Nagu lubatud, siit tuleb isiklik lisandus minu haigusloole. (Nüüd olen juba palju tervem, peaaegu terve, aga mitte endine, sest iga kogemus muudab. Jätkan siin praegu “Indiast” e-poe nokitsemist, aga mõtted aina harutavad äsja saadud õpitunde.)
ALANDLIKKUSE ÕPPIMINE
Kas ma olen osanud olla alandlik?
Alandlikkus on üks minu vaimse tee eesmärke, ma tean seda juba ammu, just sedapidi jõuan maailma mõistmiseni. Kirjutasin selle endale üles esimest korda Indias (sellest on juba üle 15 aasta).
Näiteks igasugune meediaga suhtlemise teema on nii keeruline. Suhelda on vahel vaja, ma usun, et mul on olnud vaja midagi öelda. Aga sellise suhtlusega paneb inimene end mitmel moel ohtu. Ma ei mõtlegi hetkel nii väga kadeduse ja kurja silma ohtu, vaid seda, mis juhtub inimese enda sees.
Kui satud korra meediasse, läheb päevi, nädalaid, kuid, enne kui saad tagasi sama alandlikuks, kui enne olid… Olen vahel mõelnud, et kas need, kes igapäevaselt meedias tiirlevad, üldse mäletavad, mis tunne on olla alandlik. Võib-olla hakkad enda vägevust ja edu pidama iseenesest mõistetavaks. Kuigi selle tunde juures on teatud õõnsus. Ma arvan, et tean, sest olen seda kogenud.
Ja olen kogenud ka seda isetut rõõmu, mis on pigem vastupidises – massi sulamises, minu jaoks eelkõige aašrami templis. Õnnelik oma alandlikkuses… eriti eredalt kogesin seda oma esimestel India-reisidel, kui ma olin lahkunud varasemast elust ja ka uut polnud veel alanud. St enne Justiniga kohtumist, enne blogi tegemist jne.
Kas ma kahetsen seda päeva, kui ma endale blogi tegin? (Kas ilma blogita oleks see kummaline kuulsus tulnud?…)
Ei. Midagi ei peaks kahetsema. Ainult edasi vaadata, nii nad ütlevad. Aga mina olen oma loomult selline (või on kõik?), et sooviks tagasi vaadata ja küsida: mis oleks olnud, kui…?
Ja ma tunnen, et mul oli rikkust ja edu ja fänne ja kadestajaid, ja ma hakkasin selle kõige najal ennast täis minema.
Kui ma siis haigeks jäin, nii haigeks, et ei suutnud mõtteidki lõpuni mõelda ja end voodist üles ajada, siis jõudsin ringiga tagasi alandlikkuse juurde.
KADEDUSE VABAKS LASKMINE
Ja kui ma siis seal lamasin… Mul oli võimalus hakata teisi – terveid, elujõulisi – kadestama ja mul oli võimalus nende pärast rõõmu tunda.
Minu jaoks olid need sel hetkel kaks täiesti erinevat teed. Muidugi üritasin teist teed valida, aga see oli kohati üsna suur vaimne pingutus.
Kuidas suuta isetult rõõmustada lihtsalt selle üle, et see maailm olemas on? Ma püüdsin seda teha. Ja nagu Dalai Laama ütleb, emotsioon on harjumus, see on muskliharjutus vaimsel tasandil.
Iga päev läks mu rõõm maailma üle suuremaks ja haledustunne enese üle väiksemaks, kuni nad mu sees kokku sulasid.
Ma arvan, et mu ego muutus selle haiguse ajal aina väiksemaks. Ja just see on minu jaoks kogu haiguse kõige suurem õnn ja õpitund – ma tunnen, et olen lahustunud maailma sisse rohkem kui enne seda.
2016. AASTA MÕTESTAMINE
Öeldakse, et Ahvi aasta toob üllatusi. Minule oli kogu see aasta otsast lõpuni üllatus. India ja kalliskivid tulid mu juurde suure hooga ja läksid siis käest ära, voolasid mu kätest läbi… Vahel ikka kohtun siinseal mõne inimesega ja tunnen ära ripatsi ta kaelas või võru ta käe ümber. Minu valiitd, kaudselt minu kaudu temani tulnud. Ma olen neile kedagi/midagi andnud, kuigi see jäi mulle endale segaseks, miks just mina.
