaja. See sõltub juba selle uue inimese, uue omaniku valikutest.
Igatahes on mul alati väga soe tunne, kui ma sellesse enda hoovi sisse astun. Tartu vanalinnas asuv Rüütli 4 hoov on mulle isiklikult väga oluline koht, juba ülikooli algusaegadest peale (aga mis selles hoovis veel on juhtunud, las see olla saladus). Ja kui sealt edasi kõnnin, “Indiast” poodi jõuan, siis… ausalt öeldes tõmbab sisse. Nii paljud on öelnud, et teie poest on keeruline ära minna. Sõna otseses mõttes: inimesed ei leia välisust üles!
Aga mina siiski arvan, et ma leian selle ukse ja suudan lahendada m]istatuse, kuidas olla ühtaegu ikkagi seotud “Indiast” poega ja samas edasi liikuda.
Loodetavasti suutsin ammendavalt vastata teie küsimusele :).
Nii. Kustutasin ära oma kommentaarid, see oli mul siin liiga sarkastiline. Elu24 muutis oma kivipoe müügiga seotud uudislugu… ja usk ajakirjanduse paremaks muutumise võimesse on taastunud.
Kuulutus on aegunud. Kas pood on müüdud või veel müügis?