Mul on nii kummaline tunne kogu selle aasta ja kiviteema suhtes. Ma saan aru, et see aasta oli mulle justkui eksam, ja ma ei saa aru, kas ma sain sellelt eksamilt läbi või jäin istuma…? Ja mis rolli haigus selles kõiges mängis? Kuidas ma hiljem seda aastat mäletama jään?
Üks tervendaja hiljuti ütles, et kivipoe tegemine oli mul üks eelmiste elude karmateema, mille ma lahendada võtsin. Aga et minu siinse elu missioon on kirjutamine. Tundus ausalt öeldes täitsa loogiline.
Niisiis olen ma praegu üleminekul, ühelt missioonilt tagasi teisele, ja haigus tuli selleks, et mulle tekitada see üleminek.
(Võib lugeda ka kutsungit, et otsin “Indiast” poele abilist: siit.)
TERVENEMINE LÄBI LAISKLEMISE
Omaette väljakutse on mulle olnud magama õppimine. Olen lapsest saadik olnud närb magaja, mulle on alati tundunud, et olulisem on midagi ära teha, kas või uneajast varastades, et end tublina tunda. Nüüd siis oli vaja haigusepõntsu ja ka mitme autoriteetse inimese (nii tervendaja kui peavoolu-arsti) sõnu selle kohta, et kõige tublim olen ma siis, kui õpin magama. Või kui mitte magama, siis vähemalt rahulikult olesklema.
Siis tuleb liikumine. Ka see on oluline (ja siin pole mingit vastuolu, kõigepealt magad ja siis liigud, või vastupidi).
ROHUD
Ma olin lootnud, et ei võta selles elus enam antibiootikume, aga sellise haigusega ei tundunud olevat muud lahendust. Kuu aega kestis mu AB-kuur, alguses veeni ja siis tablettidena. Kas olen terve, saan jaanuaris teada.
Mitte kunagi varem pole ma ka nii palju toidulisandeid võtnud.
Mu lemmik on kassiküüne tinktuur. Võiks öelda, et mul on selle taimekesega lausa oma suhe. Kujutan ette, et tinktuuripudelis elab kass, kes mind aitab :). Väga kummalise terava maitsega vedelik. Peaks aitama igasuguseid põletikke ja probleeme veres lahendada. Minu pudelid on saadud käest kätte, Eestis seda ametlikult müüa ei tohtivat, aga internetist leiab (otsing “cat´s claw”).
Usun väga ka vedelasse rauda (tavaliselt apteegist), mida joon lahustatult porgandimahlaga, sealt peaksin just õigetes proportsioonides portsu saama. Mul oli haiguse tõttu ka vere hemoglobiin madal ja niisugusel moel pidavat raud paremini omastuma.
Lilleoru ökokülast saadeti mulle spetsiaalselt puugihaigustele mõeldud teesegusid, aitäh nende eest.
Kasekäsna tinktuur, lihtsalt tavalisest apteegist, tundub ka aitavat.
Magneesiumigraanulid, mida veega lahustada, samuti apteegist.
E-Vitamiin, B12-vitamiin, D-vitamiin, C-vitamiin…
Ühesõnaga, abirohud. Sest mu haigus oli mind kurnanud kuude kaupa, ma olin kaalus alla võtnud, ei suutnud süüa, ja ilmselgelt oli paljude ainete puudus. Arvatavasti tänu poe ehitamisele kristallide suure energia keskel pidasin pikemalt vastu, aga füüsis tegelikult oli nõrk, sest bakter möllas sees ja viirus ka… (Mul oli nii borrelioos kui entsefaliit.)
INIMESED
Aitäh, inimesed. Täiesti tundmatud sõbrad, ja ka vanad tuntud sõbrad, kes mulle neid rohte soovitasid ja korraldasid.
Ja aitäh, inimene, kes mind oma juurde tervenemise ajaks elama võttis (sellest veel allpool).
Ja tervendajad “Indiast” teraapiatoast. Tõnu, kes lihtsalt andis teada, et ta peaks mind aitama, see oli enne, kui ma haigusest teada sain… Tema kuumad käed, mis isegi ei puudutanud mind, ainult huugasid mu lähedal. Ja tema hoiatussõnum, et miski mu sees on plahvatusohtlik (nüüd teame, mis see oli). Ja edaspidi ta kaugreikid, mis soojade lainetena kohale jõudsid.
Ja Maila, tema kristalliteraapia ja perekonstellatsiooni segu, täiesti ebamaine kogemus: leban hämaral lavatsil, kristallid peal, ja suhtlen läbi Maila oma ammulahkunud emaga.
Ja Galina, tema tugevad käed mu pea ümber, vabastamas blokke, tema teravad terased sõnad selle kohta, kuidas ma pean õppima magama.
Last but not least. Muidugi mu sõber ja eksmees Justin, kes võttis meie laste hoidmise enda peale, sest mina ei saanud iseendagagi hakkama.
VALIK ENESE AITAMISEKS
Haiglaperioodi viimastel päevadel oli kummalises seisus. Pidin otsustama, kuhu edasi, kuidas edasi, kui isegi WC-sse minek on rännak. Igalt poolt haiglast väljas paistsid kohustused. Kodu oli segi ja pood oli segi ja kirjastuses ka oodati mind tagasi…
Aga üle kõige selle tundus olevat kohustus elama jääda.
Ja kohustus õppida magama.
Kui mu sõber Adam (Ameerika päritolu lavastaja) pakkus oma Itaalia korterit, tundus see idee esialgu liiga dekadentlik.
Aga ainult esialgu. Kui mõtlesin sellele, et Itaalias on päike ja rahu, pole sisuliselt üldse tuttavaid ja on võimalus tulla ära kohustustest, siis see võib olla tee, kustkaudu ma saan tagasi tulla nende juurde, kes mind ootavad. Lapsed, kodu ja pood.
Niisiis ma jätsin nad maha. Sant oli olla nii vaimselt kui füüsiliselt, aga praegu järele mõeldes, see keskkonnavahetus aitas mind. Mul oli ridamisi päevi, mis täiesti sarnased üksteisega. Katuseterass, tee, päike, kirjutamine-lugemine, äraväsimine, tukkumine, jooga, kui jaksu/viitsimist, siis alla tänavale jalutama minek… mõni kõne Eestiga, kehvades wifi-tingimustes (kehv wifi oligi hea, sest internet ei saanud mind üle võtta).
Tulemuseks oli see, et inimesed Eestis said ilma minuta hakkama.
Mina sain keskenduda tervenemisele. Õppisin magama. Kusagilt leidsingi üles oma une, nii et magasin umbes kümme päeva järjest iga päev umbes kümme tundi (see on poole rohkem, kui mulle tavaliselt kombeks oli). Nüüd olen nii seitsme-kaheksa tunni peal ja üritan seda taset hoida ja öelda endale “tubli!”, kui see õnnestub.
Ja ma sain valmis isegi mõne lihtsa mõnusa raamatu. Nendest kirjutan homme.
Aitäh teile, kes lugeda võtsite, ehk on sellest mingil moel abi, ja ehk on kunagi abi kellelegi, kes otsib näiteks netis infot puugihaiguste kohta…
Jõudu, rahu,puhka…. naudi hetke. Aitäh,et sa olemas oled ja hoia ennast. Meil kõigil on sind väga vaja…. sinu kirjutisi….sind…ÕNNE, edu uuel aastal.
Kallis Epp! Aitäh hea lugemise eest, neid meeldetuletusi (eriti alandlikuks olemise kohta) on alati tarvis, et mitte iseenesestmõistetavalt elu võtta! Millegipärast tulevad õppetunnid läbi karmi kogemuse, mul samuti- kandidoos oli minu “wake-up call”! Kui sellistest kogemustest õppida, siis on see ikkagi võit, niiet aastate pärast vaatad sellele hoopis teise pilguga ja oled veelgi tänulikum-alandlikum! Ikka edasi…
Kallis, Epp! Varblaste poolt Sulle palju tervist, saa ruttu terveks ja naase tagasi oma kallite juurde. Mõtleme Sinu peale üsna tihti! Imelist aastavahetust ja loodetavasti kohtumiseni!
Marika ja teised “varblased”
Super lugemine!